AVALDAN ARVAMUST LAPSED

mida need ühe lapsega inimesed vinguvad?

9. detsember 2020

Okei, tegelikult pealkiri on selle pärast, et ma olen mega intrigant, tegelikult on igaühel õigus viriseda täpselt siis kui tahab. Ja ilmselt kui mul oleks vaid üks laps, siis ma leiaks ka halisemiseks põhjust, aga kuna mul hetkel on kolm last ja eile oli ainult üks, siis ma õhkan ainult hellalt eilset meenutades, tõstan käed taeva poole ja langetan pühalikult pea, sest eilne oli NII KERGE.

No üdini aus olles mul on küll elus ainult üks laps olnud, enne kui teised peale kütsin, aga esiteks see oli meie esimene laps ja Mari oli selline iseloomuga vend, et tegi mis tahtis, kus tahtis ja oli niisama põrguline. Selle pärast tundus muidugi temaga vahepeal raske. Või no pigem väsitav, kui täpsemini sõnastada. Aga nüüd, kui ma siin vahepeal nii Lendega kui Mariga üksi kodus olen olnud, et neile üks-ühele aega anda, siis see on nii ebanormaalselt lihtne ja mõnus, et ma olen täiesti hämmingus, et kas selline elu ongi inimestel, kellel on üks (juba inimese mõistusega) laps?

Tõden muidugi ka seda, et kui ma ainult Martaga koos olen, siis see küll nii kerge pole, sest kodus olles ta mängib hästi palju Mari ja Lendega, ning kui neid ei ole, siis ta umbes iga sekund tahab midagi saada ja näidata ja katsuda ja proovida ja joosta ja… mul juba mõttest hakkab pea valutama, haha. Aasta ema siinpool.

Aga eile võtsin Lende aiast peale, lobisesime esiteks terve tee autos. Tavaliselt patrab Mari terve aja, või nõuab Marta miskit väga valjuhäälselt, seega Lende, vaene keskmine, on lihtsalt vait nagu sukk ja ootab viisakalt koju jõudmist. Eile ta rääkis, et ta mängis lasteaias koletist ja kooli, vatras oma sõpradest ja üldse oli super jutukas. Kodus tegime seda süüa, mida Lende tahtis, aitas mind terve aja. Abistas pesu pesemisel ja joonistasime koos, isegi plastiliiniga jõudsime mätserdada. Ja lõpetuseks sai Lende vaadata neid multikaid, mida tema tahtis (üldiselt jäävad Marta või Mari valikud peale) ja tuttu saime kaisus minna. Ei mingit kaklemist, kraaklemist, vaidlemist. Null. Lihtsalt mingi #bliss oma lapsega koos olemisest.

Mitte, et nende kolmega koos olles elu hädaorg oleks, aga ma lihtsalt ei mäletanud (ega teadnud), et ühe lapsega nii stressivaba elu on. Ainult see üks laps, saad rahus tema tempos toimetada ja kõigil lihtsalt nii ladna olla.

Mariga kahekesti olemisest ma ei hakka rääkimagi, ta nii suur, et tal on täiega oma tegemisi. Vahepeal tuleb minu juurde, et abi küsida või midagi näidata, aga enamasti on temast endast isegi rohkem abi, kui nn kohustus.

Aga jah, neid helgeid mõtteid ma siin meenutan ainult õrna mälestusega, sest ma praegu istun elutoas, mis on kaetud magnetkuulide, plastiliinihunnikute, nukumajamööbli ja kogu Marta sahtli sisuga. Üks laps on poolalasti, teisel juuksed shampoonised (ma eeldan, ma katsuma ei ole veel söandanud minna), ainult Mari istub nagu kubjas seal vahel ja üritab mingit korda luua. Mina istun ja blogin – lubasin neil kuni 19.00ni hullu panna. Siis on vanniaeg, seejärel mina 37 tundi vannituba kuivatamas ja lõpuks saab need sigudikud voodisse panna. Hallleluuuja.

