üks raamat, mida oleks endale juba ammu tahtnud*

Minu kätte jõudis hiljuti üks imeline raamat, täpsemalt luuleraamat – olen neid viimase poolaasta jooksul täiega armastama hakanud. Veelgi täpsemalt oli tegu ühe niisugusega, mille (ilmselt korduvalt) pisaratest läbi oleksin leotanud, kui see mu kätte sügise või talve paiku oleks sattunud. Huh. Praegugi seda lugedes käis nii mõnegi rea peal väike võpatus seest läbi, sest kui oleksin oma tollase, mitu kuud kestnud kurbuse vahel, suutnud enam-vähemgi täpselt sõnastada, mida tundsin, oleks see väga paljuski kõlanud nagu mitmed mõtted, mis nende kaante vahel kirjas on. Nagu keegi oleks mu enda peas sobranud ja märkmeid teinud. See mõne aja tagune Mallu samastub osalt isegi raamatu pealkirjaga – “Kasvamine Iseendaks: Puurilind”. Sest mida ma tunda sain, oli for sure üks suurejooneline kasvamine.

Et raamatu autor Kristiina Isand-Savinski on psühholoogiline nõustaja/terapeut, siis võite ainult aimata, kui oskuslikult ta oma kogetut sõnadesse paneb. Teab nii isiklikus kui psühholoogilises mõttes täpselt, millest räägib. Aga see kõik veel niimoodi riimidesse sättida, jeesuke… Tema üks oluline spetsialiseerumise suund on just paarisuhete ja kaotusvaluga (mis üllatuslikult ei tähenda sugugi alati kellegi surma) tegelemine, niisiis ta tõesti tabab leinaprotsessi nüansse väga täpselt. Mõjub innustavalt, et keegi nii täpselt samastudes kinnitab, et kõik on mööduv.

Ma sain kohe esimestel lehekülgedel aru, et meie lood on üsna erinevad. Nii palju kui nende luuleridade vahelt välja suutsin lugeda, tundus tema kogetu nagu miski, mida naisteajakirjade veergudelt varem korduvalt kuulnud olin. Aga samas oleks tahtnud rohkem teada. Näiteks et kuidas nii teadlik, ilus (tema enda täiuslike portreefotodega on raamat illustreeritud) ja andekas naine sellisesse puntrasse sattus. Et kui TEMAL võivad suhted ja asjad nii lappe minna, siis mis lootust meil kõigil teistel üldse on. Et polegi nagu muud varianti kui end oimetuks kassida ning loota, et ehk kunagi universum hakkab vaikselt halastama ja saab ikka kuidagimoodi edasi elatud.

See raamat on lisaks autori enda omadele inspireeritud paljudest nendest lugudest, mida inimesed on Kristiinale rääkinud ja näitab, kuidas mõõnadest on tõusuni jõutud. Ma arvan, et äratundmishetkedeks selle raamatu kaante vahel ei ole tingimata tarvis mingit super traagilist suhtekogemust. Aga mõningane südamevalu-pagas on meil vast kõigil olemas ning sellele järgnenud enese üles korjamise, puhtaks kloppimise ja selja uuesti välja sirutamise moment. Isegi kui need viimased ei ole toimunud mingisuguse konkreetse otsustamise punkti järel, siis vaikselt tasapisi eluga edasi minnes ikkagi. Nii et äratundmist, ma olen absoluutselt veendunud, leiab sealt iga inimene.

Pean veel lisama väikese ääremärkusena, et mis mind kohe alguses paelus, oli autori pühendus oma lastele. Ma usun, et absoluutselt kõik vanemad loodavad, et suudavad oma inimlike puudujääkide ja mitte nii positiivsete elusündmuste (nt suhtesasipundarde) taustal oma lapsi minimaalselt kahjustada. Eks me salamisi loodame, et mis läheb nihu, siis laste kasvades nad ikka mõistavad meid ega tõmba üheotsapiletiga minema, kohe kui puberteet peas kohisema hakkab. Et nad saavad aru, et me ka ainult inimesed ja teeme oma parima, isegi kui vahel läheb natuke sitasti. Nii et juba see väike lõik enne raamatu pärisosa algust tabas mind otse sinna kanti, kuhu opi järel what felt like rekka oli pargitud:

“Pühendusega minu armsatele lastele.
Lootusega, et õigel hetkel – kunagi – aitab see Teil mõista
minu keeriseid, mida kasvades kahjuks liiga palju ja valjult
tunda saite. Võib olla julgustab see Teid Kasvama Iseendaks.
Lihtsamini kui minul see õnnestus.”

Ma loodan ja tegelt usun, et kui kunagi veel raamatus kõne all olnud emotsioonidega kokku puutun, siis juba teadlikumalt ja rahulikumalt. Aga mine sa tea. Igal juhul panen selle oma raamaturiiulisse teiste lemmikute sekka, et vastava meeleolu korral vahel jälle sirvida. Sest ega seal ainult nukrat ja leinavat polnud, vaid siuke… empowering noot ka ikka, kord kui kassimise haripunkt ületatud sai. See on sügav ja tabav, aga samas piisavalt kergesti loetav, et tunnike-paar teetassi kõrvale täpselt paras. Mul vahel tuleb täpselt sellise lugemise tuju.

Teiegi saate selle raamatu endale soetada. See on saadaval Kasvamine Iseendaks kodulehel, Apollos ning Rahva Raamatus. Aga kolmele teist kingib autor enda pühendusega raamatud. Et kingiloosis osaleda, jätke siia postituse alla kommentaar osalemissooviga 🙂

*Postitus on sündinud koostööna