Ma ütlen ausalt, et mul on sellest kaalu teemast praeguseks hetkeks kopp nii ees. Vaatasin üks õhtu seda dokumentaali Rasvarinne ja täna seda Orgu uut saadet Kallid Kalorid ja hakkasin mõtlema, mis mu insta postkastis eile toimus. Ma tegin seal väikse Q&A ja julgelt pooled kommentaarid olid sellised, et oh, kuule sa oled niiiii palju alla võtnud ja räägi nüüd välja, et mida sa teed ja kuidas sa ikka hakkama said sellega. Ja parim osa: sa näed nüüd niiii hea välja.
Noh, ega ma saan aru, et sellised kommentaarid paha pärast ei tule, aga minu meelest oleks aeg üle saada sellest kaalu ülistamisest ja kommenteerimisest. Ma olen ise ka naine, obv on olnud aegu, kus ma olen tahtnud täiega alla võtta ja kassinud, kui ma olen omast arust veidi suurem ja värki, aga laias laastus, kas ei võiks olla lihtsalt nii, et see “ideaalse kaalu” taga ajamine võiks mingi vana värk olla. Fit kehad on kenad asjad küll, aga üldiselt on igasugused kehad minu meelest päris normid, kas ei ole või. Sellest on tekkinud mingisugune globaalne kinnisidee ja nii kahju on mõelda, et mega paljud inimesed väärtustavad ennast vähem, või arvavad endast halvasti, sest nad ei ole piisavalt kõhnad.
Rasvarinne filmis need naised ka rääkisid, kuidas neid pidevalt mõnitatakse ja surutakse, et võta ikka alla, söö vähem jne. Aga samas minu meelest võiks ikka nii olla, et kui inimene on terve, siis tal on õigus öelda, et sry, aga ma tahan selline olla, see on mulle fine ja siis ei tohiks teistel midagi edasi kobiseda ka olla. Nii naeruväärne on see ilkumine, et nojah, promovad rasvumist vms. Ma usun, et pigem nad tahavad oma elu elada sellises kehas, mis neil on ja kui elamine just promomine pole, siis võivad nad seda ju rahus teha?
Jälgin ise ka Getteri blogi, kes kirjutab väga ausalt oma toitumishäirest ja tänu temale olen ma nüüd aru saanud, et kompliment, et “ooo, sa näed nii hea välja, sest sa alla võtnud” võib toitumishäirega inimesele mega mõjutav olla. Selles suhtes, et kui sa ikka näljutad ennast ja keeegi kiidab sind selle tulemuse eest, siis ilmselt paned sa sama rauaga edasi ka, eksole. Selle asemel võiks oma sõbrannadele lihtsalt öelda, kui nad näevad ägedad välja, panevad selga laheda seeliku vms. Et kaal ei ole osa sellest.
Selles suhtes muidugi samas lai mõiste, et kui keegi niisama tahabki ennast paremini tunda ja veits füüsiliselt aktiivne olla ja siis see on ju vägagi tervitatav. Ja ebatervislikust kaalust tervislikuni jõuda on ka kiiduväärt, aga nii kaua kuni sa kellegi storyt ei tea, on minu meelest sellised kommentaarid siiski no go.
Ma olen u 7 kilo alla võtnud. Äkki ma olen ka ennast näljutanud ja ropsinud ja jumal teab mida kõike veel teinud? Noh, okei, MINA ei ole, aga point on selles, et te tegelikult ju ei tea. Samamoodi võite te instas fitlife pilte vaadata ja kadestada mingeid eriti vormis inimesi, aga te ei tea, mida ja kui palju ta selle jaoks teeb. Ja äkki ta lõhub ennast sellega hoopis rohkem, kui mingi väike ülekaal.
