LAPSED

lapsed ja nende pekki keeramine

12. november 2020

Mitmed blogijad kirjutasid siin laste kasvatamisest ja “pekki keeramisest”. Ma näiteks elan juba aastaid teadmisega, et me nagunii kõik oma lapsed kuidagimoodi pekki keerame, isegi kui me anname endast kõik ja proovime teha parimaid valikuid. See on lihtsalt elu, tundub mulle. Ja see, kuidas me nad ära vussisime, saame me teada näiteks siis, kui nad täiskasvanuna teraapiasse lähevad vms. Saab huvitav kuulata olema.

Ma ei usu, et keegi mind nüüd üldse kuskil mingiks superemaks peaks, kellel palju tarka rääkida oleks. Selles suhtes, et eks ma tunnen ka tihti, et no kuidas nii saab, et ma ei oska ja tee paremini, aga enamuse ajast tundub mulle, et ma haldan seda parve nii hästi või halvasti, kui ma oskan ja tean.

No näiteks lutt. Mari sai lutti aasta ja seitse kuud, mis juba oli iseenesest kõigi sõnul VÄGA pikk aeg ja no kuidagi ei saanud me teda sellest võõrutatud. Lõpuks läks vist lihtsalt kuidagi ni, et kõik lutid olid kadunud ja paari päevaga oli see teema unustatud. Lende ei võtnud üldse lutti, olenemata sellest, palju ma seda talle pakkusin. Marta saab aga 10 päeva pärast kaks ja no enne hakkab taevast kentaure sadama, kui tema oma lutist loobuda kavatseks. Ma TEAN, et see on ketsakas, et laps räägib juttu, endal lutt suunurgas rippumas, aga ma lihtsalt tunnen, et kui tal on seda nii hirmsasti vaja, siis kes olen mina, et talt seda turvatunnet ära võtta. Esiti lasteaia algus ja nüüd see kahe kodu vahel käimine, et ma nagu ei tahaks talle seda kuidagi raskemaks teha. Ja ma muidugi tean, et lutt pole hambumusele hea ja kõike seda, aga see ei tundu mulle praegu kuidagi nagu prioriteet. Kuigi jah, iga kord kui Marta kuskil pildil lutiga on, siis saan jälle neid halvustavaid kommentaare, et issand, võta lihtsalt ära ja asi ants. Ema missugune…

Potil käimisega tal ka mega imelikud lood. Maril võttis see ikka kõvasti aega, minu meelest oli pea kolm või midagi? Issand, ma ei mäleta. Ühel hetkel hakkas lihtsalt käima ja mure oli unustatud. Lende hakkas jällegi täitsa ise enne teist eluaastat potile küsima. Justnimelt suurele potile, mitte tite omale. Aga Marta – see mõnda aega tagasi ka küsis muudkui potile ja tegi sinna häda jne, aga nüüd on pott justkui vihavaenlane, keeldub sinna peale isegi istumast ja laseb häda rahumeeli põrandale, kui ma teda siin ilma mähkmeta harjutan olema. Ja siis tuleb kutsub mind ja näitab kenasti, kus loik on. Et aru saab kenasti, aga miskipärast vot potile minna ei taha. Ei saa ju kuidagi suruda või sundida ka, kui ta kohe mega hüsteeriasse läheb.

Ja ma ei hakka isegi rääkima sellest, et neid öiseid õnnetusi juhtub aeg-ajalt nii Maril, kui ka Lendel. Ma isegi ütleks, et esimesel rohkem kui teisel. Ja ma tean, et see on tegelikult laste seas mega levinud probleem (meditsiinilist probleemi otseselt ei ole, oleme uurinud seda asja) aga ega sellest palju ei räägita, sest esiteks noh, piinlik lugu, et ise juba nii suur tüdruk ja ega see avalikus blogis sellise asja kirjutamine ka just ei tundu väga igapäevane teema. Aga probleem on, mis valmistab talle endale ka piinlikust ja häbi, eriti kui veel keegi ööseks külla tuleb, või tema peaks kuskile minna tahtma. Ja ma käin teda öösiti äratamas jne, mõnikord see aitab ka, aga laias laastus, ei teagi, mida ma sellega nüüd lõppude lõpuks tegema peaks. Perearst ütles, et üldiselt 7daks eluaastaks peaks see ise ära kaduma, aga no eks näis. Veidi on ikka selline tunne, et tore, järjekordne mingi minu läbikukkumine, kuigi ma ei saa ju isiklikult seda kuidagi kontrollida seda ja mõistusega saan aru, et KASVATUSEGA see kuidagi seotud ei ole, aga ikka nadi teema noh.