Mind hoopis huvitab, et kas need, kellel on rohkem kui kolm last, naeravad praegu pihku, et issand jumal, elu AINULT kolme lapsega on lill, mida sa üldse virised? :D Mitu last teil on? Tundub hallatav kogus?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Triinu 5. märts 2021 at 14:15

    Üks laps. Rahu ja vaikus on majas, aga….kuidagi liiga vaikne ja rahulik on. Üks võiks veel olla. Kolm käiks vist juba üle jõu.

  • Reply Kai 11. detsember 2020 at 19:56

    Minul ainult üks 4,5 kuune. Aga see magamatus on küll rets, hetkel rohkem ei tahakski 😀 vähemalt on ta nunnu

  • Reply Silvia 10. detsember 2020 at 14:03

    Mul on kolm last, sinu omadega umbes sama vanad. Ma tean mida sa tunned 🙋

  • Reply A 10. detsember 2020 at 12:47

    Neli

    Ma isegi ei viitsi täpsemalt rääkida.

    • Reply Mallu 10. detsember 2020 at 13:07

      See viimane lause ütleb kõik :D

  • Reply soodoma 10. detsember 2020 at 12:32

    Mul viis (28, 27, 20, 11, 4), aga ma julgen täna arvata, et see kerge versus raske ka natuke laste vanustes ja vanusevahedes kinni. mul on nad suures plaanis elu peale laiali jagatud, seega, ma ei tea, mida tähendab 3 paariaastase vahega.
    lisaks, julgen veel täna väita, et poiste ja plikade kasvatamisel on ikka suures plaanis erinevused ja vahe täitsa olemas. titena ilmselt mitte nii tuntav, aga mida suuremaks, seda rohkem.

  • Reply A 10. detsember 2020 at 11:13

    Kaks poissi. Mitte midagi pole hallatav, sest sindrinahad on minusse :) Ühel küll on tsut mõistust peas juba, aga ka jõudu vennale rohkem kolakat anda. Millal nad juba omaette kolima hakkavad? Vist mitte niipea, sest keegi ei taha eriti kahesele ja neljasele korterit üürida. Kiriku trepile ka ei saa jätta, vanem teab kodust aadressi.

  • Reply Kats 10. detsember 2020 at 07:51

    Mulle tundub, et sinu bliss ongi selles erilises hetkes, kui kolmest lapsest üks saab omaette olla vanemaga ja ta oskab ka ise hinnata seda erilist hetke, kus ei pea teiste tähelepanu nimel konkureerima. Sina oled ka selle võrra leebem ja annad talle, mis ta tahab :D
    Ühe lapsega vast on laps harjunud nõudma ja saama ja kraakleb vanema tähelepanu nimel muude asjadega (telefon, telekas, tööasjad, elukaaslane jne). Ja kui ühe lapsega inimesele tuua üks laps juurde, vb ta mõtlels ka, et issand kui hea, tegelevad üksteisega ja jätavad minu rahule :D

