AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA Uncategorized @et

kuidas tundub?

5. Oktoober 2020

Ma ikka full tuleviku lainel siin viimasel ajal, pole väga imestada ka onju. Aga üks õhtu tuli sõbraga rääkides selline mõte, et mõelda vaid, kui saaks korraks kiigata näiteks tänasesse päeva, aga kolm aastat hiljem. Asja konks on see, et sa saad ainult 10 mintsa ja sul pole õrna aimugi, mis hetkesse päevas sa satud. Et kas see info üldse aitaks sul midagi aru saada või mitte.

Näiteks tol päeval olid lapsed Kardo juures ja kui siia oleks sattunud hiilima 20 aastane minevikumallu, siis ehk oleks ta mõelnud, et nonii. 10 aastat hiljem olen ma ilmselt vallaline, üksik, elan kesklinnas, lapsi pole jne. Samas oleks ta lähemalt uurinud, siis oleks ta ehk märganud, et mul (veel) on abielusõrmus sõrmes ja siin-seal vedelevad laste mänguasjad jne, et mida sellistest kildudest kokku lugeda üldse annaks?

Point peaks olema ju ikka see, et mida sa oma tulevikust näed, et see meeldib sulle. Aga kui ei meeldi? Või saad valesti aru?

Arutasin seda sõbrannaga ka, kes pakkus, et sellisel juhul peaks iga päev seljas olema oma elu viimatiste update’idega särk. Minu puhul siis: “3 last, lahutamas, suht okeis vaimuses seisundis, sõbrad on head, lapsed nunnud, tööga on hästi, kõik ok, võid edasi elada”. Muidugi ringi käia oleks sellise särgiga võib olla ainult natukene imelik, aga no mine tea. Äkki on vaja. Samas see tundub veits nagu mingi väga kehva tutvumiskuulutus, ups.

Mängime ühte mängu: kui JUST PRAEGU, siis kui sa seda siin loed, tuleks sind salamahti spekuleerima 10 aasta tagune minevikusina – kas ja kui palju ta su elust täppi paneks? Mis ja kes su ümber praegu on ja kui palju see su elu päriselt kajastab? Ma tõesti põnevusega kuulaks :)

Mul endal praegu vist kajastaks praegune olukord suht adekvaatselt mu elu: lapsed magavad teises toas, mina blogin. Ehk siis ma näen välja nagu lahutatud blogija, kellel on kolm last, haha. Päris … hea perspektiiv või mis*

Ps! Deep elu mõtte mõtlesime ka välja: et iga hetke peaks elama nii võimalikult hästi, et kui see minevikumina kuskilt välja ronib, et tal süda rahul oleks, et tulevik tundub päris okei.

*Ma kirjutasin selle posti mitu päeva tagasi, kui lapsed siin olid, seega et täiesti aus olla, siis praegu on kell 10 esmaspäeva hommikul. Mu külmkapp on täis ainult värskat ja ma istun teki sisse burritoks mähituna elutoas. Seega ilmselt praegu arvaks 20 aastane mina, et ma olen töötu üksik inimene, kellele meeldib… üli kõvasti muusikat kuulata…

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply KRIS 9. Oktoober 2020 at 19:24

    Minevikumina aastast 2010 vaataks mind täna ja ta oleks õnnelik ning rahul. Ma olen lõpuks ometi normaalses suhtes, ma olen omandanud hariduse, millest unistasin, mul on oma kodu ning majanduslik olukord on hea ma olen enesekindel ja endaga rahul. Kõik see, mis 2010 tundus võimatu – välja rabeleda täielikust pasast ning täita oma unistused. Minevikumina tunneks aukartust minu tänaste unistuste ees, sest 10 aastat tagasi poleks sellised mõtted isegi pähe tulnud.

