Kõik aina uurivad, et kuidas meil lastel läheb kogu selle lahutamise värgi keskel, aga ma ei tea, mul polegi nagu eriti midagi öelda muud, kui… täitsa hästi?
Ma ei usu, et mu lapsed üldse kunagi mõelnud on, et nende ema ja isa omavahel eeem, suhtes oleksid. Ja kui me lahku läksime, siis rääkisimegi lihtsalt, et näed, emme saab oma kodu ja see siin on issi kodu ja siis te vahepeal olete minuga ja vahepeal issiga koos. Lende ja Marta ei öelnud enivei miskit, Mari oli nagu ahah, okei, teeme nii siis. Pigem oli isegi põnevil, et milline see minu kodu siis ka on.
Ta teab seda ka, et mõne aja pärast ma saan uue kodu, et see praegune on ajutine. Kutsub seda “hotelli koduks” haha. Ilmselt selle pärast, et see oli alguses nii tühi, umbes nagu hotellid vms. Nüüd on see asju täis ja kannatab täitsa oodata, kuni ma selle suurema korteri kätte saan. Saaks ainult kardinad ette, siis ma ootaks kaua tarvis. Alguses oli jutt, et umbes novembri alguses, aga kuna selle korteri omanikud ootavad enda uue kodu valmimist, siis selle taga see värk hetkel ongi. Eile öeldi neile, et u kuuga peaks valmis olema, aga samas lisati, et arvestage ikka lepingus oleva ajaga, mis oli veebruari algus. Ühesõnaga, hiljemalt oma sünnaks olen ma uues kohas, ega mul otseselt kiiret pole.
Lapsi oleme jaganud suht jooksvalt. Päris nädal-nädal ei ole teinud, sest Marta on ju nii väike, rohkem nagu… ala 3 päeva minukal, siis paar päeva Kardo juures ja. Põhimõtteliselt nagu pikk ja lühike nädal, haha. Proovime nii teha, et mõlemad saaksid võrdselt nädalavahetusi, aga noh, arvestame sellega ka, et kui teisel vaja kuskile minna vms. Praegu on lapsed esmaspäevast minuga olnud (kuigi jah, tegelikult ma tulin ju juba eelmine teispäev siia nendega, et me oleme 10 päeva jutti koos olnud) ja nüüd tulevad siis mul lastevabad päevad.
Ma pean tunnistama, et eks ta raske ole küll. Just selles suhtes, et muidugi on üksi olla hea, et saadki teha just neid asju, mida ise tahad ja siis kui ise tahad. Jube kummaline tunne peale seitset aastat. Aga õhtuks juba on küll selline igatsus peal, et tahaks nad kaissu võtta ja värki. Mis teha, tuleb üle elada. Ega ma muud varianti ka ei näe, sest me ju mõlemad tahame lastega olla ja paratamatus on see, et peame neid omavahel kuidagi jagama. Samas ma laste puhul pole nagu märganud seda, et neil kurb või halb oleks. Ma kartsin seda loomulikult ju täiega, et mõtle kui nad mingi nutavad ja igatsevad mind (või Kardot) kui me koos pole, et äkki see kõik on neile kuidagi hästi raske, aga tegelikkuses hetkel igatahes ei tundu, et neil midagi viga oleks.
Igaks juhuks lähen räägin Mari psühholoogiga ka sellest asjast (ta on Maril juba aastaid olnud, reh. plaanis oli sees ja ta aeg-ajalt on seal käinud), igatahes HETKEL tundub lastega kõik hästi ja mul on selle üle ainult hea meel.
Eks nad päeval käivad ju lasteaias ja õhtul tulevadki siis kas Kardo juurde või minu juurde ja elu läheb edasi, lihtsalt veidi teistmoodi. Ja mul on nii hea meel, et me Kardoga selle vanemdamise koha pealt nii hea tiim oleme, sest noh, päris hästi saame selle jagamisega ja tegelemisega hakkama, kui nüüd iseendid kiita. Igatsuse ja süütunde suhtes ei ole midagi teha, see ilmselt läheb ajaga üle. Maailmas on ju täiega lahutatud paare, kellel on õnnestunud ka pärast jääda lastele toetavaks perekonnaks, asi siis meil seda edasi teha on, eks?