Telefoni oskavad nii Mari kui Lende kasutada, st youtube tööle panna ja mingisuguseid multikaid vahtida, kui telefoni kätte saavad. Mängudest on praegu nende mõlema lemmik dokubloku, mis on nagu sudoku ja tetrise vahepealne mõistust arendav mäng, pole vast hullu, kui sellega pusserdavad. Mitte, et nad mingisuguseid ajulagedusi vahepeal tõmmata ei üritaks, aga need ma kustutan kiirelt ära.

Telekat saavad kah muidugi vaadata. Enamasti on kokkulepe, et peale lasteaiapäeva saavad nad igaüks 20 mintsa enda valitud multikat vaadata. Neil muidugi igaühel oma lemmikud, aga vahepeal saavutavad kokkuleppe ja vaatavad nt tund aega Peppat vms. Kuna enamuse õhtust tegelevad nad siiski ringijooksmise ja mängimise ja raamatute ja meisterdamisega, siis ei tunne, et seda nüüd ka liiga palju oleks. Muidugi võiks ja saaks ka vähem, aga hetkel ei näe suurt probleemi.

Tiktokidest ja instast teavad nad vb nii palju, kui minu kõrvalt midagi näinud on, aga ise huvi ei tunne ja juutuuberitest ei tea nad kah mitte kui midagi. Parem on kah.

Telefoni ostsin Marile ära, kätte pole veel andnud. Aga näiteks kui lähen korraks poodi vms, siis Mari vahel ikka lunib, et las ma jään üksi koju. Tahab omaette siin omi asju vaadata ja teha. Pool tundi vast just palju pole, aeg on näidanud, et usaldada saab, aga näiteks ükskord oli, et käisin poes ja vahepeal oli pimedaks läinud. Tulin koju ja Mari nukrutses üksi diivanil, et ma olin nii kaua ära, et ta kartis, et öö tuleb peale ja et ma ei tulegi koju. Oleks saanud talle siis vähemalt helistada vahepeal, kuigi ma olin max 20 minutit ära.

Muidu on nad ju toredad ja nunnud lapsukesed. Mängivad ilusasti koos, eks ikka tülitsevad ka, aga Mari on alati selline suurem ja hoolitsev, et aitab teisi lepitada ja pakub neile mänge ja tegevusi ja “loeb muinasjutte” ja on selline hellakene. Lende on ka, Martaga on neil kõige rohkem erimeelsusi, sest ta ei taha alati ilusasti kaasa teha, mida suuremad ette dikteerivad. Aga sellist kurjust või ülbust vms ei ole, et igati sõnakuulelikud ja tublid on nad. Et päris halb ema vist ei ole kah. Ja nagu öeldud, annan endast parima.

Usun, et enamik annavad ja nii lihtne on teisi kritiseerida mingisuguste hetkede järgi. Ala poes näed jonnivat last ja saad kohe mõelda, et issand, kui kohutav vanem, ei keela ja takista. Mina muuseas ka ei keela – st kui sa oled näinud errorisse läinud last, kes nutab ja karjub, siis ega see keelamine seal ei aita. Proovin seletada, olen konkreetne ja võimalikult kiiresti oma toimetused ära teha, sest laste errorid ei ole ju kunagi seotud mingisuguse ee..kehva iseloomuga. Nad ei oska lihtsalt oma tundeid ja emotsioone alati sõnastada, aju läheb lühisesse. Mul juhtub seda mõnikord praegugi, mis siis veel lastest rääkida.

Üritan nendega alati olla aus, seletada, mis toimub ja kuidas oma tundeid väljendada. Mari nt rääkis ükspäev, et tal süda valutas lasteaias, sest üks poiss oli talle puupea öelnud, aga tema isegi, vaeseke, ei teadnud, mis imeasi see puupea on. Ma siis rääkisin talle, et kõike, mida sulle öeldakse, ei tasu alati südamesse võtta, sest esiteks ehk tahtis teine üldse nalja teha, või oli tal väga paha päev ja ta ütles selle pärast inetult. Elu selline ju ongi.