  • Reply Laura 5. Oktoober 2020 at 22:48

    Kui minevikumina vaataks mind praegu.. ma ei ole kindel, kas ta päris hästi saaks aru, kus ma omadega olen. Hetkel istun üksi diivanil, sest ma elangi üksi, telekas taustaks, läpakas laual lahti – kuna töòtan õpetajana lasteaias, teen hetkel nädalaplaani. Ma ei tea, kas ma siis teaks, mis lehega tegu ja millises ametis seda kasutatakse ja kas olengi üksi v lihtsalt sel päeval üksi kodus. :D Ma arvan, et minevikumina päris selget pilti ei saaks :D

  • Reply Lila 5. Oktoober 2020 at 20:58

    17 aastaselt arvasin, et kui olen 23 siis on mul unistuste töö, mees, paari aasta pärast abielluks ja teeks kolm last enne 30ndat eluaastat. Mees peaks olema hästi haritud ja kena ja viisakas ja normaalselt kindlustatud.
    Kui praegu mu elu näeks. Siis istun majas teleka ees, elutuba tegelustekkidega kaetud, beebimänguasjad käeulatuses, tagatoas magavad kaks beebit. Teleka kõrval on meist mehega armas pilt.
    Nüüd 27, kolmandat last ei taha ja sõrmust sõrmes pole 😀 oleksin väga rahul

  • Reply Melibeo 5. Oktoober 2020 at 20:02

    10 aastat tagasi istusin samas majas, samas toas, samal toolil ,sama laua taga arvuti ees. Arvuti on teine- õigemini kolmas selle kümne aasta jooksul. Tookord olin töötu ja rahatu, praegu on töö aga raha ikka eriti pole. Ega ma tookord õnnetu polnud, sest maja, maa, mets, küte, toit- kõik oli oma. On ka praegu, lisaks ümbritsevad mind nüüd ainult hästi ilusad ja hästi rõõmsad inimesed.
    Muide, elu mõtet pole vaja otsida. See on juba aastakümneid igas kooliraamatus kirjas. See on ARENEDA JA SAADA JÄRGLASI, muidu sureb elu lihtsalt välja.

  • Reply K 5. Oktoober 2020 at 18:49

    Ma mõelnud, et tahaks ajas tagasi rännata ja mineviku minale öelda, et kõik inimesed ei ole päästmist väärt, sest mõni lihtsalt kasutab seda kõike ära ja veab su enda põhja ja teeb su nii katki kui teha annab. Aeg küll parandab haavad aga mineviku minale annaks ühe korraliku kolaka küll vastu pead nende sõnadega.

  • Reply Neiu N 5. Oktoober 2020 at 18:45

    15-aastane mina oleks ilmselt rahul, aga ehmataks veidi ära, sest hetkel mega kiire eluperiood – uus töö (erialane ja meeldib, aga sisseelamine ja õppimine ikka stressirohke), magistiõpingute viimane aasta (ehk mega busy) veel samal ajal. Kindlasti oleks ta rahul sellega, et elan elukaaslasega vanematest eraldi ilusas korteris, oman isegi autot (mis küll katki :D) ja et ka paljud tollased sõbrad on siiani lähedased! Võiks vist öelda, et kui sedasi asjad perspektiivi panna, on kindlasti pingutused ja õppimine vilja kandnud.

  • Reply Kätlin 5. Oktoober 2020 at 17:24

    Hetkel istun diivanil, kass kaisus, telekas ja arvuti nina ees. 12 aastane mina ilmselt oleks vaimustuses sellest, et elan nüüdseks pealinnas, käin ülikoolis ja olen juba pikemat aega suhtes. Sõbrannad on enamasti samad kes 10 aastat tagasi ja segadus annab mõista, et olen sama laisk koristaja kui siis. :D
    Ise piiluks hea meelega veel 10a edasi, loodetavasti on siis juba elus palju muutunud.

  • Reply Q 5. Oktoober 2020 at 16:47

    Mu mineviku mina oleks vist suht segadused just praegu saabudes 10 minutiks:D
    istun tööl canteenis, enamus inimesi vaiksed ning igaüks üksinda laua taga (social distancing) ja kui keegi räägib, siis mitte eesti keelt. Kaelapael reedab, et olen kontorirott ja see vast talle meeldiks :D
    ja ega muud välja ei loeks sellest praegusest hetkest väga :D

  • Reply L 5. Oktoober 2020 at 16:34

    10 aasta tagune mina oleks ilmselt rahul, olen täna täpselt seal, kus tahtsin olla ajast, mil kodust välja kolimisele mõtlema hakkasin- Austraalias. See, et kutt on normaalne ja sama tahtis on ainult boonuseks :D