Aeg läheb üldse nii kiiresti. Alles oli kogu see sünnade trall, mis mind korralikult läbi võttis. Ja siis ma veel mõtlesin, et oh juudas, nüüd nädal lastega üksi jutti otsa panna – aga aeg läks reaalselt nagu silmapilk. Päevad lähevad mööda ja elu vaikselt settib ühele ja teisele poole. Huvitav lihtsalt jälgida, kuidas see läheb. Ma olen juba üle kuu kesklinnas elanud, hakkan seal ka ausalt öeldes vaikselt ära harjuma. Alguses oli kuidagi väga … vale tunne. Et pole nagu minu koht või nii. Aga nüüd on päris okei, kant saab tuttavamaks, hakkavad tekkima mingid omad rutiinid jne. Ja isegi see raske tunne sees hakkab vaikselt ära kaduma. Olen vist viimase paari kuu jooksul kõiki emotsioone tundnud, maha surunud, analüüsinud, you name it. Ja tasakesti hakkavad nad vähem intensiivsemad tunduma.
Ma tegin teadliku otsuse, et ma ei lase ennast mõelda negatiivseid mõtteid, sest sellest pole nagunii midagi kasu. Ala kui lapsed on Kardoga, siis mul tekkis küll neid hetki, kus ma tundsin, et no jah, olengi sitt ema. Istun siin üksi, midagi tarka ma ei tee, Kardo on lastega ja mina olen lihtsalt niisama piece of shit person. Aga nüüd, zen-Mallu, kes ma obv olen, ütlen endale nende mõtete tekkides hoopis seda, et vot kui tore, et lastel on Kardoga kindlasti täna hästi tore ja siis nad saavad mulle pärast rääkida, mida nad toredat tegid ja mina saan juba paari päeva pärast kah nendega sama vahvaid asju teha ja nii kaua võin ma lihtsalt olla. Puhata. Minna välja. Minna restorani. Minna massaaži. Teha ÜKSKÕIK mida. Üksinda. Ja teate, see tundus alguses hirmutav. Et no jah, olengi üksi. Aga tegelikult on üksi olla nii imelikult hea. Ma olen päris norm inimene, kellega üksi olla 😀
Vot, selline segane jutuke teile siis täna. Elu update või nii.
24 kommentaari
Läksin ise kevadel 6+a kestnud suhtest laiali. Samamoodi, suuri probleeme ju nagu polnud – ei saan’d peksa, ei mees joon’d, ei käin’d teistes naistes, lapsest hoolis (ja hoolib), käis tööl… Aga omavahel suhtlus ei paranenudki lõpuni (põhiprobleem – probleemidest pole vaja rääkida, nagunii kuhugi ei vii). Kõrvalt kõik ikka rääkisid/räägivad siiani, et laps nii väike ja mis siis häda on jne.
Mul polnud kogu suhte ajal vist nii pikka perioodi võrdlemisi stabiilsust ja eluga rahulolu kui praegu.
Eks olen mõelnud ka, et lapse pärast ehk ikka.. et jah, mis mul, tõesti, nii väga viga oli… olen lihtsalt vait, surun end alla ja kannatan ära ning ega keegi ju pole täiuslik.
Seetõttu ei tormanud lahutama ka.
Tänaseks päevaks olen aru saanud, et mingit tagasiteed enam pole ja jumal tänatud, et endale lõpuni kindlaks jäin.
Edu ja mõtle ikka enda heaolu peale. Mina usun seda teooriat, et lastel saabki nii kõige parem olema, kui vanemad on iseenda ja oma eluga rahul. 🙂
Targutajad tihtipeale on ise kehvades suhetes (olnud) ja peavadki seda normaalseks, kui iseennast ja oma vajadusi alla surutakse…
Kõige hullem trauma on lasta jaoks mitte lahutus, vaid tunne, et nede pärast jäi vanematel midagi tegemata/elu elamata. Endal ema on minu pärast tegemata jäänud asju ette heitnud, peaksin tänulik olema, ennast süüdi tundma? Lapsed pole lollid ja laste pärast kokku jäädes varem või hiljem saavad nad sellest ikka aru, lastele on vaja vanemaid, kes ise on oma eluga rahul ja õnnelikud, olgu siis koos või eraldi, mitte kibestunud inimesi, kes kunagi paarikümne aasta pärast on, et mul jäi eluarmastus leidmata, kuna olin su isaga sinu pärast koos.
