Ma hommikul kirjutasin instasse ka, et päeva parim osa on need esimesed sekundid, kus sa alles silmad lahti teed ja aju kõiki su muresid veel ära ei suuda registreerida. Ehk siis sellised lõõgastavad kolm-neli sekundit, enne kui kõik südamevalu ning argijama meelde tuleb ja pitsitama hakkab.
Üldse on selle südamevaluga sellised lood, et see halvab justkui ära. Midagi teha ei taha. Tööd teha ei taha. Nõud vedelevad kraanikausis juba issandjumal mis päevast ja isegi robottolmuimejat ei ole viitsinud nupust tööle panna. Selline vastik, tühi ja rõhuv tunne on muidugi ajutine, tean seda isegi. Aga selle sees olles ei oska iial täpselt ennustada, kaua see kestab ja ütleme nii, et kuigi praegu on alles viies päev, tundub mulle, nagu see oleks terve igaviku kestnud. Aga eks läheb üle. Nii kaua saan dramaatiliselt haliseda ja vahepeal autoroolis pisarat panna ja noh, lihtsalt üritada edasi elada. On ennegi hakkama saadud, saan seegi kord.
Õnneks on nüüd lõpuks kõik lapsed ka kodus ja niisama klaasistunud pilgiguga kaugustesse vaatamine on raskendatud. Nii et manan endale rõõmsa näo ette ja teen neid asju, mida nemad tahavad. Kahju, et nende hobide alla ei kuulu Maria Mena kuulamine ja veini joomine, neid ma teeks kohe eriti hea meelega. Aga fine, kõlbab maja taga mänguväljakul passimine ja muu säärane ka. Abiks ikka.
Ma eile juba hakkasin kartma, et mul on terve organism alla andnud. Sest rääkimata sellest, et ma teisipäeval ei söönud vist mitte midagi peale ühe kirsstomati, ei maganud ma öösel poolt sekundit ka. Eile oli isu ka null, nii elasingi kohvi ja ühe õunaviilu peal. Eile öösel, kui mul kell 2 ikka veel unest mingit juttu ei olnud, hakkas küll hirm, et kas ma jäängi nüüd elu lõpuni ärkvele? Olin juba napilt googeldama hakkamas, et mitu päeva inimene ilma magamata elus püsib, aga siis õnneks taipasin lihtsalt silmad kinni panna ja kae nalja, jäingi magama.
Hommikul avastasin, et Mari, vana sinder, on ilmselt minust VEEL kauem üleval passinud ja rahumeeli telefoniga lastetoas hullu pannud. Igatahes oli ta veel kell kolm öösel endale mingi portsu mänge ostnud, kokku mingi paarikümne euro eest. Nojah, eile just üks tuttavrääkis, kuidas ta laps mitmesaja euri eest mingisuguseid Robloxi vms asju ostis, nii et alati võiks hullem olla.
Ühesõnaga – kas ma juba liiga vana ei ole selleks “omg, läksin peikaga lahku, my life sucks” teemaks v? Ei ole v!? Ma ennist arvasin, et see tiinekate värk, aga tuleb välja, et saab rahulikult vist terve elu sellega maadelda. Imelik on ainult see, et tiinekana oli see südamevalu kuidagi intensiivsem ja teravam. Umbes nagu “issand, ma ei suuda enam kunagi kedagi armastada” teema. Ma mäletan, kuidas ma täiesti siiralt mingi 15-aastasena Juhanist lahku minnes mõtlesin, et nojah. See oli siin nüüd mu eluarmastus ja ees ootavad umbes 50-60 aastat üksindust.
Nüüd on päris probleemid ja eneseanalüüsioskused ka suuremad, aga tunne ise tuimem. Kas see on see värk, et iga aastaga oled rohkem dead inside v? Sellisel juhul peaksid lahkuminekud seitsmekümnendates kohe eriti valutud olema. Selles suhtes lebom ka, tead ise kah, et varsti enivei minek, kaua kannatama ei pea 😀
PS! Vabandan väga ebaviisaka avapildi eest, ma tegin selle eile hommikul kell kuus, mil ma otsustasin, et life sucks ja saatsin sõbrannadele pildi enda meeleolust 😀
26 kommentaari
Läheb üle. Keskendu muule. Kui see vähegi võimalik on. Aga tean seda tunnet, et kõik tunduvad toredad….kuni enam pole. See on usalduse kadu vastassoo suhtes. Ise ka kogenud, 3 korda järjest ja 2a möödudes pole usaldus taastuma hakanud. Mis siis teen, olen üksi ja iga mees tundubki vähegi lähemalt tundma õppides ikkagi ebausaldusväärne selja taha sehkendav ja hoolimatu jobu. Mis teha.
Üksi tegelt on parem olla ka.
