pangalaen ja koduotsingud ja noh… ahastus

Ma ükspäev taipasin, et ma muud ei tee, kui ootan. Sügisel ootasin, et saaksin Baltasse kolitud, issand, kui õnnelik ma too päev olin, kui võtmed kätte sain! Mis on nüüd irooniline, sest ükspäev oli mul linna asja ja ma sõitsin sama teed pidi samasse kanti nagu tol ajal suht iga päev lastekast koju. Ainult et seekord pidin ma roolis peaaegu paanikaataki saama. Lihtsalt seal elamise aeg oli minu jaoks kergelt öeldes kõige kohutavam periood mu elus ja isegi selle tee läbi sõitmine tõi mulle kõik need emotsioonid kohe tagasi. Öäkkk!

Kui Baltas olin, siis ootasin nii väga, et siia Laagrisse tulla. Baltas oli kitsas (ainult kaks tuba nagu te mäletate) ja eriti mu asju sinna ei mahtunud. Seega ootasin juba nii väga, et saaks kuskil pikemalt peatuda ja mingisugust kodutunnet tunda.

Ja nüüd siin olles ei suuda ma ära oodata, et millal ma ometi selle OMA kodu leian. Mitte et siin hea ei oleks, on küll. Korter on avar, lastel on ruumi, mul on ruumi. Maja ees, taga ja pmst iga nurga peal on mänguväljakud. Mari käib üksi õues teiste lastega mängimas, on endale juba sõbrad leidnud ja värki – see kõik on nii tore! Aga ikka sügeleb sees, et see ei ole ju minu oma ja ühte tuba oleks ikka hädasti juurde vaja ja…. Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma olengi selline rahulolematu inimene või mis, aga pidevalt on häda midagi oodata. Ei teagi, miks see nii on.

Aga mida on vaja, et oma kodu osta? Eks ikka vana head pangalaenu. Ma mäletan, kui novembris/detsembris uurisin paarilt pangalt laenu kohta ja sain siis vastuseks, et noh, umbes 70 000 võin ma laenu saada küll. Tore, aga selle eest ei saa sinna kanti, kus ma olla tahan (Laagri/Nõmme) mitte midagi rohkemat, kui heal juhul kahetoalist peldikut. Niisiis elasingi mõnda aega teadmisega, et lähiaastatel ei ole mul kuskile panka asja. Kolm last, lahutatud naine, autoliisingud ja värgid – ei tundunud väga loogiline.

Peale ühte intsidenti tekkis mul aga VÄGA tugev soov enda kodu leida. Nagu umbes eile oleks vaja olnud, oli mul tunne. Nõnda haarasingi härjal sarvist. Alustuseks sain lahti oma liisingust. Tõstsin enda palka. Võtsin lisatöö ja hiljuti oligi see imeline hetk, kus ma uued laenutaotlused teele saatsin. Tulemused olid noh… Ütleme nii, et seinast seina.

LHV pakkus mulle 135 000 € laenu. Okei, abiks ikka. MIDAGI selle eest leiaks (kui omafinantseeringu juurde arvestaksin). Intressiga 2,2%.

COOP pank oli heldem ja pakkus mulle 150 000 € laenu. Samas selle summa ütles ta mulle telefoni teel, palusin selle ka meilile panna, aga mida ei tule, seda ei tule (17.06 palusin pakkumist, siiani ootan). Seega intressi ei tea. Ilmselt ei saa ka kunagi teada, sest nad keelduvad mulle vastamast, haha.

SEB-i üritasin laenutaotlust teha umbes sada korda, aga iga kord, kui kogu selle pika värgi ära täitsin, lõi mulle ette selle:

Lõpuks tekkis mul juba tunne, et ma viskan oma arvuti aknast välja, sest ma kontrollisin sada korda üle nii enda kui laste isikukoodid. Aga iga jumala kord sama tulemus. Ja mitte ühe korra, ühel päeval, vaid see juhtus nädala jooksul korduvalt, seega andsin alla. Ju ei ole ma loodud SEB-st laenu saama. Aga krdi tehke oma süsteemid korda palun, olge inimesed.

Luminor otsustas eriti helde olla ja teha mulle suurepärane pakkumine summale 30 100 €. Intress 2,1%.

Swedi kohta ma üritan hetkel midagi meilidest leida, aga ei õnnestu. Ma ei mäletagi, miks või kuidas mul nendega toppama jäi… Igatahes mingit pakkumist mul nende käest saada ei õnnestunudki. Tänks, kodupank, love u too!

