Mul on eilsest saadik ikka väga erroris päev. Lapsed haiged, ise kurnatud ja väsinud, korter muutub aina suuremaks kaoseks, kuigi ma nagu kogu aeg kuskilt otsast üritan midagi päästa. Tööd ei jõua teha ja see, mis läbi häda ära tegin kustus lihtsalt ära, nii et pean sellega nüüd otsast peale alustama. Ma läheks lausa hüsteeriasse, kui mu kehas selle jaoks mitte mingisugust jaksugi oleks.
Ja te ilmselt teate seda tunnet, et kus on, sinna tuleb juurde. Üks sitt asi ajab teist taga ja lõpuks oled sellises olukorras, et tahaks lihtsalt kõigile nähvata, et jätke mind lihtsalt rahule. Laske mul olla ja omaette siin vaikselt vireleda.
Aga ei saa. Mis vahet seal on, kui ma mingisuguste suvaliste netikommentaatoritega vaidlema lähen? Ei miskit. Kas oleks ka mingit tulemust sellest, kui ma lastele ütleks, et kuulge, ma olen ka täna kurnatud, ma ei suuda teiega täna tegelda? Kas ma saan öelda, et sorri, ma ei tee seda tööd ära, sest ma olen omadega täiesti läbi? No one cares. Seega olen ma terve hommiku smuutisid teinud, telekat puhastanud tervest pakist võist, mis Marta sinna armulikult määris, kõigile keeru-keeru teinud, kuni mu pea ringi käima hakkas, ühte vannitanud, kolmele patse pununud, pesu pesnud, sorteerinud, alustanud ühte artiklit teist korda kirjutamisega, vastanud meilidele ja üritanud teeselda, et ma olen täiesti normaalne inimene, endal pisarad kogu aeg kurgus.
Ma olen lihtsalt NII kurb ja ma ei tea, mida selle kurbusega isegi enam ette võtta. Ma olen kurb, sest Kardo on kurb ja tal on raske. Ta jagas neid storysid ja temast tehti ka artikkel, mis on tegelikult oma olemuselt muidugi vajalik – suunata probleemidega inimesi veebileheni, kus lahendusi leida. Aga mismoodi seda tehti? Eks ikka nii, et õnnetul ja kurb üksikisal (!!!) Kardol on ikka väga raske. Kuigi lapse ema ka ikka mõnikord aitab, aga näed, ikka on raske.
Ausalt tahaks oma pead vastu kiviseina peksta. Ei, mitte nende storyde, ega artiklite peale, vaid kommentaaride peale. Ma ei hakanud rohkem neid välja otsima. Aga juba see vähene, mis mu seinal praegu silma jäi, sisaldas järgmiseid vahvaid kommentaare:
Iga kord, kui meie lahutusest või laste jagamisest kuskil juttu on, siis ma loen jälle täpselt samu asju. Kohutav ema. Jätsin oma lapsed. Mõttetu lits, võiks lausa öelda. Enne just nägin ühte kommentaari, et minusugustelt võiks üldse igasugused hooldusõigused ära võtta. Parem anda need sellele imelisele ja heale isale, kes neid nagunii sünnist saadik kasvatanud on, sest mina pole pmst terve elu nendega midagi pistmist teinud. Hea kui lapsed mind äragi tunnevad.
Ma tahaks praegu, et suudaksin leida endast selle külje, kus ma suudan olla irooniline ja selle kõige üle kuidagi tabavalt nalja teha. Selle asemel ma lihtsalt istun siin ja pisarad voolavad. Ma ju TEAN, et see ei ole tõsi, aga mul on nii valus mõelda, et keegi üldse minust niimoodi arvab. Mida ma tegema peaks? Lihtsalt öelge mulle, mis see õige asi oleks? Mina suudan välja mõelda järgnevad variandid:
- Lähen lihtsalt Kardo juurde tagasi. Vahet ei ole, mida mina mõtlen ja tunnen. Ma VÕIN ju seal elada umbes 15 aastat veel, kuni Marta ka piisavalt suur on, et minu ära kolimine talle suuremat traumat ei tekita. Lisaks saan ma need 15 aastat rahulikult raha kõrvale panna ja selleks ajaks on lapsed ka nii suured, et ilmselt keegi minuga kaasa ei koliks. Saaksin 45 aastasena kuskil ühetoalises oma kohutavat elu üksinda jätkata. Et asja ka Kardole kergemaks teha, siis võiksin ma aasta-aastalt hakata temaga iga kuu natukene halvemini käituma, kuni ta 15 aasta pärast ise anub, et ma ära läheksin. Siis ei oleks ka tema mu lahkumise üle kurb.
- Ütlen Kardole, et kahjuks tähendab 50/50 laste jagamine seda, et ma olen emainstinktita värdjas. Kahjuks on nii, et ema on rohkem lapsevanem kui isa, mistõttu peaksime me õigluse huvides jagama lapsi nii nagu kord ja kohus. Lapsed elavad minu juures ja käivad tema juures üle nädala nädalavahetuseks. Sellisel juhul on arusaadav, et mina siiski ka mingisugust emaarmastust nende vastu tunnen. Ja kammoon – isa, kes on nõus oma lapsi üle nädala kolm päeva “hoidma” on meie riigis juba musterisa staatuses. Seega ei oleks ka temal midagi muretseda. See, et ta TAHAB minuga võrdselt meie lapsi näha ja kasvatada, see pole juba minu probleem, sest nii kaua kuni Malle kuskilt Irdu kandist sellega nõus ei ole, siis nii see elu jätkuda ei saa.
Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas ma siis selle lahkumineku õigesti välja mängida saaksin? Nii, et Kardo saaks oma lastega aega veeta. Et mina ei peaks kogu aeg selleks lahkunud tondiks jääma? Ma ei saa ju sinna midagi teha, et see ei olnud minu maja ja mul polnud võimalik ise sinna jääda. Kas see on süüdi, kes mujale kolis?
Ma lihtsalt ei tea mida teha ja ma tõesti olen kurb ja väsinud. Uskuge või mitte, hoolimata sellest, et ma Hispaanias “rindu eksponeerin” ja muud säärast, on mul ka alates lahkuminekust väga raske olnud. Pidev kolimine, selle oma kodu ja kodutunde otsimine, proovimine seda lastele tekitada juba kahes võõras kohas. Nende igatsemine, kui neid ei ole. Kuulmine, kuidas nemad mind igatsevad, kui mind ei ole. See kõik on mulle olnud nii raske ja valus. Mul võtab mõnikord hinge kinni, kui ma mõtlen oma elule ja sellele, KUI persse ma selle keerasin.
Aga mis mul praegu üle jääb? Mida ma teha saan? Ei midagi muud, kui pühin kiirelt pisarad, enne kui mõni lastest neid näeb ja räägin lõbusalt, kuidas varsti lähme loomaaeda ja randa ja sööme paljuuuu jäätist kõik on mega tsill!
Ainult selle vahega, et ma low key suren.
54 kommentaari
Inimesed on kadedad. Ja ju siis on oma elu nii halb, et on tähelepanu hajutamiseks vaja teisi sõimata.
Aga ikkagi on see hea, et Sa sellest siin kirjutad. Vähemalt Sa saad siin öelda, et see on niii ebaõiglane ja teeb Su kurvaks. Sa ei peagi iga asja üle suutma nalja visata!
