Tüüpiline mina, päris lõpuni süvenenud pole, aga kaasa tahaks ikka lobiseda. Mulle jäi nimelt Fbis silma, kuidas päris mitmed rääkisid Pealtnägijas ilmunud loost sünnitusvägivallast #minakasünnitajana. Olgem ausad, ma siin päris omajagu seda pulli teinud ja võiks öelda, et ilmselt ma oskan sellest teemast kaasa rääkida küll, aga mis mis imestama pani, olid need kommentaarid, kus naised põlastavalt ohkisid, et issand jumal, ei käitutud nüüd nii hästi nagu jumalannaga, et suur asi nüüd halada, et see vägivald on.
Ei teagi nüüd, kas need naised on need õnnelikud, kellele on sattunud tore tiim haiglas või need, kes lihtsalt on suhteliselt … pohuistlikud? Selles suhtes, et kui ma seal neid erinevate naiste kogemusi lugesin, siis mõni asi oli mulle tuttav küll, aga kuna need juhtusid minuga esimesel sünnitusel, siis ma päris ausalt arvasin, et niimoodi käibki see kohutav toiming ja ei mõelnud selle peale oluliselt palju. No näiteks ei lastud mul olla selles asendis, mis ma olla tahtsin. Nüüd ma tean jah, et arstid kipuvad naisi selili panema, et siis neil on endal parem ülevaade, aga olgem ausad, kui sa seal valudesse suremas oled, siis ei ole ka väga jõudu vastu vaielda, nii tegin ma täpselt nii nag mulle öeldi. Isegi see ei olnud mu peas super imelik, et peale sünnitust üks … töötaja (ma ei mäleta, kas õde või arst või jumal teab kes) mulle lampi küünarnukiga kõhule hüppas, nagu mingi maadleja, et noniii, platseta ka välja, baiii.
Huvitav tõesti, et kui keegi mind niimoodi järgnevatel sünnitustel räsinud oleks, oleksin ma ilmselt midagi öelnud, aga esimene kord ma olin lihtsalt kogu aeg ainult selle mõttega, et okei, see õudus saab KOHE läbi ja küllap ma ellu jään. Jäin kah. Aga noh, ega keegi otseselt midagi halvasti ka ei öelnud ja ilmselt on väga paljudel naistel kehvemaid kogemusi ka, kui mul Mari sünnitusel. Samas ma tõesti ei mõelnud selle peale üldse. Sain järgmine päev koju ja unustatud see teema oligi. Ei midagi sellist, et issand, nii õudne oli, et enam ever lapsi saada ei taha.
St okei, see oli õudne (siiani ei saa aru nendest naistest, kes on mingi oooooo, nii kaunis kogemus :D) aga see oli juba selle füüsilise poole pealt konkreetselt haige asi, aga arstid… need olid seal suht selline kõrvaline nähtus. Vahepeal tulid, tegid midagi ja lapse sain ju elusalt ja tervelt kätte, muu oluline ei olnudki.
Samas meenus mulle selle teemaga kohe ühe blogija, Lipsukese, viimase lapse sünnilugu, mis tundus küll pehmelt öeldes ebaprofesionaalne. Või noh, see tundus igatpidi mulle natukene hirmutav (ta tegi seal asju nn enda sisetunde järgi ja arstide soovituse vastaselt jne), aga mulle praegu meenub, et lapsel lõigati nabanöör küsimata läbi jne. Et ma nüüd just ÕNNELIK ei oleks, aga ma ei tea ka kui pikka viha peaks. Sünnituse point on ju see laps kätte saada ja muu selline sentimentaalne värk sinna juurde on lihtsalt kena tilu-lilu.
Ma muidugi ei ütle, et ämmakad ja haiglapersonal ei peaks olema sõbralik ja rahulik ja toetav. Muidugi peaksid! Õnneks minu kogemuste põhjal enamasti on ka. Seda üllatavam on kuulda, et NII palju on neid naisi, kes tunnevad, et neid sünnituse ajal kuidagi pahasti koheldakse. Seda enam, et ei ole ju elus muud olukorda, kus sa veel nii abitu oleksid. Ma muidu võin paras tulehark olla, aga sellises olukorras olin isegi mina vait nagu sukk ja täitsin alandlikult käsku, sest ma lihtsalt niiiii väga tahtsin, et see läbi saaks. Ok, mul ilmselt hea öelda, ma pole neid lapsi kuigi kaua sünnitama pidanud ka.
Hakkasin just mõtlema, et ma Mari sünnitusest mäletangi seda, et polnud just best, aga mitte ka väga hull. Marta sünnitus oli üsna lebo, kõik olid mega sõbralikud (aga mul oli ka eraämmakas), aga Lende omast ei mäleta peaaegu üldse midagi, kui aus olla 😀 Kuhu mu mälu kadunud on?!
Ja nüüd ma otsisin kohe kõikidest oma lastest essad haiglapildid ka välja. On vist näha, et ma Mari ajal suurem asi fotograaf ei olnud, upss. Aga praegu tõesti naljakas vaadata, et nad niiiii pisikesed olid. Olgu see sünnitus mis ta on, aga neid beebisid on see õuduste alle väärt küll 😀
Igatahes oleks huvitav teada, et kuidas teil kogemus haiglas oli? Kas personal oli tore, või pigem mitte?
60 kommentaari
“Ma muidu võin paras tulehark olla”—-sa võid kindel olla, et “tuleharke” saab seal piisavalt näha…
Minu jaoks oli ka haiglas lapse saamine üks kohutavamaid kogemusi minu elus. Täpsemalt siis Pelgulinna haiglas. Sellest on juba 15 aastat möödas. Detailidesse ei hakka laskuma, aga kuna ma olin noor ema, siis koheldi mind nagu mul poleks kupli all kõik korras. Mäletan, et opilaual arst või õde küsis midagi ja ma vastasin, et jah, ma saan aru (ma olin täiesti adekvaatne) ja tema selle peale hakkas seda lauset uuesti ja uuesti korrutama nagu ma oleksin vaimuhaige, kelle puudub igasugune reaalsustaju ning ei suuda lihtsast küsimusest aru saada. See oli nii kummaline kogemus. Ja hiljem kõik need mitmed alandavad kommentaarid. Täiesti õudne kogemus. Sellest ajast saati, kui vähegi võimalik, olen teistele öeldnud, et mitte mingil juhul ärge minge Pelgulinna. Kui peaksin ise uuesti sünnitama, siis 100% lähen tasulisse, kus mind koheldakse kui klienti, mitte vaimuhaiget.
Jah, paljudel on meeldivad kogemused olnud. Aga see ei tähenda, et ei ole inimesi, kellel on kohutavad kogemused olnud. Nad ei mõtle neid välja ega “vingu” põhjuseta. See, et keegi teine pole seda kogenud, ei anna talle õigust materdada neid, kes on sünnitusvägivallaga kokku puutunud.
Väga kahju, et sul nii halb kogemus oli. Tol ajal ja eriti esmasünnitajana vist ei olnud ka eriline variant kuskile midagi kaebama või tagasisidet andma minna? St esmasünnitajad on sageli nii ebakindlad, et lihtsalt ei tulegi selle peale…
Minul samuti väga ebameeldiv kogemus 2008 a ITK-st. Esmasünnitus ja sattus väga ebameeldiv vene ämmaemand, kes lihtsalt karjus mu peale. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud KTG ajal liigutamata olla ja sain sõimata. Olin nii väsinud, aga ükskõik mida ma ütlesin, sain sõimata. Olin veel nii rumal, et olin ühispalatis, kus õhtul toodi teine titt kes aint röökis. Nii ka minu laps hakkas siis röökima. Olin magamata päevi. Ämmaemandad kes protseduure beebiga tegema tulid samamoodi suhtlesid ebaviisakalt. Ainuke asi mida ma soovisin oli sealt minema saada. Möödas on 12 aastat, ma lähen uuesti varsti ITK-sse sünnitama. Loodan et läheb paremini. Pelgusse ka nagu ei julge minna.
Ma ise usun, et aasta-aastalt läheb vast kogu suhtumine jms üldiselt paremaks. Eks mingeid erandeid satub alati, aga muidugi kurb kuulda, et veel nii pika aja järel ikka kerge hirm hinges on ja sünnitama minekut pelgad 🙁
Huuuh, päris hull teema. Selja taga vaid üks sünnitus, just koroonaaja alguses ja ma ütleks vaid üht… Kui see vähegi sobib, otsi kontakti enda, oma keha ja beebiga ning ole teadlik ja sünnituskogemus on täitsa okei, kui on tegu normaalsünnitusega. Väga kurb on lugeda ja kuulda, kui jube see sünnitus on, beebi ilmaletulek. Kuigi seda peab küll mainima, et kõige vastuolulisem tunne, mida olen tundnud oli siis, kui beebi oli süles, aga samal ajal õmmeldi 😀 see oli äärmiselt veider.
