Marta

kon-Marta stiilis koristus

8. märts 2021

Ma mõtlesin siin täna usinalt tööd teha, aga millega ma absull ei arvestanud oli fakt, et kuigi Mari tuulekad tulid ja läksid, on ilmselt suur tõenäosus, et ka teised lapsed selle endale külge korjavad. Nii muidugi ka läks, ehk siis Marta on lasteaiast kenasti kodus ja on hommikust saadik tegelenud korteris laastustööga. Ma ei saa aru, kuidas nii pisikene inimene suudab nii palju kaost tekitada, aga noh, asitõendid näitavad, et suudab ja korralikult.

Alles ükspäev ära sorteeritud ja koristatud lasteriided kenasti välja kraabitud. Marta nimelt avastas siin hiljaaegu, et ta on juba piisavalt oma elu peale valmis minema ja enam tal riietumisega abi vaja pole. Muidu oleks see kena edasminek elus küll, aga asi on ainult selles, et ta ei tea täpselt, mida ta selga panna tahab, seega on tal ilmtingimata vaja kõik asjad välja kraapida, et rõivaste seas hoolikalt valida. Seejärel ajab ta need endale selga. Üksteise otsa. Alles enne aitasin tal seljast ära ei rohkem või vähem, kui seitse riideeset. Enda t-särgid. Mari pluus. Lende kampsun ja sekka mõned enda hilbud ka. Ime oli, et ta neid ära võtta lubas, sest üldiselt on nii, et mille see peene proua endale selga saab, sinna jääma ka peab.

Pallimere sisu on muidugi mööda tuba laiali, tipitelk vedeleb õnnetuna keset elamist ja taustal huugab Marta oma hüppejänesega sõjakriiskeid karjudes mööda elutuba ringi. Arvestades, et ta on lastest üksi kodus, ei tea ma, miks on vajalik karjuda “MINA ESIMESENA!” kui ta liumäe poole sööstab, aga ometi teeb ta seda järjepidevalt umbes 10 korda minutis.

Pallide kokku korjamisel pakkus ta mulle sedalaadi abi, et ühe palli pani tagasi, kaks viskas välja. Ise naeris nagu deemon. Kui ma kurjemat häält teha proovisin, tuli talle meelde, et tal on jalg valus ja liipas nutta tihkudes lastetoa poole. Muidugi kohe, kui ta mu vaateväljalt kadus, kostus lastetoa poole joostes vaid väga väledate jalgade padinat. On see jalavalu alles müsteerium.

Ahjaa, lisaks suutis ta elutoas panna multikate heli põhja ja kuskile puldi ära sokutada, seega sain ma Peppa ruigamise saatel üksi palle koristada, samal ajal kui ta lastetoas jumal teab mida tegi. Ilmselt kraapis parketti üles, ma ei tea, ma ei tihka vaatama minna.

Ja kohe, kui ma arvuti taha istusin, avanes mulle selline vaatepilt:

Ta ei ütle mitte midagi. Lihtsalt vahib nii ja mugistab kurjakuulutavalt naeru. Kas ma peaksin testamendi kohe ära tegema?!

Ühesõnaga jah. Et mis moodi need lastega inimesed kodus muidu tööd teevad? Või on neil kuidagi eeskujulikumad mudelid sattunud? Kui teised lapsed kodus on, siis veel kuidagigi miskit tehtud saab, sest Mari on meil paras korravalvur, aga mina… minu jutt ei huvita suurt kedagi. Võin samahästi lihtsalt omaette blogis teile iniseda ja siis allaandnuna koristama hakata.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

7 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply M 8. märts 2021 at 13:26

    Ma olen siit blogist näiteks seda õppinud, et oma lapsele ma pallimerd ei osta 😀

    • Reply Mallu 8. märts 2021 at 13:29

      hea, et sain abiks olla 😀

    • Reply M 8. märts 2021 at 14:23

      Hahaha 😀 +1

  • Reply Vaike 8. märts 2021 at 13:13

    Ma vist pooks ennast enne üles, kui lastele koju pallimere ostaks 😀

    • Reply Mallu 8. märts 2021 at 13:14

      saad aru, et see on mul TEINE pallimeri 😀

      • Reply T. 8. märts 2021 at 14:01

        Minu röövel on pisut üle aasta (!), igapäevaselt kodus. Võiks ju rahulikult oma autodega mängida…. EI! Kirjeldan üht meie argipäeva: Kohe kui härrale selja keerasin, kadus ta vannituppa. Tõmbas kõik pesugeelid, puhastusvahendid jne kapist välja. Alles ükspäev sain jaole, kui ta proovis Fairy pudelit lahti saada. Oh rõõmu, kui see peakski tal õnnestuma. Milline mullipidu 😳 Sel ajal, kui ma vannitoas asju kokku kraamisin, suundus härra kööki, ronis lauale ja pildus sidrunid laiali. Enne proovis kõik hammastega järgi ka. No et äkki mekib hea… Kui ma kööki kraamima hakkasin, oleks võinud härra mulle oma abikäe ulatada… Selle asemel keeras ta otsa ringi ja tegi minekut… elutuppa. Võiks loota, et mängima…. Pfff, need asjad, mis on kõrgemale pandud, need on väärt uurimist 👍 Ja nii proovis ta pisut plastiliini süüa. Kui mina elutuppa jõudsin, oli õe meisterdatud sisalikult jalg amputeeritud ja pea kadus just härra suhu. Samal ajal kui suu rahulolevalt matsus, proovis ta diivanil lastetoolile ronides kõrgusrekordit lüüa… Püüdsin ta seekord kinni.. Naerdes ja kriisates (härra kohta on tal äärmiselt kile hääl) proovis ta mu sülest maha rabeleda, et uuele objektile suunduda.
        Vahest tekib tunne, et ma annan lihtsalt alla, las ta lammutab elamise laiali… Aga siis kui ta magab, ohkan õndsalt ja mõtlen, et on alles ilus ja armas lapseke. Küll on hästi õnnestunud. 😍

        • Reply Mallu 8. märts 2021 at 14:41

          see kõlab nagu minu igapäev 😀 pea vastu! 😀