Sa oled inimene, naine, ema. See, et Sa oled blogija, ei tähenda, et igaüks võib Sind arvustada.
Aga no ükski õnnelik ja rahulolev inimene ei hakka teist niimoodi arvustamagi. Nii et tunneme neile siis nii palju kaasa – las suplevad oma kibestumusmeres ja pritsivad kibestumusvahtu.
Kõik möödub!
Ma ei hakka siin nämmutama juba öeldut- sa oledki parim ema oma lastele (teised öelgu, mis tahavad).
Mina läksin oma abikaasa ja laste isa juurest ära 4 aastat tagasi, peale 18 aastat kestnud abielu.
Mul on ka ka 3 tütart ja ma pmst pistsin kaks kätt tasku, võtsin oma elu õied ja kolisin maalt ära linna. Sest me elame VAID iseendale. Mitte keegi teine ei vastuta meie elu eest. Mitte keegi teine ei saa mind õnnelikuks teha enne, kui ma ise ennast armastama õpin ja selle kaudu ka kõik mind ümbritsevad inimesed on rõõmsad ja õnnelikud. Jah, kõlabki isekalt, aga sellest kõigest ju muu algabki. Ma usun, et mul läks sellest üle saamiseks oma 3 aastat (jah, minul, kes ise ära läks). See võtabki aega. Muidugi ma polnud kõik 3 aastat masenduses, aga ajaga läkski kergemaks. Süümekad, hirm jne. Ja nüüd ma näen, et ma olen esiteks iseendaga rohkem rahul, ma olen rahulikum ja parem ema oma lastele. Samuti on laste isa elus uus inimene ja ka tema on ilmselt õnnelikum ja seeläbi ka parem isa. Igatahes…kõik võtabki aega ja omajagu kohe. See, et sa nii praegu tunned, ongi okei ja samamoodi on okei, kuidas Kardo tunneb. See, et sina ära läksid, et tähenda, et sa cold hearted bitch oled ju. Lõppude lõpuks ei mõtlegi keegi teine sinu heaolule rohkem, kui sina.
Ja sellest laste pärast kokku jäämise teemast….pole ma veel näinud ühtegi paari, kes seeläbi õnnelikumad oleks. Pere ei lähe lahku, mees ja naine lähevad. Pere ikka jääb. Ja enne, kui ma oma mehe juurest ära läksin, ütles üks hea sõbranna mulle nii: Mis sa arvad, et su lapsed tänavad sind kunagi, et sa si**a suhtesse jäid? And that hit me..
Lapsed näevad väga hästi, kui midagi on valesti (kasvõi ühe vanema jaoks) ja see mõjutab neid samamoodi. Mina tahaks, et mu lapsed suudaks ka eluterves suhtes kunagi olla, mitte ei peaks normaalseks seda, et keegi on pidevalt närvis või et keegi ütleb, mis sülg suhu toob inimesele, keda ta peaks üle kõige armastama. Isegi, kui pole midagi nii kapitaalselt hullu, aga sa tunned, et oled lõksus või et see ikka pole sulle…siis nii ongi! Ka see ju sööb su lõpuks seest ära.
Nii, et pea püsti!
When life is good, you´re happy.
When you´re happy, life is good.
Knowing the difference is the key 😉
Lahku ei saagi kunagi ilusti minna, alati kaasneb sellega teiste inimeste ilkumine. Kahjuks meedia arvab et peab inimeste elu lahkama avalikul areenil ja seetõttu on see kõik lihtsalt rohkem tähelepanu saanud.
Don’t worry. Inimesed unustavad selle niipea kui neile visatakse järgmine kont hambu mida närida.
Kõige suurem viga mida inimene teha saab on jääda kellegagi kokku ainult laste kasvatamise pärast.
Kasvasin ise sellises peres üles ja ei soovita küll kellelegi. Ilma sind ja selle teema tausta üldse tundmata arvan et tegid ikkagi õige otsuse. Täiesti mõttetu on aastaid vaagida ja kannatada ja mõelda et kas peaks olema koos või ei peaks olema koos jnejnejne. Nii jääb nii enda, kaaslase kui ka laste elu elamata.
PS. Tänks, et ATH teemasid siin lahkad. Kui ma ei oleks läbi mingi utoopilise universumi vingerpussi kogemata nende postituste peale sattunud, siis ei oleks ma mitte kunagi ilmselt arstiga ühendust võtnud ja oma probleemile diagnoosi saanud ning oleksin pidanud seda sitta elu lõpuni kannatama.
Sa ei ole kindlasti SEE paha! Sa tundud olevat lihtsalt pikast suhtest taastuv naine, kes püüab oma lapsed kogu kaose juures terveks jätta.
Ma isiklikult arvan, et sinu isiksust tõlgendatakse valesti, sest sa ei reklaami ennast igal võimalusel kui head ema. (Seda ei peakski ükski ema tegema.) Praegu (nagu aru saan) reklaamitakse aga Kardot kui väga tegusat ja super isa. Ausalt öeldes on mulle arusaamatu, miks võõrad inimesed teid vastandavad, aga see on pigem nende kui sinu traagika.
Mul on kahju, et pead sellise juraga tegelema. Sa ei ole kohe kindlasti halb ema!
Hea, Mallukas!
Kommenteerinsu blogi esimest kora. Tahtsin lihtsalt jagada oma lugu. Sarnaselt sinuga on mul kolm last ja mees, kellega pigem sõbrasuhe kui kirglik seksisuhe, ka vaimse tervise teemad ei ole mulle võõrad. Kuna olen abikaasast ka materiaalselt sõltuv siis on hirmutanud ka see, et kuidas ma rahalsielt hakkama saan. Juba aastaid on peas kedranud, et see suhe pole õige ja alati mõelnud, et HOMME hakkan selle suhtega tegelema, olen ise seksikam ja panustan rohkem, näägutan vähem, läheme teraapiasse jne jne. Samuti sõbranna kogemus, kuidas ta kahetses seda otsust. Aga mõni päev tagasi tuli mees, kes teatas, et tead… me läheme lahku, tema on niimoodi juba otsustanud ja kõik… et tema ei näe mind enam kui naist ja tal üldse uus silmarõõm. Oli muidugi kurb, aga hetkel (ilmselt pole see reaalsus mulle kohale jõudnud) on faking kerge olla teadmisega, et üldsuses silmis on nüüd tema see paha… õudne, jätab naise kolme lapsega maha ja veel hullem… kolib teise linna üldsegi elama… Ja tegelt on see ju ebaõiglane. Suhtes on alati kaks poolt ja keegi pole kunagi see paha ja teine üdini hea (OK, jätab mingid vägivaldurite teemad kõrvale). Sinu ebaõnn lihtsalt seekord. Ja valus on ikka. Aga see läheb mööda. Kunagi. Ma loodan.
