Uncategorized @et

tänane update

24. September 2020

Ma vannun teile, et mingisugusest blogimisest ei saa nende kolme röövliga suurt mingit juttu olla, sest nad on lihtsalt…igal pool. Pole ka ime, sest see korter on lihtsalt mega pisike ja loomulikult on neil vaja iga sekund mingit segadust tekitada. Ma ei ole veel selle korteriga nii ära ka harjunud, et oskaks kohe kõik näpitavad asjad eemaldada, seega ma istun siin lapseparve keskel kullipilguga ja vaatan, et keegi ometi seda pleissi ära ei hävitaks.

Omast arust võtsin küll hunniku laste kraami kaasa, aga muidugi ma unustasin fakti, et mida võtab üks, tahab raudselt teine ka. Mari on siin võrrandis välja jäetud, sest ta on päriselt nagu mingi suur inimene. Muudkui koristab ja aitab ja toimetab ja taltsutab väiksemaid, ei olnudki tähele pannud, et ta nii suur tüdruk juba on.

Eile õhtul oli selline imelik tunne. Käisin lastega jalutamas ja poes, konkreetset tundsin, kuidas ma siia absoluutselt ei kuulu. Männikul tundsin sama asja, kui lapsi peale korjasin. Seega tekkis veits selline error, et kuhu ma siis üldse minema peaks. Et nagu seda oma kohta ei olegi.

Hommikul oli kõik jälle klaar. Selles suhtes, et ma lihtsalt leppisin sellega, et hetkel on nii. Ja ega mul aega ei olnud mõelda ka, sest iga sekund lastega on siin selline, et ma avastan pidevalt asju, mida mul ei ole, aga oleks vaja (konserviavaja, tolmuimeja, hari jms), aga ma arvan pigem seda, et ah, las olla. Läheb nagunii, nagu ta läheb. Ja kui ma juba siin pisikeses kohas hakkama saan, siis saan kuskil mujal veel paremini. Küllap see, et kus see “kuskil mujal” on, selgub ka varsti.

Ahjaa, ma instas mainisin, et see korter, mille ma pidin saama nov lõpp, dets algus, kirjutas eile, et aa kle arendaja ütles, et võib saada küll. Aga et samas VÕIB juhtuda, et see juhtub alles veebruari lõpus. Vot seda ma küll ei viitsi oodata, sest see on ikka liiga väike koht ja kuidagi nii ajutine tunne on siis.

Igatahes imelik vabanemise tunne tuli täna hommikul iroonilisel kombel, sest tegelikult oli see täis konkreetset kaost. Sellegipoolest küpsetasin ma neile pannkooke (mida nad otsustasid, et nad ikka ei taha), raamatute lugemist, joonistamist, voodil hüppamist, koristamist-koristamist-koristamist, pesu pesemist, puldijahti (mul pole parkla pulti ja olen maja ees juba 2x trahvi saanud, ok vb kolm, ma täna pole vaadanud) ja kõiksugu muud tralli. Ja ma lihtsalt tundsin, et issand küll, ma saan vabalt hakkama. Ma võin küll 89 närvivapustust saada, aga hakkama ma saan igal juhul.

Nagu te võite arvata, istuvad need kolm tüüpi loomulikult jälle vannis, mistõttu ma otsustasin, et ma pesen nõud veidi hiljem, et lihtsalt jälle miskit kirja panna. Ma olen kindel, et ühel päeval ma loen neid postitusi ja mõtlen, et issand jaaaa, ma mäletan seda päeva, see oli hull :D

Selle pean ka ära mainima, et nii kaua kuni ma Martat magama panin, ma olin just toidu valmis saanud, aga ei jõudnud seda taldrikutele tõsta, siis tegi Mari seda minu asemel. Nagu, issand, ta on niiii suur inimene, ma ei või!

