Kui ma öösiti voodis leban ja und ootan, käivad mu peas kõige absurdsemad mõtted. Näiteks eile tuli mulle pähe selline mõte, et kas on võimalik, et minu käitumine lastega on teinud midagi sellist, et tänu minule valivad nad endale kunagi kaaslaseks psühhopaadi? Mitte, et ma ise psühhopaat oleksin, haha, aga no ma proovin seletada.
Nimelt ma olen üldiselt mega tsill inimene onju. Nii suurte inimestega, kui lastega. Naljalt närvitsema ei kipu, aga noh, on ka mul oma hetki. Näiteks ükspäev ajas Mari kohvitassi aknalauale ümber (mille ma muidugi ise sinna jätsin) ja kuna mul olid sealsamas ka läpakas ja kaamera, siis ma läksin kohe mega kurjaks, kuigi Mari kohe vabandas ja ütles, et tal kogemata juhtus. Mina aga käratasin, et mis ta seisab siin siis nagu soolasammas, et toogu nüüd lappi või miskit ja hakkasin oma asju kiirelt kokku kahmama, ise tige nagu herilane.
Mari on selles suhtes õrna hingega, või no eks see ole ka normaalne reaktsioon lapse poolt, et kui kogemata midagi juhtub ja siis saad veel täiega möliseda ka eksole, et läks oma tuppa ja nuttis seal lohutamatult. Kui ma laga ära koristasin, siis läksin tema juurde ja vabandasin ise, et ma nii kurjaks läksin, sest õnnetusi ikka juhtub ja see ei ole tegelikult mingi põhjus pahandama hakata, nagu mingi lollakas.
Ja nagu öeldud, ÜLDISELT ma olen tsill ja eks igasugu õnnetusi juhtub kogu aeg meil siin majas, aga no vahepeal ma olen..mitte tsill. Ja see tekitaski mulle küsimuse, et kui lapse mõistus registreerib nüüd selle ära, et kui keegi kohtleb teda halvasti ja ebaõiglaselt, aga pärast vabandab ja ütleb, et kuule sorri, ma armastan sind, ma kogemata läksin närvi, siis… mõelda vaid, kui nad nüüd tänu minule sellise mehe võtavad. Kes üldiselt on tsill, aga äkki paneb paugu piki vahtimist (mitte, et ma seda oma lastele teeks, ma dramatiseerin ikka!), aga pärast ütleb, et kuule sorri, olin närvis, ma rohkem ei tee…Kuni teeb.
Et kas tema meelest tundubki siis selline käitumine normaalne?! Appi… ma peaks vist mingisuguseid unerohtusid võtma hakkama, et mul poleks aega voodis selliseid mõtteid genereerida, aga eile ajas see mind küll väheke ärevile. Sest loogiline ju on, et kõik, mida me lapsena kogeme, kajastub meie täiskasvanu elus. Ja kui see nüüd kunagi nii kajastub, siis ma pean ennast küll mättasse lööma vist.
Kuigi ma tegelikult tean seda ka, et see on ülemõtlemine, aga no mis sa hädaga ära teed. Kui tihti te tunnete, et te RAUDSELT oma laste tuleviku pekki keeranud olete?