Halvustavad kommentaarid on nõmedad. Eriti kuna keegi täpselt ei tea, mis ja kuidas. Samas tuleb sul sellega arvestada, et kui jagad enda elu, siis arvamusi tuleb ka vastavalt sellele, mida teistele näitad. Praegu on paratamatult pilt selline, et keskmisel inimesel on Kardost kahju. Natukene jääb ka see mulje, et sa ei olnud siis rahul kui koos olite ja ei ole ka nüüd rahul. Et, kas asi oli siis tõesti Kardos ja teie suhtes või siiski peamiselt sinus. Kõrvalt jääb kahjuks või õnneks mulje, et oleks võinud vaeva näha enda ja suhte kallal. Ega ükski suhe ja elu ei ole alati ideaalne. Siis ongi valik, kas teha tööd või edasi liikuda. Võib-olla viie aasta pärast jõuad selleni, et edasi minek oli elu parim otsus, aga võib-olla jõuad selleni, et oli halvim otsus. Seega ma mõtleks vist selle asja veel kord ühte ja teistpidi läbi. Ja käiks vb teise terapeudi/nõustaja juures. Mulle isiklikult jäi selle terapeudi suhtes ka see mulje, et kui sa kahtlesid hetkeks, kas teed õigesti, siis tema suunas sind endale kindlaks jääma ja lahutama. Mitte asjale aega andma, ootama, mõtlema, koos teraapiasse minema vaid kohe lahku…ma ei tea, kas see on õige. Terapeudid on ka inimesed ja nagu kõik võivad vigu teha.
Need inimesed, kes halvasti ütlevad, ega see pole ilmselt ainuke asi, mis neil pinnuks silmas. Arvatavasti on vahepeal juba kümnes muus kohas jõudnud õelutsemas käia 😀
On palju inimesi, kes loevad igasuguseid lugusid ja jälgivad, aga veel rohkem on neid, kes seda ei tee. Mulle meeldib käia sinu blogi lugemas ja mõnikord instas pilte vaadata, et kuidas sul läheb 🙂 Tubli naine ja ema oled. Elus läheb kõik mööda, nii halb kui hea ja see taipamine toob rasketel hetkedel rahutunnet.
Lahkuminekud ja laste jagamine ongi rasked, siin pole mingit lillepidu. Ise selle tee läbi käinuna soovitaks sulle iseendaga tegeleda ja õppida olema yksi ning mitte otsida rebounde (friends with benefits on ok, aga neid mitte laste ette tuua).
Eks on ka ju paare, kes uuesti kokku lähevad, elus on kõik võimalik.
Su emotsionaalne postitus näitab mulle kui võõrale, et vajad vaimset tuge ja balanssi tagasi minemist just vaimses plaanis.
See, mis teised kirjutavad, on täiesti savi, kuid sulle ilmselt mitte niiväga, kuna oled avaliku elu tegelane. Ma ei oska end sinu kingadesse panna, kuna hoian oma eraelu privaatsena.
Kyll aga tahaks öelda, et inimestel on pidevalt vaja kellegi kallal närida ja ilkuda, see on ju Eesti, kus yhe eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane. Vb kui vaatad seda nii, et elad sellises ärapanemise ja bullyde yhiskonnas, teeb see sind rahulikumaks, sest tegelikult ei rynnata sind kui isiksust, vaid lihtsalt sind kui avalikus elus figureerijat.
Ja yldse, mine mere äärde, kasta jalad vette ja naudi vabadust. Kõik loksub paika nagu mere poolt tulevad lained?
Näe, loe seda https://www.rahvaraamat.ee/p/subtle-art-of-not-giving-a-f-ck/1270704/en?isbn=9780062641540
Millegi pärast jah peetakse süüdlaseks seda, kes lahkub. Mina olen ise samalaadse asja läbi teinud ja ongi sitaks raske. Minu olukord oli küll selle võrra hullem, et kolisin oma tollal uue elukaaslase kokku (li*s) ja saatsin mehe tagasi välismaale. Sellest hetkest on mul neljal korral olnud “au” oma nartsissistist laste isaga kohut käia ja siiani esitab ta kaebusi, et proovida lapsi, kes teda ei huvita, keda ta ei toeta, kellega ta ei suhtle, välismaale viia, sest tal on õigused.
Jah, su olukord on jama, aga täna jumalat, et sul on siiski normaalne teine lapsevanem lastel, sul on oma aega ja sa ei pea oma laste pärast kartma. Saan aru, et sa oled õnnetu, aga tundub et sa enda jaoks tegid õige otsuse ja seega on see õige ka lastele. Elu on lühike ja ei tasu oma aega raisata suhtes, mis ei tee õnnelikuks, see ei ole kellegi suhtes aus.
Pigem on kriitika tingitud eesaste vanas ajas kinni olevast mõttemallist nagu lapsed oleks koorem ja pigem naise asi hoolitseda. Mujal maailmas on juba ammu nii, et “võitja” on see, kellel on võimalus oma lapsi kasvatada, mitte käed taskus minema jalutada ja kuskil järgmisega uued lapsed teha. Ja isa on samuti täisväärtuslik lapsevanem, mitte lihtsalt spermadoonori rollis. Teie lastel on vedanud, et selline elukorraldus on võimalik ja nad saavad mõlema vanemaga aega veeta ja mõlemad vanemad armastavad neid väga. Lapsed tunduvad rahul, mis siin võõrastel ikka ilkuda on.
Meil on selles suhtes topeltstandardid meestele ja naistele, midagi pole teha.
Kuidas sellega leppida, ma ei tea.
Minge Kardoga koos kusagile “Suud puhtaks” saatesse ja rääkige sellest avalikkuse ees, saab avalikkus natuke targem. Natuke. Umbes nagu prügi väheneb, kui sa rannas võõra suitsukoni üles korjad.
Aga keegi äkki näeb ja siis on kaks varianti, ta kas korjab sinu eeskujul ise ka mõne või viskab oma koni sulle jalge ette.
Olukord kus täna oled on su enda soovide ja tegude tulem! Keegi ei saa anda nõu teadmata põhjuseid, miks nii tegid ja vabadust nii väga vajad.
Mida ütleb sinu terapeut, kes sind toetas ja mõistis ja soovitas selle sammu astuda? Sa vajad jätkuvalt ära kuulamist, hinnangutevaba soovitusi ja nõuandeid. Ma väga loodan, et su teraapiad ikka edasi kestavad, veel parem oleks kui te mõlemad Kardoga saaksite psühholoogi/perelepitaja/terapeudi juures oma mõtted ja hirmud/ mured ja rõõmud ära rääkida. Kui mõlemad osapooled saavad lõpuks aru, mis oli suhtes valesti, saavad nad luua uue ja parema pinnase oma järgmistele suhetele! Hetkel tundub, et sa ei saa ise ka aru mida sa tahad. Tundub, et ka su uus suhe ei ole lihtne ja ka seal ei saa sa seda, mida vajad/soovid/loodad vm.
Kui otsid mingit algust, millest edasi minna siis mõtle, miks sa üldse soovisid perest eemale? Mida lootsid nii saavutada? Ja siis hakka analüüsima, kas “põgenemine” andis selle, mida toona soovisid? Püüdle selle poole, mis eesmärgid seadsid endale.
Mina võin siin heietada ja targutada, et liiga vara uus suhe ja lastel ikka trauma tehtud jne jne jne. See ei aita sind hetkel!
Tõde on see, et tööd endaga pead sa ise tegema, teadlikult. Sul on mingid mustrid mida kordad,miks neid kordad ja kuidas neist õppida- selleks ongi psühholoogid/ terapeudid, kes sind kuulavad, aitavad, suunavad. Palun tegele iseendaga. Terve sina tähendab ka tervet suhet lastega, kaaslasega, vanematega ja sõpradega.
