puhkus Pärnuuuus!

No heihoo, kallid sõbrad. Kohe patt on tunnistada, et pole sada aastat blogima jõudnud. Lihtsalt on nii olnud, et ma olen enamuse ajast Pärnus veetnud. Võtsin eelmisel reedel kõik lapsed kaasa ja läksime seda kuumalainet Pärnu randa üle elama. Mitte et mulle rannas väga käia meeldiks, aga lastele meeldib, seega tuleb ennast suve jooksul paar korda ohverdada. Ma ei taha küll väita, et pidev Marta järgi vaatamine, kes minust umbes 12 kilomeetri kaugusel mängida eelistab ja üleni liivasena eksisteerimine tore ei oleks, aga noh… Kellele ma valetan. Rannas käimine on kohutav tegevus, mis kaotas minu jaoks enda võlu umbes siis, kui ma 15 sain. Aga nagu öeldud, laste nimel tuleb vahepeal pisaraid neelates randa kebida.

Muidu oli tore: lastega ööbisime Maia residentsis, kuhu ma soovitan lastega minna küll. Selles suhtes, et seal kaks korrust, üleval saun ja kolm magamistuba, all köök-elutuba, kus kõik eluks vajalik olemas. Alates kohvimasinast, kuni blenderini. Lastele plastikust tassid-taldrikud ja söögitoolid ka. Ainuke mure oli selles, et see oli nii ilus ja uus ja puhas. Mul oli terve aeg surmahirm, et mu põrsapojad selle ära trashivad (mida nad ka veits tegid, ups).

Lastega olin pühapäevani Pärnus, siis tõin nad tagasi Tallinnasse Kardo juurde. Ja see oli mu elu KOHUTAVAIM sõit ja üldse põhjus, miks ma täna blogima tulin, haha. Ma pole vist teile maininud, aga mul ükskord juhtus selline asi, et ma sõitsin kolm päeva ringi nii, et mu tagumised kojamehed töötasid. Ma lihtsalt ei osanud neid maha võtta (sry, jah, ma tean, ma olen loll…). Kuidagi, ma ei tea mida tehes, sain ma need lõpuks maha, aga loomulikult suutsin ma need jälle tööle panna, kui Tallinna poole sõitma hakkasin.

Ehk siis poolteist tundi järjest üks kuradi “kriiks-kraaks”, kui see kojamees mööda mu kuiva klaasi lohises. Keerasin ja käänasin seal seda kangi üles ja alla ja paremale ja vasakule, aga EI MIDAGI. Mul ausalt oli vererõhk laes ja silmamunad juba tõmblesid selle iga paarkümne sekundi tagant käiva “KRIIIKS KRAAKS!!!” peale. Ainuke viis seda leevendada oli siis klaasipesuvedelikku peale lasta, et see veits niiskem oleks 😀

Ausalt, ma ei saa midagi teha, et ma nii saamatu olen, aga no ma olin maanteel ja ma ei saanud lihtsalt aru mida ma tegema pean. Lõpuks olin juba nii ärritunud, et ma ei suutnud isegi tahavaatepeeglisse vaadata, kuidas see tont kojamees seal minu üle irvitades edasi-tagasi saagis. Olin vahepeal juba napilt auto seisma jätmas ja maanteel appi karjumaks, kuni keegi peatub ja mind sellest fakinggg kriiks-kraaksust päästab.

Seda ma lõpuks siiski ei teinud. Panin muusika põhja ja üritasin tahavaatepeeglit vältida. Nii jõudsin kuidagi Tallinnasse välja, kus Andra lõpuks mu piinad lõpetas ja näitas, kuidas neid maha võtta. Õpetaks nüüd keegi mulle, kuidas mu autol püsikiirusehoidlik peale läheb, siis võiks isegi öelda, et ma saan selle autoga jumala hästi sõidetud.

Igatahes, mu seiklused jätkusid siis nii, et võtsin Tallinnast Andra peale, laadisin lapsed Kardo juures maha ja läksime uuesti tagasi Pärnusse, kus me paar päeva Rannahotellis vedelesime ja puhkasime. Ehk siis nüüd olen ma kenasti kodus tagasi ja puhkan kogu sellest puhkusest. Palavuse üle ma ei kurda, sest mul on ÜLI hea ventilaator, mille ma eelmisel sügisel ostsin ja kaks päeva kasutada sain, enne kui ilmad mega külmaks läksid. Nüüd kulub ta igatahes marjaks ära.

Okei, ma pean nüüd selle postituse lõpetama, sest õue tuli just maailmalõpp või midagi… Aga ma tahtsin küsida, et mis teil see koht on, kuhu te iga suvi raudselt minna tahate. Mul ongi Pärnu, Saaremaa, Hiiumaa ja Viirelaid. Üks on tehtud, teised veel ees 😀