22 kommentaari
Ma mäletan praegu 29-aastasena, kuidas ma sain alati emalt õiendada, kui ajasin näiteks piimaklaasi ümber. Ma ei saaks öelda, et see mölin mind ettevaatlikumaks tegi, pigem tekitas trotsi. Ilmselgelt piima maha ajamine on nõme ja ma üritasin seda nagunii vältida, aga vahest juhtus. Seda oli muude asjadega ka. Kui ma sain kolme, siis mind pandi voodile istuma ja ma pidin õiendamise saatel seda selgitama. Kui ema avastas 16-aastaselt beebipillid mu kotist, siis sain ma õiendada. Samas ei olnud ta minuga sellistel teemadel varem rääkinud. Ükskord tegime sõbrannaga ristsõnu teineteisele ja nool meenutas noksi. Ema hakkas minu ja mu sõbrannaga õiendama, et mis lollusi me joonistame ja oli jumala tige. Me ei saanud arugi, millest ta räägib – pärast turgatas, et see nool oli jah veidi ümarake ning eks me enamvähem teadsime ka sõbrannaga, milline on noku kujutis. Loomulikult ta ei vabandanud. Ma ei mäleta üldse, et ta oleks vabandanud kunagi, kui ta üle reageeris. Selline temapoolne süüdimatus, kuidas ta kunagi kellegi ees ei vabandanud – ei tütarde ega meie isa ees – kui ta ise oli üle pannud on siiamaani meelest. Ja minu meelest tänaseni ta ei näe, et tema võiks vahest eksida. Tema emotsioonid, närvi minemised on justkui alati õigustatud ja kellegi teise pärast. Mu isa oli vahest äkiline ja närviline ning loopis telekapulti, aga samas jällegi selle korvas see, et ta tundis end alati väga halvasti ja tuli vabandama. Mitte kunagi ta ei jätnud muljet, et meie oleksime tema närvitsemises süüdi – ikka tema oli lühikese sütenööriga. Ja alati kui nad emaga vaidlesid, siis ema ei suutnud kunagi vait jääda ja surkis nii palju, kuni teise kannatus katkes – ning kui isa karjus ta peale, siis isa tundis end pärast nii halvasti, et alati vabandas järgmisel päeval ning tundis end pahasti. Ema loomulikult ei vabandanud, sest temal oli ju õigus kogu aeg. Ma siiani tunnen emaga suheldes mingit protsesti, kui näeme – üle ühe päeva ei suuda ma sõbralikult ja vabalt suhelda. Nii kahju on 🙁 Mu praeguses suhtes olen sageli kaitsepositsioonil, kui mu elukaaslane mulle midagi ütleb – olgu see siis seotud mingi tavapärase asjaga, näiteks miks ma põrandat enda järelt sodist puhtaks ei teinud vm.
Kõik vanemad teevad neid vigu, sest me lihtsalt ei oksa paremini. Aga soovitan väga https://www.instagram.com/jesslapsed/ insta kontot, mis aitab äkki natukene vähem oma lapsi pekki keerata.
Every fucking day! Ära muretse, me kõik keerame oma lapsed ühel või teisel moel persse. Tähtis on oma viga tunnitada ja tagajärgedega tegeleda (vabandada) ja seletada, miks sa nii käitusid. Laps vajan armastust, kui ta seda saab- on kõik korras!
koguaeg, sest vanemad ongi need kes keeravadki ju. Kas sulle nõustaja seda kunagi maininud pole?
Meie pere nõustaja kohe võttis pupujukud välja ja näitas, et näete, need on teie esivanemad ja nad keerasid teid pekki.
sa vist ei loe mu blogi muidu 😀
Tead, sa pigem õpetad sellega oma lastele, et vabandama peab ka vahel. Mul küll endal lapsi pole veel, aga võin enda lapsepõlve põhjal ennast analüüsida ja oh boy. Nimelt kui ma väike olin, siis samasuguses olukorras, kus ma midagi kogemata ära lõhkusin (või ükskõik millise asjaga hakkama sain), siis mu ema röökis mu peale. Isegi kui see lõhutud asi oli suvaline suhkrutoos, mida oleks saanud uuesti osta igast teisest poest. Selle asemel, et pärast tulla vabandama nagu sina seda oma laste ees tegid, siis ta oli vait nii kaua kuni mina tema ees vabandasin või ühel hetkel lihtsalt suhtlus jätkus nagu midagi poleks juhtunud. Sama asi juhtus siis, kui ta ise juhuslikult midagi maha pillas ja ma juhtusin kõrval olema. Sellistel hetkedel süüdistas ta mind, et ma ehmatasin teda või olin liiga vali vms.
Selline käitumine tema poolt tekitas mulle selle, et ma enam ise ei suutnud ega tahtnud kellegi ees vabandada, kui olin tõesti saanud hakkama millegagi, mis seda oleks väärinud. Pigem lõpetasin inimesega suhtlemise ära, kui oleksin läinud andeks paluma. Kohutav, ma tean.
Sama asi oli “ma armastan sind” ütlemisega. Olen lugenud, et sa oma lastele seda ütled ja mul on nii hea meel. Lapsi peabki nii kasvatama. Mina seda ei kuulnud väiksena kordagi. Seetõttu oli mul lausa piinlik seda kellelegi öelda ja kui olin juba täiskasvanud ja mõni noormees mulle oma tundeid avaldas, siis mu reaktsioon oli, et “ahah” ja ma kadusin.