Nii et teeks nüüd äkki seda mängu, et meil ei pea kõigil mingi full idekas ja voldivaba (mis on muuseas võimatu, kui sa just piltidel mingis X nurgaga ei poseeri enivei) keha olema. Uskumatu, et ikka veel sellest rääkima üldse peab, aga inimesed (ja kahjuks eriti noored) on nii obsessed sellest, et mul on hirm juba oma laste peale mõelda, et kas nad ka hakkavad kunagi sellise jamaga rinda pistma, ma seda nagu ei sooviks.
Ilusad inimesed on alati ilusad, olgu 20 kilo raskemad või kergemad. Ja igasugused toitumishäired on nii lihtsad tulema ja visad kaduma, et ärge pliis aidake nende tekkimisele kaasa. Onjuuu.
Mulle kirjutas eile (pildi järgi pakun) umbes 16 aastane laps, kes kiitis, et ma olen nii palju alla võtnud ja kui ma nüüd tublisti jätkaks, et äkki ma saaks siis oma ideaalkaalu tagasi. Minu ideaalkaaluks luges ta miskipärast 49 kilo, mida ma kaalusin siis, kui ma Mari saanud olin (sama pilt üleval). Kammoon, Simmo. Ma ei taha enam elusees 49 kilo kaaluda, need ajad on läbi, sõbrakesed.
Ah, ma ajan siin nii segast juttu, ma tean, aga lihtsalt tahtsin oma kurbust väljendada, et selline jura käib igal pool. Kes tahab, kaotage kaalu, kes ei taha, lihtsalt ärge tehke seda ja kellegi kolmanda asi seal vahel kraaksuda ja kommenteerida ei ole.
Mic drop, bye.
45 kommentaari
See on siis sama hea, kui ma soovin kellelegi head isu, aga samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad.. Nii lolliks ka ei saa siin maailmas minna, et ei osata enam komplimente ka vastu võtta. Sa justkui räägiksid pidevalt endale vastu teatud asjades 🙂
Mõtlesin sama, et tâitsa lõpp kui tundlikud on inimesed. Naljakas on muidu kuulata seda fit kehad igal pool kui tegelt enamus inimesi on ülekaalulised ja veerevad pallikesed. Ja see nali et ülekaaluline inimene võib ka tervislik olla, noore inimese puhul ma seda jama kahjuks ei usu. metaboolseid haigusi on ikkagi niivõrd vähe et see on pigem erand kui keegi ei söö midagi ja siis on ikka ülekaaluline. Ja äkki inimestel olekski viimane aeg aru saada et insta fitness kehade saamine polegi kerge. See nõuabki tööd ja pühendumist ja kui oma tervis kallis on siis ikka mõtled et ei hakka midagi välja oksendama ja inimeste eesmärk peakski olema vormis olla tervislikult. Ma ei ütle isiklikult kunagi midagi paksule inimesele tema keha kohta sest ma ei leia vajadust selleks, loomulikult ta teab seda ise ka. Aga alates sellest kui ma hakkan kuulma mingit body positivity jura, et tegelt on ülekaal tore ja tervislik ja ma olen hullult seksikas ka veel selle lotendava keha, vot siis ma juba tõmbun eemale. Aga õnneks päriselt pole veel keegi seda rääkima hakanud.
Eks see kõik tulebki sellest, et väga paljud promovad seda nn kehaideaali. Muide kas sina. Oled ju teinud ka oppe, et näha parem välja. Sellega tegelikult saadab samamoodi signaale, et ju see siis pole ikkagi ok omada üleliigset siin, seal. Ja võid ju väita, et see on mu enda jaoks aga lõpuks annab see ikkagi hoopis teise sõnumi. Lisaks on su enda blogis üleval mingi huvitav viide “kehakaalu langetamise” suunas. Et raske on võtta tõsiselt, et oleme kõik endaga rahul kui samal ajal reklaamid tagatoas “kehakaalu langetavaid” imejooke.
Mis puutub sinu väljanägemisse siis minu arust oled sa olnud ilus kõik aeg ( oma kõhupekiga ja ilma selleta, lõualotiga ja ilma).