Personali koha pealt oli palju puudujääke, kuid see tuleneb peamiselt sellest, et on väga erinevate koolkondadega ämmakaid. Mõni tulebki ja ütleb, et hoia ikka näpp lapse nina ees, et ta rinda imeda saaks. Halloooooo!?
Tuleb lihtsalt ise ka piisavalt teadlik olla 🙂
Ah seda on vist igas valdkonnas, et tegutseb mingeid iganenud põhimõtetega inimesi. See pole muidugi õigustus, aga nii on ja enda teadlikkus tuleb sellistel puhkudel raudpolt kasuks 🙂
Mul ka 5 sünnitust ja ei ühtegi halba sõna personali suunal. Ma kusjuures ei usu, et mul lihtsalt vedanud on, mul ei ole ka laiemalt med.personali teemal ühtegi kobinat, kui seda elus on vaja läinud. Ja ikka on vaja läinud küll, iseendal ja lastega. Mina kipun arvan, et paljud, kes räägivad, kui inetult nendega ümber käiakse on ikka ise ka parajad printsessid.
Kindlasti on ka “printsesse”, aga on ka neid, kes tõesti halva kogemuse ja kohtlemise osaliseks saavad, kahjuks
Minul seljaraga vaid üks sünnitus 3a tagasi. Üldiselt oli koik okei, ämmakas käis väga harva vaatamas kas kõik korras. Esimest pressi tundsin kui hakkasin vetsu oksele niiöelda (raam laiali koperdades/tuikudes) minema. Lasin mehel arsti kutsuda, kes vastas sellepeale – peabki selline kakahäda tunne olema.. veel sa sünnitama ei hakka, oled ju esmasünnitaja. Nojah eks ma siis leppisin vastusega ja hakkasin voodi poole tagasi minema. Tundsin teist pressi ja ei suutnud enam ennast hoida ennast. Viskasin enamvähem poolenisti voodile siruli ja röökisin nagu loom kes on piinades. Mees jooksis pea laiali ja karjus arste (LAPS TULEB LAPS TULEB) Ämmakas tuli kohale ja vot siis läks kiireks sagimiseks. Edasist ma väga palju ei mäleta, olin valudest hull. Teise pressi aeg üks ämmakatest tõmbas vastu lõugu sõnadega, et ära röögi vaid pressi. Muidu oli kõik hästi ja halba öelda ei oska. Eks kui teine sünnitus kunagi tulema peaks siis oskan võrrelda ?? muidugi ma põdesin täiega seda, et olen Rakvere haigla kohta väga palju halba kuulnud sünnitus osakonna poolelt. Endal muidu muud halvad kogemused seal olemas ?
Mina sünnitasin eelmise kuu alguses Austraalias, ilma epiduraalita( sest mu haiglas polnud lihtsalt selle võimalust). Vesisünnitus, esilekutsumine, 12 h hiljem peale mega valusid 4.5kg beebi sündiski. Sünnitus ise oli muidugi nii valus et suutsin ainult mõelda, et ei enam iial, aga kogemus peale sünnitust nii meeldiv, et ehk millalgi võiks uuesti ? aga personal oli imeline, nii sõbralikud ja abivalmid inimesed, haiglas lubati olla niikaua kui tahame koos partneriga, olime 5 päeva, enne ei tundnud piisavalt kindlalt ennast et koju minna, nende pikkade päevade jooksul vahetus päevane ja öövahetus, kohtasime päris palju eri inimesi ja kõik olid mega toredad. Ainukesed hetked kui ööpäeva jooksul magada saime olid ainult siis kui ämmakad öösel appi tulid ja beebi paariks tunniks endaga kaasa võtsid, jalutama viisid ja kuidagi õnnestus neil alati beebi magama saada. Meiega oli koguaeg üleval või pidi süles olema. Sünnituse ajal olid ka ämmakad ja arstid väga toredad, tegid meie soovil meie telefoniga piltigi. Ühesõnaga kui valu välja arvata siis oli nii hea kogemus et võiks veel 🙂
Ma ise arvan et kui tuleb sünnitama tuntud blogija siis on üsna suure tõenäosusega ollakse ka sinuga meeldivam .
Mina sünnitanud välismaal kaks korda .Mõlema korraga väga rahul välja arvatud üks seik mis oli … natule ebamugav vb aga samas täiesti arusaadav .
Nimelt jäid nul mingid platsenta tükid sisse ja need oli vaja välja ”urgitseda” .
Probleem selles et nad küsisid mult kas see on okei kui ”tulevane arst” seda teeb . Ma ütlesin ok sest heameelega aitan inimest kes kohe kohe arst valma.
Istun siis oma verise öösärgiga jalad harkis pukki ja tuleb sisse meesterahvas ,kellega mul noorena ”kontakt” oli..
see taaskohtumine oli mõlemale ”piinlik” ,eriti veel olukorrale mõeldes. Tänu sellele tal vist käed värisesid ja ei saanud hästi hakkama ,lõpuks arst võttis üle .
Nii et jah ,selline lugu oli …
No ma pole alati olnud tuntud blogija ja ma olen kindel, et Lendet vastu võtnud ämmakas ei teadnud kindlasti kes ma olen 😀
M, ole mureta, kõikjal töötades võid ju kohata tuntumaid ja vähemtuntumaid nägusid, ega nad sellepärast erikohtlemist ei saa. Eriti mis puudutab haiglas sünnitamist.
Oeh, see on ikka siiski NII sürr, tegelikult! Mida kõike ilmas ei juhtu, nii väike on maailm!?
Mina olen üks neist kelle jaoks sünnitus oli ilus? Kuna mu rasedus ei kulgenud just kõige kergemini, siis panustasin sünnitusele. Ootasin seda väga ja olin võtnud mindseti et naudi ja ole hetkes.
Käisin üks neljap ämmaka juures kontrollis ja ta ütles mulle seal juba “too kodust kotid ja tule tagasi, sest järgmine nädal ei ole esilekutsumisele aega panna. Seega mine koju, söö midagi head ja ole kahe tunni pärast tagasi” nii ma tegingi.
Läksin haiglasse tagasi ja mulle hakati seda esilekutsumise jooki andma? Jõin kolm päeva ja MITTE midagi ei toimunud, samal ajal, kui mu palat oli nagu läbikäiguhoov, kus naised tulid ja juba jooksid sünnitama. Nutsin seal, et ma ei sünnitagi kunagi? Naljandal päeval avati aga veed ja no siis läks kiiiireks. Ruttu sünnitustappa ja siis juba tuhutasin päris hullult. Õnneks sattus mulle ämmaemand, kelle kirjeldamiseks kasutaksin ainult ülivõrdeid ja tänu kellele suutsin tervet protsessi nautida ja päriselt hetkes olla. Oli küll valus aga tõesti, kui mõtlen sellele kogemusele, siis tuleb alati heldimus, et kui ilus ja imeline ikka❤️?
Alles ükspäev mõtlesin, et tahaks täiega sünnitada jälle. Rase ei viitsikski olla, aga sünnitada võiks vabalt?