Õnneks sattus mu ellu mu elukaaslane, kes on lihtsalt väga hea südamega inimene. Temaga koos olles olen õppinud ka armastust avaldama ja vajadusel vabandust paluma.
Mõtleme mehega juba järelkasvu peale ja vähemalt on mul see selge tänu oma lapsepõlvele, et kuidagi mitte kunagi lapsi kasvatada.
Mul reaalselt sama asi lapsepõlvega, seda keerulisem on ennast sundida neid asju tegema ja ütlema 😀
Mina tunnen küll sama. Aga saan sellest aru nüüd alles, kui lapsed on juba suured. Mõtlen tagasi ajale, kui elasin halvas suhtes ja seepärast, et isa nendega ei pahandaks, lärmaks ja räuskaks siis tegin seda ise. Vussis lähenemine aga sellega rikkusin ju ise nende psüühikat samavõrd. Olen nendega nüüd hiljem sellest rääkinud ja poiss võidab surmkindlalt, et pole hullu, tema sai sellest juba lapsena aru, et ma justkui kaitsesin neid sellise käitumisega isa pahameele eest aga no, tagajärgi märkan mina küll. Enesehinnagu probleemid, närvilisus, oma arvamuse väljendamise kartus, puudulik oskus erimeelsusi sõnadega lahendada, hirm üldse midagi lahendada.
Aga kas sa nüüd oled lastega sellest rääkinud?
Öösiti ei tasu mõelda, head nahka sealt ei tule 😛 Aga mis “õrna hingega” lastesse puutub, siis oskan omast kogemusest veidi rääkida. Mul olid ka minu lapsepõlves vanematel üsna põhimõttelised kasvatusmeetmed, nii et sõimu ja nurkapanemist ka just selliste kogemata juhtunud asjade pärast, oli palju. Ma mäletan, et kartsin juba valjemat pahandamistki ning tormasin ka tihti kuhugi peitu nutma. Tänaseks päevaks, kui olen ise ka ema ning hetkel 31a, siis saan öelda (kuigi, kas just lapsepõlve tõttu), et kujunes minust üsna ebakindel inimene, kes tahab lihtsalt rahu, kellele ei meeldi elus riske võtta ning kes väga halvasti talub tugevat stressi (nii töö, kui eraelus). Aga abikaasa on mul hea ja mõistev, nii et vähemasti selles plaanis win 🙂
Hah, sama siin. Iga väikse eksimuse peale saadi kurjaks (mitte küll selle peale, kui asjad katki läksid, aga siis ma läksin ise kuidagi endast hästi välja ja kartsin, et minu peale saadakse pahaseks)… Ja ma ka nüüd täiskasvanuna suht ebakindel (kuigi ma olen selle kallal palju tööd teinud, aga no ikka…), kes stressi ja mõtet sellest, et midagi “pekki keeran”, ei talu. Ma usun, et õrna hingega laste puhul sellised karjumised ja muu jätavadki sügavama jälje kui ehk mõnel teisel lapsel. Muidugi, kui seda tihti ei juhtu ja kohe vabandatakse, siis ma arvan, et pole hullu midagi, senikaua kuni lapsele tehakse selgeks see, et tema on ikka HEA inimene, kellel pole midagi viga, kes pole midagi ära rikkunud jne ja et järgmine kord tuleb lihtsalt pisut ettevaatlikum olla või nt kohe öelda, kui midagi juhtub, et siis koos lahendust otsida. Et ei tekiks ajus seda seost, et iga viga, eksimus jne = karistus (ütlen igaks juhuks ära, et ma ei arva, et Mallukas peaks sellepärast muretsema, mõtisklen ja jagan oma kogemust siin niisama üldise arutelu jaoks :)).
Jah, su mõttekäik on õige. Nii treenitakse ebaõiget käitumist andestama maast madalast ja lapsed on üldjuhul väga andestava loomuga.
On hulga asju mida ma endale lapsena lubasin, et oma lastele nii ei tee. Olen ka seda lubadust pidanud, ometi võite kindel olla et ka minu lastel on omad lubadused mida nad omade puhul teisiti teevad.