Lõpetuseks sain siis laenupakkumise Bigbank-ilt, kes pakkusid mulle 154 000 € intressiga 1.95%. Ehk siis kõige suurem pakkumine + kõige väiksem intress. Ma olin just leidnud Nõmmel ideaalse majaosa, mida ma tahtsin kohemaid vaatama minna. Selle hind oli aga veidi kõrgem, kui see objekt, mida ma taotluses neile näitasin. Näete, SEDA tahtsin kaema minna. Kuna Bigbank oli julgustanud mind, et kui leian ka kallima koha, siis saab kindlasti taotluse üle vaadata ja kivisse raiutud see summa ei ole. Seega pani Gert täna vaatamiseks aja kirja ja kohale me läksimegi. Ma ütlen ausalt, et kohe kena on, kui peika kinnisvaraga tegeleb, sest ma ei oskaks ise pooli asju küsida ega vaadata.

Esmane mulje oli hea – väike aiake, majaosa seest MEGA ilus, avar, klaasuksega ahi (ma ju nii väga olen kaminat tahtnud, suht sama asi onju), suuuuur valge köök, 25-ruudune tuba, millest oma vaimusilmas juba lastele mängutoa jõudsin teha, ups… Mari oleks oma toa saanud ja mina endale pisikese magamistoa ja no üldse, ideaalne! Juba mõte sellest kõigest oli see, et issand, kas ma tõesti leidsin nii hea ja ilusa koha, lasteaiale, koolile ja Kardole nii lähedale?

See maja on nimelt kaasomandis. Me kõik nägime Kuuuurijast, mis keberniit sellega kaasneda võib, eksole. Aga kuulutuses oli kenasti välja toodud, et kõik on notariaalselt jagatud ja sellega on kõik super hästi. Noh, selles suhtes, et kui mu kodu esik ja koridor on notariaalselt MÕLEMALE omanikule kuuluv ala, siis oleks vb veits kehv seal niimoodi elada. Seda enam, et sellest ühiskasutatavast osast läheb ainuke uks alla keldrisse. Praegused omanikud väitsid, et üleval elav daam pole 11 aasta jooksul KORDAGI seda kasutanud, aga selles suhtes, et ega miski teda keelata ei saa. Samamoodi ei saa garanteerida, et ta just nüüd ei otsusta iga päev oma keldris käima hakata.

Üldse tundus praegune omanik üleval elavast kaasomanikust rääkides sellise näoga, et umbes palun osta see koht ära ja päästa meid selle saikari käest. Nagu ma aru sain, on ülemine tädike VÄGA eraklik, ei tekita mingit lärmi (ja eeldab seda ka teistelt), ei taha suhelda, on väga nõudlik selle üle, mis aias toimub (ise seal mitte midagi tegemata) jne. Nagu te ilmselt aru saate, siis jah, ma olen niii kurb ja pettunud. Et ma sain kinnituse, et ma saaks umbes sellise summa laenu nagu ma saada tahtsin. Leian ideka koha, mis on ilus ja mõnus. Aga ikka peab mingi krdi AGA sees olema. Ja seekord on selleks agaks pensionärist erak, kes ilmselt meiesuguste lärmakate naabritega rahul ei oleks, hakkaks kiusu ajama ja näiteks iga jumala päev minu esikust keldrisse rabistama. Või ei lubaks aeda batuuti või mängumaja panna vms.

Igatahes jah, ma olen elus pettunud ja mul on selline tunne, et ma jäängi ootama. Ma ei taha ju oma soovides mingist otsast allahindlusi ka teha. Teoorias tean ja kinnitan endale, et küll õiged asjad tulevad õigel ajal, aga vabandage, millal see ÕIGE hetk tuleb, ah? Kõik hea hinnaga kraam napsatakse kohe ära, kuigi ma elan kinnisvaralehtedel. No ja need eriti head müügis olevad asjad on liiga kallid ja üksi ma neid never lubada ei saaks.

Mu lemmik oli ühe panga töötaja, kes mulle laenutaotluse suhtes helistas ja siis küsis, et aga miks te ometi oma abikaasaga laenu ei võta koos, et siis saab rohkem! Ma mingi “eee… mul pole abikaasat”.

“Aga kust te siis need lapsed saite?”

Nagu vabandage, proua pangatöötaja. Ma ausalt ei unustanud ära, et mul siin diivaninurgal abikaasa ka on. Ja jumala eest, mis see tema asi on, kust või kellega ma need lapsed sain. Ma üritan siin laenu saada, mitte südamesõbrannat leida, kellega voodis teineteisele patse punuda ja enda eksmeestest kihistades lobiseda.

Vabandan kõigi ees, kes selle pika rant’i viitsisid lõpuni lugeda, aga kas see on normaalne, et üks pank pakub sulle 154 000 laenu ja teine KOLMKÜMMEND TUHAT? Kas see on normaalne, et ma iial ei leia sobivat kodu? Kas see on normaalne, et ma ilma abikaasata ka lapsi omada võin? On või!?

*Postitus on sündinud koostöös Bigbankiga