Ma vist kirjutasin veits segaselt, aga ma muidugi nõustun kah, et hea on öelda, et olge rahul, kui ise parasjagu olen 😀 Aga mu üldpoint oli rohkem, et ei tasu teisi kommenteerida 🙁
Seda reklaami ma ei saa sealt maha võtta ka krt, see sinna tellitud 😀
Midagi ei ole teha, inimesed on oma keha suhtes tundlikud. Ses mõttes mulle dokumentaal “Rasvarinne” meeldis, et üheks sõnumiks oli ka: “Palun, ära tee mulle haiget”.
Inimesed on oma kehast teadlikud. Pole vaja neil järel joosta “näe, paks”, “näe, luukere”.
Siia otsa 30 aasat tagasi olnud lugu, kus arst ütles rasedale: “Teil on nii väike kõht, teil sünnib küll värdjas”.
“Rasvarinne filmis need naised ka rääkisid, kuidas neid pidevalt mõnitatakse ja surutakse, et võta ikka alla, söö vähem jne. Aga samas minu meelest võiks ikka nii olla, et kui inimene on terve, siis tal on õigus öelda, et sry, aga ma tahan selline olla, see on mulle fine ja siis ei tohiks teistel midagi edasi kobiseda ka olla. Nii naeruväärne on see ilkumine, et nojah, promovad rasvumist vms. Ma usun, et pigem nad tahavad oma elu elada sellises kehas, mis neil on ja kui elamine just promomine pole, siis võivad nad seda ju rahus teha?”
Täiesti jama jutt. Pole olemas paksu inimest, kes on terve. Nad võivad ju ise ennast tervena tunda, aga kui lasta paar analüüsi teha, siis on tulemus teine. Inimesed, kes õigustavad ennast lausega “tahan ja olen paks” on oma sisemise minaga kõige madalamal tasemel ja nad ei tunnista endale täielikult oma kaaluprobleemi. Veelgi enam oma elustiili probleemi, probleemi liikumise, toitumise, sh ka alkoholi ja tubakaga. Võinoh eks nad tunnistavad seda sel hetkel kui kaalunumber on kolmekohaline, aga kuna harjumusest loobumine on raske ja tulemused võtavad aega, siis on lihtne käega lüüa. Selles Orgu saates ju ka inimesed on kimpus kohukese sõltuvusega – no tundub jabur, aga mõtle, mida see teeb kehale ja tegelikult ka, et mis su ajus toimub, et sa ei saa elada ilma kohukeseta.
Samamoodi selle paksuks olemise õigustamisega on väga kurb kuulata ülekaaluliste puhul neid “tünninalju” – see ju näitab kui habras inimene on ja et tegelikult tal oleks vaja abi.
Sotsiaalmeedia kogu body shaming jne teema – jah, me ei saa elada selle nimel, et olla peenike, aga me peaks oma fookuse suunaga tervisliku elu suunas ja selles suunas, et sa sööd õiget ja head toitu, Ja pole vaja rääkida 100kg inimesel, et ta sööb ju küll salatit ja et ma olengi selline ja et ma olen õnnelik. Mille üle – et poes ei lähe ükski kleit selga? Minu pärast kanna mida tahad ja ole milline tahes, aga kui ma näen noort inimest, kes ei jõua trepist üles minna oma suure keha tõttu ja kelle süda ilmselt on 35selt omadega läbi, siis mul on lihtsalt kahju. See on ju elu ja tervise hävitamine. Ja me ei peaks lõputult kaitsma neid lausega, et ka suured kehad on ilusad. Jah, sa pole kole, aga sa oled ebaterve. Selle koha peal peaks olema fookus.
PS! Ja minu arust on saledate inimeste body shame’imist juba tunduvalt rohkem.
Uuh see kaaluteema.
Ma olen suht ok kaalus oma elus olnud koguaeg, nii 60 kg, ise rahul. Siis jäin rasedaks ja võtsin kuskil 15 kilo raseduse lõpuks juurde ja kus siis kukuti kommenteerima.