Dead-inside teooria on megahea ?? ise ka arusaanud, et aastatega võtan kõik pasa tuimemalt vastu, niiet juhhei ja hõissa, can’t wait kuni ma 80 ja kõigest sügavalt ükskõik ?
Lapsele kindel tel arve kuus ja kui selle ületab siis vsjo. Ei saa ju nii et lampi teeb arvet ja ostab mänge mina küll nii ei lubaks
Ma ei ole sinu blogi regulaarne lugeja, aga FB soovitas seda siin ja sain aru, et see auk, kus sa hetkel kükitad, on seesama kust ma ise praegu välja püüan ronida. Minu kihlatu jättis mind hiljuti maha – pärast 6 aastat kooselu, pärast meeletuid minupoolseid kompromisse ja ohverdusi. Mis kõige parem – ta tegi seda 1,5 kuud enne pulmi. Telefoni teel. Lihtsalt seepärast, et arvas, et suudab ehk kellegi teisega veel õnnelikumaks saada.
Ma jõin esimesed päevad pärast lahkuminekut ennast iga päev mäluauku, aga järgmisel päeval oli veel õnnetum olla. Viimased päevad olen hakanud ennast paremini tundma, avastasin, et kõige parem “ravi” on enda poputamine, positiivsed mõtted, uued kogemused, sõbrad ja metsik trenn. Ma näen praegu välja parem kui kunagi varem ja tunnen, et olen hakanud oma kaotatud enesekindlust tagasi saama.
Soovin sulle väga palju edu sellest üle saamisel. Pea meeles, et sina oled kõige tähtsam ja iseendaga olles saad alati kindel olla, et sa ei saa haiget 🙂
Tead ma selle faasi, kus ma peale lahkuminekut konkreetselt AINULT täis suutsin olla, tegin ma juba sügisel ära ja enam ei viitsi. Ma ju tean samamoodi, et ega sellega ju kass ära ei lähe eriti kauaks.
Tunnete talitsemis oskus on lihtsalt juba omandatud kogemustega.
Oskad toime tulla endaga ja endale igasugu asju sisestada, no kogemused mängivad ka rolli, nüüd juba tead et kaks nädalat ja on juba lihtsam, siis kaks kuud ja on veel lihtsam ja poole aastaga oled unustanud juba asja. Peasi et teadvustad et tal on endaga mingid probleemid ja mingu tehku end korda enne kui uude suhtesse astub ja ei lase end tagasi tõmmata, teist enam asja ei saa sest sellised asjad mis juhtus jäävad eluksajaks kripeldama ja tänu sellele on halvasti ütlemised ja reedetud tunne alati kuskil ning lööb vihahoos välja.
Kui suhte algstaadiumis juhtub usalduse kuritarvitamine pole enam teise inimesega miskit peale hakat.
Ma soovitan sulle mediteerimist, youtubes head videod olemas, ma proovisin täitsa järgi kui viimane kord lahku läksin. 1 kord päevas tegin kindlasti, kui mingit endise suhte kihast infi sain vahel siis oli kiiresti vaja veel mediteerida 😀 tundub naljakas aga aitab
Ma kujutan ette, kuidas ma, nuga käes, hullupilguga mediteerin kuskil 😀
“Kas ma juba liiga vana ei ole selleks “omg, läksin peikaga lahku, my life sucks” teemaks v? Ei ole v!?”
Ei ei, kus sa sellega, vanuses 38 pole ka veel sugugi hilja sellisteks asjadeks. Ega 42 ka takistuseks pole. Ja 64, kui vaja. See teema ei kao vanusega.
Ja lisaks veel, et su keha on üsna suurt ja raske füüsiliset muutust läbi elamas.. see kõik mõjutab ka emotsioone. See peaks aasta- kahega normaliseeruma:)
Ei ole vana 🙂 Sa pikalt perele ja lastele elanud… Nüüd uued tuuled, mis vajavad harju(ta)mist… Ma varsti 42 ja ikka esineb selliseid armumise sutsakaid/füüsilist tõmmet 🙂 Läheb muudkui lihtsamaks ja lihtsamaks, ära muretse 🙂
Südamevalu lahkuminekul võrdlevad spetsialistid täiesti füüsilise valuga. Kusjuures soovitatakse lausa valuvaigisteid. Ilma naljata. Emotsionaalset valu ei tasu alahinnata. Vaimne tervis ikkagi. Pluss veel need faasid, mis tulevad: eitamine, kurbus, viha, lein ja ma ei tea, mis veel, aga minu meelest see on normaalne läbi teha. Eks ta tüütu on ja vastik, aga mina saan sinust aru. Ma elan alati kõike jõhkralt läbi ja nutan, las teised arvavad, mis tahavad. Ikkagi üks suhe sai läbi ja inimene on elust nagu lahkunud. No mitte päriselt, aga saad aru küll pointist. Tean seda sitta tunnet. Soovin sulle head tervenemist Mallu! ?