Ma alati muigan, kui räägitakse lahkumineku kahjuks vormis, et niimoodi ei ole ju lastel õiget pereelu ettekujutust, pilti kuidas ikka elutervelt ja õigesti konflikte lahendatakse ja kohustusi jagatakse jne jne.
Nagu meie keskmine eesti pere oleks kuidagi nii ideaalne nagu sellistes teemades kujutatakse. Sageli on peredes konfliktid, mis ei ole ju kuidagi eeskujuks, sest neid ei lahendata elutervelt ning ka kohutused pole sageli omavahel õiglaselt jaotatud. Pigem saab sellisest keskmisest eesti perest just katkise mudeli kaasa. Pinged kodus, karjumine, lahendamata, selgeks rääkimata jäänud tülid jne. Vanemate vahel puudub lähedus ja armastus jne.
Mina olen kasvanud peres, kus jäädi kokku, aga oli selgelt näha, et vanemad tegelikult üksteist ei armasta ega isegi eriti ei salli. Mõlemad olid sellised pinges ja stressis. Mingit füüsilist kiindumisavaldust me lastena kunagi ei näinud, et nende vahel oleks. Samuti ei jagatud eriti kiindumust meile. Ei tulnud sellest küll mingit head peremudelit ja näidist kaasa, kuidas üks pereelu käib.
Kui vanemad oleks eraldi kolinud, siis oleks pingeid vähem olnud ja võib-olla ka uue kaaslase leidnud ning õnnelikumad olnud ja seeläbi ka meile lastena rohkem armastust välja näidanud.
Jah, ma ise arvan kahjuks sama. Aga endiselt rõhutan, et ka koos olles ei olnud meil mingeid hulle tülisid vms, et lastel oleks saanud sellest mingi trauma tekkida vms. Samas ma ei tea muidugi, mis tulevik oleks toonud, kui see asi oleks nn vinduma jäänud.
Alguses kui ema küsis mult, et kas ma juba lugesin, et Mallukas lahutab. Vastasin kohe, et mis jama ta jälle luges, et kõike mida kirjutatakse ei tasu ka uskuda. Ja igast lehtedel ei tasu käia. Et teil kõik hästi. Alles käisite spas jne. Pidasin talle kohe pika loengu.
Siis selgus, et oligi tõsijutt. Ja lausa delfi uudis.
Nüüd pidin ise pikka loengut kuulama. Sellest kuidas ema sõna tuleb kuulata. Ja ema teab paremini.
Ei aidanud ka see , et üritasin end välja vabandada, et ma tõesti polnud mõned päevad uudiseid lugenud, kuna kunagi võidetud tahvelarvuti andis otsad. Ime, et ta üldse nii kaua vastu pidas arvestades, et algusest peale olid probleemid. Korduvalt sai remondis käidud ja rohkem kui aasta sai seda kasutada ainult juhtme otsas. Muidu lülitas end kohe paari minutiga välja.
(Nüüd loen uudiseid ja su blogi sugulase vana Samsung S 6 ga. Millel ka aku üpris läbi. Aga vähemalt töötab. Isegi kui tuleb pidevalt juhtme otsas istuda.)
Tahtsin öelda, et minu jaoks on lausa harukordne lugeda kuidas te Kardoga kõigest hoolimata nii hästi läbi saate. Ja teineteise kohta lastele halba ei räägi.
Minu vanemad läksid lahku kui olin väike ja olen kogu oma elu kuulnud (siiani kuulen) emalt kui halb isa mul oli ja mida kõike ta ei teinud. (Tegelikult oli ka halb isa). Ja kui isal tuli heal juhul meelde kord aastas minuga ühendust võtta, siis alati jõudis jutt selleni kui halb mu ema on.
Lapsena oli seetõttu päris raske. Ei teadnud keda uskuda – keda süüdistada.
Nüüd täiskasvanuna on ka raske. Aga nüüd on pigem teised mured – tervis, raha, elukoht…
Käisin oma viimase 2 euroga poes ja mõtlesin, et mida osta ja otsustasin keefiri kasuks.