“Sul nii väike kõht”, “su kleit oleks nagu xxxl inimese särk”, “ju sa varsti ikka sünnitama lähed, vaata kui suur sa oled” (nutsin umbes 2 päeva ja kuskil pool aastat hiljem suutsin rääkida sellest oma õele, nuttes muidugi), “kas sul kodus peeglit pole v”, “issand, sa oled nii suur”, “sul tuleb paks laps”, “vaata, kui paksud su jalad on” (oli suvi, soe ja jalad läksid väga paiste). Kõige tipuks muidugi küsis juuksur et palju ma juurde olen võtnud ja võrdles mind ühe väga suure mehega.
Eks ma ikka veel strugglin selle teemaga. Ega sellest väga rääkida ega mõelda ei saa, hakkan suht kohe nutma- järelikult teeb ikka haiget küll.
Aga väga nõus et see kehade teema ja kommenteerimine peab lõppema. See on jõhker ja mul juba nii kahju meie lastest, iial ei tahaks, et nad midagi sellist kogeksid.
Tead, see ei ole päris nii lihtne, et kui inimene kaalub 100kg, siis ta on ebatervisliku elu peal. Kui pikast inimesest me räägime? Kui vanast? Mis soost?
See ei ole tõsi, et suurem kehakaal tähendab automaatselt ebatervislikku eluviisi. Kehad on erinevad, metabulismid on erinevad. Mu elukaaslane on pikk mees, kes kaalub 110 kg, mis on 20 kg üle tema “ideaalkaalu”. Ta toitub VÄGA tervislikult, ta on väga teadlik vegan, käib 3 korda nädalas ujumas, 4x nädalas jookseb 10 km, nädalavahetuseti matkame perega pikki maid looduses. Ta tervisenäitajad on paremas korras kui minul, kes ma olen ideaalkaalus eluaeg olnud – vererõhk, kolesterool, südametöö, kõik on väga hästi.
Lisaks kõigele on ta VÄGA õnnelik inimene. Ta ei stressa oma kaalu pärast, sest ta tunneb end hästi ja kui ta tahaks saavutada oma “ideaalkaalu”, mis on 90 kg, siis peaks ta konkreetselt end näljutama ja piitsutama.
Mina eelistan elada õnneliku ja rahuloleva inimesega. Ja tõesti, ta on suur eeskuju kõigile oma optimismi ja nakatava naeruga 🙂
No inimesed kommenteerivad su kaalu tõenäoliselt ikka selle pärast, et sa aaaastaid oma kaalu teemal kirjutanud oled. Me lihtsalt elame sellises ajas, kus kogu sotsmeedia ongi üles ehitatud sellele, kui peenikene sa oled, siis ega siin tulevastel põlvkondadel palju lootust pole. Isegi su enda kõhu opp ja ideaalkaalu taga ajamine on ju kõik hagu juurde andnud sellele teemale, pole siis ime, et noored arvavad, et see ongi normaalne.
See “appi sa oled nii kõhn” on meil ka peres olnud teema vist minu teismeliseeast peale. Mis tähendab, et näiteks kui tegin tublisti trenni ja olin enda arust väga kena, siis suguvõsa kokkutulekul sain kommentaariks “issand, sa ikka näljutad ennast liiga palju”. Ma pole alates 14 eluaastast (mil mul oli söömishäire ja sõin ca 5 õuna päevas (üldse)) ennast näljutanud…
Rohkem võiks promoda tervislikku toitumist – sest see aitab olla rõõmsam, teeb naha ja muud karvad-küüned ilusamaks jne. Samas enda näite põhjal tekib mulje, et toeta mida tahad, ikka keegi ütleb halvasti.