Aga jah, muudkui elan ja proovin ja loodan, et saan hakkama. Vast saan. Ja iga õhtu, kui nad mulle kaissu poevad ja räägivad, et ma olen nende väike nunnu ja nad armastavad mind, siis tundub, et saan jumala okeilt.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Jane 16. november 2020 at 15:50

    Mul suuremal tüdrukul, kes hetkel veel kuuene, juhtus nn 2019/2020 lasteaia-aastal veel mõni “õnnetus” lõunaune ajal ja kodus vahepeal ka öösiti. Ta ise oli väga õnnetu nende pissi-äparduste üle. Aga kui tuli peale see koroona ja lasteaias enam käia ei saanud, siis kadusid ka voodimärgamised täiesti ehk siis laps vast kasvas välja nendest.

  • Reply Kiku 15. november 2020 at 17:12

    Viimane kord kui lapsepõlves end päise päeva ajal täis lasin, oli 12-aastaselt. Olin korteri ukse taga ja ei saanud aru mitu lukku seal lahti keerata tuli. Pusserdasin seni, kuni enam häda kannatada ei suutnud. Siis tuli koju vanaema, kes ei teinud sellest suurt numbrit. Keegi ei teinud. Ja kui varasemalt lasteaias voodisse tegin, ei riielnud ka keegi. Ega laps siis meelega kusene taha olla. See on ikka õnnetus ja erinevaid õnnetusi juhtub meil kõigil, ka suurtel inimestel. Tänaseks olen täiesti normaalse põiepidavusega terve naine. Ja kui peakski juhtuma, et täna piss püksi tuleb, mis siis? Ilmselt oli sellel mingi pöörane põhjus.

  • Reply KL 15. november 2020 at 05:38

    Kuule ära luti pärast küll muretse :) ja pissimise pärast ka mitte, iga asi omal ajal & halba ema see sinust küll ei tee. Minu arvates on igasugune “võõrutamine” & potitreening natsa ebavajalik (eriti sellises eas kus nad veel suurt matsu ei jaga). Küll neil ka see lõpuks kohale jõuab, et lutti pole vaja ja piss käib potti, mitte selle kõrvale.
    Su lastel on sinuga väga vedanud :)

  • Reply Helen 15. november 2020 at 00:36

    See voodisse tegemine läheb ikka üle vast. Paljudel täiskasvanutelgi on sellised probleemid, ala aevastades tilk püksis jne, seega pole vaja üle dramatiseerida seda. Kui rohkem aru saab või vb juba praegu, saab soovitada teha vaagnapõhja lihaste e kegeli harjutusi, sest vb lihtsalt füüsiliselt lihased nõrgad, see väga levinud. Psühholoogilise poole pealt, et vb polegi probleem kasvatuses ja koduses õhkkonnas, vaid mujalt tulevas stressis, ala lasteaed jne, või kes teab, vb jõuab sinu “kuulsus” juba kuidagi ka temani vms.

  • Reply Anna-Liisa 13. november 2020 at 14:54

    Minu kuue aastasel pojal ka see alla pissimise asi teeb muret. Käisime kui viis sai eriarsti juures ka. Ja sealt anti sellised nippid et jh kaks tundi enne magama minekut ei tohi süüa ja juua. Päeva jooksul siis tuleb vesi ja muud jooksul nähtaval hoida et saaks oma joogi koguse täis. Siis õige asend pissimisel, et väiksel lapsel peaks olema suure poti peal ees see jalapink siis ta istub õigesti ja tühjendab ilusti põie enne magama minekut. Ja ka kõhukinnisus pidi mõjutama seda. Meil on need nipid aidanud kuid ei saa öelda et oleme olukorrast veel võitu saanud. Kõige valusam on jh see piirangu panemine et süüa ja juua enam sellest kellast ei saa. Mõnikord nutame lapsega mõlemad kohe.😢 Aga seletan siis taas et see kõik on tema enda pärast. Üritan lihtsalt endast parima anda sest uus beebi kohe sündimas ja tõesti nii lapsel kui endal on nii paha ja piinlik. Mingeid tablette küll talle peale panna sellepärast ei taha aga kui ikka aasta pärast pole asi korda saanud siis ilmslt tuleb tee arsti juurde ikka ette võtta.