Ainult sina tead kui tubli ema sa oled ja kui palju tähelepanu lastele jagad, niisama kommentare pole vaja hinge võtta!
Jõudu, pikk tee on sul veel ees.
St ma tahtsin öelda, et garantiisid pole, aga iga ûritus siiski võib maailma paremaks kohaks muuta.
Mina ei tea kas oled hea ema . Järeldusi saan teha vaid su enda kirjutiste põhjal. Üsna tihti jätad küll sellise tunde, et issand halasta kuidas sa ei näe mis sa teed ? Ju siis need kurjad ka nii tunnevad. Ise püüan mitte nõmedalt käituda. Seda enam, et olen märganud , et ega sa ikka head nõu kuulda ei võta. Aga minu “hea ” ei kõla sulle samamoodi. On tõsi, et ise oled oma elu keeruliseks elanud aga see pole oluline. Oluline on see kuidas edasi minna.
Esimene asi on tegeleda enda vaimsetervisega. Elujõu ja tasakaalu tagasi saamine. Ma tean kui oled madal seisus siis pole jõudu tahtmist ja uskugi selle jaoks piisavalt, et alustada. Saatsin sulle mõni aeg tagasi elujõu lingi.
Teine teema on laste kasvatus, üks lõpmata sensitiivne teema. Mitte ükski ema ei taha selles nõustamist kuulda. Alustame siis sellest et oled nende jaoks väga palju ära teinud. Oled hooliv ja kaitsev, AGA …. lased neil sõita enda seljas ja eneseohverdus selles ei too ei neile õnne ega anna sulle meelerahu. Ma pole lugenud ühtegi postitust sellest kuidas sa laste pahategusid oled lahendanud nii, at on sel mõju edaspidiseks. Milline on olnud sinu “võit” sel teemal. Igaks juhuks kordan üle. Mitte võit last endale allutada vaid võit selles, et laps mõistis oma tegu, on valmis heastama ja enam ei kordu tehtu. Liiga tihti näen emasid, kes oma lapsekest peab liiga väikeseks neil teemadel aruteluks. Ja usu nad ei ole ka tulevikus piisavalt vanad selleks. Mõtle miks su laps on lasteaias eeskujulik aga kodus …
Oi jah ma praegu tunnen et oled niigi kurb ja õnnetu, et pole vaja selle teemaga jätkata. Lisaks veel Kardo valu ja süütunne , mis sellest tekib. Neti jura lugemine on ikka oma valik aga kui peres on mürgitaja, sellest pääseda on tõeliselt keerukas. Sina loed neti komme ja saad haiget aga paljudele teevad omad veel hullemini haiget. Kõik peavad oma taagaga hakkama saama ja õppima sellest. Mina näiteks ei suutnud arvata, et mulle on tervislik mitte suhelda oma emaga. Nii ju standardsed perepildid välja ei näe. Olen siis lisaks veel halb tütar maailma silmis. Lõpuks jõudsin psühhiaatrile ja temal jätkus julgust öelda, et kõik inimesed ei sobi omavahel kokku, isegi kui te olete ema ja tütar. Lihtsalt nii on. Katkestasin suhtluse ja sain uue hingamise. Ega kõik ikkagi korras pole aga ma enam ei sure igal ööl ja ei pea 24/7 kuulama süüdistusi ja draamat. Vahel ikka ,aga PALJU harvemini. Eks mul ole veel paljugi õppida.
Isegi kui tundub et teiste elud on nii kenad siis välisepildi põhjal pole sul aimu mis nende kodudes ja hingedes toimub. Tahan öelda et meil KÕIGIL on omad katsumused. Otsime lahendusi ja tasakaalu samamoodi. Teemad võivad olla väga erinevad, eks. Teie kahe teed, eraldi või koos on teie valik ja punkt. Käige või 7x kokku lahku. Probleem on selles, et sa küsid justkui nõu avalikult ja siis kuuledki kõike. Endise või ka praeguse ajakirjanikuna sa ju tead kuidas avalikkus ja ka intervjuu tegijad asju kajastavad, see pole sulle üllatus ometi.
Tuleta endale meelde- sa ei saa maailma muuta, vaid ennast! Oma suhtumisi .
Kogu selle jura kohta saad vaid öelda, et hoolid Kardost, kui laste isast ja heast inimesest ! Just sellepärast on teil 50/50 laste jaotus. Raske on see mõlemale. Siin kohal omandab sõna abikaasa selgema tähenduse. Rõhk sõnal ABI…
See ei muutu enne kui teil mõlemal on uued abikaasad. 🙂 või olete taas koos…. 🙂
Kardo tahab olla sinuga ka haiguses…. mis sul on ja su liiga tihti pööraseks ajab. Sina aga mitte ja see tõttu paistab see lugejatele nii nagu nad end väljendavad. See on nende nägemus ja ei pea olema püha tõde. Sa ei saa panna tahtma neid teisiti tundma. Ma ei arva , et kellelgi on õigus sind sildistada, solvanuid jagada, nõmetseda, aga see on juba nende probleem.
Praeguses meeleolus on hea külm dush, rahustav hingamine, lõhna küünal ja salajase abipalved oma kaitseinglite poole.
Päike tuleb pilvetagant varem või veel varem välja. 🙂
Kui mina oma noorema lapse isast lahku otsustasin minna 4 aastat tagasi , olin samamoodi lits, värdjas , süüdimatu ja üldse olingi ainult selle mehega koos raha pärast . Pluss, lapse sain ka temaga ainult raha pärast .
Keegi aga ei näinud seda, et kui mina läksin selle mehega kokku, ei olnud tal elukohta ja ta kolis praktiliselt kohe minu ja mu vanema tütre juurde ,kui suhtlema hakkasime. Ta oli pikalt töötu ega omanud isiklikku autot. Tegi juhutöid ja tihtipeale oli rahapuudus. Alles minu kõrval võttis ta end kokku. Sai stabiilse töö, suutis osta ka endale auto jne .
Ka ei näinud keegi seda, et mees käis Soomes tööl, aga koju raha ei toonud. Mina maksin oma miinimumpalgast ära kom.kulud , jooksvad kulud ja hoolitsesin veel igapäevaste vajaduste eest. Kui lapseootele jäin, siis rääkis enamus suguvõsast et meelega rasestusin et mees tühjaks pumbata rahast ja ennast n.ö. nuumata hea ja paremaga. Kui meie ühine laps sündis , erakorralise keisriga, läks mees vähem kui 24 tunni möödudes tagasi Soome ja ma ei näinud teda 9 nädalat ja selline muster jätkus veel 2 aastat.
Kui julgesin lapse 1.5 aastaselt lasteaeda panna, olin rongaema . Samal ajal hakkasin tööle ja võtsin veel lisatöö ööklubis koristajana . Siis olin veel hullem, pluss lits ka . Kui julgesin käia reisil korra aastas, millede jaoks raha ise kogusin – lits, ärakasutajast lehm jne. Kuid keegi ei näinud et ma pidin ära toitma ja elatama oma lapsed ning kõige kõrvalt tahtsin midagi rohkemat ka lubada. Lapse isa võttis keset ööd ära mu käest auto, mida olin lasknud just remontida 550 euro eest , kuigi ta oli alles ostnud endale uue ameeriklase .. aga mina olin lits ja mina olin halb . Ma ei nõudnud ka elatist, ei pannud ka ametlikult , ikka olin rahaahne eit. Ma kuulsin eksmehe suguvõsa poolt selliseid sõnu, mida ei olnud eales ära teeninud .