Minu taha kassasse tuli umbes 9-10 aastane poiss jäätisega ja kui ta oma rahakotti avas, siis toimus rahasadu. Nagu päriselt. 5, 10, 20 euroseid lendas igale poole. Ma ei tea kuidas see võimalik on. Nagu oleks sularaha automaadi plahvatus toimunud.
Poiss hakkas oma raha kokku korjama.
Seni kuni ma ostukorvi ära viisin ja tagasi tulin (rulaatori juurde) oli poiss juba maksmas. Ja temast taga nii umbes meeter eemal oli maas 20 eurone. Seal kus ta enne seisis kui ta rahakotti avas. Ma ei tea kuidas see poiss seda ei märganud. Üks mees piidles ka seda kahekümnest eemalt , aga ei öelnud midagi. Kõndisin tagasi poodi rahatäheni, võtsin selle 20 eurose üles ja andsin poisile öeldes, et see ilmselt on ka sinu raha. Poiss ütles aitäh.
Nii hea tunne oli.
Hiljem korraks üks kurat õlal sosistas, et mida kõike ma oleks saanud selle raha eest osta. Et oli mul vaja see raha tagasi anda. Et äkki see oligi mulle kuskilt kõrgemalt mõeldud.
Aga ei. Heitsin need mõtted kõrvale.
Oleks see raha kuskil pargis puu all maas vedelenud või poleks ma näinud kellele see kuulub, siis oleks olnud teine asi.
Õhtul kodus avastasin, et depreka rohi mida ma võtan on otsas. Võtsin viimase tableti ära ja olin kindel, et mul on 1 karp veel. Aga pole. Nagu maa oleks selle karbi neelanud. Noo mida pole seda pole.
Pöörasin kogu elamise pea peale ja leidsin 1,5 lehte 2019 aegumis tähtajaga rohtu. See ilmselt oli kolimise käigus eraldi sattunud. Ma olin nii õnnelik, et kui tervis oleks lasknud, siis oleks õnnest tantsu vihtunud.
See ilmselt on siiski parem kui rohtu mitte üldse võtta.
Õnneks on lootust, et varsti saan ehk ka uue karbi osta.
Kui õnnestub midagi maha müüa.
Kõige parem uudis aga on see, et sain teada , et minust on (ehk) lõpuks ometi kellelegi kasu.
Saan vabatahtlikuna hakata kodutuid loomi aitama. “Töötades” interneti teel. Loodan, et saan seda ka telefoniga teha.
Olen ju tervise tõttu päevad läbi kodus ja aega mul on.
Seega miks mitte endast nõrgemaid aidata.
Või peaks ütlema tugeva(ma)id, sest loomad kes suudavad ilma oma koduta ellu jääda on ju tugevad.
Oh, ma nii mõistan, usu. Aitaksin, aga olen üsna sarnases seisus. Viimase rahaga püüan spordihoones pesus ära käia, pole vett kodus. (pikk lugu)
Selle vastiku vaesusega kaasneb nii palju alandust.. Isegi kui keegi teine ei alanda, ei teagi, siis nii mõnigi kord on nagu raske kivi kõhus kui tead, et ei saa ühte või teist ja eelarvete tegemine näitab ainult kui palju hädavajalikku lihtsalt see kuu jälle ei saa, ja võimalused tuhisevad mööda ja ise püüad vaikselt et hing sisse jääks.. Mul olukord selline samuti tervise tõttu, sinna pole nagu midagi parata ka, ja suurim rõõm on Humana 30-sendi päeval ostetud hilbud, mis massilise ületootmise tõttu puhta uue ja kvaliteetsena sinna jõuavad.. Niiet noh, kuigi kašmiiri muidu ei jõua osta, vähemalt riided seljas kenad.. Aga mida aasta edasi seda vähem häbenen, ja vaatan dokke kuidas miljardid inimesed veelgi hullemini peavad elama, ja siis nagu on jõudu tunda rõõmu ka sellest mis ‘minu jagu’. Aga jah, normaalsete inimestega kohvikusse või üritustele asja pole, kogusumma ületab alati võimekust ja ega enam peenesse seltskonda ei sobitugi..
https://www.apollo.ee/e-raamat-eluterve-kargpere-kasiraamat.html
Üks väga põnev raamat lugemiseks. Väga palju huvitavaid näiteid ja olukordi, milleks saab end teadlikult ette valmistada. Mul küll oma peret veel pole, aga antud raamat avardas mu maailmapilti palju.