Sünnitasin oma esimest ja ainust last 2016a. TÜK. Veed avanesid 14.02 kell 5.30 hommikul. Kell 12 käisime haiglas kontrollis, avatust 0. Seega lubati koju veel puhkama, aga kutsuti õhtul kella 18ks tagasi kontrolli. Jätkuvalt oli avatust ja valusid 0. Jäeti siis sünnituseelsesse sisse igaksjuhuks. Palatit jagasin tütarlapsega, kellel oli raseduse 32 nädal, aga tuhud käisid ja ta oli raseduse säilitamisel. Sünnituseelse osakonna kaks õde olid kummalise huumormeelega, kõva häälega meie palati uksetaga kommenteerisid, et enne hakkab see teine tütarlaps sünnitama, kui mina. Ma esmarasedana olin veits mures, sest vett lahmas tulla, kõht jäi järjest väiksemaks, aga laps ei tahtnud tulla (siiani naeran, et veevalaja ju). Õdede huumor ajas muidugi palatikaaslase endast välja ja ma siis tegelesin tema lohutamisega. Järgmisel hommikul oli mul avatust ikka 0 ning alustati esilekutsumisega pulbri abil. Terve 15.02 päeva jooksul sain 3 doosi pulbrit, avatust ikka 0. Ööl vastu 16.02 tulid megavalud, küll ma põlvitasin voodi ees ja koogutasin end nii-naapidi. Ei tahtnud öösel lamenti lööma hakata. Hommikul kella 5ks valud läinud ja jälle mitte midagi ei toimunud. Pettumus missugune. Avatust napp 2cm. Jätkati pulbriga. Kella 12st hakkasid tuhud pihta, Üritasin palju liikuda, et äkki ikka hakkab sündima. Lõunasöögist loobusin, sain veel söögitädilt pahandada, et tema eraldi mulle pärast toitu tooma ei tule. Valud olid nii suured, aga avatus lihtsalt ei tulnud juurde. Mees haiglasse jõudis, siis käis veel palumas, et äkki teevad keisri ikkagi. Aga öeldi, et pole näidustatud, kui põletikunäitaja madal. Et neil on kindel juhend ette antud ja isegi kui veed lahti, siis neil paberite järgi aega 48h esile kutsuda. Õhtul 19 paiku sain sünnitustuppa lõpuks oma 4cm avatusega. Sündimata lapsele pandi antenn pähe, juhe kleebiti mulle jala külge, KTG peale, mulle veel kanüül ja südameandur. Olin nagu mingi robocop vasaku küljepeal megavaludes. Liikuda ei olnud enam võimalik kogu selle tehnika tõttu. Naerugaasi anti. Täiesti mõttetu aine, ainult liigesed võttis tuimaks. Mingi hetk sain veel veeni oksütotsiini, mis ajas valud nii hulluks, et enam ei saanud ööd ega mütsi aru, olingi nagu kuskil kahe maailma vahel. Vappekülmad, värisesin nagu haavaleht. Siis tehti öösel umbes 3 ajal veel epiduraal tuhude vahel, mis ei mõjunud. Kella 4 paiku olid valud nii kõvad, et ütlesin mehele, et kui nüüd ka midagi ei toimu, ma lähen lihtsalt ära, et ei imesta ka miks sünnituspalat on ilma akendeta keset koridori, tõesti- muidu hüppaks või alla. Mees läks ämmakat otsima. Ämmakas tuli avatust kontrollima, oli täisavatus ja samal hetkel juba tulidki pressid peale. Jõudsin vaid küsida, et kas võib pressida. Kell 5.07 17.02 sündis meil tütar. 71,5 tundi alates vete tulekust ja 17tundi kirjeldamatuid valusid (mul valulävi tavaliselt suht kõrge) sain ma lõpuks oma lapse kätte. Kui kogu see trall kõrvale jätta, oli mul super ämmakas. Andiski käsku, nagu sõjaväes: tee nii, suru naa, pane jalad siia, hinga, pressi, jne. Kamandas veel meestki appi. Aga mulle sobis, sest ma olin täiesti ära omadega ikka, Hommikul selgus, et perepalateid enam pole, ämmakas lubas meil olla sünnitustoas kuni hakatakse eelmisi sünnitajaid koju laskma, et äkki ikka peale seda katsumust saame endale perepalati. Ja saimegi. Laps sai olla meiega vaid 1 öö, sest tal tõusis põletik kehas ja viidi järelvalve alla ning ta sai AB peale. Saime teda enda juurde iga 3-4 tunni tagant nö söömise ajaks. Kas see põletik tõusis nüüd sellest, et oli ta ju praktiliselt veeta mitu päeva või kes seda enam teab. Järelvalve all olles, meie nähes, suutis üks õdedest tõsta lapse laualt nii, et ta käis peaga vastu laua kohal olevat lampi kolaki. Me olime mehega lihtsalt šokis, ei osanud midagi kosta. Igatahes kogu selle saaga tipuks põdesin ise veel sünnitusjärgset depressiooni. Ja nüüd olengi nii kahevahel, tahan veel ühte last, aga… Tean, et kahte ühesugust sünnitust ei ole olemas ja olen kuulnud ka, et kui veed varem lahti lähevad, ongi tuhud valusamad. Personali kohapealt ei oska midagi öelda, nagu elus ikka, osade inimestega klapid ja teistest üritad eemale hoida. Ämmakaga lihtsalt vedas.
2015a sünnitasin esimese lapse ITK’S. Haiglasse jõudsin 21.30 ja sünnitasin kl 3 öösel. Eks ämmaemand ikka väitis esialgu,et võib-olla on vara, aga vaatame kuidas edeneb. Haiglasse jõudes oli avatus 4cm ja seda kontrolliti peaaegu iga tund. Kaisin sünnitamas koos emaga, ilmselt sellepärast ka oli ammakat rohkem näha,sest ta käis teda ikka kutsumas,kui aeg möödas oli. Saan öelda ainult kiidusõnad kõigile, kes enne sünnitust-selle ajal-pärast minuga viibisid. Iseenesest oli kõik väga lihtne, aga inimesed ümber olid väga hoolivad ja keegi kordagi ei kärkinud jne. Pärast ema-lapse palatis käidi korduvalt küsimas kas midagi on vaja ja anti teada,et nad on olemas.
2020a sünnitasin teise lapse, samuti ITK’S. Esialgu tehti siis koroonatest, mille valveämmaemand tegi väga õrnalt ja too naine seal, Agnes? oli väga armas ja ütles kohe,et saadame sind sünnitustuppa,muidu tuled pea jalgevahel tagasi, et ikkagi teine kord juba ja 4cm avatust taas. Kell 12 jõudsin sinna ja kl 19 sünnitasin. Selle aja jooksul käis ammakas korduvalt mu juures, küsis kas midagi on muutunud, kui tihedad on valud jne. Kui avatust kontrollis siis palus mind pikali ja ütles, et lõdvestu ja anna teada kui valmis oled. Kuna kl 18 oli avatust vaid 1cm juurde tulnud, pakkus välja vete avamise. Küsis kas see sobib mulle. Vete avamisel ütles ka, et see võib ebamugav olla ja proovi hingata rahulikult. Peale seda läks väga kiirelt, ta jäi kohe minu juurde ja sättis voodi valmis. Ütles et kas tuled siia või tahad püsti olla või kuidas mugav tundub. Kuna mul oli sellest hetkest juba väga paha valudest, läksin käpuli voodisse ja kohe hakkasid ka pressid. Palusin veel luba öösärk seljast võtta ja ta ütles et loomulikult, kuidas sul parem on. Saime väga kiiresti hakkama, sünnituse ajal olime ainult kahekesi, keegi küsis korra kas abi vaja,aga ta ütles et saab ise. Sellest viimasest sünnitusest on mul väga positiivsed emotsioonid just personali poolt. Õhtul 23 ajal tuli mulle veel üks ammakas tuppa küsima kas saan kõigega hakkama ja kinnitati taas,et oleme siin samas koridoris ja küsi ainult, kui sul on abi vaja. Kindlasti läheksin ka kolmandat last just ITK’sse sünnitama. Ma ei tea kui palju siit kommentaaridest kuskile jõuab, aga omaltpoolt soovin kiita väga esimese lapse vastu võtnud ämmaemandat Eneken Allak ja teise lapse vastu võtnud Anne Leesmaa. Kaks absoluutset oma-ala proffi. Lisaks suured kiitused ka ITK valveämmaemand Agnes Sinikale! Soovin,et rohkematel naistel oleksid toredad kogemused❤️
Minul oli esimese lapsega keiser ja suur verekaotus. Üks ämmaemand karjus mu peale, et tõusku ma püsti ja hakaku liikuma. Kas kavatsengi lamama jääda. Ta ei uskunud, et olin kolmandal päeval nii nõrk, et ei suuda ringi käia eriti. Kukkusingi kokku kui ta käskis ennast püsti ajada. Korduvalt tehti märkuseid selle kohta. Pärast selgus, et oli vereülekannet.
Teise lapsega oli sünnitus ja mul oli Tartu kliinikumis venelannast ämmaemand, kes korduvalt sünnituse ajal mulle nähvas ja solvas. Aga see polnudki nii hull, ta muidu tegi ülejäänud osa oma tööst ülimalt hästi. Nata nõme tunne jäi siiski.
Jaa, tuttav tunne.