Mallu, südmaest aitäh, et kirjutad sellisel teemal! Sind jälgib kindlasti omajagu noori ning nendele sellise sõnumi edastamine on äärmiselt oluline.. aga ka paljudele täiskasvanutele. 🙂
Ütleksin hoopis nii, et jummalast äge kui inimene on saavutanud kaalu või figuuri vms, millegs ta on rahul ja tunneb end hästi. Siis ongi fine kõik ja teiste arvamus polegi oluline.
Väga hea postitus!
Inimesed palun ärge jälgige Instas neid kontosid, mis teid halvasti tundma panevad!
Olge enda vastu sõbralikumad ja armastage iseennast rohkem. Me kõik oleme erinevad, suured ja väiksed ja pikad ja lühikesed. Unustage ära need, ei tea kelle poolt tekitatud iluideaalid. Tervis on kõige olulisem, vaimne eelkõige. Kui mõtlemine on ōige, hoolitseme ka oma keha eest paremini. No stress, people!
Ma väga loodan, et Eesti liigub selles suunas, kus erinevaid kehad, värvid ja orientatsioonid pole tuline jututeema vaid normaaaaalne elu osa.
Ma võtsin mingil ajahetkel iseseisvalt -29 kg alla. Pigem tekitas ängi minus, sest MIND kui isiksust polnud olemas enam. Muud jututeemat polnud enam kui appi kuidas sa seda tegid, näed nii hea välja jne. Mind ajas sitaks keema see lõpuks, et appiiiii ma olen ikka veel see sama inimene ja tahaks nalja visata ja muust ka rääkida siin elus veel kui kaal ja alla vôtmine ????
Üli hea postitus ja väga õige vaatenurk. 🙂 Samamoodi võib kusjuures haigele inimesele mõjuda komplimendina, et “sa oled liiga palju alla võtnud ja näed haige välja vms”. Mul oli selline olukord ja ma olin sisimas nagu tänks, oi, aitäh! Üldse on parem teiste kehasid mitte kommenteerida. Never ei tea ju, kas kaalulangus on sihilik või mingi … vähk. Ja no kaalutõus – mis sa arvad, et inimene ise ei teandund ja nüüd tänu sinu poolt omandatud valgustatusele hakkab imepäraselt salenema v? 😀
Also, mõtlesingi, et miks blogis nii palju trafficut, haha. Tänks, vist. 😀
Jaa, kui ma juurde võtsin, siis mul juhtus linnas nii, et suvaline eit tuli mu kõhtu näppima, et OOO sa rase v?? 😀 nagu tänks
See on teine teema, aga haakub kohatute küsimustega. Ma nägin oma uusi naabreid teist korda, kui naine küsis, miks mul lapsi pole. A sul mingitki taktitunnet? Ma enam ei lahku selle küsimus peale lootusetult endast, aga no mõnus ka ei ole.
Ma kaalusin mõni aasta tagasi 135kg.
Täna kaalun tänu suurele elustiili muutusele 75kg – tohutult trenni, toitumise jälgimist ja uus mees.
Oma ajus ma tunnen ennast ikka paksuna, häbenen minna mäkki või hessi(äkki keegi teab et ma paks olin enne).
Tunnen et ma ei mahu läbi pooltest kohtadest, seega lähen tihti ümbert või ringiga.
Kõik tohutult kiidavad mu head vormi, aga mina ei saa sellest siiani aru.
Äärmiselt kahe otsaga asi tõesti see keha idealiseerimine tegelikult..
Nii kurb kuulda 🙁 Aga olid ju tubli, naudi nüüd enesekindlalt oma töö vilju!
Minul oli kunagi sama asi. Ma olin algklassides väga paks (laste suuruses püksid mulle selga ei mahtunud). Gümnaasiumi ajaks olin vist täiesti normaalkaalus, aga ise ma sellest aru ei saanud ja enda jaoks olin ma ikkagi paks (minu unistuste ideaalkaal oli 47kg; reaalsuses kaalusin u 60kg). Ma arvasin, et peaks dieeti pidama ja õige dieedi pidamine on see, et ma ei söö üldse mitte midagi.