  • Reply Liis 5. Oktoober 2020 at 14:23

    10 aastat tagasi olin ma viimast vinti rase ja mõtlesin, et never ever ma enam rasedaks jääda ei soovi, aga nüüd 10 aastat hiljem on mul 3 poega, kellest üks alles 7 kuune. Ma olen linna korterist kolinud maale oma majja, mis on täpselt selline nagu ma unistanud olen. Ma käin ülikoolis, mida ma poleks 10 aastat tagasi never uskunud. Mul on super elukaaslane, kes vahest mind mega närvi ajab, sest noh mehed 😅😅😅 Aga tegelikult on kõik mega hästi ja tõesti ma poleks elusees suutnud arvata, et 10 aastat hiljem on mul 3 poega ja imeilus koduke😍

  • Reply Pille 5. Oktoober 2020 at 14:23

    10-aasta tagune mina lõpetas tookord ülikooli mõttetul alal. Kui too Mina satuks tänasesse, oleks ta küll rahul, et ohh.. vähemalt on unistus lastest täitunud. Küll aga annaks ta mulle ilmselt tappa, kui näeks, et ikka selle esimese peikaga. Või noh.. tappa ei saaks anda, ilmselt veidi tekiks see hirm, et krt.. kas tõesti ühtki paremat isakandidaati ei kohanud. Njah.. Kui too mineviku mina näeks, mis mu peas praegu toimub, siis ta ilmselt julgeks teha mõne sammu ühe teise meeshinge suunas, kes 10a tagasi mu elu 3 aastaks vähemalt pea peale keeras. Ja kes nüüd tegelikult minus kuidagi jälle elustunud on.
    Tahaks tegelt praegu näha, mis elu 10-a pärast elan. Mul hetkel nii nõme paigalseis ja midagi ei tea……….. nagu täielik puhas leht. Mine kuhu suunda tahad. Ainult, et otsustada ja alustada on kõhe. Mingi blokk peal.

  • Reply Anna-Liisa 5. Oktoober 2020 at 13:43

    10 aasta tagune mina oleks esmapilgul uhke, sest mul on töö mis mulle meeldib, kohe kuue aaartane poeg ja jaanuaris tulev beebi ning imeline mees kõrval. Asja lähemalt uurides oleks 10 aasta tagune mina ilmselt segaduses ja pettunud, et pojal on teine perekonna nimi sest ta on minu eelmise kooselu vili. Hoopis rohkem šokeeritud oleks 4 aasta tagune mina, kes oli just värskelt väga raskest suhtest lahku läinud ja mattis maha kõik lootused ja unistused perest ja rohkemates lastest.☺️

  • Reply K 5. Oktoober 2020 at 13:30

    10 aasta tagune mina arvas, et praeguses hetkes elan juba idüllelu, kuhu mahuvad, lapsed, auto, hea töö ja abikaasa. Well 0/4 siis. 😂
    Aga samas abikaasa on tulemas(planeerime pulmi), hea töö on soolas, auto ootab lubade tegemist ja kaugel need lapsedki on. 😊 Iga asi tuleb õigel ajal. Ju ma polnud varem valmis. ♥️

  • Reply Marju 5. Oktoober 2020 at 13:24

    Umbes 10 aastat tagasi käisin mingil üritusel, kus pidi kirjutama 10 aastat tulevikust endale tollesse päeva kirja. Kui mul see hiljuti meelde tuli siis oli äge meenutada mida ma kirjutasin. Täiesti reaalselt kirjutasin selliselt nagu ma täna päriselt ka kirjutaks oma 10a tagusele minale. Müstiline tegelt.

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 13:30

      oh kui äge, mis seal oli siis ka?

      • Reply Marju 5. Oktoober 2020 at 19:49

        Midagi sellist, et ära muretse oled õigel teel. Et su ellu tuleb imeline kaaslane ja imeline perekond. Et kõik mis hetkel on on teekond selleni, millest unistad. Ja täpselt samu sõnu ma kirjutakski 10 aasta tagusele endale. Tollal oli põhimure, kas ikka leian üldse kellegi ja üksildus ja nii edasi.