Igatahes ma naudin praegu seda olukorda, kus ma ei tunne ennast enam jõuetuna, vaid väsinuna ja sellegipoolest powerit täis. Mõnus vaheldus või nii.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

18 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaur 26. September 2020 at 00:23

    Mismõttes lapsed ei taha pannkooke :))))

    Aga see tunne, kui lapsed kasvavad ja neist on reaalselt abi, on hea, eks?

    Ja nagu mu üks sõber ütles: Ühel hetkel saad aru, et sa ei tee asju enam mitte laste jaoks või nende pärast, vaid koos nendega. Ja see on elu kõige ägedam äratundmine üldse.

    • Reply Mallu 26. September 2020 at 12:20

      Ausalt, ma ise ka ei tea, mismõttes ei tahtnud – ju ei tee veel nii hästi kui issi :D

  • Reply Linku 25. September 2020 at 12:34

    Kas sa ei ole mõelnud kodu endale osta hoopis, tuleks ka see kodune tunne ehk kiiremini.
    Varsti Mari juba koolilaps, vaata kusagile kooli/lasteaia lähedale- tulevikus mugavam toimetada nii.
    See on tore, et jätkuvalt hästi läbi saate, kuid kõik võib muutuda. Hetkel alles kohanete mõlemad, sina käid alles endises kodus asju kokku panemas jne- lõplik lahkuminek pole justkui veel toimunud, rutiin pole saabunud.
    Loodan, et see rahumeelsus teis ei kustu.

  • Reply M 25. September 2020 at 01:06

    Ma ei ole siia kirjutanud midagi väga pikka aega ja eriti veel nüüd kui sul on veidi raskemad ajad . Küll aga ma tahaks nii sinule kui Kardole soovitada minna kas kusagile kursusele või pereterapeudi jutule ,kust saada teadmisi ja soovitusi pere ja lahkumineku teemal .Sina käid paühholoogi jutul küll aga see aitab enamjaolt SIND ja heal juhul Kardot.
    Usu ,lastel on õiget juhendamist praegu veel enam vaja .
    Ma ei taha su rõõmu Mari järsku “suureks saamisega” absoluudselt rikkuda aga ma arvan et on hea teada ,kuidas ja miks lapsed teatud hetkedel teatud viisil käituvad ja ma natuke valdan seda teemat.

    Kui vanemad lahutavad ,siis ükspuha kui palju me lastele vastupidist ei väida ,nad süüdistavad kahjuks alati iseennast ,vähemalt algusperioodil.
    Seejärel nad alateadmata ketravad peas mõtteid “mis MINA tegin valesti” .
    Kui need mõtted on kedratud siis tuleb mõte “mida ma saaks teha PAREMINI” et kõik läheks tagasi normaalsusesse .
    Kuna (olude sunnil) oled sina nende “kodust” nii öelda “lahkuja” siis just sinule eriti hakkab Mari näitama seda “parema lapse” külge .Kuigi see võib välja näha sellisena et laps tahab sind toetada siis suure tõenäosusega ta tahab sind veenda selles et ta suudab olla sulle parem laps ,kui enne teie lahutust.
    See on siis üks käitumisviisidest .
    Teine üsna tavaline käitumisviis on trots.
    Laps võib hakata oma kõige hullemat külge näitama vanemale ,eriti veel nö “lahkujale”.
    Seda selleks et välja näidata oma pettumust olukorra üle .Üsna tavaline just teismeliste puhul ja koolis käivate laste puhul .
    Ma usun et Mari puhul on hästi oluline see et sa ei hakkaks teda ülimalt kiitma selle abistava käitumisega,vaid vastupidi rõhutada seda kui hea laps ta ALATI on olnud ja Sa oled väga rahul temaga täpselt sellisena nagu ta on .
    Ma ei arva et sa nüüd oma laste igat sammu peaks hakkama analüüsima ,see on loogiline et nii nende kui sinu enda käitumine on mingi aeg teistmoodi ,aga väikesed teadmised ja oskused sel algusperioodil on tegelikult tähtsad ,et lapsed selle elu perioodi nii lihtsalt kui võimaik läbiksid ja et sa ise ei pea end hulluks rabelema.
    Õnneks on selles kõiges ka midagi head ,nimelt te kõik saate elus ühe kogemuse võrra rikkamaks !
    Laste jaoks on ülioluline vanemate rahulolu ja õnnetunne . Kui lapsed näevad et nende vanemad on oma eluga rahul ja õnnelikud ,siis on ka nemad õnnelikud ,ükskõik kellega nad parasjagu maja jagavad :)
    Ole tugev !