Tänaseks olema ma uuesti ülekaaluline (jah tean, et olen ise selles süüdi, aga alati ei saa õigel hetkel aru), aga ma olen iseendaga saavutanud rahu. Ma enam ei põe oma keha pärast (isegi veekeskuses ja rannas julgen käia, mida ma 60kg kaaludes teha ei julgenud), julgen isegi seda kerge huumoriga võtta. Loomulikult kaal võiks olla väiksem ja ma ka väikeseid samme selles suunas teen, aga mitte mingil juhul selliseid ekstreemsusi, nagu ma noorema teha tahtsin. Ehk siis mina võin hetkel öelda, et ma olen endaga ja oma kaaluga sõlminud rahu ja nii on palju kergem elada.
See instagram on ikka nii muutnud kehaimagot 🙁 Ma olen 176cm ja ~64kg ja no ma tunnen kogu aeg max paksuna ennast just nende instapiffide pärast, sest neil tundub, et pole voldiraasugi ja kuivõrd neid kommentaarides alati keha pärast ülistatakse, siis ongi tekkinud tunne, et selline on uus normaalsus.
no sellisel juhul tuleb seltskonda vahetada, kus see ei ole reaalsus. 64 on mega normaalne keha ju, jeesus küll 😀
Ma mõtlen seda, et kui sa nüüd juhtumisi jälle 10-15 kilo juurde peaks võtma, siis kas võid käsi südamel öelda, et sa never ei kassiks selle pärast ka ise ega blogis ei kirjutaks või mainiks, kuidas sa “paks vaal” oled (noh ikka piol naljaga sinu stiilis)? Ilmselt kiejutaksid aegajalt ikka ja jälle oma kaaluheitlustest nagu varemgi. Või tunned, et oled nüüd nii muutunud siseniselt, et never ei kirjutaks enam nii? Mis ma öelda tahan, on see, et saleda inimesena ja lihtsalt elu ja stressiga 7 kilo alla võtnud inimesena on sul lihtne manitseda ja kirjutada seda pistitust, aga kui +10 uuesti paari kuuga lambist tuleks, siis ikka kassiks ju “naljaga” siin blogis sellest ka.
Krdi trükivead telefonis toksimisest. Sorry, ma tegelt normaalne 😀
Ma räägin pigem rohkem sellest TEISTE kommmenteerimisest, seda ma muidugi ei teeks 🙂
See rasvarinni mulle absul ei meeldinud..jah, me ei tohiks halvustada kaalupärast või mingeid iluideaale taga ajada aga no mingi 120kg kaaluda on ilmselge rasvumine ja lausa ohtlik, see inimene ei ole terve nii füüsiliselt, kui vaimselt, selles suhtes, et söömishäire taga on tavaliselt mingi psüühikahäire (anoreksia ja buliimia puhul samuti). Miks inimene ei suuda söömist lõpetada või midagi ette võtta enne kui ongi hilja. My 600lb life saates saadetakse ju ka kõik teraapiasse, sest ülesöömisel on ka omad põhjused. Ja ma eo räägi siin, et kõil 60+ on haiged ja ülekaalulised vaid ikka pigem sinn 100kg tuuri. Tegelikult on see ka füüsiliselt väga kurnav ja loomulikult kaasnevad sellega ka suuremad riskid haigestuda, mis tahes haigusesse (nt. Südameprobleemid, diabeet jms). Niiet sellises kaalus inimesed ei Tohiks küll mõelda, et asi vaid välimust puudutab jne..ka selles saates oli näha, et tegelikult nad ju tahavad olla saledad ja tunneks end niimoodi ilusamana ilmselt (üks neis võttis ju alla päris palju) aga püüavad enda õigustusels öelda, et pole hullu, iga keha on ilus aga see ei ole ju terve mõtlemine ega oma tervise ja keha heaks kasulik.