    • Reply Mallu 10. detsember 2020 at 09:15

      ah, ilmselt see just nii ongi :D

  • Reply Liis 10. detsember 2020 at 02:23

    Mul kaks last ja rohkem ei tule ka – need kaks (poiss ja tüdruk) juba vanuses 14 ja 16. Nääklema kipuvad ikka kergesti, aga hoiavad kokku ka, ja siiani kallistavad igal õhtul head ööd öeldes lisaks meile ka teineteist. Üldiselt aga ütlus “vennad-õed on need, kellele sa annaksid oma neeru, aga mitte mingil juhul oma telefonilaadijat” peab paika :D Ühe lapsega poleks ma kunagi tahtnud piirduda, olengi alati mõelnud, et kaks oleks miinimum. Mõnd aega tagasi sai küll mõtiskletud teemal, et kas neid võiks veel olla… õed ja vennad on ikkagi ka üksteisele hindamatu väärtus terveks eluks, kraaklevad ja jauravad tegelikult päris pisikestena, kuid ka pärast seda on pikk elu ees – noh jah jättes välja muidugi õnnetud juhtumid, kui pered tülis on ja üksteist tundagi ei taha. Paaril mu tuttaval on õdesid-vendi nii alates kolmest ja küll vaatan neid imetluse ja kadedusega. Kui ÄGE. Et on korralik hulk inimesi, kes jagavad sinu DNA-d ja lapsepõlvemälestusi, nii häid kui ka halbu kogemusi, ja kellega sul alati vereside on, mis ka ei oleks. Ning mul vanasti läks vahel meel härdaks, kui mõtlesin, et mu pojal ei olegi venda ja tütrel õde… aga selle loogika järgi oleksin veel vähemalt 2 last pidanud saama, et kõigil kõik olemas oleksid ning kardan, et NII tubliks emaks minus materjali pole. Ega valmidust mikrobussi osta. Kahega tunnen, et olen alati neile mõlemale saanud piisavalt tähelepanu pöörata ja lisaks ka abieluga enam-vähem toime tulnud, ka iseenda “mina” unarusse mitte jättes.
    Sinu tüdrukutel on aga üksteisega vedanud, väga lahe, et nad ka nii väikeste vahedega saanud oled :) Ja sa pea ka kõige selle kõrval vastu :D Noh, kindlasti pead.

    • Reply Mallu 10. detsember 2020 at 13:06

      Ikka pean jaa :D!

  • Reply P. 10. detsember 2020 at 00:31

    Mul ka neid sama hulk, mis sul. Tuleb enamuse ajast toimida nagu üksikema. Hulluks ajab. Ühe, isegi kahega on tuntavalt lihtsam. Kahega slelepärast, et siis nad hoiavad rohkem üksteist rakkes:D A kolm, siis ikka ei leita lahendusi, mis kõigile meeldiks ja viuviuviu käib suht alati taustaks. Ma vahel, kui hull ahastusehetk käes, mõtlen, et mismoodi ema 6ga hakkama sai.. Eks ka nendesamade ahastushetkede läbi. Ja siis mõnikord nagu tikub pähe see mõte, et miks ma nii väga pere soovisin, küll oleks hea olla üksi jne. A see mõte lüüakse peast kiiresti välja, sest elu ilma lasteta oli minu jaoks nii tühi ja kuidagi sisutu. Sai jah teha, mis tahtsid, käia, kus tahtsid, olla kaua tahtsid, süüa, mitte süüa, misiganes.. Ikka oli sisutu. A eks raskushetked tulevad sellest, et tasakaal puudub.
    Tean muidu ikka mitmeid 4-5lapselisi peresid, aga seal on mõlema vanema osalus ja igapäevane töö ka selgesti tuntav. Vb siis polegi hullu need mõned lapsed juurde saada. Armastusest ikka sünnivad….. Vahel meenub see ütlus, et peale kolmandat last on suva, kui palju neid veel on. Ütleks, et ainult siis vb ongi, kui suhe toimib, mees ka täidab laspevanemarolli, tugivõrgustik on hea jms. Brittidest Radfordide pere on minu jaoks täielik tabu.. Kuidas need vanemad veel nii normaalsed suudavad olla. Küllap neil mingid supervõimed ikka on.

  • Reply Karin 10. detsember 2020 at 00:24

    Minul ainult üks laps 😊ja ma ei vingu. Ideaalis võiks üks veel olla. 😊

  • Reply Kerli 10. detsember 2020 at 00:22

    Mul on 2 last. Noorem 1,3. Igakord kui ühe või teisega kahekesi oleme, mõtlen, et issssand, kui lihtne oli/on elu ainult ühe lapsega.

  • Reply Triinu 10. detsember 2020 at 00:22

    Neli last ja tegelikult kõigega ju harjub! ;)

  • Reply Angela 10. detsember 2020 at 00:16

    Elu ühe lapsega on ilus aga mitte lõbus.
    3 lapsega on juba lõbusam ja hullumaja tagatipuks 😀.
    Mul neid kodus 3
    Vaniseliselt 7,4, ja ühe kuune 😊