  • Reply K. 13. november 2020 at 12:23

    ma ise lasin 13ni eluaastani alla, päevad isegi käisid juba. eks mul oli see pereprobleemidest, mida vanemad tunnistada ei tahtnud ja solgutasid mind mööda arste ja sensitiive ja igasugu hardcore nippe prooviti – peale kl 6 õhtul ei tohtinud mitte midagi juua, pidin ise käsitsi oma voodipesu pesema jne, aga ega miski ei aidanud. selleks ajaks sain kuidagi lihtsalt mingi enesekindluse tänu ühele sensitiivile, kes esimesena kohtles mind nagu inimest, mitte nagu mööblit või looma, kes on lihtsalt juhtumisi samas toas. tema julgustus kuidagi aitas. mu oma lapsel ka vahel juhtus veel 9 aastaseni, üsna harva küll. aga ma ise targu seda teemat üles ei tõmmanud, sest teadsin, et igasugune liigne tähelepanu, halvustamine jms teeb ainult lapsele rohkem stressi ja ega see ei aita, pigem ajab asja hullemaks.
    aga ma oma lapse sain potile tänu raamatutele. ta potti õnneks kartnud kunagi pole, lihtsalt oli püsimatu ja siis oli vähemalt paigal, kui sai raamatust pilte vaadata. pärast veel mõnda aega ronis iga kord potile, kui raamatut vaadata tahtis :D eks peab aegajalt proovima kuidagi meelitada ja küll asjad lähevad korda, kui on õige aeg. kui sina oled rõõmus ja rahulik, siis on lapsed ka rõõmsad ja rahulikud ja kõik toimib.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:30

      Jaa, ma ise olen ka kuulnud seda, et pigem sellest mitte nn suurt numbrit teha, sest see ise riiete pesemine jne on ju pigem alandav, ega laps ju meelega seda ei tee.

      • Reply Kats 13. november 2020 at 22:09

        Mul käis laps juba potil, kui ta siis suvalisel päeval mitu korda järjest püksi pissis. Sel hetkel tundus hea idee teda panna pükse pesema, siis teab, et enam ei lase püksi. Oh õud! Lapse meelest oli pükste pesemine nii tore, et ta hakkas meelega püksi pissima. Edaspidi lubasin, et kui potil käib, saab sokke pesta. Läks õnneks.

  • Reply Liina 13. november 2020 at 10:54

    Ma arvan, et sa oled väga hea ema

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:30

      Aitäh, Liina. See on väga ilus asi, mida teisele öelda :)

  • Reply Mari 13. november 2020 at 00:48

    Ma olin ka see laps, kes pissis kaua alla ja sel oli ilmselt 2 suuremat põhjust. Üks see, et mu voodi oli pikalt veesoonte ristumiskohal. Nii kui asukoht sai muudetud, harvenesid drastiliselt ka öised voodimärgamised. Saab nt sõrmusega pendeldada ruumi läbi ja leida parim koht voodile. Teine põhjus olid suured kodused pinged vanemate vahel. Nii kui vanemad lahku läksid ja voodi õigele kohale sai, kadus ka allategemine.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:32

      Noh, veesoones just asi olla ei saa, sest see on juhtunud igal pool, mitte vaid ühes konkreetses kohas. Pinged.. noh, praegu ilmselt jah pingeline aeg, aga samas see probleem on aastaid olnud ja kodus selles suhtes pingelist õhkkonda MINU meelest ei ole.