Ja ma ei kritiseeri üldse veidike trullakamaid või suuremaid inimesei vaid see kehtib konkreetselt nende rasvunute ja ülekaaluliste kohta…
Just mida ma öelda tahtsin! Haiglas raskes seisus patsiendid on suures osas ülekaalulised ja/või alkohoolikud.
Kui su kehamassiindeks on seal maal kus sa oled raskelt rasvunud, siis see on tervisele kahjulik, suur koormus kopsudele ja südamele. Ja raskest seisust välja tulla on oiii kui keeruline.
Rasvumine on eluohtlik, seda ei peaks promoma!
Ma ei räägi siin mingit L suurust kandvat inimest. Ja nii ülekaalulistel ei ole tavaliselt raske 140 kg pealt 100le tulla. Natuke toitumist muuta normaalsemaks ja korra päevas diivanilt end püsti ajada.
Jah, see kindlasti nii ongi, aga ma usun, et see ei olnud päris Malluka point. Tema jutu mõte oli selles, et ei sul, mul ega kellelgi kolmandal ei ole õigust minna seda sellele inimesele ütlema, et kuule, sa oled nii paks, see on ohtlik su tervisele?! Nagu ta ise ei teaks seda… See ei ole normaliseerimine, vaid lihtsalt elementaarne viisakus!
Amen! Mulle tegi väga haiget, kui ma olin oma elu ühes sügavaimas augus, päevasöögiks vb käär leiba ja inimesed kiitsid, et vauuuu sa näed nii hea välja. “Mida sa teed, et nii sale oled?” Iga kord tahtsin neile vastu nähvata: “depressiooni harrastan”, aga ei teinud seda, sest väliselt tundus kõik okei. Igatahes jah, saan sinu postitusest 100% aru ja peale enda üleelamisi hoian enda suu teiste kaalu koha pealt igavesti vait.
Minul oli sama asi. Depressiooniga seoses võtsin 1.5 kuuga alla umbes 8-9kg, inimesed käisid kiitsid. Kui paarile inimesele ütlesin, et mul on depressioon ja söön antidepressante ja isu pole, siis jäid varsti teistelt ka küsimused tulemata.
Jah, see kindlasti nii ongi, aga ma usun, et see ei olnud päris Malluka point. Tema jutu mõte oli selles, et ei sul, mul ega kellelgi kolmandal ei ole õigust minna seda sellele inimesele ütlema, et kuule, sa oled nii paks, see on ohtlik su tervisele?! Nagu ta ise ei teaks seda… See ei ole normaliseerimine, vaid lihtsalt elementaarne viisakus!
Mu eelnev kommentaar läks täitsa vale postituse alla, nii et vabandan, aga loodan, et see ära korjatakse!
Ja siis su postituse all on ilusasti reklaam: Kõige tõhusam Stockholmi dieet 🙂
Jah, see kõhnuse nõue on õudne. Need on head pointid, mis sa välja tood. Ja see Rasvarinne oli suures plaanis väga hea film. Miinus oli selles filmis Instagrammis selfitamise kui vabastava liikumise ülistamine. Nartsissism ei pea olema norm. Küll aga võiksid igasugused terved, funktsioneerivad kehad olla meie norm. Ja kõhnus ei tohi võrduda ilu ja eduga.
Haha, sorri, ma ise neid reklaame siia ei pane 😀
Ma olen pikk ja peenike kogu elu olnud va rasedus,siis ikka trullakam.. aga mis mind üli närvi ajab,on see kui terve elu küsitakse: “sa niiii peeenike,sööd ka v? Või noh mees ei anna kodus süüa v?”
Tra mis see teie asi on kas olen peenike või mitte, ma heameelega võtaks mingi kümpsi juurde kui see nii lihtne oleks.
Ja ausalt,naised kes on norm kaalus ja hädaldavad ah tsiises mul oleks vaja täiega 2 kilo alla saada….vot see on järgmine asi mis mulle pähe ei mahu. ?