🙁 🙁
Esimene sünnitus oli lebo ja väga mõnna, noor arst sattus. Teine sünnitus kahjuks nii hästi ei läinud, sain sõimata ja sundis seliliasendit ja põlved kõhule kõverdatud tuhude aeg, mehega tuhude vahel rääkida ei lubanud ja tuhude aeg meest vaadata ka mitte jms… Ja üldse tal polnud aega lootekotti lahti teha kuigi lubas iga kord kui vaatamas käis, olin hulludes valudes…. Esimesed pressid tegin üksi, mees kõõlus uksel ja palus appi.. Öeldi, et küll keegi tuleb…. Lõpuks tuldi ka… Ütleme nii, et nüüd küll enam lebolt sünnitama minna ei taha. 40-50a ämmakas.. Ei teagi, kas juhus või Nõukaaegsed ongi kuidagi konveieritüüpi?! Teine sünnitus oli poole lühem u. 9h aga suht hull just personali poole pealt, kuigi jah valud olid ka intensiivsemad.
Esimene sünnitus oli raske(nagu paljudel teistelgi). Aasta oli 2015 ja käisin Pelgus, personali koha pealt midagi ebameeldivat ei mäleta, aga tervislike probleemide tõttu polnud muud varianti, kui selili sünnituslaual olla.. Kuna mehe jsoks oli see nii õudne kogemus siis seekord 2020 oktoobris käisin üksi sünnitamas. Korra tõmbas kõhedaks, kuna ämmakas nägi päris nooruke välja( ise olin 26 ja ämmakas tundus ka suht samas eas või nooremgi). Aga sünnitus läks kiiremalt ja seekord komplikatsioone polnud ja kuna ma enamus aega olin üksi, siis üks hetk kui presse tundma hakkasin, läksin käpuli lauale. Kui ämmakas tuli, ütles et väga hea, kui nii kõige mugavam, andis veel kott tooli rinna alla, et presside vahel hea puhata. Ütlen ausalt, et laps tuli palju kergemalt välja kui pikali olles. Nii et Pelgulinna kohta ainult kiidusõnad ?
Minu esimene laps sündis Fertilitase erahaiglas ja valisin selle haigla just nende samade hirmujuttude pärast, mis on juhtunud riiklikes haiglates, et sellist jama vältida. Sünnitus kestis kaua nagu tabaliselt esimeste puhul see on ja jumal tänatud, et sain erahaiglas sünnitada.
Teise lapse pidin ka seal sünnitama, aga kaks kuud enne lapse sündi Fertilitas lõpetas sünniabi teenuse. Plaanisin minna Pelgulinna, õhtul, päev enne lapse sünni algust, käisin seal kontrollis. No jumal… ma kogesin sünnieelset vägivalda, nii ebameeldiv valveämmakas vaatas mind läbi, solvas ja kärkis. Sealt koju jõudes ütlesin mehele, et öelgu ma mida tahes, aga Pelgulinna mind ei vii. Järgmise päeva varahommikul seadsime sammud ITK-sse, haiglasse jõudmisest lapse sünnini läks 1 tund. See ei jõudnud alatagi, kui oli juba läbi ja seega kogesin ka vaid head ja positiivset, pole ühtegi halba sõna öelda.
Jaa, mul Pelgulinnaga ka ainult halvad kogemused!
Pean sõna võtma, sest ka mul on ainsa lapse sünnitamisel halb kogemus ja siiani kriibib hinge. ITK.
Esmasünnitajana haiglas 2 nädalat üle kantud rasedus, ei oska mitte midagi oodata, loota, karta. Lihstalt mega valus on ja kuidagi olla ei saa, kõht on ka hiiglaslik. Ainus asend, mis mulle vähegi sobis ja leevendust pakkus oli väikse järi peal kükakil. Ämmaemand oli aga tugevas ülekaalus naine, kellele see asend kuidagi ei sobinud. Jah, temale see asend ei sobinud. Tema pidi seepärast avatust ja sünnitegevust kontrollima samuti põrandal põlvili. Niisiis kamandas ta mind selili voodisse ja jalad pidid koguaeg laiali olema. Kuigi need läksid tuhude ajal krampi. Tahtsin vahepeal krampidest pääsemiseks korrakski jalad puusalaiusele asendisse panna, kuid sain kohe sõimata “Jalad laiali!” Isegi kamandas mu kaaslast mul jõuga jalgu laiali hoidma. Laps kuskil jalgevahel pea väljas see aeg ei olnud, selleni läks veel 4-5 tundi. Niisiis piinlesin seal põrguvaludes tuhud + krambid jalgades. Sellises olekus on võimatu end kehtestada, mees ka ei julgenud midagi öelda või minu kaitseks välja astuda, sest usaldas arsti. Sain siiski lapse hommikuks sünnitatud ja olen talle siiski südamest tänulik, et mul on terve laps. Kuid see õuduste öö ei lähe kunagi meelest… Enam ma lapsi ei saa (otsus), seega jääbki see mu ainsaks kogemuseks.
Mul endal on 2 last ja noorem sündis eelmisel aastal ning mõlemad mu sünnitused olid positiivsed kogemused. Olgu 1 ämmakas oli krõbeda ütlemisega ja kiirustav, aga ülejäänu osas küll etteheiteid pole.
Küll aga ajas selle Lipsukese blogi lugemine veidi karva turri (lugesin samas esimest korda seda blogi). Emakakaela avatuse kontrollimine on täiesti normaalne sünnituseelne tegevus, mitte see “väljend” mida tema selle kohta kasutas. Ja täiesti arusaadav et ämmakas/arst muretseb või ärritub kui selgub et sünniataja üritas salaja (töötajate eest varjates) vanni sünnitada – arst ju vastutab oma patsientide eest -mis oleks võinud lapsega juhtuda kui nabanöör oleks rohkem ümber kaela olnud?? Ja ongi normaalne, et nabanöör lõigatakse läbi- ei jääta seda ju koos platsentaga sulle voodisse vedelema?? Nii arusaamatu vaenulikkus inimeste vastu, kes lihtsalt oma tööd tegid…
Mul sünnitused pigem lühikesed olnud. Esimene ca 5h ja teine 8h. Peale esimene sünnitustust olin pigem meelestatud, et jah ma võin sünnitada, aga rase ei viitsi olla. Kuna sünnitusel aeg lendas, loomulikult oli valus ja mida kõike veel, aga tehtud sai. Teine sünnitus nö venis, kuna laps oli oma asendi poolest kõhus mu vaagna taga kinni. Ämmakas sundis seliti pressima, muutus juba üsna rahulolematuks, et mis siis nüüd on, et teisel sünnitusel ei saa nüüd pressitud. Käis juba mingi kõrgem tegelane vaatamas (magas just, nühkis silmad puhtaks ja kommenteeris nagu sinepi pigistamist tuubist) ja oli juttu ka vaakumist. Selle jutu peale aga käis mul peas mingi plõks, et seda ma küll ei soovi, keerasin end küliti ja paari pressiga oli laps väljas. Siis ämmakas tegi üllatund nägu, kuna lapsel oli pea muljunud (tõmbas paari h jooksul normaalseks) ja toimetas edasi. Seega teine sünnitus oli lisaks füüsiliselt, tühja pressimisele, ka vaimselt raskem, aga taaskord õnneks mingit traumat ei saanud, samas lemmik tegevus just pole.
Mul esimese sünnitusega ( keiser) läks suhteliselt hästi .. arst vaatas ja ütles kohe et mega suur laps(sündides oligi kaal 4585g) ja targem oleks keiser teha .. peale haiglasse jõudmist 2h oli keiser tehtud ja kõik hästi.. ämmakas oli natuke ebameeldiv kuna käis mu nibusi reaalselt pigistamas nagu tangidega, et esimesed tilgad on tähtsad lapsele ise samal ajal ilmselt grippi põdemas kuna nina tilkus ja silmad kilasid nagu palavikus oleks.. aga üldiselt jäi positiivne kogemus. (Valgas2006).