  • Reply M 9. detsember 2020 at 23:56

    Mina usun seda teooriat et igal inimesel vôiks olla õde või vend .
    Ei ole midagi nii et õed vennad ainult kaklevad .Käsi südamel ,minu lastel on sõprust 99 % ajast ja vaevalt üks pisike protsent ”kaklemist” ja see ei ole ka vanemate jagamise pärast vaid pigem ala väsimus vms .
    Kui mul oli ainult üks laps siis mäletan et ta koguaeh rääkis ,miks temal ei ole õde või venda ,nagu teistel . Trennis tegid jõuluvanale kirju ja minu 6 aastase ainus soov oli saada õde või vend …
    Õde või vend ei ole vaid mängukannid vaid lapsele reaalselt kõige lähedasemad inimesed ajaks ,kui vanemaid pole .
    Oma kogemus ütleb küll et kui vähegi võimalik siis kaks last perre vähemalt .
    Mina olen 32 ja mu isa on surnud ja ema on minemas . Kui mul ei oleks mu venda siis ma ei tea mis ma teeks . Lihtsalt väga kurb oleks .
    Mul poja klassivend on üksiklaps ja ema tal alati räägib et ”oeh kui kerge on ühe lapsega ikka”. Tegelikkus on see et nad iga jumala päev helistavad ,et kas poiss tohib mängima tulla .Reaalselt poisil on 24/7 igav kodus ,sest õde venda pole ja ema ka ikka 24/7 lapsega ei mängi ju .
    Poiss viimane kord kui mängimas käib ütles et talle nii meeldib minu poja õde ,ta sooviks ka et tal oleks õde .

  • Reply Veronika 9. detsember 2020 at 23:44

    Mul on kaks last. Ma olen koguaeg öelnud, et esimesed aastad esimese lapsega on jube rasked, sest vanematel ei ole kogemust (mul oli 0) ja kõik on uus ja jube väsitav. S.h ei oska ka kaval olla ja asju seada nii, et ise max lebada saaks. Teisega juba valdad seda kunsti paremini :)

  • Reply K 9. detsember 2020 at 23:20

    Mul ka neid elu õisi kolm 😀 kõik alla 6aasta vanused. Vahel on nendega elu niii lill ja tore ja siis mõni päev palud taeva isa et see päev ükskord läbi saaks sest üks tüli ajab teist taga, üks pahandus teise otsa jaa elamine näeb välja nagu oleks mitukümend orkaani üle käinud ja nii umbes 100 pommi õhatud 🤦🏻‍♀️🤦🏻‍♀️😀 aga elan veel 😂

  • Reply Vinguviiul 9. detsember 2020 at 22:36

    Mul on 5…Tuleb ette, et ma halan, suht tihti, iga päev, mitu korda, sest on raske😀 Täna oli raskem kui tavaliselt. Pesamuna oli täna seestunud deemonist. Vihane kui kurat. Algas hommikul ja lõppes õhtul. Ei tundnud äragi teda, mõtlesin et vale lapse kaasa haaranud lasteaiast, aga ei. Täitsa minu oma😄
    Aga samas , kui saaks ei muudaks ikka midagi🤷🏼‍♀️😀

  • Reply ELsa 9. detsember 2020 at 20:46

    Kust see vaip pärit on ja mis selle hind on?

  • Reply Emme-Liina 9. detsember 2020 at 20:42

    Minul endal on ainult kaks ja kui suvel maal oli neid lisaks 2+ 2+(2), kokku 6-8 siis imestasin siiralt,et ei mingit kaost ega kaklemist. Hommikul seisid tüdrukud “juuksuris sabas ja ulatsid üksteisevõidu patsikumme. Sõõmine ja laua katmine oli nende pärusmaa ja isegi nõudepesu. Tõstsin 2 suurt kaussi õue ja kõik askeldasid mõnuga. Mul selline õnnis naeratus näos. Koos lastega panime maha kiviparketi ja kõik tööd ja tegemised toimusid hämmastava kerguse ja lustiga. Jumala äge oli minna linna toidujärgi, kõik see lastekari ühes, ronisin bussile ja lugesin silmadega päid kokku. Kõik nad on kasvanud suureks ja minule jäänud soe ja kaunis mälestus. Ehk – tahan öelda, mida rohkem neid oli, seda lihtsam oli neid organiseerida. Mitte, et mul oma kahega varem oleks miskit viginat ülearu olnud, aga jah, arvasin et niisuure kamba juhtimine on katsumus. No ei olnud. Ehk sattusid olema mõistlikud lapsed või hoops olin mina osav juht neile? Vot ei teagi. Nii me terve suve seal elasime segasumma suvilas ja jube äge oli. Pean muidugi mainima et olin tollel suvel kodune ema ja tööl käimist sellesse suvesse ei mahtunud.