  • Reply Sirly 5. Oktoober 2020 at 13:13

    10 a tagasi: 28 a lahutatud ühe lapsega üksikema jalutaks praegu väikelinna külje all väravast sisse ja näeks rasedat naist telefonis ja kahte last maja ees kriitidega joonistamas. Kui ta tuppa astuks, saaks ta neid voodeid rohkem ja oleks segaduses, et kas kõik on enda omad 😁 Arvestades laste kogust, on elamine korras ning minevikumina on rahul. Üllatunult näeb ta , et on uuesti abielus. Usun, et et ta võib rahul olla 😊

  • Reply Anna 5. Oktoober 2020 at 12:41

    Kui mu minevikumina mknd praegu näeks, siis ta küll ilmselt õnnelik poleks. Tulin empsile külla ja olen lihtsalt voodis vedelenud terve aja ja puhanud. Ilmselt minevikumina arvaks et ma ikka elan empsiga ja poleks kuskile joudnud eluga 😀😀
    Reaalsus on see, et elan tegelikult omaette ja tegelen kma ettevõttega ja olen suhteliselt uhke oma saavutuste üle 😁

  • Reply Madli 5. Oktoober 2020 at 12:36

    Kui mu kümne aasta tagune mina praegusesse hetke satuks, oleks ta pea küll küsimusi täis. Miks ma sellisel kellaajal kodus olen? Kas ma teen tõesti kodus tööd? Ja misasi see on üldse, mida ma teen? Miks siin mingid mänguasjad vedelevad …. mul on laps? Aaaga (vaatab sõrme) abielus ei ole? (Tšekib ID-kaarti) MIKS MUL UUS PEREKONNANIMI ON? Oot, siin on üks mees, vaatame, kes see on … ootoot, ma ju alles läksin temast lahku, kuidas ta nüüd tagasi on? Kas ma läksin nüüd elus edasi või tagasi? Mul pole ju tema perekonnanimi üldse … Millega ma küll selle kümne aasta jooksul tegelenud olen?
    Aga ilmselt oleksin ma rahul, kui näeksin, et mul on töö, et ma ise olen terve, et mul on terve laps ja et kõik tundub justkui kenasti korras olevat.

  • Reply Helena 5. Oktoober 2020 at 12:21

    Istun oma kodus elutoa põrandal, vaatan eelmise nädala vapraid ja ilusaid, 9-kuune beebi mässab mööda tuba ringi ja otsib, kus pahandust saaks teha. Kusjuures 10 aastat tagasi ma ilmselt unistasin sellisest elust. Kahju, et meest praegu kodus pole, muidu mu mineviku mina näeks, kellega ma abiellun ja lapsi saama hakkan, et siis äkki ei hakkaks aega, energiat ja eneseväärikust raiskama nende nõmedate ekspeikade peale, vaid ootaks rahus, millal see praegune mees mu ellu tuleb 😁

  • Reply Mari 5. Oktoober 2020 at 12:19

    Seisan lasteaia ees ja ootan, et saaks sisse minna ja lapse kätte. Usun, et minevikumina oleks rahul, näeb vähemalt seda, et lastetu pole, kuigi neid kokku kolm ja ülejäänud elu on suht kaos. :D

  • Reply Maarja 5. Oktoober 2020 at 12:13

    10 aastat tagasi olin parajalt segane ja gaas põhjas peotüdruk, ülikoolis (mis jäi lõpetamata).

    Aga tänane päev? Teen suhtkoht oma unistuste tööd (totaalne kannapööre ülikooli erialast kutsekasse), abielus oma maailma parima sõbraga, kes mind iga päev kätel kannab, toetab ja inspireerib ja kes mind varbaotsteni jumaldab ja mina teda – sel ajal polnud veel kohtunudki, 2 maailma kõige armsamat ja tublimat last. Vingusin küll hommikul, et appi kui sinine esmaspäev (pean täna korra Tallinnas käima ja siis Tartusse tagasi tulema) aga ega kurta pole absoluutselt mitte millegi üle.