Teise lapsega läksin peale 6h peale vete tulekut haiglasse kl 12.. ja seal pandi tilka juurde.. peale seda tulid valud.. valutasin kuni kella u 19.. avatus 1.. siis tehti epiduraali, mis ei toiminud…. mõned tunnid hiljem tehti uus epiduraal.. ikka ei toiminud aga ega nad mind ei kuulanud.. avatus 2.. kell 00:30 siis otsustati, et vist ei ole mõtet edasi piinata, et läheks veel liiga kaua..ja viidi keisrile kus taheti teha samuti seljatuimestusega.. kahjuks ei toiminud see (kontrollisid mingi hambatikuga mu kõhtu ja reisi torkides..(ütlesin neile et tunnen) aga nad ei uskunud mind ning alustasid.. peale mu kiljatust millega ehmatasin neid, pillas keegi seal opi saalis veel midagi maha.. suur klirin käis ja juba pandi üldnarkoosi.. need mõned sekundid enne kui nokki vajusin oli ainus asi mu peas, et palun jumal, et nad mind ära ei tapaks.. minu ärgates tuli ämmakas minujuurde ja kui ma veel natuke uimasena ja šokis rääkisin talle, et kuidas ja miks nad mind lõikama hakksid, et ma ju ütlesin, et tunnen siis ajas kõik tagasi ja ütles, et midagi sellist ei ole juhtunud.. et ma segaduses vms.. keegi sellel teemal minuga ei suhelnud rohkem.. kõhu haav oli lihtsalt kohutav.. veri oli kõik laiali valgunud naha alla ehk pool kõhtu oli lisaks keisrihaavale ka potisinine.. lisaks siis perepalateid ja ema-lapse palateid ei olnud.. koridori peale pesema soovides, palusin õe abi.. et kas tohin lapse tema nn voodiga vms nende juurde viia, et ei taha teda üksi jätta.. nähvati , et kuidas sa siis kodus kavatsed hakkama saada…peale seda kogemust on siiani nii, et kui mõtlen sellele kogemusele siis lähen väga emotsionaalseks, sain ikka kõva trauma.. (itk august 2011)lisaks kõigele kaasnes selle tõttu endometrioos mu kõhuõõnes, lihaste vahel jne.. olen korra isegi fertilitases opil käinud sest ei usalda itk enam eriti..,
Minul 3 last Pelgus sünnitatud, kõik sama eraämmakaga. Kui eraämmakat poleks olnud, kes mu eest seisis, siis vist poleks rohkem lapsi tahtnud. ? Viimane neist oli kõige hullem sünnitus. Seda on isegi raske lühidalt kokku võtta, aga põnevamad kohad: lootevee liigveesus sünnituse hetkeks, südamerütmihäire päev enne sünnitust, esilekutsumine, ebaõnnestunud epiduraalsüst selga, erakorraline keiser ja kirsiks tordil: operatsioonil kadus tuimestus ära ja ma tundsin igat tõmmet, nõelapistet, lahtist haava ja retsi valu. Ja no muidugi see, mis juhtus peale oppi, palatis… Ma mõtlesin, et suren ära valude kätte. Õdesid REAAAAALSELT EI OLNUD. Kohutavad käpardid olid sel päeval haiglas. Hea, et ellu jäin!
Mina sünnitasin mõned kuud tagasi TÜK-s. Sünnitusaegse personaliga olen väga rahul (küll aga sünnitusjärgse
personaliga mitte). Kui mul oleks kõik sünnitused sellised, ma võiks vabalt iga nädal kohvikõrvale sünnitamas käia. ? Kogu personal oli nii armas ja toetav, samas jäädi ikkagi konkreetseks ja proffesionaalseks. Siiani kõik kellele olen rääkinud on suht imestanud, sest meil sai seal nalja ikka päris palju. Üks suurimatest hirmudes oli sattuda nõmeda personali otsa, teiste kogemuste põhjal võib öelda, et mul tohutult vedas. Mulle, kui esmasünnitajale, kes läks sinna täiesti üksi seda katsumust läbima, jättis see kõik väga sooja ja positiivse tunde hinge.
Olin oma teist last sünnitamas. Ämmaemandale tundus, et lapse südametoonid on kuidagi monotoonsed ja et olukorda inspekteerida pandi (veel sündimata) lapsele KTG pea külge. See tähendas seda, et mina olin voodis selili kõik see aeg (8+ tundi) nagu nõukogude naine – kui vetsu tahtsin, pidin paluma ämmaemandal end masina küljest lahti ühendada. Kõikusin kuskil teispoolsuse piiril ja kui lõpuks vastu ööd avatust kontrolliti, oli see endiselt viiekas! Ämmaemand võttis olukorra kokku, et siin läheb hommikuni (ja hommik oli umbes kaheksa tunni kaugusel) ja pakkus epiduraali. Mingi hetk hiljem visati mehele mingi nõusoleku formulaar pihku, et kirjuta alla, et kui ta ära sureb, siis me ju ise teadsime riske ja olime nõus (mu mehe sõnad…), tuled pandi põlema ja epiduraali seltskond astus sisse. Keegi toimetas mu kanüüli küljes (mis mulle umbes samal ajal KTG-ga pandi) ja hakkas seda ära võtma. Keegi teine ütles, et kuule, oot, ära võta veel ära, seda on ka vaja ja siis see keegi lükkas selle mulle tagasi (hommikul märkasin, et käsi on sinine nagu potipõhi). Keegi lükkas mu külili, et tõmba nüüd krõnksu ja sel hetkel ma ärkasin ja korisesin, et kuulge, ma ei taha epiduraali (ise mõtlesin, et krt, mida sa ometi räägid, sa tahad kaheksat epiduraali vähemalt). Ämmaemad ütles, et see on sinu huvides, ei avane ju ja sul on seda väga vaja. Mu mees, kes on muidu selline rahulik ja viisakas tüüp ajas selja sirgu ja teatas, et kui naine ei taha, siis ei taha – mindagu minema. Läksidki vist. Kõik see trall ma silmi lahti ei teinud, kõikusin kooma veerel, aga hääli tundus palju olevat. Läksin tagasi oma teispoolsusesse, kuni järku hakkas tunne, et ma lähen pikuti pooleks. Polnud ma ju mingi esmasünnitaja, aga kuna ämmaemand ütles, et laps sünnib hommikul, siis ma ei saanud aru, et need on pressid. Tundus, et niimoodi surrakse. Ju ma siis möirgasin seal surmahirmust, igatahes laekus ämmaemand kohale ja ütles kuidagi nii, et mis sa lõugad siin, ise sa ju ei tahtnud epiduraali, epiduraal läks ära ja enam ei tule, kannata ära…. Kuna ma ikka möirgasin, siis otsustas ikka avatust veel kord kontrollida. Seda ma mäletan, et ta hüüatas, et ossakurat, laps tuleb. Tuba läks rahvast täis, keegi lasi mu voodil seljatoe alla (et ma ikka kenasti pikali oleks) ja sünnitatud me seal saime kamba peale. Kui nad teda kaaluma-mõõtma läksid ja ma üritasin vaadata, mis nad teevad, siis taipasin, et mu pea ripub natuke allapoole ja pidin käe kukla taha panema, et end vaatama kergitada. Lõpuks toodi ta minu juurde ja ämmaemad rehmas mu käe pea tagant ära ja käratas, et ega sa rannas pole…. aga ma olin liiga väsinud ja liiga õnnelik, et midagi vastu öelda. Sellest on varsti 14 aastat. Enam ei aja telekast sünnituste vaatamine nutma ja käed ei värise enam, aga kolmandat last ma küll enam saada ei julge…. Sellest “ta sünnitab hommikul” ( koos epiduraali-etüüdiga) läks pool tundi, kui meie ülirahulik poeg maailma sündis. Ta ongi selline ülirahulik tüüp (pole ime, et ta südametoonid monotoonsed tundusid, ilmselt on need tänaseni sellised). Ämmaemand pärast tunnistas, et poole tunniga täisavatus võis valus olla küll. No ei või olla…
2 last, mõlemad sündinud Hiiumaa haiglas ja mõlemal korral tundsin end kätel kantuna. Sünnitused ise muidugi ei olnud väga ilusad… aga personali kiidan taevani. Olin väga hoitud. Nabanööri lõikas küll lapse isa läbi mõlemal korral, aga mul ja ka lapseisal oleks ka ilmselt suht savi olnud, kui arstid seda teinud oleks. Olime liialt ametis lapse imetlemisega ja poleks ilmselt märganudki. Aga igal ühel omad tunded ja eelistused.
Mul oli ka väga nõme kogemus sünnituselt ja selle järgselt, pärnu haiglas, 2016a. Esimest korda, üksi olin, kartsin jne. Karjusin seal valust sünnitusel, sünnitust vastu võtnud naisterahvas käratas mitmeid kordi, et ära karju, hirmutad teised ära. Ja üldse ta oli pahur ja nõme. Ja siis päeval kui välja kirjutati, sain ühelt arstilt sõimata kui põnni riidesse panin, lasin põnni vanaemal aidata sellega, sest sellise lõikega riideid ei olnud talle selga veel pannudki ja too moment nii kartsin veel, et äkki teen valesti v haiget vms, arst siis käratas, et kuidas sind üldse välja saab lasta kui sa riidessegi ei suuda panna last, kuidas saad ja muu selline ine. Nagu, ma olin niigi nii traumeeritud kõigest sellest sünnitusest ja kõik olid veel nii vastikud ja nõmedad, kurat, esimene laps, näevad, et ma põen jne, võiks nagu mitte sellised mölakad olla. Igatahes kui kunagi veel peaks sünnitama, ausõna kui veel sarnast suhtumist v käitumist peaks olema, saavad kõik siibriga vastu vahtimist.