  • Reply Kix 24. September 2020 at 23:16

    Aga lotte jääb siis Kardoga ikka v?

    • Reply Mallu 26. September 2020 at 12:21

      praegu jah, kuni suurema koha saan.

  • Reply Amatöörpsühholoog 24. September 2020 at 21:54

    Leebe soovitus: vahel võtavad lahutuse korral suuremad lapsed endale rolli, mida lapsed võtma ei peaks – hakkavad väikeste eest hoolitsema keset kaost. Mu enda vanem laps tegi seda ka, aga ta oli 12 lahutuse ajal. Lihtsalt olge teadlikud ja suunake teadlikult pilk sellele, et lihtsalt eakohane asjalikkus ja abistamine ei muutuks väiksemate pärast muretsemiseks ja nende eest hoolitsemiseks.

  • Reply Säraküünal 24. September 2020 at 21:54

    Sa oled maininud, et lastele on jumala fain ja chill vanemate lahutus…oled uhke kui iseseisev /emalik Mari on, abikäe eest juba…aga tegelikult on sellised muutused muret tekitavad ja peaks neid jälgima hakkama…
    Olukord on ju lastel selline, et emmas-kummas kodus on nad armastatud, selles pole kahtlust…aga olme-elu igapäevased toimetused on lastel sisse harjutatud ju perekeskselt, on ema ja isa üheskoos, ühe katuse all, sellised argised toimetused,rutiinid ju tekitavad turvatunde…üsna levinud on see, et pere vanim olgu ta tüdruk/poiss võtab koduses kasvatuses/olmes parasjagu puuduva vanema rolli…ning üsna sageli löövad need lapse tunded/lained murdeeas alles ülepea ja hakkab hullem jooks terapeutide ja psühhiaatrite vahet…pöidlad pihus, et te sellest pääseks;)
    Ma ei kujuta ette mis lood teie suhtes olid, et sina kes sa alati ütled, et tuleb asjad selgeks rääkida ei saa nüüd asju selgeks räägitud…igaljuhul loodan, et proovite….juba iseenda tarbeks, et ei jää kripeldama, et “mis siis kui oleks..”
    Lastele pai!

  • Reply rahel 24. September 2020 at 20:33

    seal kalamajas mitte kaugemal kui paar tänavat on juba tasuta parkimine

  • Reply M 24. September 2020 at 18:32

    Kuidagi nii tuttav tunne on et ei leia kohta kuhu kuuluda. Kui ma 5 a tagasi oma 10 aastase suhte lõpetasin siis oli ka tunne et ei oska ei saa .. kuskil pole õige. Ja kui ma ükskord oma esimesse üürikasse sain , mis oli täiesti tühi , mööblit mul endal ka polnud samuti mitte raha eriti. Istusin seal maas ja tundsin et kuidagi niiiii vaba on olla… Et mul ei ole küll mitte midagi aga siiski suudan olla õnnelik. Seega kogu see masendus, tühi tunne möödub ajaga.

  • Reply Kriss 24. September 2020 at 18:32

    Mõtlen, kui teil rahumeelne lahkuminek üksteisest, siis kas ei oleks jõudnud ära oodata seda püsivat pleissi. Tundub see ajutine koht sulle nii palju stressi tekitav? Või oli ikka mõõt nii täis teil..

  • Reply Hanna 24. September 2020 at 17:29

    Kas lapsed saavad aru, et elate Kardoga eraldi? Kas nad mõistavad, miks see nii on, et nüüd on emmel oma kodu ja issil oma? Või nad ei mõtle nii ja praegune olukord on lihtsalt nagu oleks puhkamas või reisil? On nad midagi selle kohta küsinud?