Kokkuvõttes ei ole vahet kui hea ema oled sa oma lastele, kui palju oled teinud head oma eksmehele , lahkudes oled ikka sina süüdi ja sina see halb .
Tuleb hoida oma pea püsti ja sitast läbi käia . See halb möödub varsti .
Sa oled väga tubli ema ja ma soovin sulle jõudu ja jaksu edasi minna!
Sa oled HEA EMA!!!
Kui sa rakendaksid esimese variandi ja läheksid Kardo juurde tagasi siis loeksid enda kohta suvaliselt Millelt: “näed ei saanudki üksi hakkama ja läks tagasi. Vaene Kardo! Raudselt ei saanud laenu, et kodu osta sest blogimine ei ole normaalse inimese töö. Vaene Kardo, et peab sellise naisega olema!”
Kui valid teise variandi, siis too Malle ütleb: “vaene Kardo ei näegi enam lapsi. Ta oli nii hea isa aga Mallukas tahab alimentide raha, sest blogimine ei ole normaalse inimese töö. Vaene Kardo!”
Ja kui sa veel aru ei ole saanud, siis alati on “vaene õnnetu Kardo”
Ma küll ei tunne teist kumbagi aga te tundute mõlemad ägedad vanemad olevat. Sina oled selline (üle)muretseja ja tundud põdeja aga Kardo pigem selline tšill.
Väga kurb on lugeda, et ühte ema nii maha tehakse, mis sellest, et teie pere ei ole ainus, kes nii toimetab. Kahju, et Kardo on sellise kannataja tiitli endale saanud.
Pea püsti! Olles kaelani p***s ei tasu pead norgu lasta ?.
Ja kuna sa tõenäoliselt oled juba kommentaari alguse ära unustanud, siis
SA OLED HEA EMA!!
Ausalt, aitäh sulle ja üldse kõikidele kommenteerinud inimestele – mul on arvuti juhe katki ja telefoniga niii kehva trükkida, et kõigile eraldi vastata 🙁
Ma kunagi arvasin ka et ma oma meest ja lapse isa enam ei armasta kui mul sünnitusjärgne depressioon oli ja pikalt edasi süvenes sealt veel. Jätsin ta maha ja kui ta siis uuesti abiellus ja teise naisega lapsed sai, jõudis mulle alles kohale mida teinud olin. Nutsin teda aastaid taga ega suutnud kellegi teisega edasi liikuda elus, kuigi proovisin paar korda. Nüüd oleme taas koos ja mu lapsel on jälle isa ja ma ei ole kunagi õnnelikum olnud. Olen iga päev universumile tänulik, et minu eluke just nii läks saatuse tahtel. Lihtsalt tahtsin jagada, ei ütle et peaksid Kardoga tagasi kokku minema vaid et kõik on võimalik kui tahta ja manifesteerida. Sinu elu ja õnn on sinu kätes. Ma arvan et sa vajad aega et teada mida sa täpselt tahad ja see võtabki aega. Katsu jääda positiivseks ja ära loe õelaid netikommentaare, milleks. Tubli ema oled ja küll kõik hästi läheb lõpuks, nii et kõik on õnnelikud!
Kui sellest mehest lahus olles sinu lapsel isa ei olnud (või kuidas teisiti mõista seda, et “nüüd on mu lapsel JÄLLE isa”?), siis järelikult on seal kuskil nüüd MITU last, kellel EI OLE isa? Et nagu universumi seisukohast on isata laste arv kasvanud pärast tema eelmise abielu lagunemist?
Ei, nüüd on kõikidel lastel isa olemas nende jaoks kuna mina ei keela tal oma lapsi näha ega nendega suhelda, vastupidi toetan teda selles nii et all good ?
Ma arvan et ainus mis sind praegu “lohutada” võiks on see tõsiasi et täiskasvanute elu ongi selline . Jah, mõnel on vähem probleeme ja mõnel rohkem, aga kokkuvõttes on kõigil probleeme , eriti lastevanematel . Mul on hea näide kahe sõbranna pealt . Üks on selline kel kõik elua lihtsalt kätte tulnud ,alates sünnist lõpetades sellega et tal on kena ja hooliv ÜLI rikas mees ,mis tähendab et ta pole oma 35 elu jooksul pidanud muud tegema kui igapäevaselt elu nautima . Imekombel on ka temal probleeme ja mitte vähe . Viimased aastad on ta lausa depressiooni poole liikumas . Põhjus selles et tal kusagil kupliall nüüd tunne et tema on teistest inimestest sitem sest tema ei pea elus midagi tegema jne . No eks ikka naabrid ja suguvõsa näeb et elab magu kuningakass ja lakib küüsi 24/7 ,liiga ebaaus ja siis muutuvadki inimesed ümberringi eemalehoidvaks . Juu siis ei viitsi keegi suhelda inimesega kellega pole mollegist rääkida ,sest inimene ei tööta ,”ei oma tavainimese probleeme” jne ..
Nii , siis teine sõbrants on selline et kõik elus ise ära pidanud tegema ,reaalselt titest peale oma ema ja isa niiöelda kasvatanud, nende joomisi talunud ,koolis kiusati jne . Nüüd täiskasvanuna töötab ,õpib ,kasvatab lapsi. Sada asja korraga . Ja ka temal on probleeme .
Arvan et nüüd kui sul suurem laps hakkab suureks saama ja kui see motherhood enam vaid meelakkumine ka pole siis hakkab vaikselt elu end tunda andma . Noh juba see fakt et oled päris kaua juba ema olnud ja nüüd juba kolmele ,see ikka väsitab aastatega .
Aga nagu sa tead tuleb peale vihma virekraar ja ilusaid aegu tuleb ja kuidas veel ! Lihtsalt mingid perioodid elus on nii kurnavad ja vahel juhtubki väga palju s***a ühekorraga ,et me siis sellest läbi rühiks ja jälle ilusaid aegu saaks nautida .
Mõtle nüüd ise ,kui kõik oleks koguaeg jube hästi ja probleemitu ,kuidas me siis oskaks häid aegu ja päevi hinnata ?
Ma ei saa absull aru, et mis kuradi valu on inimestel avaldada arvamust kellegi teise elukorralduste kohta. Püüaks äkki oma elukesele keskenduda ja sellega hakkama saada, tundub mõistlikum. Aga sina, Mallu, kurvastad ära ja tead ju küll, et see läheb mööda. Samamoodi saab Kardol kõik hästi olema. Usu mind, been there, done that.
Olen pikalt blogi lugenud, aga üks asi, mis ma mehena soovitada oskan on see Mallukas, et sa ei ela oma elu mitte kellegi jaoks, kui ainult iseenda. Pole mõtet oma elu kellegi teise ideaalide kohaselt elada ja hinge võtta kommentaare inimestelt, kes üritavad teisi inimesi maha tehes täita omaenda puudujääke. Kunagi keegi tark mees ütles, et kui sul hatereid ei ole, siis järelikult ei tee sa õiget asja. Stay strong Mallukas
Nõus 100%!