Mõlemad sünnitused ITKs ja mõlemal korral eraämmaemand, sest ei tahtnud riski võtta, et milline ämmakas tööle satub. Õigesti tegin, mõlemad sünnitused kulgesid (oma õuduses) ikkagi väga hästi ja peale oma ämmaemanda ei olnud üldse kellegi teisega kokkupuudet.
Ainult teise sünnituse järgselt ei olnud peretuba kohe võtta ja läksin ema-lapse tuppa. Seal ei käinud keegi mind mitu tundi kordagi vaatamas, kuigi tundsin end halvasti ja igakord kui proovisin tõusta, et tualetti minna, siis hakkasin minestama. Lõpuks palusin palatikaaslast, et ta kutsuks õe, kes laekus alles 40 minuti pärast ja abi temast ikka ei olnud. Õnneks mul oli ainult sünnitusjärgne nõrkus ja minestustunne möödus, aga keegi oleks ikka võinud korra läbi astuda ja kontrollida! Ma oleks võinud seal kasvõi tunde verest tühjaks nõrguda ja keegi poleks märganud.
Nii et kui rahakott kannatab, siis ma soovitan küll eraämmakat. Saad ise valida endale meeldiva inimese, kes su eest seisab.
Mul ei ole Eestis sünnitamise kogemust (olen sünnitanud Belgias ja USAs). Kaugelt vaadates tundub mulle, et kogu see lapsesaamise teekond Eestis on hästi “holistiline” ja õrn. Ma ei oskagi õigeid sõnu leida 🙂 See on tegelikult Eestis veel suur pluss. Belgia ja USA kogemus näitab, et seal tehakse asju nii nagu peab ja emotsioone on väga vähe. Nii häid kui halbasid. Ehk siis sünnitajale tehakse kõik ära, mis vaja, keegi ei karju su peale, aga keegi ei rõõmusta ka koos sinuga. Kui ma sellest algatusest kuulsin, siis ma kohe mõtlesin, et paraku viib selline asi selleni, et sünnitus muutub ka Eestis väga meditsiiniliseks ja konveieriks lõpuks.
Esimest last ITK-s sünnitades öeldi, et kui sa kohe pressima ei hakka, siis lõikame su lõhki ?no aitàh?
Teise sünnitusvaludega öösel Rakvere emosse läksin, siis öeldi : “Tulite õigel päeval, täna head arstid tööl” ?Ilmselt siis mul vedas, kui juba emos nii öeldi. Aga õnneks läkski kõik hästi ja ei olnud probleeme.?
Esmasünnitajana ei osanud ma midagi nõuda ega tahta. Sünnitasin ITK-s. Kogemus oli ebameeldiv. Sattusin haiglasse jõulude ajal ja personal tahtis seal viibida veel vähem kui mina. Toon välja mõned hullemad seigad. Sünnitusvalud kestsid 16,5 tundi, siis tekkis kõrge palavik ja vappekülmad. Mulle teatati, et tehakse erakorraline keiser. Hakkasin nutma, sest olin nii nii kurnatud ja meest ei lubatud kaasa. Olin meeletult hirmunud. Lamades opilaual, kus olin täielikus šokis, korrutasin muudkui: kõik saab korda, kõik saab korda kümneid kordi. Olin hirmust hullunud. Mitte ükski personali liige ei lohutanud mind, ei teinud mitte midagi, et mul natukenegi lihtsam oleks. Isegi ei suhelnud minuga, olgugi, et ruumis oli meid palju. Ok. See polegi kohustuslik muidugi. Laps saadi tervelt välja. Hiljem visati intensiivis mulle imik voodisse ja personal lahkus omi toimetusi tegema. Mul polnud jõudu, mul polnud piima, mul olid vappekülmad. Kõrge palavik. Segu valudest ja tugevast tuimestusest. Ma ei saanud end liigutada ja pooleldi ei tundnud oma keha. Aga imik visati voodisse. Ta röökis seal ja ma lihtsalt nutsin, sest ei suutnud teda kuidagi aidata. Mu käed ei liikunud. Kartsin meeletult, et ta veereb voodist maha ja ma ei saa mitte midagi teha, sest mu käed ei tööta ja keha lihtsalt vappub. Kuni hommikuni mu beebi lihtsalt vedeles seal, vahepeal vajusime ära, siis jätkasime piinlemisega. Mul suri külg ära. Käsi ka. Kui laps lõpuks hommikul ära viidi mingi protseduuri jaoks, tundsin nii suurt kergendust. Siis mingi hetk tuli üks õde lapselt verd võtma. Riietas ta lahti, tegi protseduuri ja kadus. Mu vastsündinu lamas alasti seal. Aeg läks ja õde ei tulnud, ma ei ulatunud beebi voodini. Mingi hetk sain aru et õde tulegi tagasi ja hüüdsin appi. Siis tuli valveõde ja pani beebi riidesse. Õde unustas….
Pärast keisrit voolas minust ämbrite kaupa verd. Mul oli kaasas kuskil 15 paari aluspükse, mis hoolimata pidevast sidemete vahetamisest kõik läbi vettisid. Palusin personalilt pükse juurde. Öeldi ei, 1 paar sünnitaja kohta. Käisin mitmel korral meelehreitlikult küsimas, kui jälle pesu otsas oli. Vastus range ei. Hea, et ma polnud põlvast vaid ITK lähedalt ja mees jooksis, käis ja pesi kuidas jõudis. Haiglas viibisin kokku üle kahe nädala. Ebsmeeldivat oli palju.
Hakkasin reaalselt nutma kui lugesin seda… Mul on nii kahju, et pidid sellist käitumist ja abitust taluma. Loodan, et teil on täna kõik hästi ♥️
Mina ka hakkasin nutma seda lugedes. Jube mida sa läbi pidid elama! Ma loodan, et sa kirjutad sinna lehele sellest kogemusest ka, mitte ainult siia.
Uskumatult hoolimatu käitumine 🙁 Ma suudan ainult ette kujutada, kui raske ja hirmutav kõik see see tol hetkel oli. See on minu arvates nii kummaline, kuidas Eestis arstid ja ülejäänud personal tihti ei pea positiivset või üldse suhtlemist oma töö oluliseks ja kohustuslikuks osaks. Eriti sünnitusel, mille kulg on nii palju mõjutatud sellest, kui turvaliselt ja tugevalt naine end emotsionaalselt tunneb. Mu mehe pere on pärit Hispaaniast, kus suhtlemist ja üksteisest hoolimist on nii palju, et keskmisele eestlasele muutub see vahel isegi väsitavaks, aga abivajaja ei jää tänaval kunagi märkamata, rääkimata haiglas olles. Ma sünnitasin mõlemad lapsed küll Eestis, aga olen kindel, et selline stsenaarium oleks seal täiesti mõeldamatu.
Niii õudne lugeda, ei taha mõeldagi, mida kõike sa tundsid seal 🙁 🙁 🙁
Mina olen sünnitanud ühe korra ja sünnitus oli väga raske, kuid sünnitusest jäi väga hea mälestus, sest mulle sattus nii tore ämmaemand ja lõpuks veel tädike, kes toodi mu kätt hoidma, no super. Ainuke halb kogemus oli järgmisel päeval ühe vanema tädiga, kes käratas hommikul palatisse tulles, et kui te siit koju tahate saada, siis võtate ööseks beebi kaissu, mitte ei pane sinna kastikesse (kartsin esimene öö teda kaissu võtta). Muidu super kogemus ja sünnitasin Tartus.
Sirvisin ka seda küsimustikku sünnitusvägivalla kohta, aga polnud väga mõtet täitma hakata kui kõik vastused oleks olnud “mitte ükski neist variantidest” ?
Vastupidiselt negatiivsele oleks just öelda palju palju positiivset. Esimese lapsega kui peale igasuguseid sünnitustegevust kiirendavaid vahendeid kasutades ikka ei edenenud ja veed juba ammu rohelised olid tekkis hetkeks küll hirm kui kamp ämmakaid, õdesid ja kes seal veel olid vahib monitore ja kutsuvad muudkui silmapaare juurde, aga sõnagi omavahel ei vaheta vaid ainult pilkudega suhtleb. Õnneks kestis see 5 minutit ja platsis oli arst ja küsiti nõusolekut kiirustada erakorralisele keisril, ärkasin mitu tundi hiljem ja laps oli tervelt ja tublilt ilmale aidatud ja unustatud oligi kogu see piinav valu. Teise lapsega nüüd sügisel koroona ajal oli hirm küll, et mis ja kuidas saab, aga lahkelt lubati mees kaasa, ämmaemand kes hommikul tuli tööle tundis ära meid ja rõõmustas, et oleme juba tuttavad ?? (nimelt oli ta korruse ämmakas esimese lapse ajal 2 aastat enne).