  • Reply Lotte 5. Oktoober 2020 at 12:13

    Huvitav postitus!
    10a tagune mina oleks shokis sellest, kus ja milline mu elu praegu on 😂 tol ajal olin tugevas ülekaalus ja olematu enesehinnaguga räbal. Väliselt tugev ja sõnakas, aga seesmisest surnud. Terve lapsepõlve kuulsin kui kole ja paks ma olen ja kuidas ma nagunii üksi jään, kuna minusugust egoisti keegi ei taha ( tänks ema!)
    Aga vahi nalja. Siin ma olen. Enamvähem norm kaalus, vedelen oma kodu diivanil arvuti taga (teen tööd tegelikult), mul on tütar ja paari kuu pärast sündiv poeg, elukaaslane kes kohtleb mind kui kuningannat. Jah, maadlen endiselt oma minevikuga, olin vahepeal antidepressantide peal ja endiselt käin psühholoogi juures. AGA ma lõpuks ometi tunnen, et ma olen midagi väärt!

  • Reply Keiti 5. Oktoober 2020 at 11:39

    Ma täna 10 aastat tagasi olin nii noor, et mo elu oli iga jumala päev pidu ja pillerkaar. Ilmselt, olin ma 10 a tagasi praegusel ajahetkel kas ikka veel pea peal või paha olekuga pohmellis.. Kaldun arvama siiski seda esimest varianti😂🙄. Täna 10 aastat hiljem ? Mis siis muutunud on, alkoholi ei suuda suu sissegi võtta enam sp, et olen järgnevad nädal aega täiesti surnd 😁😁.
    Muud nagu eriti midad polegi, stabiilsem elu.. va, siis see, et inimesest lahus, kelleta arvasin end mitte suutvat edasi elada 🤣.
    Päris hea tagasivaade ja mõtlemiskoht mulle hetkelises olukorras :) .. Paneb ikka mõtlema, et aeg parandab ikka kõik haavad ja elu läheb edasi + pluss ammu oleks pidanud lahti laskma sellest!

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:42

      täpselt, sellised arusaamised on nii vabastavad. ainult üle tuleb elada :D

  • Reply Mannu 5. Oktoober 2020 at 11:34

    Tegelikult seadsin ma endale 17ndal sünnipäeval tähtaja, et kui 23-selt elu paremaks läinud pole, siis mind siin enam ei ole. Noh, tundub, et läks 😀

    17-aastane mina oleks mitte eriti positiivselt üllatunud, et oma vanemate vana korterit üürin. Pettunud oleks ka selles, et ülikoolis käimata jäi, aga selle vea plaanin paari aasta jooksul parandada.
    Samas mõtleks ta, et kõige kehvemini pole läinud, sest teen kodust tööd, vaatan telekat ja kass magab õndsat und kõrval. Elukaaslane on kontoris tööl, see meeldiks talle ilmselt ka 😀

    All in all oleks ta veits pettunud, aga samas kõiki asjaolusid arvesse võttes olen suht okeilt hakkama saanud.

  • Reply C, 5. Oktoober 2020 at 11:29

    Mis hetkel mu ümber on, hmm kohutavalt tagurpidi keeratud elutuba, aastane poisipõnn särasilmi seal segaduse keskes istumas ja kiljumas “Kaaaattttssss” mis tähendab siis kass 😂😂
    Ise olen 20aastasest minuga võrreldes nii 10-15kg raskem, selle ajaga võrreldes uue mehega, oma kodus mis on tõesti enda oma. Vanast minast on saanud rahulikum pereinimene, ma ei ütle et rahulik vaid veidi rahulikum 😁 karjääri pole aga püüdlen oma unistuste poole mis on ka näha teises toas, hunnik kangaid ja õmblusmasin. Mineviku mina saaks südari sellepeale ma vihkasin õmblemist ja lubasin et ma ei taha kunagi lapsi, oihh 😂

  • Reply Liina 5. Oktoober 2020 at 11:27

    Kes kurat kümme aastat tagasi ette oleks näinud, et ma täna Rumeenias elan!? 😄nagu.. Rumeenias! 😄

  • Reply Geidi 5. Oktoober 2020 at 11:17

    Töötu, perega ja omas kodus esmaapäeva hommikul kell 11 magav inimene. Vähemalt on elamine korras.
    Nojah 10 aaatat tagasi olin vallaline ja väga koledas üürikas. Seega oleks mineviku mina vist suht rahul.

    • Reply L 5. Oktoober 2020 at 11:59

      Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi näidanud hetki minu praegusest elust ,oleks ma arvanud ,et ta on napakas peast 🤣🤣 abielus oma elu esimese armastusega, 7 lapse ema , 4 koera , 7 kassi ja elamas talus aastast 1884 ,kus puuduvad igasugused mugavused ! 10 aastat tagasi oleks olnud tänasepäeva reaalsus täielik ulme !!!