Ja miks oled kurb, kui teed kõike õigesti ja lastega arvestades? Keda kotib, mida arvatakse… Ja kommitakse…
Selg sirgu, rind ette ja püüa lihtsalt õnnelik olla! ☀️?
Sa oled suurepärane ema. Ürita nendest kommentaaridest mööda vaadata, küll siis need kibestunud inimesed väsivad ära sinu laimamisest.
Ma tahaks pidevalt vastata neile negatiivsetele kommentaaridele, aga kuna ma tutvusringkonnas olen niigi pälvinud sarikommentaatori maine juba ning mehevendki lausa ütles, et see mu halvim omadus ??♀️ siis ma tõesti ei ole hakanud midagi ütlema. Need, kes nii sinu kui Kardo tegevusi jälgivad, teavad, kuidas asjad on(vähemalt nii palju kui näitate) ei ole nii, et sina ainsana a’la käid reisil vms, Kardo samamoodi käib ja toimetab. Aga millegipärast oled sina just pinnuks silmas, aga kui mees käib, siis nagu see norm ja tavaline, sest ühiskond lihtsalt on selline. Eks see lahkuminek raske on nagunii. Aga eks artiklid veel lisavad auru juurde ja autorid teavad, et sealt tuleb palju klikke, neile pole vahet kas hea või halva tagasisidega.
Eks ma usun, et oled kurb selle kõige pärast, samas mis see mingi Maali asi on. Kui nad isegi ei vaevu süvenema asjasse, siis pole see tegelikult sinu probleem(jaaa ma tean kui raske on sellest mööda vaadata, minagi ju üritan mitte enam avalikult kommenteerida, sest teiste (eelkõige omade) arvamus läheb korda).
Vastus pealkirja küsimusele – elama 8ma elu õnnelikult!
Aga tegelikult., see tunne ei lähegi üle. Mina olen lahus 5 aastat, mul on uus elukaaslane ja elu on ilus. Aga ikka taban end vahel kurvastamas, et lastelt “päris perekonna” olen ära võtnud. Et nad peavad kahes kodus olema. Oleks võinud ju 30-aastasena seksivaba ja konflikte täis elu nii kümme aastat veel elada…?
Meil on nädal-nädal jagamine. Aga ei ole ei mina üksikema ega tema üksikisa. Ma olen üksi elav ema, mitte üksikema! Ja laste isa ei hoia minu lapsi selleks, et saaksin ringi tõmmata. Ta veedab aega ja kasvatab oma lapsi! Ta ei ole nende lapsehoidja, vaid isa.
Need on sellised keerulised ja rasked tunded, mis aeg-ajalt ikka tekivad ja olemas on. See käib paraku lauhutuse juurde kui sul lapsed on…
Olen igati avatud sellel teemal rohkem suhtlema kui tahad.
Pai nii sulle kui Kardole!
Ma ei tea, kas sa oled hea ema. Samamoodi ei tea, et oleksid ka halb. Nii et ilmselt ei tunne enamik kommijaid sind. Nad lihtsalt määgivad kaasa, kes ühtepidi, kes teistpidi.
Kui oled avaliku elu tegelane, nagu sa oled, siis pead endale paksu naha kasvatama ja mitte neid kommentaare lugema.
ÄRA LOE SEDA JAMAAAA!!!!
SA TEAD JU SEDA VÄGA HÄSTI, ET KÕIGILE EI SAA MEELDIDA!
Sa ju ei jaga igat sammu ja me ei tea, kui õnnelikud lapsed on või pole. Neil ju on 2 armastavat kodu ja, et igatsus tuleb see on norm. Varsti juba näete ju ja lapsed ka teavad. Ja need sinu näited olid ulmeeee kreisid, kui õnnetuks teeks te lapsed, kui sina emana oled nn vangistuses ja elad ainult teistele.
Palju tervist lastele ja sulle vastupidamist nende kreiside inimestega samal planeedil elamiseks.
Nad ju lahmivad tühja, tervet pilti nägemata. Miks sa nende pärast üldse pead vaevad!?!?
Pea püsti ja edasi!
Lapsed terveks ja ilusat suve nautima 🙂
Minuarust oli Kardost natuke alatu selline artikkel trükki lasta. See, et sa avalikult pildis oled ja lastevabal ajal ringi tsillid ja rändad jätabki mulje nagu sa lastega poleks… Seda kui Kardol lastevaba aeg on, ei kajasta ju keegi. Ära nukrutse, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.
Ma olen seda vist varem ka kirjutanud, aga… minu meelest olete te Kardoga pigem eeskujuks, kuidas üks lahkuminek võiks välja näha. Kuidas keegi ei tegele iga hinna eest teisele ärapanemisega, lastel on olemas ema ja isa ning omavahel saadakse hoolimata lahkuminekust normaalselt läbi.
Aga noh, Eestis ei ole see tavapärane. Tavapärane ja “normaalne” oleks ikka elu eest teisele kätte maksta, kohtu kaudu alimente nõuda, lapsi isale mitte näidata, seljataga lastele emast/isast laimujutte rääkida, avalikult kaeblemas käia, kuidas teine pool tohutult liiga teeb jne.
Üldine psühholoogia ütleb, et väga paljud inimesed ründavad tihti kõike, mis ei ole neile harjunud ja tavapärane. Kõik, kes julgevad olla teistsugused, saavad oma “ämbritäie.”
Usu, näpuga näitajad leiavad alati võimaluse. Seega ükskõik mida sa ka ette ei võtaks, ikka leiab keegi, et nii ei sobi. Seega on rahu vaja leida enda seest.
Olen ka lahkumineku läbi elanud, eksmees ja kõik teised väsisid minust rääkimast igapäevaselt umbes 3 a peale lahkuminekut aga ka mitte veel 100%
Kōige parem soovitus oleks sul sotsiaalmeediast eemal hoida ja Kardoga suhelda ainult laste teemal, minu mees vähemalt jäigi minust sellepärast ilma et me ei sobinud kokku lihtsalt, ta ei oskanud minuga arvestada ja usun et poleks kunagi mõistlik olnud tal minuga arvestama hakatagi, vastasel juhul oleks see muutnud ta teiseks inimeseks kes ta oli ja on. Niiet parem on kõigile kui kõik leiavad endale omasuguse inimese.
Üksikemana kolme lapsega sa pead selle kõigega lihtsalt hakkama saama mis su elus toimub praegu, minu suur soovitus, sellel ajal kui lapsed on isaga, maga enda uni võimalikult ette ära, tegele iseendaga, loe nt raamatuid, puhka, ole, tee seda mis sind toidab.
Tea lihtsalt et need õelad.kommentaarid…asi ei ole sinus vaid nendes inimestes ja nende rahulolematuses nende oma eluga, nende käitumine kajastab nende probleeme millega nad ei tegele ega toime tule, sina oled inimene kes ei peitnud pead liiva alla vaid tunnistas probleemi, hakkas sellega tegelema, olid nii tugev et läksid eluga edasi.
Ole tugev, ma ütleks ka seda et ära pelga lastele näidata oma tundeid, nuta ja võta nad kaissu, neil tekib küsimusi ja seletagi nii nagu asjad on, emme on lihtsalt kurb, emme on ka vahel kurb nagu sina oled kurb siis kui sa…. aga emmet lohutab see kui sa võtad emme kaissu.