      • Reply Väike Myy 14. november 2020 at 00:54

        seda arvad sina, et pingeid pole. Tegelikult on lastega nii ,et nad tajuvad pere asjaolusid õhust ega oska end väljendada selles osas. Teiseks lapsel on omamoodi loogika ja järelduste tegemine viisil, mille peale meie täiskasvanud ei tule. Nad ju omandavad infot ja kogemusi ka väljas poolt koduseinu , ka teleka vahendusel. Tahan öelda, et püksi tegemine suuremate puhul ja juba potil käiva/küsiva lapse puhul on alati seotud hirmu tundega. Mis või kes seda põhjustas on vahel väga keeruline aimata. Selleks ei pea tingimata segases peres kasvama. Ma märkasin et Maril on hirm pimeduse ees. Mu sõbranna laps aga kartis oma isa, sest nägi teda harva ( isal polnud häda miskit väga tore mees) aga laps seostas tema ilmumist murega ema pärast. Need olid tal eelmise elu stressid. Loomulikult ei osanud ta seda seletada. Oskas aga nägijast ravitseja. Aastaid kestnud mure lahenes 2-3 päevaga. Ka minu laps sai abi sealt. Tal küll oli üks teine “rumal” komme. Saanud teada , mis selle taga, olin nii kurb, et ei osanud teda varem aidata, ega saanud aru, et tegu oli tõsise hirmuga. Nüüd täiskasvanud lapsed räägivad mida nad kartsid, tundsid ja see oli südantlõhestav ,et nad ei rääkinud, sest need olid asjatud hirmud mille tahtmatult suured tekitasid. Veel kord laps ei oska end ja oma tundeid ega hirme anlüüsida, Eriti kui nad pole otsesed ohud. Pigem sellised mõtte ja arvamiste tasandil.

  • Reply H 12. november 2020 at 22:45

    Sesoses pissimisega. Mul poisslaps 11 🙈 ja siiani teeb vahel öositi alla.
    On läbo teinud tabletikuure jne aga aitab natukene see, kui peale 18.00 õhtul eriti ei joo ja kõib tihti vetsu vahet.
    Ma ausalt tahaks, et oleks miski imeravim, sest eriti külas kõia ei saa ja kui saabki siis pean mina see “paha olema” kes ei luba teistega koos juua ja siis koguaeg manitsen et käigu ta vetsus.
    Oeh

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:33

      No ma mõtlen ka, et kui lapsed lähevad 20 voodisse ja enne jooksevad ja müravad, siis tunduks piinamine öelda ju, et sina ei tohi juua

  • Reply E 12. november 2020 at 22:25

    Mina olin ka see laps, kes öösiti voodisse pissis. Mäletan, et käisin palju arstide vahet. Olin isegi haiglas sees mitmeid kordi, tehti mingisugust elektri(?)ravi ja ravivõimlemist. Isegi nõelravis käisin, aga miski ei aidanud.
    Lõpuks käisin vanaemaga kuskil ravitseja juures, kes mulle mingeid kive peale ladus. Võisin olla 7-8 aastane sel hetkel. Jäin seal magama ja olin mingi hetk hullult nihelema hakanud. Aga selle käiguga sai kõik korda😃 Ei tea muidugi, kas oligi mingi imeline ravitseja või aitas ikka aeg 😄

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:33

      Ma pigem arvan, et aeg :D

  • Reply Sirka 12. november 2020 at 21:56

    Eks seda läbikukkumise tunnet on kindlasti kõigil vanematel. Samas ei ole olemas ideaalseid vanemaid ja ideaalseid lapsi- ja olgem ausad, elu oleks päris igav kui kõik oleks ideaalne ja kõik ühtemoodi :D Seda on vist küsitud ka kunagi, aga sul oli mingil pildil hiljuti laste jaoks selline pukk, mille otsas olles sai köögis toimetada. Kust selline saadud on?

  • Reply EvaLotta 12. november 2020 at 21:52

    Minu lapsel oli ka probleem pikka aega, et ōnnetusi juhtus tihti. Aitas selline asi, et alates kella 6st enam peale vee midagi muud jooki ei saa ja tund ennem magama minemist ka ei joo enam. Hetkel ta 7ne ja nüüd harjumus sees, et õhtul juuakse vett mitte mingisuguseid muid jooke. Ennem ei jälginud seda, käis ja võttis ise külmkapist mis tahtis. Aga peale seda kui joomisharjumust muutsime siis oli kõik nagu sõrmenipsust korras.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:34

      See tundub veits piinamine, et juua ei saa ju :(

  • Reply MarianneL 12. november 2020 at 21:33

    Ma olen kuulnud, et laste öised õnnetused on tihti seotud suurte muutustega elus ja ilmselgelt teil neid on olnud. Võib-olla aitaks Mari ka mingi lastepsühholoogiga vestlemine? Lihtsalt idee, võib-olla väga kehv. Aga selle üksinda kodusolekuga tuli kohe meelde, kuidas ma olin ka kunagi väiksena üksi kodus ja ootasin vanaema (ma ei mäleta, kas töölt või poest vms). Kell ei olnud väga palju, a la 17 või natuke peale, aga juba oli väljas pime ja vanaema ikka ei tulnud. Oma lapsemõistusega ma juba kujutasin enne, kuidas ta on kindlasti õnnetusse sattunud ja ma jäängi nüüd üksinda jumal teab kui kauaks. Muutis kurvaks küll. Tol ajal ei olnud telefone ka, et helistada ja uurida.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:35