  • Reply Marjatta 9. detsember 2020 at 20:41

    Mul on 4 last. 23, 20 , 6 ja 3. Naudin täiega oma väikseid põnne🥰

  • Reply Rika 9. detsember 2020 at 20:32

    Mul ka just ema võttis kaks last ööseks enda juurde ja kohe vaikus ja rahu on majas. Kui nad koos on, siis on üks lõputu ruigamine ja mürgeldamine (3 poissi) ja kraaklemine ja kiunumine. Kohe hääletoonid on kõigil juba topeltvaljud, sest vaja üksteisest üle rääkida. Ja nii kui on vaid üks, siis on tõeline rahu ja vaikus ja kõik on nii chill.
    Mul esimene laps oli ainuke laps tervelt 7 aastat ning ma ei pidanud kordagi ta peale karjuma. Peale kahe noorema lisandumist oli mul vahepeal tunne, et ma muud ei teegi, kui KARJUN, sest nad lihtsalt ei kuulegi mind üle enda lärmi. Lisaks kambakesi ollakse ikka kõvasti vähem sõnakuulekad ka kui üksinda.
    Ühesõnaga mina naudin ka nüüd täna õhtul seda, et võtan selle tänaõhtuse üksiku putuka kaissu ja saame rahus maast ja ilmast vestelda.

  • Reply Ihhii 9. detsember 2020 at 20:20

    Üks. Mulle piisab. Ma rohkem ei kannataks välja :D

  • Reply Anu 9. detsember 2020 at 20:16

    Mina oma peas: Oh, see vaip nii kena.
    Mina samuti oma peas: Rug.ee, rug.ee.

    • Reply Mallu 9. detsember 2020 at 22:03

      Hahhaha, aasta parim komm 😂😂

  • Reply Mann 9. detsember 2020 at 20:03

    Mul üks laps. Kohe 6kuune marakratt. Esimesed 4 kuud olid kaos kuna lapsel olid gaasid, hambad otsustasid tulema hakata 3-kuuselt, rääkimata tervisehädadest mis tipnes epilepsia diagnoosiga. Nüüd aga on kuidagi,,, chill. Unerütm on sees, krambihooge aina vähem, peeretab nagu vana mees ja hakkab nagu inimeseks saama. Vaikselt hakkab mõte teise peale liikuma aga 46(!) Tundi sünnitust mis lõppes keisriga, ei taha enam kunagi!

  • Reply Viki 9. detsember 2020 at 20:02

    Hehhh, mul endal veel lapsi pole, aga on 8 õde venda, 5 õde 3 venda. Ema pole nagu kunagi kurtnud, ei meenu vähemalt. Meil suht aastased vahed ka, mõnel rohkem tegelt. Vanim on 29, noorim saab 9 kohe😃

    • Reply Mallu 9. detsember 2020 at 22:04

      Ma arvan, et su ema dead inside ja ei saa enam kurta haha 😂😂

  • Reply Jana 9. detsember 2020 at 19:56

    Mul vaid üks laps , kes saab nüüd 31 detsember 6 aastaseks ja vot ei tahagi teist . Ja just selle sagina ,kraaklemise pärast. Ei viitsi elu never vandekohtunik olla ega mõelda,kas mõlemad saavad võrdselt tähelepanu. 🤷‍♀️ Ühega ikka nii mõnus ja õnnelik et olen sellise otsuse teinud. Ps: Ei mõista hukka,kellel rohkem lapsi! Pigem imetlen et jaksatakse,viitsitakse koguaeg rakkes olla tänu lastele! :)