Üks teema, mille eest ma internetis läbi aastate korduvalt nahutada olen saanud, on lapsed ja mähkmed. Täpsemalt minu lapsed ja nende mähkmed. Kõigil neil on see teekond veits erinevalt kulgenud, aga laias laastus nii palju võin ma kindel olla, et kooli neist keegi tõesti mähkmetes ei lähe. Pole kindel, kas see on parim mõõdupuu või kust see üldse pärineb, aga miski selline mulle siin-seal kõrvu on jäänud.
Oleme poti- ja mähkmeteemat alati suht yologa võtnud. Mingit selleteemalist stressi pole meil olnud ja kedagi potile pole sunnitud. Mingit meeleheidet pole samuti tundnud, kui keegi punkt pooleteiseaastaselt oma hädasid potti ei tee. It is what it is. Marta, tõsi küll, põlgab potti täiesti heast peast nii tulihingeliselt, et ta tuleks sinna istuma saamiseks suht jõuga kokku voltida. Veab end pulksirgeks ja teeb väga kurjakuulutavat häält. Tean seda, kuna olen paar korda üritanud inimest keset tuba pabuldamisest säästa. Aga ei olnud tolku, sain korraliku peatäie hoopis.
Kuigi Marta on kahene, siis oma miniatuursete mõõtmete poolest on ta ikka piisavalt väike, et mähe tema jalas ei riiva üldse mu silma. Väga pingeliseks mähkmevõõrutuseks ei näe ma niisiis veel vajadust. Las inimene tatsab oma pampersiga kui see talle rõõmu teeb. Samas, tasapisi teda poti suunas mõjutamine ei küsi ka just leiba. Minu esimene lootus selles osas on Mari ja Lende, kellelt ta loodetavasti eeskuju võtab. See on muidugi selline 50:50, et kas ta õpib enne potil käima või Mari eeskujul iga asja peale “kaka” ja “pepu” hüüatama, ise naeru käes kõõksudes. Eks varsti ole näha.
Teine taktika on meie uus raamatuke Väike Boss e-poest. “Hakkame potitama” on nii lihtsasti ja arusaadavalt kirjutatud, et Marta kuulas ikka täitsa mõttega. Lende ja Mari kusjuures ka, sest jutt ei veninud nende jaoks tüütult pikale. Lõbusad lapselikud illustratsioonid annavad veelgi edasi mu endagi pointi, et ei ole vaja potil käimisest ahastusse sattuda või et see üldse kuidagi ebameeldiv üritus oleks.
Proovin seda raamatut Martale aeg-ajalt veel ette lugeda ning lappamiseks anda, et potiteema seostuks ajapikku rohkem positiivsete emotsioonidega. Kuna raamatu lehed on tugevast papist, siis saan selle vabalt mõnele sõbrannale edasi pärandada, kui meil selle teemaga ühel pool on. Aga ütlen ausalt, et minus ei ole ka päris nii pingsat huvi, et sellest mingi super suur missioon teha. Läheb nagu läheb.
Kui teie teate kedagi, kellel (õigemini loodetavasti selle kellegi lapsel) parasjagu sama teekond ees seisab või olete omaenda võsukesega sealmaal, siis minge kiigake Väike Boss e-poodi. Igati praktiline kingiidee mu meelest 🙂 Aga seal on muid toredaid asju muidugi veel.
Lendest sõidan ma siin nüüd veits üle, kuna tunnen, et kui eelmise raamatu jaoks oli ta liiga suur, siis järgmisest taipab ta veel pisut vähe. Või noh. Nüüd millalgi lähiaastatel jõuab tema ka ju tegelt sinnamaale ja ehk olen ma siis juba eeskujulikult teadlik, kuidas teda suunata. “Minu esimene raha” on mu enda jaoks oluliselt huvitavam lugemine, kuna mul on ausõna vahepeal tunne, et ma isegi ei oska rahaga üleliia õigesti ringi käia. Umbes nii, et kui on, siis kulutan, ja kui pole, siis ootan, kuni uuesti on, et siis uuesti kulutada. Tahaks ka teada, kuidas asjalikum olla selle koha pealt 😀
Maril on hoiukassa mõnesaja euroga ja põhimõtteliselt ei liiguks ta näos ükski lihas, kui ütleksin, et anname selle kellelegi ära, näiteks heategevuseks nagu ta korra juba on andnud. Kindlasti on sel suuresti pistmist sellega, et mu lastel on alati kõik olemas olnud. Nii vajalikud asjad kui mänguasjad ja maiustused ja kõik vahepealne. Mulle siiski väga meeldiks kui neist kõigist kolmest kasvaks inimesed, kes mõistavad raha väärtust ja oskavad sellega targasti ümber käia.
Mille peale ma ise poleks tulnud, on näiteks lapsele mingeid tema võimetele kohaseid pisikesi äriideid pakkuda. Kindlasti hea seeme tulevikuks ettevõtliku mõttelaadi kujundamiseks. Ma oletan. Muidugi ega kõigis ei olegi sellist huvi, aga saab ju proovida ja näha, kellel mõte tööle hakkab näiteks raha kasvatamise teemal. Seegi raamat annab hästi lihtsasti mingid esmased ja põhilised juhtnöörid nagu potiraamatki, kust igaüks saab oma äranägemise järgi edasi liikuda.