Mul on see raamat 🙂
Kas Kardo on juba tööd ka otsinud/ leidnud? Või mis ta päevad läbi teeb, kui lapsed sinuga on?
Küsi seda tema käest 🙂 Maja järgi otsustades on ta 24/7 koristanud 😀
Võid mõelda,et lastele ei tundu nii ja nii….see on sinu arvamus. Mõtlen alati lastele kelle vanemad lahku läinud,et vanemad on need kes laste eest otsustavad,aga kunagi ei tea ega oska arvata mis on selle väikese lapse hingekeses kes igatseb oma issit või emmet sellel ajal kui laps on ühe või teise juures. Tihti mõtlevad täiskasvanud vaid endale
Ma võin mõelda muidugi, sest a)nad pole rääkinud midagi, mis peaks muretsema panema, b) ei näe ka käitumises hetkel muudatusi. Ja ütle siis sina, mida me peaksime tegema. Elama surmani koos, sest peaksime mõtlema lastele, mitte endale?
Usun, et on vahe ka, kas lahku kolitakse pinge, tülide ja üksteise kiusamisega, või jätkub normaalne suhtlus, austus ja sõbralikkus teineteise suhtes. Kui isa armastab lapsi ja austab ka ema, siis ei pea lapse hinges ilmtingimata üldse mingit igatsust tekkima – vastupidi ka. Täiskasvanud peavadki endale ka mõtlema ja usun, et Mallu ja Kardo on piisavalt tähelepanelikud, et laste kurbust ennetada, märgata ning sellega adekvaatselt tegeleda.
Aitäh, KT!
Peamine on, et vanemad tegelevad oma lastega, vahet siis pole, kas koos või eraldi. Lastel jätkuvalt see teadmine, et vanemad on neile olemas, nende vastu näidatakse huvi, hjoolt ja armastust üles. Selliselt juhul tõepoolest ei pruugigi neile rängalt mõjuda tõsiasi, et vanemad enam ühe katuse all ei ela. Kui see neile ei sobiks, siis ma arvan, et see väljenduks mõneti ka laste käitumises. A’la, minnakse nutuga teise vanema juurde, nutetakse seal ema/isa taga, klammerdutakse, jms. Kõik, mida ei väljendata sõnades, tuleks siis ju käitumisest kuidagi välja. Ei maksa kohe tonti ikka ette kujutada. Väga äge, kui vanemad nii normaalselt suudavad asju lahendada.
J, lapsed, kelle vanemad nö laste pärast koos elavad, ei ole kindlasti sugugi õnnelikumad, kui lapsed, kelle vanemad rahumeelselt lahku lähevad ja omavahel normaalselt läbi saavad. Mu enda parim sõber kasvas peres, kus jäädi hambad ristis “laste nimel” kokku ja sellist elu ei soovi oma vaenlasele ka. Lisaks laste traumeerimisele võtsid need vanemad võimaluse olla õnnelik ka iseendalt.
Väga rumal on arvata, et lapsed tahavad alati ilmtingimata, et vanemad kokku jääks. Olen küll aru saanud, et Mallu ja Kardo ei tülitsenud ja nende peres ei ole olnud skandaale, aga lapsed tajuvad ikka pingeid, isegi kui vanemad üritavad neid varjata. Minu vanemad otseselt ei kakelnud, aga oli ikka mingil määral tülisid ja üldine õhkkond oli väga pingeline. Olin väga õnnelik, kui nad lahku läksid. Kusjuures ka sõbralikult, jäid edasi suhtlema, käisime vahel koos reisimas, nägin isa iga nädal ja rääkisime pea iga päev. Mõnes mõttes olin temaga isegi lähedasem kui siis kui ta elas meiega koos. Olin siis 10-aastane. Mu tädi otsustas aga oma vägivaldse joodikust mehega kokku jääda, sest laste pärast on ju vaja. Tema praegu 20-aastane tütar on mulle rääkinud, et ta soovis kogu lapsepõlve, et vanemad lahutaksid ja ta saaks ainult emaga koos elada ja ei peaks vanemate tülisid kuulma.