Mis ma siis lubasin lapsena:
1. Ma mängin nukunurgas oma lapsega .
2. Ma ei riidle lapsega kui juhtub õnnetus. Hiljem võtsin juurde tarkuse tuttavalt. Pole mõtet karjuda, riielda, närvi minna seal kus enam midagi muuta ei saa. Näiteks katkiläinud asjad.
3. Lapsi ei tohi MITTE MILLEGIGA hirmutada ega ähvarda. Samuti mitte “naljapärast”
4. Lapsi ei tohi alavääristada, võrrelda-
Natuke vanemana , umbes 18 olles lisandus veel mõtteid õigest, valest, heast, halvast jne. Näiteks
Vanemate klats ja hinnangud võtab laps õhust omaks, kujundab eos suhtumise. Seega kõik mis mulle ei meeldi, ei sobi pole vaja neile seda deomonstreerida negatiivses võtmes. Oma arvamust saab ja võib avaldada ka hea tooni ja põhjendustega.
Või oska märgata lapse muret, stressi. Ma mõtlen sellist mida ta ei oska väljendada või koguni kardab rääkida – põhjendamatust süütundest või valedest järeldustest või hirmust midagi, kedagi kaotada või isegi häbitundest .
Olin oma lastele rääkinud milliseid hirme endas kandsin ja need ei olnud isgi pärit kodust ikka selleks et nad teaks et alalti ema-isa ei tule lihtsalt sellepeale et mida laps mõtleb. Rääkisin et nad julgeks teaks mulle rääkida murest. Nüüd suurena rääkisme kord taas seda teemat ja mis ma kuulen. Mu laps kartis aastaid et Iga jõul emme sureb ära ! Issand miks ????? hüüatasin ma. Aga sa läksid oma tuppa öeldes et sul on nii suur peavalu et MITTE KEEGI ei tohi siia tulla. Tavaliselt ma migreeni hoogudega seda ju ei teinud, lihtsalt oksendasin ja olin rivist väljas lapiti maas. Lapsed said ise hakkama. See keeld aga tekitas asjatut hirmu ja mina, kes ma nii ütlesin kole rangelt, ei kujutanud ette mis laps tunneb. Mul oli peas ainult see mõte, tahtmine et seal Jõulukinke pakkides vahele ei jääks. Selline vale oli põhjustanud nii suurt südame valu. Ometi olin arvanud, et oskan seda vältida, märgata. Sinu teema juurde tagasi. Eks tulebki õpetad et andestamist on mitmesugust. Andeks andmine teeb sulle head aga see ei tähenda unustamist või usalduse taastumist. Usaldus on see näitaja kas tegelikult on asi lahendatud. Kui see tunne puudub, siis ei saa olla turvalist, head suhet. Räägi oma lapsega usaldusest ja kui keeruline on seda rikkujal taastada. Ma usaldan su üksi õue sest tean et sa ei lähe ütlemata hulkuma. Hiljem, usalad tal poodi üksi minna jne jne.
Minu vanemlik moto lapsele oli ma ei keela sul midagi, sest ma usaldan sind. Kui see saab rikutud, siis su elu enam nii “Lill” enam ei ole. Samal ajal ma iialgi ei mölisenud kui ta oma apsudest rääkis . Kodu peab olema koht kus on usaldus ja kus üksteise hingede kallal ei närita. Saan öelda, et see moto toimis väga kenasti.
Kuidas kaaslase valikuga mu lapsel läeb, seda veel ei tea. Igatahes on need peikad keda tutvustati olnud väga toredad.
Ma ei tea kas sest pikast monoloogist sulle ka kasu on aga jah, sellised ägedad reaktsioonid õnnetustele õpetavad varsti last oma äpardusi varjama. Lihtsalt mõtle endajaoks ette valmis kuidas käitud, mis teed sellises äkk olukorras. Võibolla on see sõna peas- Rahu ainult rahu, see on juba juhtunud, olematuks teha ei saa. Või siis muu mõte, mis viib vihareaktsiooni veidi kõrvale, näiteks mõtle kohe ehmatuse ajal -on see eluohtlik juhtum?