Sa oled inimene ja Kardo on inimene, täna püüa ellu jääda ja homme oled tugevam, ära lase inimestel mängida oma tunnetega, ära haletse teisi ilmaasjata. Igaüks peab oma probleemidega ise tegelema, sest tahtmine oma probleemi lahendada tuleb ainult inimese enda seest, sa ei saa eluksajaks kurtmist kuulama jääda. Kardo peab ka sellega ise tegelema et ta õnnetu on, täpselt nagu sina tegeled oma kurbusega ise.
Ma olen olnud rohkem niisama lugeja kui kommenteerija.
Seekord tahan sõna võtta, sest tundub, et seda on sulle vaja.
Mitte kõik ei arva sinust ja teie pereelust halvasti. Minu silmis oled sa super hea ema oma lastele. Tahaks olla rohkem sinu moodi. Tõmban suht palju paralleele sinu mõttemaailmaga.. kui olin 10a noorem. Ja nii äge on olnud jälgida sinu arengut inimese ja emana ning kuidas sa oma elule tagasi vaatad. Nii palju äratundmisrõõmu 🙂
Ole vapper edasi!
Ja kuigi seda on lihtne öelda, siis.. ära loe kommentaare. Eriti kui sul on kurb tunne. Kurbus tõmbab ligi veel suuremat kurbust, kui sa kommentaaridesse sukeldud. Kui asjad on üle pea, pane arvuti kinni ja kallista oma lapsi, mine jaluta ja puhasta oma mõtteid.
Sa oled hea inimene. Ära seda unusta eksju? 🙂
Okei, tore, et mind oma kommentaariga jälle nutma ajasid ?❤
Mu mees pettis mind tükk aega, teada saades lahutasin temast, kolisin paanilise kiiruga minema, haavu lakkuma. Arva, kes ilmarahva silmis l..s on? Mina loomulikult, kuna mees ei tahtnud lahutada. Nii hea mees, paljukannatanud vaeseke. Küllap ma olin ikka räme tulehark ka, kuidas muidu. Lõpuks lõin vaesekese veel ta enda korterist ka välja, mis oli minu nimel ja mille laenu maksin ainult mina, aga see kullatükk ju elas seal, järelikult oli peremees.
Ja olen veel see mõrd, kes lapsi ja isa kokku ei lase. Vaene mees on sellest nii löödud, et ei suuda meenutada ühegi lapse sünnipäeva, ka nimed ei meenu, ütleb: “sinu lapsed”.
Nii et nagu sa isegi aru saad, alati on üks osapool väga halb ja teine kannatanu. Võrdset süüd poleks nagu olemaski.
Teil on isegi hästi veel, on võrdne vastutus ja te ise mõlemad normaalsed inimesed. Avalikkus muidugi võimendab jällegi iga teie sammu, see on see raske koht.
Eesti ühiskond ongi haige ja naistevaenulik ja tõenäoliselt jätkub see seni, kuni nõukogude generatsioon lõpuks maha kärvab.
Need inimesed, kes sulle halvasti ütlevad, ei tea ega tunne sind. Nad arvavad asju, millest nad midagi ei tea. See kõik teeb sulle haiget, see on loomulik, aga see näitabki, et sa oled armastav ema. Ma tean täpselt, mida sa tunned. Aga iga mõistusega inimene saab aru, et kogu see saast su aadressil on ülekohtune. Pea vastu! ❤
Ma ei mõista seda inimeste ussitamist. Ja mul on sinu ees nende inimeste pärast häbi. Päriselt on. Ma kujutan ette, et need kes maha teevad on need ”ideaalses suhtes” inimesed, kes tegelikult kannatavad mugavuskooselus ja neil pole sellist julgust, et oma eluga ise edasi minna. Ja nii nad on 30 aastat ühe inimesega koos ja arvavad, et nii ongi õige ja nii peabki.
Fuck them ! ma olen ise lahutatud vanemate laps. Elasin ema juures ja isa nägin vb 1-2korda kuus mõned tunnid nädalavahetuseti, sest lahutades oli emal kindel soov, et lapsed peavad kasvama emaga… kas see on tegelikult õige? Ausalt heameelega oleksin elanud osa ajast isaga ja osa emaga, kui oleks saanud natukenegi kaasa rääkida.
Mul pole lapsi (kuigi tegelikult oleks ammu aeg olnud) ja ma ei tea sellest teemast palju kaasa rääkida, aga ma tean ühte kindlat asja. Kui mul aasta pärast läheb nii hästi, et saan ka emaks, siis ma tahaksin olla sama äge nagu oled sina, et ma saaksin oma lastele võimaldada sama head elu nagu sina saad. Öelgu teised,mida tahavad, nad on kibestunud ja kadedad… Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi 🙂 sina ka..pea püsti ja julgelt edasi !
Tahaks öelda midagi mis su tuju paremaks teeks aga tõesti ei tea mis see olla võiks. Olen ka neid kommentaare lugnud emma kumma teist kontode pealt ja mõelnud et me elame imelikus ühiskonnas ikka. Kui olukord oleks vastupidine et Kardo oleks olnud lahkumineku algataja ja oleks pildis reisimise ja uue silmarõõmuga ning korra kuus astuks laste juurest läbi patsutaks pead ja annaks kommi siis see oleks nö normaalne ja keegi ei köhiks ka. Sest kahjuks enamusel juhul pärast lahkuminekut “isad” nii käituvad aga kui tegemist on normaalse ja hea isaga siis järelikult on naine nagu vähem ema kuidagi. Eriti veel kui tõesti julgeb edasi elada normaalse inimese kombel. Kahjuks sinu puhul on see kriitikalaine eriti tugev kuna oled avaliku elu tegelane. Kuskil külavahel on lihtsam taluda kellegi sapist märkust kui seda et terve Internet nendest kajab.
Aga kui sinu süda ütles sulle et selline oli õige otsus siis nii oligi. See oligi õige sinu ja kardo ja laste jaoks ja see ongi kõige olulisem et teie oleksite lõppkokkuvõttes rahul. Kellegi jaoks pole aus olla suhtes mis enam ei toimi ja hiljem või varem mõjub see teile kõigile halvasti. Kurb küll kui mingi Mari Tallinnast nüüd ennast halvasti tunneb aga tema ei pea ju sinu nahas elama. Lisaks arvan et oled tohutuks inspiratsiooniks naistele et nad aru saaksid et mees ei peagi peksma sind paar korda päevas ja rahasid maha jooma et sul oleks õigus teda maha jätta.
Pea püsti ja edasi, elul on alati omad plaanid ja kunagi aastate pärast näed milleks teile seda olukorda vaja oli.
