soig

Reaalselt, mida päeva ah? Esiteks ma eile öösel sain magada vist kaks tundi? Ma mäletan, et kella nelja paiku vaatasin viimati kella, olenemata sellest, et ma juba kell 19 kurtsin sõbrannale, et mul surmauni peal. See on täiesti ebanormaalne – niiiii väsinud, aga vot magama ka ei jää. Paremaks ei teinud asja see, et iga kord kui ma napilt olin uinumas, ärkas Marta miskipärast nutuga üles. Eks ta oli veidi tatine ka ja nina kinni. Pean ikka Kardo juurest ühe õhuniisuti siia tooma, muidu ei kannata elada.

Aga see öösel (minu meelest) sada korda ärkamine tekitas selle, et kui Marta ennast 6.50 üles ajas ja elutuppa tuli, pidin ma ka kiirelt püsti ajama ennast, sest ta on küll väike, aga oiii kui kärme ta on omaette sigadusi tegema. Olgem ausad, ta teeb neid kenasti ka siis, kui ma samas ruumis olen ja juhtun millisekundi kauem silmi pilgutama.

Loomulikult sõi ta hommikusööki nii, et pool elamist oli seda täis (kauss kukkus maha), siis suutis ta jäätise ise kätte saada ja seda niimoodi rappida, et mul ei jäänud muud üle, kui ta sellesamuse jätsiga koos vanni panna. Ahjaa, teda sinna tõstes kukkusin ma napilt surnuks, sest üks meist kahest oli otsustanud vanni ette väikse pissi maha panna. Ma jätan selle teie nuputada, kumb see meist kahest oli.

Kõik tegevused, mida ma talle pakkusin, nendega viitsiti tegeleda umbes ühe sekundi, enne kui hakkas üks kahest jutust: anna jäätist või pane Boobat. Kes ei tea, mis on Booba, siis jumal on teid õnnistanud ja ma teie enda huvides loodan, et see ka nii jääb. See on üks ERITI TOBE multikas, mis on null protsenti kuidagigi hariv või kasulik – ta on lihtsalt karvane krõll, kes teeb igal pool pahandust. Miskipärast Marta armastab seda elukat. Öäkkkkk.

Kuskil 11 paiku viisin Marta magama ja mõtlesin ise siis korterit koristada, sest ma vannun, see pole üldiselt nii sassis ka siis kui ma siin kolme lapsega mässan. Või oleks võinud tööd teha või pesu kuivama panna või midagigi, aga selle asemel jäin ma temaga koos magama ja see oli kõige halvem otsus, sest selle asemel, et mul oleks üks kass päev, kus enesetunne on nadi ja pea valutab, on mul justkui juba kaks olnud ja kell on alles pool kolm päeval. Tule jeesus appi. Ma olen kindel, et mul on palavik ka, aga kuna ma ei oma kraadiklaasi, siis ma päris täpselt ei tea. Küll tean ma seda, et ma olen täiesti jõuetu, mu silmamunad ja pea valutavad. Suurepärase lisandina on mul nüüd ka süda paha, sest ma korrutasin endale, et ma PEAN ise süüa tegema, mitte jälle Woltima, seega olen ma täna juba kaks korda kokanud ja need toidulõhnad ajavad mind lihtsalt öökima.

Enda õnne teades, siis ma ei imestaks, kui mind siit korterist surnuna leitakse, sest ma kuseloiku komistades pea ära lõin, peapõrutuse sain (sellest ka iiveldus eks) ja nüüd rahus oma suure väsimusega magama minnes enam ei ärka. Ma muidu ütleks, et kass sööks mu näo ka ära, aga kuna mul on lapsed siin, siis küllap Mari vast enne kellelegi teada annaks, kui kass näo kallale jõuab.

Lende on hetkel tegelt lasteaias ja Mari eelkoolis, seega ma Martaga kahekesti ja täna esimest korda elus mõtlesin seda, et suuremad võiksid juba koju jõuda, et ma lihtsalt lamada ja puhata saaks. Mari ja Lende saavad selle sigudiku haldamisega natukene aega hakkama küll (ulatavad talle asju, mida ta soovib ja jooksevad temaga ringiratast, milleks mu kehas hetkel küll jõudu pole).

Et jah, surm on üsna silme ees. Ainuke, mis veits paremaks teeb seda asja on see, et Marta nii kuramuse nunnu on oma sigaduste vahel. Teeb mulle naljakaid nägusid ja tuleb kallistama ja kui ma libastusin, siis ta ütles hästi kurvalt: “Solli emme!”.

Ma pigem peaks vist neile ütlema, et solli lapsed, et ma nii random piece of shit olen, aga oh well. Eks pärast ütlen, kui pudinad koju jõuavad.