Osad õnnetused vajavad küll selgitust ja arutelu, kuid juba rahunenud olukorras, ilma süüdistuse ja pahameeleta.
Edu edaspidi oma reaktsioonide kontrollis .
Ma arvan, et ära põe, tütred pidid oma mehed valima saamasugused nagu nende isa iseloom on, et peaks suht safe olema ?
Su jutul on point. ??
Õnneks tavaliselt on nii, et tütred valivad isasarnase mehe ja Kardo on vinksvonks ju. Küll võib juhtuda, et su lapsed ise sinusarnaseks ‘psühhopaadiks’ kasvavad ? kuigi ma ei nimetaks seda psühhopaatluseks, me ikkagi kõik inimesed. Ma ise mäletan ühte sellist asja lapsepõlvest siiamaani, et olin vist ema huulepulga ära lõhkunud ja ta jauras tükkaega, kuidas ma talle sellega haiget tegin – ma ei saanud absull aru, mismõttttes haiget – ei löönud ju teda vms. Ja no neid pettumusi, et kui mina ajan suhkru maha on räme probleem, kui isa ajas terve kg jahu köögi põrandale, siis temaga küll keegi ei mölisenud jne. See oli küll trauma mu väiksele õiglust ihkavale hingele. Ma arvan, et kui Marile ära seletada, et läpakas on tähtis asi ja sa sellepärast ärritusid, mitte näkase kohvi pärast, ehk siis mõistab ka sind. Muidu ta võibolla tõesti arvab, et mingist tähtsusetust kohvitilgast selline draama.
Eksimine on inimlik. Kui vanemad oma vigu tunnistavad, näevad lapsed, et ka vanemad on inimesed, mitte mingid jumalad. Vabandamisega võtab vanem selle vastutuse ja näitab, et saab ise ka aru, et metsa läks. Palju hullem on, kui ei vabanda.
Jah, su käitumine kindlasti mõjutab. Aga ega seda varjata ka ei saa, tunda on nagunii lastel, kui oled tasakaalust väljas. Nii, et endaga tegelemine tasub igati ära.
SAMAS…
Mõjutavad ka kõik teised inimesed, kellega laps kokku puutub ja kõik olukorrad ja kogemused. Väidetavalt on igal ühel ka oma eelmiste elude asjad lisaks klaarida (karma). Ühesõnaga, seda õike nagunii kontrollida ei ole võimalik. Tee, mis saad ja ülejäänu asjus ole TŠILL.
Hetkel veel ei tunne seda. Mul üks laps, poeg, 8 aastane. Koolist ta ka pole ühtegi märkust saanud ega midagi sellist, tundub, et hetkel nagu oleksime mehega tema kasvatamisel ikka midagi õigesti teinud ?. Äkki võtab hoopis mõne su tütre endale naiseks, hetkel tundub, et võib kindel olla, et pole psühhopaat ?
Ma mõtlen ka sellele väga tihti, et kui ma ei suuda end kontrollida (ütlen kõva häälega midagi, lähen närvi jms), siis ta peab tulevikus sellepärast terapeudi juures käima 🙁 jubedad süümekad on pärast nö halvasti käitumist.
Kogu aeg! Ja eks aitab ju ühiskond kaasa nende mõtete tekkimisele! Küll leidub keegi, kelle laps oskab ja teeb seda ja toda, miks sinu omad ei tee, kuidas nad nii elus hakkama saavad jne jne. Mul üks on 16, teine 10, eks ikka vahest käsin neil koristada ja nõusid masinast välja võtta, aga siis loed kellegi FB-st kuidas nende lapsed 3-käigulise õhtusöögi tegid ja peedist pesumasinale trumli meisterdasid. Ahh, tegelikult ütles ju Astrid Lindgren, et andke lastele armastust, armastust ja veel kord armastust, küll neist siis inimesed saavad!
Meil on mõlemal lapsel see tulevikufond vms. Et kui saavad 19, saavad selle rahanatukese ja võivad paar nädalavahetust diskole minna vms. Ise me kutsume seda Teraapiafondiks. Et kui me oleme nende psüühika aastate jooksul pekki keeranud, siis vähemalt saavad nad omale kellegi palgata, kes nad korda teeb. 🙂
Peaaegu iga päev!