Kõik oli lõbus ja toetav, aga no kui ei edene sünnitus, siis loobusin kiirelt ise proovimast. (järelkontrollis sain teada, et oli õige otsus, sest lapsel olevat olnud pea liiga kuklas ja ma ei oleks saanudki ise sünnitada, lihtsalt kauem piinelda ja ikka oleks noa alla läinud) Mõtlesin küll, et äkki see ei sobi arstidele vms, et keriser ju siiski viimane lahendus ja ise olin proovinud hakkama saada ainult 12h alles. Kuid, kuid rõõmsalt vastati, et loomulikult, milleks on muidu meile meditsiin andnud võimaluse ka muud moodi laps kõhust kätte saada. Hiljem veel siblisid ringi ja muudkui pakkusid mulle erinevaid palateid, et oleks mugavam lapsega koos taastuda. Nimelt ma ei olnud kursis, et kui jään lapsega kahekesi haiglasse on mul võimalus siiski valida perepalat. Maksab küll suti vist rohkem, aga privaatsust on ka rohkem ??
Ühesõnaga pelgulinna sünnitusmajas sain ma oma 2 mugulat ja jään alati meenutama seda hea kogemusena.
Sünnitasin esimest korda ja jäin arstidega väga rahule. Minu plaan oli ka sünnitama minnes et jaa, seisan püsti kuni jaksan ja valuvaigisteid võtan viimasel minutil. Reaalsus oli see, et möirgasin nagu emalõvi ja võtsin kohe kõik vastu, mis mulle pakuti. Püsti olemisest oli aso kaugel, olin külje peal või selili, tegin ka nii nagu arst ütles. Alguses mõtlesin ka, et huvitav miks nad ei küsi, kuidas ma olla tahan, aga kuna valud olid kohutavad ja lõpuks väsinud ka, siis mul oli siiralt savi.
See oli veidi veider, et kuna ma sünnitasin hommikul vara ja seitsme aeg juba arstid vahetusid, siis see teine vahetus küsis minu käest, et “Mh, miks sulle neid tilkasid pandi?” (Peale sünnitust pandi mulle kanüüliga kaks erinevat kotti mingeid asju tilkuma). Siis tahtsin küll öelda “no kust mina tean!?!”.
Aga arvestades veel seda koroona teemat, siis ei saa öelda, et mind oleks halvasti koheldud. Pigem vastupidi – kogu personal oli väga tore ja hoolitsev.
Ma pole viimasel ajal eriti uudiseid lugenud, sest enda vaimne pool tahaks juba nagu katki minna. Töötan eesliinil ja olen väsinud nendest eitajatest. Tänagi pea jälle valutab, istun kodus peidus ja olen voodis väsinud väsimusest! Lihtsalt lesin ?
Mõeldes kaasa selle sünnituse teemal, siis njahh. Mul küll üks laps ja ei saa öelda, et kohutav kogemus oli. Sünnitasin 72h, olid valud, räiged valud ja väsimus, sest lapsel oli nabanöör 2x ümber kaela, mul andurid, temal andurid (pea küljes, kui veel mu sees oli).., ei olnud kerge üldse, aga rääkides Tartu arstidest ja Toomemäel sünnitamisest on vaid kiidusõnad haiglale ja kogu nende päevade vältel muutunud personalist. Tol ajal olin üks noorimaid seal sünnitajatest siis. Näiteks pikali ei saanud mina olla ja sünnitasin poti peal vms. Aga ma tundsin, et olin hoitud, mu ümber oli vist 6 erinevat inimest, kes pea kohal, kes all, kes hoidis jalgu kinni, kes pani külma märja lapi otsa ette, kes andis mingit tabletti suhu. Karjusin küll neile vastu, et ma ei saa pikali ju. Tõusin püsti ja nii kui potile sain, tuli ka lapsuke lupsti välja ? sünnitasin üksi, aga mingit vägivalda küll polnud. Hoopis mina olin see, kes öösel kisas ja vajas enda kõrvale kedagi.. Mind poputati, viidi duši alla, ma jalutasin koos õega vms, tehti epiduraali ja naerugaasi. Oli muidugi väsitav, aga kõik ilusa ja hea nimel ju!
Personal oli tore ja see oli 2008 suvi (kuum suvi) Tartus. Jäin rahule kõigega. Ühispalatist vaid head mälestused ka.
Minule öeldi, et enne paari tundi kindlasti midagi ei juhtu ja laps ei sünni. Kästi tugiraami najale püsti tõusta. Jõudsin seal seista ehk mõned minutid, kui karjatasin, et laps tuleb. Keegi välja ei teinud. Üritasin käed ette panna, et laps kinni püüda, aga ei jõudnud.. minu beebi tuli hirmsa hooga pea ees vastu seda betoonpõrandat, mida kattis vaid PVC ja mähkimislaua kile. Arst ja kaks õde panid kohe minema ja jätsid praktikandi vabandama. Pisike veetis öökides ja magades aparaatide all oma esimesed 24 tundi peapõrutusega. Haigla soovis asja maha vaikida, valetades, et justkui mina jäin sünnitusele hiljaks ja selle tõttu sündis laps koridoris, teel sünnitustuppa. Ometi olin sünnitustoas olnud enam kui 4 tundi. Pärnu haigla!
Issand kui õudne! Kas lapsega on kõik korras peale seda kukkumist?
Hetkel on korras, aga hoiatati, et probleemid võivad hiljem tekkida.
Mina läksin esilekutsumisle esimesed 2päeva istusin pandi geeli ja siis tiksusin ei midagi teisel päeval oli juba endal ärevus sest peale geeli ei tehtud midagi ei uh ega miskit siis üks ämmakas kes oli päevases vahetuses teist päeva ütles mulle ,et nii siin o 2cm avatust ,et ma natukene venitan ma reaalselt mõtlesin ,et panen jalaga see oli mega valus aga no siis uus geel ja mõtlesin ,et no varsti sest olid ka mingisugused valud tulnud aga 3h möödudes ei midagi siis olin juba endast väljas pool nuttes palusinn,et tehke palun uh või midagi kas kõik on ikka korras no siis lõpuks sain öeldi ,et kõik on tiptop laps on ilusti vaagnas ja ega siis midagi kui ootame edase. Ja siis lõpuks jõudis kolmapäev haiglas närvid olid täiesti viimase piiri peal tuli hommikul uus vahetus mees arst ja olin alati lubanud ,et mees arst eieii jääb ära aga kuna olin juba nii tüdinud ja oli ka 42 nödal siis mul oli juba ükskõik peaasi ,et saaks beebi kätte ja koju. Niiii ja mis selgus siis kui vaatas mind siis arst läbi esiteks oli 0avatust ja emakakaela täiesti toores vms siis oli laps vales asendis ja isegi mitte vaagnas ja ütles siin ei ole midagi oodata kohe keiser . Ja mul kerge paanika ,et eile oli ju nn laps vaagnas ja 2cm avatust küsisin kuidas võimalik arst hakkas naerma ütles see on võimatu siiani mõtlen ,et mis oleks saanud kui ei oleks tulnud teine vahetus … Aga õnneks läksin samal päeval kohe keisrile ja sain endale imearmsa väikese preili ❤️❤️
Minul oli Pelgus väga hea ämmakas ja positiivne sünnituskogemus. Aga teisel päeval sünnitusjärgses palatis käisid need valveämmakad ja seal olid küll mõned üsna ebameeldiva suhtumisega. Ja info oli ka neil kohati vastuoluline sellega, mis andis lastearst.
Minul oli sünnitus megakerge, kuid haiglapersonal kes peaks minu arvates vähemalt viisakas olema, seda kindlasti ei olnud, mul oli ka elukaaslane kõrval, enamuse ajast, kuid kell 8 käidi mind kord kontollimas ja öeldi, et esmasünnitajana enne järgmist hommikut lootust pole, siis saatsin mehe poodi vett tooma ja kell 8:20 oli tunne, et nüüd küll on vaja pressida, kutsusin ämmaka ja sealt hüüti mulle vastu, et kannata ära, peabki valus olema ja ei tasu selline nõrguke olla, siiski ma oma jonni ei jätnud ja tuldi paari minuti pärast mind vaatama, pea oli juba väljas ja 8:30 oli laps juba mu rinnal, mees kohale ei jõudnud kahjuks. Kuid mingit hullu mälestust ei tekkinud. 4h kokku alates vee ära tulemist, valud olid kokku umbes 20 minutit.