Vanasti meie ajal, ma mäletan, piirdus rahateema ainult sellega, kui palju keegi taskuraha sai (või ei saanud), aga mitte midagi enamat ei mulle ega ühelegi mu sõbrale küll keegi ei rääkinud vist. Mitte rohkem kui et “ära osta ainult krõpsu”, mida me ilmselgelt ikkagi tegime selle raha eest, kellel parasjagu oli. Novot. Ega ise heast peast ei tule selliste asjade peale, aga kui keegi on lausa ilusa raamatu kokku pannud, hakkad küll teadvustama, et vahi-vahi, millest kõigest on vaja lastega rääkida.
*Meie saime raamatud kingituseks, aga tegelikult saab neid tellida ka Rahva Raamatust või Apollost
13 kommentaari
Uhh see potitamise teema, kui käisime lapsega peaaegu 1a5k perearsti juures punnitas vaesekene endal silmad peast välja, et mis mõttes mu laps potil ei käi, et isegi mitte hommikuti ?. Nojah me pikutasime hommikuti üksteise kaisus mitte ei ajanud teda potiga mööda elamist taga. Aga nagu inimloomus ikka kriitikat ei talu siis 1a5k kingiks sai siis potitreeningu… oi jummel esimesed poolteist kuud lendas seda sitta ja kust küll igale poole ja igasasendis ennek kui tuli arusaamine, et häda tehakse potti. Laps varsti kahe aastane, aga õnnetusi juhtub ikka, eriti õues olles. Teise lapsega ma nii rumal ei kavatse olla ja kui ta ise soovi ei avalda, siis ennem kahe aastaseks saamist ei hakka üritamagi.
Mu kahene lõpetas potil käimise aasta aega tagasi ?
Panin ta esimest korda potile 8 kuuselt ning alati sinna üht ja teist tegi. Nõks peale üheseks saamist olime 5 päeva kodust ära ja ilma potita. Pärast seda keeldus.. nüüd värskelt kaheseks saanud preili pissib potti vahel kui me väga tahame ja tal hea tuju, ilma mähkuta olles eelistab siiski põrandale lasta. Kaka- ja pissiraamatud on siin juba pikka aega populaarsed ning sodiks loetud. ?
??♀️
no minu viimasel põrsakesel läks potiteemaga nii, et oma 2 sünnipäeva paiku viskas ta poti viharöögatuse saatel üle toa ja 2 nädalat hiljem oli ta täiesti mähkmevaba, õnnetusi ka ei juhunud.
igal asjal on oma aeg.
Tahaks et minu oma ka seda kunagi teeks 😀
Lastele on täitsa vahvaks rahatarkuse õpetamise raamatuks ka “Tom õpib rahamängu” 🙂 kinkisin eelmine talv selle raamatu ühele toredale poisile, enne seda lehitsesin veits.. väga asjalik asi lastele 🙂
Mul piiga vaatas seda raamatut usinasti ja istus potil. Lõpuks issi abil hakkas potil käima, eks praegu vahest õnnetusi tuleb tal, aga päeval mähkme vaba ja seda 2päevaga äkki. ?
Mul ei olnud kunagi taskuraha, aga kuna ilusad kingad meeldisid mulle juba algklassides, siis käisin suviti tuttava taluniku jures ise tööl ja ema andis pärast veel pool teenitud summast juurde. Aga oi, ma olin/olen sündinud kooner ja koguja! Mitte iial ei ostnud ma oma raha eest kommi, kuigi kommi ma ju tahtsin ja kodus seda ka kunagi ei olnud. Kingi ja kleite tahtsin aga veel rohkem. 😀 See on praegu ka nii. Kui mul on valida, kas minna restorani või panna see raha kodu korrastamise alla, siis võidab kindlalt viimane. Ja mitte keegi ei ole mulle iial õpetanud, et ära kuluta kohe ära vms. Õed mul näiteks vähe lahkema käega.
selle pärast me polegi sada aastat restos käind v 😀
Jep, mul on remont. 😀 Kuna nüüd saab juba elada, siis millal külla tuled?
Kõige soodsama hinnaga saab selle raamatu Raamatukoist
no vot, aitäh hea vihje eest!
Minu sõbranna lastel (endal lapsi pole, seega olen nn lahe tädi) on ka taskuraha, kuigi ise on alles (kohe) 4 ja (varsti) 7 aastased, aga sõbranna on algusest peale neile õpetanud, et nende taskuraha tuleb jagada kolmeks – kulutamiseks, millega nad saavad osta ükskõik mida, isegi kui see on komm; säästmiseks, mis läheb mõlema lapse hoiupõrsasse ja seda ei puututa üldse, isegi mitte soovitud asjade ostmiseks ning sõbranna lisab sinna iga kuu 50 senti juurde (et lastele intressi saamist õpetada :D); ja heategevuseks, kus kogu kogutud raha läheb heategevuseks neile soovitud kohta (seni kasside ja koerte varjupaikadele).
Tema lapsed saavad muidugi ainult 3 eurot ja 6 eurot kuus, seega kõik summad on väga väikesed, aga seni on näha, et lapsed ei taha väga oma raha ära kulutada, isegi kui nad seda teha võivad 😀
Maril on peaaegu 300 euri, aga ta pole veel vist taibanud, et kui ta selle poodi kaasa võtaks, siis ta saaks… suht ükskõik mida 😀