Päikest ei soovi ??♀️
kammin kohe paratsetamooli sisse siis 😀
Wtf sa hommikul kell 6 nii ilus v ? agaaa täiega kahju sinust, kui palju sitta sul paari päevaga juhtund on, see pole norm
Naljakas on see et kohe postituse all on: sulle võib ka see huvi pakkuda: nutmisest 4. Nov 2015 kus avapildiks oled pannud meemi et if you see someone crying ask them if it’s because their haircut. Nii et ma igalsjuhuks küsin siis. Juuste pärast nutad tegelt?? ?
Aga ei ma tegelt olen nõus et heartbreak sucks ja see tegelikult tundub sellisena nagu oleks ribid murtud mitte süda murtud – hingatagi on valus ja ainult käid ja ohkad. Ma ise olen ka vanuse lisandumisega aru saanud et first cut is the deepest! Sellist südamevalu nagu esimese armastuse lõppemine pole ma rohkem tundnud. Aga mis ei tapa see lihtsalt piiiinab lõputult. Muud ei oskagi öelda kui soovin lihtsalt et aeg kiiremini mööduks sellest uskumatust nädalast mis sul olnud on sest ainult aeg parandab südame-haavu . PS ma oleks olnud kogu oma palga maksma kui apteegis olnud sellist rohtu nagu heartbreak cure! Jube nõme et gripi ja konnasilmade vastu leiab sealt sada rohtu aga common heartbreak vastu pole veel keegi midagi leiutanud
No tegelikult on, selle nimi on alkohol 😀
Mina maksan elisale iga kuu u 1eur, et mu laps ei saaks oma telefoniga oste teha. Varem ka ostis ning korduvad seletused kahjuks ei mõjunud, seega väga hea teenus neil. Soovitan uurida 🙂
Omg sama, mäletan kuidas olin 23 ja esimest lahkuminekut üle elasin mōeldes, et neveeer enam kellegagi koos olla ei taha, võtan 3 koera ja naudin üksindust. Ka vist esimesed 2-3 päeva olin 24/7 üleval ja mõtlesin, kas ma üldse kunagi enam magan. Ja siis konkreetselt hakkasin kolmandal õhtul lambaid lugema, see aitas ja magasin lausa mingi 4 tundi järjest 😀
Teine lahkuminek oli selles mõttes lebom, et teadsin eelmise põhjal, et küll üle läheb. Sest esimesega oli väga reaalselt selline mōte ja uskumus, et ma ulun elu lõpuni eksi taga ja never ei taha uut meest 😀 aga noh kae õudu, sain kolmanda ja oleme tänaseks viis aastat kenasti koos olnud. Väga loodan, et rohkem selle lahkumineku värgiga dealima ei pea. Jõudu ja jaksu sulle!❤️
Mul ka praegu kõik sõbrad on mingi omg mallu, ma tean TÄPSELT ühte tüüpi, kes sulle sobiks, ta nii tore, las ma tutvustan teid. No fucking thanks, nad kõik tunduvad toredad 😀 Kuni nad ei ole enam
Haa! See on nii tõsi ?
Suhete kohta ei oska ma küll mingisugust nõu anda ega kuidagi lohutada, aga et lapsed ennast zombiks ei mängiks ja utoopilisi arveid ei tekitaks soovitan ma alla laadida nii enda kui laste telefonidesse selline äpp nagu Family Link. Saad ise kontrollida, kui kaua laps telefonis olla saab (peale lukku minemist saab ainult helistada) ja näed kohe ära, mis mänge laps alla laadida tahab ja kui sina seda ei kinnita, siis alla laadida ei saa ?
Ma kinnitan enda ema näitel, et 70ndates ei ole lihtsam ja draamasid jätkub ka siis. 😀 Nii, et lootust pole.
Esimene armumine oli nii ilus ja vabastv, sest isegi ju veel ei teadnud, et võib juhtuda nii, et sa teisele ei meeldigi või et ta teeb midagi, mis teeb haiget. Puudus kogemus ja teadmine sellest mõtlemiseks, kartmiseks. Lihtsalt oli ilus tunne ja sellest piisaski, et olla õnnelik. Mida aeg edasi, seda vähem mulle meeldib armunud olla, sest see on üks faking piin. Aga äkki, mis siis kui, kogu aeg on mingi megahirm selle asemel, et lennata.
Konkreetselt JAA
Liiiiiga lühike halapostitus, kirjuta teinekord pikemalt. Hea kohvitassi kõrvale lugeda ??
Haha, ma oleks võinud pikemalt halada, aga endal hakkas ka piinlik 😀
I feel you! Ise samamoodi lapin siin oma haiget saanud südant kokku. Tunne on sitaks valus, aga mitte nii intensiivne nagu vanasti. Ma tean, et saan sellest üle millalgi varsti.
Family linki pole mõelnud Mari telefonis kasutadaa?
Jääks alles nii raha kui ka lapse ööuni ?