Olen ka oma lapsed kiirelt sünnitanud. Teise lapsega taheti koju tagasi saata mind kuna avatust oli vähe. Ktg all olles tegin aga üsna kõvasti häält ja siiski tagasi ei saadetud. Laps sündis 2 tundi hiljem. Siiani ma ei mõista seda, et kui arstid on näinud tuhandeid sünnitusi kuidas tehakse järeldusi, et läheb veel nagunii aega. Ometi on see ju kõigil erinev. Mul läks 1cm haiglasse jõudes täisavatuseni siis 2 tundi.
Kolm sünnitust, neist ainult üks oli selline, kus personalitööga rahule võis jääda.
Ja ei nõustu, et sünnitus on ainult lapse välja saamine. Mingil basic tasandil see on jah nii. No, et nagu loomad poegivad. Peaasi, laps kätte saada elusa ja tervena, asjad kotti ja aidaa, kartulivagu edasi kõplama. Esimese sünnituse puhul vb ei oska jah omada ühtegi spetsiifilist ootust, sest puudub isiklik kogemus, milline üks sünnitus üldse olema peaks või olla võiks. Aga ülejäänute puhul on mu meelest vägagi ok juba teada, milline see sünnitus võiks olla. Ka mul sündis kolmas laps arstide mõttetute jõuponnistuste saatel, samal ajal, kui loomilik ja chill sünnitegevus käis ja polnud vähimatki põhjust mind torkida ja segada. Ponnistustest polnud mingit kasu, sest ükski jõumeetod ei aidanud millelegi kaasa. 15 min enne lapse sündi taipas sünnitusämmakas, et polegi vist mingi nali ja visati oma plaanid nurka, et hakata beebit vastu võtma. Tainad, ma ütlen. Muidugi on sünnitaja ise selles kõiges see emotsionaalsem pool. A ma leian, et tal on igati õigus olla ka. Kui sünnitus juba käib, pole üldse parim aeg hakata arstidega asju arutama, soovima teiste meedikute arvamusi, vajadusel enda eest seista jms. Miks peab sünnitaja saama halva kogemuse, kui seda saaks ära hoida? Kui on reaalsed ja uuringutega tõestatudriskid ja ohud igasugused, siis ei hakkaks keegi mingit oma rida ka ajama ma pakun.. Et sel momendil saab ju sünnitaja ise ka aru, et okei, ma ei saa seda oma imelist sünnitusversiooni ning peamine on selles olukorras laps elus ja tervena kätte saada…… Ilmselt ma ei tuututaks sel teemal kaasa, kui omal poleks kahte negatiivset kogemust…. ja ühte imelist…….
Sünnitust pean imeliseks küll. Toiming ise on nagu on, aga minu jaoks on see esmakohtumine ma beebiga lihtsalt nii eriline ja vägev, et üldjoontes see siiski on minu jaoks ilus sündmus. Kui kõik kulgeb ka meelepärasrelt, siis seda ilusam mäelstus sellest kõigest jääb.
Jaa, seda ma ütlengi, et mul võib-olla lihtne öelda nii, sest esimene oli aint selline “neeh” aga teised olid personali poolt väga okeid ja ei olegi midagi ette heita suurt.
Minul jäi laps sünnitusteedesse kinni ja siis arst karjus mu peale, et ma tapan enda lapse ära. Hiljem, kui laps rinnal nuttis, siis see sama arst nähvas: “Pole ime, et laps nutab. Sa ei oska teda normaalselt süleski hoida!” OK asi esimest korda emaks saanud naisele 30sek peale sünnitust öelda. Lisaks jättis ta mulle ühe ravimi andmata, kuigi elukaaslane käis talle seda meelde tuletamas, aga lgp tohter oli facebookis scrollimisega liialt ametis ja jalutas sõnagi vastamata minema. Hiljem ravisid teised arstid päevi minu paistetust ja olid üllatunud, et minuga nii käituti. Elagu Pärnu haigla!
Möödas on sünnitusest neli aastat ja kuigi tahaks teist last ka, siis on mul paaniline hirm sünnituse ja sellega kaasneva ees.
Okei, see tundub tõesti kohutavalt ebainimlik. Ma siiski tahaks loota, et selline arst on pigem suur erand…. Ja no alati on võimalus võtta eraämmakas, kellega saad enne kohtuda ja veenduda, et on hea klikk inimesega 🙂
Sünnitasin aasta tagasi TÜKis. Esimene laps ja olin kõik kõige hullemad stsenaariumid enda jaoks juba kuid ette guugeldanud ja nendeks valmis(how?!?). Minuga oli terve aja väga tore noor ja sõbralik praktikant. Ämmakas oli ka suurema osa ajast palatis, sest sünnitajaid oli vähe. Sünnitus oli suhteliselt kiire ja kerge. Kui ma järele mõtlen, siis ämmakas pidevalt julgustas ja suhtles ilusti, kiitis presside ajal, pakkus asendeid ja aktsepteeris minu keeldumist. Samas kui ma pikemalt mõtlemata meenutan, siis tuleb alati(!) esimesena 2 ämmaka teravamat ütlemist meelde(mis kaine mõistusega ei olnud üldse halvaga mõeldud). Esiteks ma ei saanud mingihetk kriiskamisega väga pidama ja siis ta käskis mul ennast kokku võtta ja oma aur pressidele mitte karjumisele panna. 😀 Ja teine hetk oli kui laps välja vupsas. Vist oleks pidanud hetkeks pressi kinni hoidma ja järgmisega lõpetama. Aga ma ei suutnud. Ja selle peale ta mainis veidi pahaselt, et nii ei tohi, võin emakakaela rebendid tekitada endale. Mind tegelikult eriti ei huvitanud ka tollel hetkel tema kommentaarid. Ise terve, laps terve, kõigil tuju hea. Ega sünnitus polegi mingi eriline päeva-spaa kogemus kui aus olla. Inimese mõistus on veider – iga negatiivse kommentaari kohta on vaja x arv positiiveid, et seda unustada. Oh well, ju ma siis päris 20 komplimenti ei saanud selle 5h jooksul. 😀 😀
Kogemus ise “meh”.
alati on võimalus võtta eraämmakas.. Nagu ka eilses Pealtnägijas välja toodi, siis kõigil ei ole selliseid võimalusi.
Mul samuti Pärnu haiglast ühe ämmaemandaga väga ebameeldiv kogemus. Kogu ülejäänud personal igas osakonnas oli väga väga meeldiv aga no see ämmaemand, kes mu sünnitust vastu võttis… Esiteks saime pahandada, et oma asjad tema lauale toetasime, siis ta keeldus mulle ilma igasuguse põhjenduseta naerugaasi andmisest, pakkus epiduraali. Kui selle kohta täpsustavaid küsimusi küsisin siis tõi infolehe ja läks ise minema. Kui presse tundma hakkasin mõni aeg peale seda, kui ämmaemand täisavatuse avastas, vaatas ta lihtsalt teisest toa nurgast mulle jalgevahele, ütles, et pea ei paista ju veel ning läks ma ei tea kuhu minema. Paari minuti pärast röökisin appi, ei jõudnud enam presse kinni hoida, siis keegi teine ämmaemand tuli vaatama ja sättis mu ruttu sobivasse asendisse, sest laps tõesti sündis juba. Varsti ilmus mu eelmine ämmaemand tagasi. Terve sünnituse aeg ta ainult õiendas, et “pressi nüüd, sa ju ei pressi üldse”. Mingi 2 minutit peale lapse sündi lõi ämmaemand mulle igasuguse hoiatuseta rusikaga kõhtu, et platsentat kätte saada. Surus ennast kogu keharaskusega mu kõhule, ma reaalselt karjusin valust ja lükkasin teda eemale, mille peale ta lihtsalt ütles, et ma ta kätt ei lükkaks, sest tal pole muidu jõudu. Lõpuks mingi teine arst tuli, hoiatas kenasti, et ta nüüd surub ja see võib valus olla, surus õrnalt ja platsenta tuligi välja. Siis ma ütlesin oma ämmaemandale, et ma ei taha süsti, ta tegi lihtsalt süsti ära. Hakkas õmblema, kui küsisin, et mitu õmblust oli, ütles ta, et ta ei lugenud 😀 ja nii jäigi, ma ei julgenud väga katsuda ka ennast sealt alt kui õmblused värsked olid ja nüüd ma ei teagi kust mind õmmeldi. Digiloos epikriisi ka üleval pole.