Marta Kene on 2!

Meie armas Marta Kene on juba kahene! Nii suur tüdruk, kuigi ma ikka kutsun teda titaks ja beebiks. Mille peale ta aeg-ajal mulle käratab: “EI OLE TITA!”

Mul ei ole vist isegi mõtet üritada siia kirja panna, mida ta kõike meile kokku räägib, nagu täiskasvanud inimene saab kõigest aru (kui soovib) ja kõike asju on “ISE!” vaja. Üldse väga nõudlik ja bravuurne väike laps. Teised on mul vähe leplikumad olnud, aga kui Marta Kene midagi tahab, siis ta tahab seda ja kohe. Äkki on see pesamuna värk, kaks “konkurenti” kõrval, kellega tähelepanu nimel võistelda. Kuigi ma ütlen ausalt, ta võidab pea alati.

Kui tema tahab kaissu, siis ta lükkab nagu buldooser teised eest ära. Kui tema tahab õue, siis pusib endale ise saapad jalga ja riided selga (suva kelle omad ja mis pidi) ja seisab uksel nagu diktaator, et kas hakkame minema ka juba v?

Aga samas kui ta kogemata haiget tegema juhtub, mida ikka teisel inimesel otsas aeledes juhtub, siis puhub ta kohe peale ja ütleb: “Solli emme!”. Nagu reaalselt, mu süda lihtsalt sulab seda väikest tarmukat inimest vaadates. Iseloomult selline pujäänik, aga hing on sees hell ja soe. Ta on alati esimene teisi lapsi paitama ja kallistama. Alati esimene teistele ka pakkuma. Iga kord kui ma talle midagi annan, siis seisab käsi pikalt ees ja nõuab: “Mali tahab ka! Lende tahab ka!”. Ja enne ei lahku, kui iga õde on saagi kätte saanud.

Ah, mis ma ikka jutustan siin, eks igale emale on just tema lapsed need kõige-kõigemad, aga mul on lihtsalt nii äge näha olnud, et läbi aastate on inimesed siin tema väikestele verstapostidele kaasa elanud ja näete, ongi käes päev, kus me saame talle kõik koos õnne soovida. Suurt sünnipäeva me siin see aasta pidama ei hakka, Marta on piisavalt õnnelik oma õhupallide, koogi ja kümneeurise plastiliinikomplekti üle.

Otsisin kohe selle tähtsa päeva auks välja Marta sünnivideo, minu meelest niiii ilus ja olgem ausad, ega ma seda niimoodi vaadata ei saa, et pisar silma ei kipuks. Meie ideaalne pesamunakene Marta Kene! Armastan!