Loomulikult oleks ideaalne see, kui lapsed saaksid kasvada üles oma kodus, oma ema ja isaga, kes on enamvähem iga päev käeulatuses, ühise perena, mis annaks endale eeskuju täiskasvanueaks. See on ehk suurim miinus sedasi ema-isa vahet elades, et kui on kord oma pere, pole kusagilt võtta seda pereelu eeskuju, ei ole konfliktide lahendamise oskust, ei ole koduse elu korraldamise, kohustuste jagamise jmt oskusi. Aga no eks tuleb rohkem asju teadlikult ette võtta, pingutada teadlikult rohkem seal, kus tavalises üldjoontes üksmeelses pereelus sujuksid asjad iseenesest. Paratamatult on eriti sellise pealtnäha suuremate ebakõladeta pere lahkuminekute puhul lapsed ikka kõige suuremad kaotajad ka siis, kui nad igal õhtul lahinal ei nuta teise vanema järele.
Õnneks veedame me kõik viiekesti ka aega, ei ole nii, et ainult lapsed siiberdavad edasi-tagasi ja kõik koos kokku ei puutu.
Oot-oot, aga see ju ei tähenda, et Mallu või Kardo ilmtingimata elulõpuni üksikuks jääks. Täiesti tõenäoline, et mingil hetkel leitakse enda kõrvale uus kaaslane ja lastel on jälle “pereelu eeskuju” olemas.
Kasvades üles väga ebastabiilses peres üksikemaga, siis pole selle kommentaariga nõus. Mitte ükski praeguseks täisealiseks saanud lastest pole ema eeskuju järginud. Lapsed pole nii õrnad, kui praegu iga nurga tagant kostub. Kui lastel on täiskasvanu tugi ja armastus ning põhivajadused kaetud, on kõik väga hästi!
Tubli oled Mallu. Päris tõsiselt. Et niimoodi võtsid ette elumuutuse kui said oma asjades aru, selle asemel, et kummi venitada ja sellega lõpuks teha just Kardole ja lastele haiget. Nüüd saategi kõik harjuda uue elukorraldusega ja loodan, et lastel lähebki see võimalikult kergelt, nagu tundub, et õnneks siiani ongi läinud. 🙂 Sulle endale ka palju jaksu!
Pole sa midagi halb ema sellepärast, et lased lastel isaga ka olla. Kahjuks suur osa naisi teevad ju lahutades nii, et ei võimalda mehel enam eriti üldse lapsi näha. Parimal juhul nädalavahetustel mõned tunnid korraga. Lapsed on sulle kindlasti hoopis (tagantjärgi) tänulikud, et lased neil isaga olla, mitte ei kiibitse vaid endale ja kättemaksuks ei lase isal lastega olla.
Hea lahendus teil tõesti. Süümekaid jm tundeid, mis panevad end tundma kehva emana jms mõistan nii hästi. Kuid tore, et hakkad juba vaikselt ka harjuma ja suudad mõtteid juba positiivseks ümber pöörata 🙂 Ühel päeval avastad, et oled juba poolel teel millegi paremani ja juba see on edukogemuseks nii abistav ja edasiviiv. Iga päevaga lihtsam.
Ma kolme pudinaga üksikema ja niiiiiiiiiiiiiiiiii oleks vaja neid üksinda päevi. Aga pole kellegagi kahjuks lapsi jagada, sest mees “ei saa” ja no pmst pole huvitatud sellisest elukorraldusest. Niiet tuleb need nunnud täies mahus endale hoida. Elame ja saame hakkame siis nii kuidagi. Kuigi sigaraske on. Laste heaolu ja turvalisuse arvelt mingit eneseteostust ja ulmelisi elumuudatusi väga teha ka ei taha. Ega ei oskagi kui aus olla. Ootan aega, mil nad suuremaks saavad, ehk siis saan paremini end uuesti üles leida ja üles töötada. Praegu…. on minu elu ainult lastele olemas olla. Ausalt, vahel tänaval käies on tunne, et viibin mingis teises (eraldatud) maailmas. Kõik tundub nii kättesaamatus kauguses, k.a. teiste inimestega suhtlemine.