    • Reply Mallu 26. September 2020 at 12:21

      Nad vist liiga väiksed, et aru saada üldse

  • Reply Kalli 24. September 2020 at 16:42

    See “ma saan ise hakkama” ja kõik mis on tehtud või tegemata saab olema ainult MINU vastutada – see on lahe tunne. Ma olen ise tänaseks 7 aastat suhtes olnud, aga ma vahest mõtlen eri emotsioone, noh et kuidas keegi võiks tunda ja see iseenda elu eest vastutamise tunne meeldib mulle. Kui oled pikalt suhtes olnud, siis lihtsam on millegi mitte saamine/saavutamine teise kaela ajada, kui selle eest vastutust võtta.

    Ehk siis ma mõistan su põnevust, uusi värskelt tekkinud mõtteid. Sa pole neid ammu tunda saanud ja see kogu olukord on ju nii uus, huvitav. Oota kuni see “ma ei taha mehi nähagi” faas läheb üle ja sa saad ägedate meestega tutvuma hakata, suudelda kellegagi, kes tekitab liblikaid ja kelle puudutus teeb kohe märjaks.

    Ma räägin nagu teaks, kuigi olen ju suhtes. Aga aasta tagasi petsin oma elukaaslast, sest tahtsin põnevust. Mul on seksikas mees, kellega meil on tugev keemia ja hea seksuaalelu, ta on hea kaaslane ja tegelikult mina talle ka. Minu petmine on andestatud ja ma olen endale lubanud, et olen aus ja lojaalne kaaslane. Aga mõned korrad kuus ma tunnen teisi kenasid mehi vaadates vastupandamatut soovi nendega suudelda ja seksida, salaja, kuskil auto tagaistmel. Tahaks sellest tundest lahti saada, ma ei taha lahku minna, et saaks oma võõrastega seksimise vajadust rahuldada, see pole jätkusuutlik. Kas ma olen mees, kas nemad nii tunnevadki…? 😀

  • Reply Ann 24. September 2020 at 15:00

    Meil oli ka üürikorter laps tegi väikese kriipsu tabeedile, olime nõus selle koha ise tegema tapeetima (sama tabeet oli olemas) aga omanik nõudis vahetamist terve korteril ning lisaks palkas ka tabeedivahetajad, meile läks 500 maksma väike kriips :/ Nõudsin ka Tšekke aga tal polnud

    • Reply Kat 24. September 2020 at 15:41

      Täiesti haige :'( eesti üüriturg on lihtsalt ajuvaba, alustades maakleritega, kes enam ei nõua mitte ainult ühe kuu üüri vaid nüüd juba lausa 20% käibekat ka juurde, lõpetades korteriomanikega, kes iga väiksemagi tõestuse sellest, et korteris ikka vahepeal elati ka, suureks ja kalliks probleemiks puhuvad. Kurb, et te maksite, ma vist oleksin proovinud sellises olukorras ikka vaidlustada, see on juba väljapressimine. Aga jah, ma sain peale mitut aastat välismaal elamist lõpuks Eestis normaalse töö, aga vaadates mis korterite üürihinnad Tallinnas on ja kõik see muu kemplemine juurde, olen nüüd olukorras, et parem on 24aastaselt ikka isa-ema juures elada, kui et hakata midagi üürima. Vähemalt saab ostmiseks sissemaksuraha kiiremini kokku.

    • Reply Ek 24. September 2020 at 18:27

      Sama.. Polnud küll tapeedil vaid värvitul seinal kriips, mis tekkis sellest et voodi oli vastu seina. Summa veidi suurem kui 500, ma ei olnud nõus maksma ja korteriomanik andis kohtusse ja nõuab seda raha 😣

    • Reply T.S 25. September 2020 at 09:58

      Ma tean, mida te tunnete. Ise tegime sama asja läbi. Lisaks oli neil vaja puhastusteenindajaid, mis muidugi kõik läks meie deposiidist ja nii me sellest ilma jäimegi :(