Hei, paljud mehed jätavad oma lapsed maha ja ise nelja tuule poole, pool naise varadega ostetud kinnisvarast nõutakse veel ähvardustega endale, kuna 50/50 kui abielu jooksul ostetud eksole, ja tühja neid huvitab, mis saab lastest emotsionaalselt ja kes katab suurema osa igapäevaseid kulutusi edaspidi… kui veel tahab lapsi näha ja kolm päeva hoida, siis on tõepoolest kangelane. Nii on. Mitte midagi ei peaks teisiti tegema! Olete selle geniaalselt lahendanud ja lastel on nii kõik hästi, täiskasvanutel võimalus edasi minna nii, et kõik saaks olema hästi isiklikus plaanis, lahkuminek ongi raske ja see alles nii värske teil. Kui teeks lihtsa katse varjatud kaamera ees- mees beebiga pargis teda nt pudelist toitmas ja naine beebiga pargis nt imetamas, mitu % pilkusid mehe poole oleks “AAWWWW!” (mees hoiab last, kui armas!!!) ja mitu % pilkusid naisele hävitavad laserkiired “mida ta tuleb siin oma tisse eksponeerima” eksole. Noh, selline umbes ongi kommentaaride taust. Oh seda targutamist ja kibestumust, kadedust ja üleolevat sisistamist. Aga ometi vaadates lapsi usume inimkonna tulevikku eks 😀 Kunagi saab maailm olema parem paik 😀 Soovin sulle pilvede hajumist ja rõõmu , sul on seda jõudu, et üle olla 🙂
See lapse teema ei lähegi su südames täielikult üle. Aga sellega harjub. Ma lõpetasin lapse isaga suhte 5 aastat tagasi (laps oli 4a siis) ja siiani lõikab südamesse, kui laps peale isa juurest tulekut nutab, et igatseb issit. Meie läbisaamine on hetkel suurepärane, lihtsalt isa töögraafik on selline, et tal ei ole võimalik väga tihti last enda juurde võtta. Õnneks ta nüüd kolib ka meile lähemale, ehk annab varsti olukorda parandada, laps saaks ka tema juurest ise vajadusel kooli minna. Ja, oi kui palju ma ennast olen süüdistanud selles, et lapse maailma purustasin. Aga nüüd on mul uus elukaaslane ja ma näen, kui suureks eeskujuks ta on ja kui väga mu laps teda samuti armastab (ja tema last samuti). Ma näen, kui palju parem on elu, kui oleks olnud selles lihtsas kulgemises, mis meie suhe oli lapse isaga. Ma olen kindel, et tegin see hetk õige otsuse ?
Ma arvan, et seda võimendabki meedia, kuidas nad asju eksponeerivad. Sinust tulevadki uudised justkyi mingi fun ja chill. Rinnad ja uus kallim. Ja siis on Kardo nagu vaene hüljatud lastekarjaga üksinda. Inimesed kes ei süvene loevadki vaid neid ja teevad oma järeldused. Eks aeg parandab köik haavad. Mina soovin teile mõlemale edu. Ei ole olemas õiget lahkumineku viisi, nagu ka elamise viisi. Sa ei pea selleks isegi kuulus olema. Lihtsalt nii palju on kergem, et meedia ei jälgi igat sammu ja ei pane igale teemale veidrat pealkirja.
Võttis lugedes silma märjaks. Sa oled hea ema Mallu! Maailm on õelaid inimesi täis, kurb.
Minu meelest on just nii tore, et te saate lapsed jagatud ja sedasi jääb mõlemale ka oma aega. Lapsevanemad olete ju te mõlemad, mitte ainult sina või ainult Kardo. Ära pane kadekopse tähele, löö pea selga ja sära edasi ❤
Ma kohe üldse ei mõista, kuidas naised (paljud neist veel emad) viitsivad/tahavad/võtavad õiguse, et minna ja kirjutada teise naise/ema kohta totaalset p##ka! Kerge küll öelda, aga sa oled liiga haritud, tore, empaatiline ja suurepärame ema, et lasta sellistel õelatel inimestel end rivist välja viia. Kasvatada kolme last, olla avalikkuse huviorbiidis, teha kõvasti tööd, suhelda ekskaasaga sõbralikult ja siis veel üritada vähegi enda ja uue armastuse jaoks aega leida (ja nähes selle kõige juures super välja)- kamoon sa rokid sajaga naine, sest sa suuda seda kõike!
Wow…inimestel on oma elud vist niiiii ideaalselt korraldatud…. emad on hambad ristis kasvõi joodikust naise-laste peksjaga koos, peaasi et pere oleks koos. Hambad ristis surutakse end päevast läbi, et fassaad oleks esinduslik?
Lihtsalt jabur, kuidas võetakse sõna asjade kohta, millest neil tegelikult aimugi pole?
Ma ise leian, et kui te olete suutnud oma elukorralduse nii hästi sättida, et lapsed on õnnelikud, siis muu polegi oluline.
Ma pole sinu ühestki postitusest välja lugenud, et lastel oleks raske trauma sellest, et neil on kaks kodu kus möllata ja
Mäkerdada… vanematena saate Kardoga omavahel ilusasti läbi…. seda on ju kordades rohkem kui keskmises eesti peres?
…ja eks naise õnn ja heaolu maksab ka midagi, olgem ausad?
Seega pea püsti ja samas vaimus edasi…midagi teed sa ju õieti, sest lapsed on õnnelikud ja rahul?
Teadusmaailmas käiakse (no koroona-ajal mitte) päris tihti välismaal lähetustes ja see on mingi jõhker kurb nali, kui naisteadlased (vahet pole, kas värske teadur või kogenud professor) peab suht tihti ikka vastama küsimustele, et “aga kus lapsed siis on?” Lastel on isa ka, nad on isaga, ei ole paljad ja näljas. Kõrvalpilgud on veendunud, et kui ema on välismaal, siis ongi lapsed näljas ja paljad ja isa medalit väärt, et OMA laste eest hoolitsemisega hakkama saab.
Jep, keegi võiks meesteadlaste, -poliitikute ja -muusikute käest samamoodi küsida. “Kus su lapsed siis ka praegu on?”
Lõpuks sain vist aru lausest “oleme laste pärast koos”. Mitte, et Sina peaksid olema 🙂 Lihtsal nüüd jõudis kohale kui raske on kahel üksinda elaval inimesel kamba lastega hakkama saada. Lisaks elukoha ja -korraldus teemad otsa.
ah, see ongi nii, et kõigi meele järgi pole võimalik olla. Eks, see, kes alustab lahkuminekuga, se jääb tavaliselt süüdi. Nii see on ja nii see jääb. Kui Kardo oleks lahutada soovinud, siis see poleks vist ka sind aidanud, sest sa juba oled meil ju selline, kes nagu ei tohigi kellelegi meeldida ja keegi ei tohiks sinu poolt olla. Ära loe neid kommentaare.
Jah, siis oleks ilmselt olnud see, et näete, lõpuks võttis see hea isa ohjad enda kätte ja jättis finally selle jubeda naise maha. Tubli!
Ohh, Sa pole üksi! Alati kui keegi mõne koleda, täiesti halvustava kommentaari kirjutab, siis ma manan silmade ette mingi hullu, koleda jne inimese ja mõtlen, et ta pole ise midagi väärt?
Ma olen ka 1 lapsega lahku läinud, kunagi- käidud tee, küll harjuvad? oled väga ok ema, pea vastu?
Vana klassika, vahet ei ole mis teed, ikka oled hambus kellegil. Mul endal ei ole küll lapsi ja üldse ei kujuta ette kuidas sellist elukorraldust toimima saada ja sellepärast arvangi , et Sa oled üks tugev naine ja ära kindlasti lase neist lollakatest inimestest ennast rivistvälja lüüa. PS: Kindlasti lihtsam öelda, kui teha.