      No probleem on tal 7a olnud, ega meil muutusi enne ei olnud. Mari käib aastaid juba lastepsühholoogil, see ta reh. plaanis sees :)

      Aga mari sai eile oma telefoni kätte, jeesus seda õnne :D HElistas kohe issi ja vanaemad läbi :D

  • Reply Alice 12. november 2020 at 21:22

    Ma soovitan mitte teiste kriitika pärast lutti lapselt ära võtta😊 lapsed on kõik erinevad. Minul esimene laps käis enne 2 aastaseks saamist potil ja kaheselt oli nōus ka lutist loobuma(viisime linnutitadele, muidu need nutavad😂). Teine laps oli lutiga peaaegu kolmeseni, kuigi proovisime mitmeid kordi loobuda, isegi lottemaa lutimasinasse viisime, aga õhtul tuli selline hüsteeria, et otsustasin mitte teisi kuulata ja andsin luti. Potil hakkas samuti enne kolmeseks saamist korralikult käima, kaheselt sai juba tegelikult aru ja enamik pisse tegi potti, aga number kahe jaoks nuttis ja nõudis mähkat😬. Öise pissimise kohta ei oska jälle midagi öelda, sest ma hakkasingi poisse siis potile harjutama, kui hommikul mähku kuiv oli ja siiani öösel pissil ei käida😄

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:35

      Tead, kolm last on õpetanud nii palju, et ma isegi väga ei põe :D

  • Reply Esp 12. november 2020 at 19:52

    Luti kohta mul hea lugu. Mu lapsel lâks sellega ka jube pikalt, motlesin ja hâbenesin, et ainuke kindlasti. Siis hakkasin tâhele panema, et yks lasteaiakaaslane tuleb hommikul, lutt suus, teine jookseb kodus lutiga ringi, huhh ! 😂 Ja puânt nyyd. Kui yhe lapse emaga hiljem sellest raakisin, laps oli vist 5 tal juba?, et akki hambumusele halb jne, siis ta hakkas naerma ja utles, et temal oli lutt 13-aastaseni… Whattt eks🤣🤣. Jah, ta oli 13 ja ikka lutiga… Kâis sobrannade juures pidzhaamapidudel, ikka lutiga… Ja nii oligi. PS sel naisel on maailma ilusaim naeratus (ilma mingi korrigeerimiseta) 😂😂

  • Reply L 12. november 2020 at 19:35

    Võib proovida d-mannoosi kapsleid, kui põieprobleemid kimbutavad ja hullult häirib. Ma olin kunagi pidevalt põiepõletikus ja minu jaoks nt lahendasid ecosh kapslid probleemi täielikult, pole aasta juba see vastik tunne vaevanud

  • Reply Marii 12. november 2020 at 19:06

    I literally hate seda Eesti “minu laps küll enam nii ei tee/ või juba ammu teeb”. Ahhaa, laps on peale 1 eluaastat luti, mähkme, kaisukaga, järelikult sitt ema. Sest TUBLI ema laps nii ei tee. For F sake… Minu laps ei tahtnud ka potile minna. Ja ega ma ei tahtnud seda teed üksi ette võtta, sest pesu pesemise ruum on meil keldris ja iga jumala kord kui tal õnnetus (nii 1 ja 2) juhtus pidin ma nende asjadega alla keldrisse jooksma, pesuvahendid võtma ja samal ajal last ja põrandat küürima. No tänks. Tavaliselt olin ma poole päeva pealt alla andnud. Nii juhtuski, et laps,oli peaaegu 3 kui tulid mundepühad ja mees sai pikalt kodus olla, ja kahekesi saime lapse nädalaga poti peale. Aga need silmapööritused ja “õige aeg on mööda lastud” kommentaarid. Literally läbikukkunud ema tunne. Isasid läbikukkumises ja mitte tubli olemises ei süüdistata. Just emasid. Välismaal ei huvita mitte kedagi teist kas su 2, 3, 4 aastane on mähkmed ja lutiga. Ups valetan, eestlastest naisi huvitab.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:35

      Jaa, välismaal on jah kuidagi lebom see värk, huvitav miks :D?