  • Reply DW 5. Oktoober 2020 at 10:51

    Ma istun haiglas palatis ja ootan, et mind opisaali veeretatakse. Täna pole hea päev tulevikuminal külastamiseks :D

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:04

      loodan, et sul ikka kõik ok!

  • Reply Ronja 5. Oktoober 2020 at 10:47

    täspelt 10 aastat tagasi praegusel hetkel olin ma sünnitusmajas, hoidmas oma vastsündinud beebit süles ja arvasin, et elu on väga viis. Või siis tänasin jumalat, et ma ka selle sünnituse üle elasin. Täpselt ei mäleta, aga kui oleksin tänasesse päeva vaadanud sealt, oleksin näinud selle sama põnni 10- aastaseid säravaid silmi hommikusöögi lauas, kingid laual, meie oma majas Ahvenamaal, kuhu alati kolida tahtsin. Laua all jookseb ringi meie suht tutikas kutsikas, teises toas magavad kassid. Vaid kümnest minutist oleks piisanud näha idülli ja olla rahul, et kõik läheb veel paremaks kunagi!

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:04

      nii ilus!

  • Reply Vaike 5. Oktoober 2020 at 10:43

    Kümme aastat tagasi olin ma just saanud kliinilise depressiooni diagnoosi ja oleks ilmselt olnud täiesti ükskõik, mida ma näinud oleksin, ma oleks seda tõlgendanud vastavalt oma toonasele seisule. Ja ma olen nii kuradi õnnelik, et see on möödas!

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:04

      mul kaa :)

  • Reply S 5. Oktoober 2020 at 10:32

    Kui 10 aasta tagune mina praegu vaataks oma elu, saaks ta kerge shoki. Magamata, sassis elamise, kõvasti ülekaalus, kammimata juuste, kahe lapsega rase, kelle kahe viimase lapse vanusevahe jääb alla aasta. Aga positiivne osa – jusiis peab vähemalt hea mees olema, kes seda kõike ära kannatab 😅

  • Reply Kätlin 5. Oktoober 2020 at 10:30

    Kui minu 10 aastat noorem mineviku-mina praegu 10 minutit mu elu näeks, siis ta mõtleks, et ma annan endast vist parima. 2 last on koolis/lasteaias, mees on tööl, ise istun arvuti taga ja üritan planeerida pulmi+arendada end igast küljest. ikka veel kell pool 11 hommikul hommikumantlis. Vaimnbe seisund võiks olla kõvasti parem, ehk ilmselt mineviku-mina hakkaks endaga selle teadmise saamise järel rohkem tegelema. Aga muus osas on täiesti fine, juba pool aastat kodune, mees on täitsa hea ja elu veab ise endaga kaasas. Kui mingit nõuannet saaks anda siis – kurat tüdruk ole rohkem egoistlikum! Ei pea koguaeg laste jaoks elama või kellegi teise, õhtu lõppedes oled iseendal ainult sina ise.

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:04

      nii hea soovitus!

  • Reply Merily 5. Oktoober 2020 at 10:27

    Kui mu 10 aasta tagune mina satuks praegusesse hetke, siis oleks ta ilmselt nagu panniga pähe saanud. Seda selle pärast, et tol ajal olin ma 100% kindel, et minust ei saa ema, ma ei koli kunagi maale majja ja mehega polnud ka tõsist plaani🤷🏻‍♀️😁 But here I am – 3 last, maja metsa sees ja mees on ka sama, kellega tol ajal omamoodi kaugsuhtes olime 🙈

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:05

      äge ju!

  • Reply Mari 5. Oktoober 2020 at 10:26

    Minu pilguheit oleks praegu selline: Üksinda, ühetoalises korteris Tallinnas, viimast kuud rase, korteris ei ole meesterahva asju. Et siis tulevane üksikema Tallinnas.
    Reaalsuses olen õe korterit kütmas ja enda soe pesa ootab Haapsalus koos mehe ja pojaga.

    • Reply Mallu 5. Oktoober 2020 at 11:05

      haha, see oleks hea ninanips :D