No ma arvan, et selline hädaldamine tulebki ju selle nn perfektsuse taga ajamisest?
Kui inimene on näiteks anorektik, siis ta näeb end kordi suuremana, kui ta tegelikult on, ja tema jaoks võib see kaks kilo olla tõesti probleem. Kuigi probleem ise on kuskil mujal ja need kaks kilo seda kuidagi ei lahenda. Mul elab endal kuklas leebemat sorti anorektik, keda ma suudan küll mõistusega ohjes hoida, aga see on näiteks üks põhjuseid, miks ma võistlemise lõpetasin, kuna see andis talle oluliselt vabamad käed mu peas laamendada.
Mind küll ei häiri, kui sõbrannad või natuke lähemad inimesed kaalulanguse kohta komplimente teevad. Nemad tunnevad mind ja mu teekonda kõige paremini. Jah, kui mul oleks toitumishäire, siis see vast mõistlik poleks, aga nad teavad, et mul pole. Ja ega nad ka komplimentidest kuidagi üle ei pane. Võib- olla siis on jah imelik, kui võõrad hakkavad midagi sellist ütlema. Samas mul on olnud ka suht pooltutavaid, kes on küsinud, et kuidas ma alla olen võtnud ja hea näen välja. Pigem selle mõttega, et tahaks ka ja miks mitte neile midagi julgustavalt ja motiveerivad öelda. Kindlasti ei hakka ju kuidagi ennast kiitma ja upitama, aga imelik oleks ka kuidagi seda ignoda või pisendada, kui on fakt, et sa oled alla võtnud. Sul muidugi teine asi, võõrad inimesed pidevalt teevad komplimente, mul oleks vist selles olukorras ka super imelik tunne.
Ei seda muidugi, seda ma ütlengi, et sõbrannad, keda sa tead, see ongi fine. Ja teisi motiveerida on ka äge 🙂
mix sa mallukas ära kustutad? Kas kallid mehed ei tohigi arvamust avaldada?
mida ma ära kustutan?
just meeldibki, kui naine väikses ülekaalus. Siis on suured tissid. Ei lasegi naisel alla võtta! Meeldib ka kui mallukas veidi “suurem” oleks
Kui inimene kurdab oma ülekaalu ja keegi vastab, et kaalub liiga vähe, mõjub see ülekaalulisele nagu pangetäis kûlma vett., ma arvan.
Minu arust on imelikud need peenikesed inimesed, kes lähevad närvi, kui neile öeldakse, et sa nii peenike jne. 😀 Nagu… Kas pikkade ja paksude juustega inimesed kirjutavad pidevalt netis, et neid ajab närvi, kui inimesed pööravad tähelepanu nende ilusatele juustele? Kas pikkade ripsmetega inimesed lähevad närvi, kui iga jumala inimene neile ütleb, et tal nii pikad ripsmed, mis seerumit kasutad? Traa, pole ju kunagi kedagi teist, kes läheks komplimendi peale närvi kui mõned peenikesed inimesed. Igas paksu-teemad laekub alati kohale mõni peenike, kes sellise asja üle halab. Et omg, nii tüütu, nii nõme, miks inimesed mulle alati komplimente teevad ja mu välimust imetlevad. Tõesti raske taak kanda, eksole. Ausalt tõmmake normiks. Kui sa tahaks kõigest väest juurde võtta, siis sa jälgiksid kaloreid ja sööksid iga päev vähemalt 2500 kcal sisse, ja voila, poleks juttugi kiirest ainevahetusest või muust müüdist. 🙂
hahahahahahahahha:D 100% nõus. Mu lemmikud on need “kehapositiivsuse” instagrammerid, kes on umbes, et “Terve mu elu on mind kisatud, sest ma olen nii pikk ja sale ja sportlik, mul nii pikad jalad ja sale piht. Aga nüüd ma olen õppinud armastama enda suuri kikkis rindasid, treenitud jalgu ja prinki peput” 😀