  • Reply Rees 12. november 2020 at 18:44

    Enurees, jah.
    Kas teil polnud seda öist abivahendit, masinat, mis… jummel, ma ei teagi, mida see teeb, aga midagi teeb igatahes. Või oli see veidi vanematele lastele mõeldud?
    Mulle endale oleks seda kunagi küll vaja läinud, sest olin enureesiga kimpus veel 15-aastaselt. Ütleme nii, et üsna raske stardipositsioon noorele inimesele, paljugi jäi kooliajast kogemata (ekskursioonid ja sõbrannadega ööbimised), aga mingit elukestvat häbitunnet või sügavat traumast sellest õnneks ei saanud.

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:35

      See oli, aga see karjus nii kohutavalt, et Mari kartis seda

  • Reply T. 12. november 2020 at 17:48

    Armas postitus!
    NB! See pole manitsus, tõstan teadlikkust. Luti teemaga on see, et lapsele on see turvatunde tekitaja teatud olukordades (õnneks saab asendada tasapisi millegi muuga), aga hiljem hambumust korrigeerida on päris keeruline. St vahel ei aita ka breketitest, on vaja lausa korralikku oppi, mille järel pm õpitakse uuesti rääkima.
    Üks hea link hambumuse näide siin, viska pilk peale:
    https://www.facebook.com/SkrzyniarzLogopeda/videos/692373327848038/UzpfSTEwMDAwMzAyMDE0NzI5MjoxNzMyMDE1NzAwMjgyODI0/

  • Reply Maia 12. november 2020 at 17:39

    Kõige hullemad asjad ikkagi minu arust on kasvatuses:
    * Vaimne/füüsiline/seksuaalne vägivald
    * Üldine vaenulik õhkkond kodus (näiteks kui isegi telekas käib ja vanemad kogu aeg mõnitavad kõike või siis samamoodi laste suhtes on vaenulikud või kogu aeg halvas tujus).
    * Oma arvamuse pealesurumine – on vanemaid, kes ei lase lapsel üldse rääkida või midagi arvata, kohe räägivad üle
    * Vanemate pidev omavaheline tülitsemine, teineteise mahategemine

    Jne

    Et kui kodus tõesti on turvaline, heatahtlik, soe ja sõbralik heatujuline õhkkond, siis pool on juba tehtud, siis tulevad kõik need reeglid ja suunamised ja õpetused.

  • Reply Vaike 12. november 2020 at 17:27

    Ma käisin juba koolis, kui ikka veel jumala tihti alla tegin. Nägin unes, et lähen vetsu, ise magasin õndsa und. Millalgi läks üle.

  • Reply Kadi 12. november 2020 at 17:21

    Mul poeg pissis voodisse kuni 7. eluaastani. Olin juba päris mures, aga tuli välja, et osad lapsed pissivad isegi 12, 13 aastaselt.
    Meil vahel aitas see, kui paar tundi pärast uinumist ta potile saatsin, aga tundub, et mingi hetk kasvas lihtsalt välja. Praegu u pool aastat mureta olnud.

    Ja need igasugused luti, mähku jm “mured”…mulle tundub, et mujal Euroopas mitte kedagi ei koti kaua laps luti või mähkuga on. Aga eestlaste jaoks on hirmus oluline. Alati peab kuidagi teistest ette saama.

  • Reply U 12. november 2020 at 17:06

    Mõni laps magabki väiksena nii sügavalt, et ei ära pissimise peale ülesse. Õnneks kasvavad välja.

  • Reply Kats. 12. november 2020 at 16:41

    Ma tahaks pika kommentaari jätta, aga ma ausalt ei viitsi trükkida siin pooleldi haige olles.
    Võtan siis lühidalt kokku-minu arvates oled Sa küll igati tsill ema. Oleks omal ajal endalegi sellist tahtnud, kuigi mu ema on ka täisa laadna, aga niipalju pulli küll minuga ei teinud, nagu Sa enda omadega😀

    • Reply Mallu 13. november 2020 at 13:36

      Tänks noh!