Ma ei ole kindel, kas ma peaks seda siia üldse kirja panema lootuses, et ma vastu ainult näägutusi et saa, et “ise sa ju tahtsid lahku minna, PARAS!” Aga mul on tõesti Lende pärast mure ja ma ei oska temaga midagi ette võtta. Viimased paar kuud, eriti just ütleme viimane kuu, ei taha Lende absoluutselt Kardo juurde minna. Ma arvan, et mingi ühel korrast kümnest läheb ta sinna ilma suure nututa ja ma olen täiesti nõutu. See on nii kurb ja vastik, aga vot midagi ette ka ei oska võtta.
Räägin talle mega põnevusega, et jee, lähme issi juurde, kui ta kohe lajatab, et tema ei taha. Ma olen temaga Kardo juures trepil istunud ja teda lohutanud ja kallistanud ja hoidnud. Lõpptulemus on ikka see, et ta klammerdub mu külge ja nutab. Mari ja Marta on jumala fine, aga see vaene Lende…
Ma olen teda mõnikord isegi koju tagasi toonud, sest nii kurb hakkab inimesest. Paraku ei ole ka see eriti jätkusuutlik, sest mõnikord pean ma ju ise ka kuskil käima ja ei saa teda kaasa võtta. Lisaks tunduks see ka teiste suhtes ebaaus, et Lende justkui saab minuga jääda ja nemad mitte. No ja lisaks see, et Kardo tahab ju ka Lendega olla.
Kui Lende seal on, siis pole nagu probleemi ja tal on seal lõbus ja tore, aga neist kolmest on tema ikka see, kes kogu aeg emme järgi küsib. Vahel ei taha ta isegi kõik koos Kardo juurde minna, justkui hirmus, et äkki ma lähen kuskile ära.
Täiesti masendav. Ilmselt peaks kuskile lastepsühholoogi juurde pöörduma, aga ega Lende ei ole suur jutumees ka. Ütleb lihtsalt, et tema tahab emmega olla ja lihtsalt EI TAHA issi juurde minna. Ma ju tean, et Kardo teeb seal nendega igast pulli ja neil on seal äge, seega ma ei saagi aru, kust ja miks see blokk praegu tuli, aga see on pehmelt öeldes väga kurb. Ei ole just tore ära sõita, kui laps aia ääres nutab… Kardo pakkus, et ma peaks nii tegema, et tsillin ise ka seal ja siis kui Lende ei märka, siis ära hiilima, aga see tundub mulle veel kuidagi eriti hull. Ma ikka alati ütlen tsau ja teen kalli ja musi ja ütlen, et millal ma järgi tulen jne, ära haihtumine tunduks veidi karm.
Mida ma tegema peaksin? On kellelgi sellist kogemust? Või oskaks midagi huupi välja pakkuda?
86 kommentaari
Palun lugege seda artiklit. See on tähtis, igal aastal on menetluses umbes 500 laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumit ja nende hulgas on ka lihased isad, kes oma lapsi ära kasutavad. Palun, emad, see pole naljaasi kui lapsel on tõrge isa suhtes. Uurige ja kaitske oma lapsi
Ma võin sulle garanteerida, et SELLES küll kindlasti asi ei ole.
Nädal emast eemal on iga lapse jaoks tegelikult raske, kôik ei näita seda välja, Lenne näitab. Ealiselt on tema jaoks hetkel ema tähtsus väga oluline. Psühholoog ei tee siin midagi, peaksite Kardoga arutama, et Lenne vajab hetkel võib-olla teistsugust süsteemi kui nädal ja nädal. Kui turvatunne on lapses jälle taastunud, siis saad jälle pikemaks teda Kardo juurde saata. Praegu peaks ta rohkem sinuga olema.
Seda laste jagamist peakski vaatama lastest lähtuvalt ja vajadusel kohandama nende hetke olukorraga, et mitte traumat juurde teha. Mul endal ka 3 last ja elan lahus, minu lapsed ei taha üle paari päeva isaga olla, siis on igatsus juba üle võlli (2 ja 4), kuigi isa igatsus on ka minuga olles, siis see ei ole nii dramaatiline. Praegu kannatangi hambad ristis seda üksi kasvatamist 🙁
Ma ei tea, kas seda vōiks lasteaia viimisega natuke võrrelda? Seal ka üldiselt käib lapse üleandmine kiirelt, nutab ei nuta, ei ole koos istumist ja lohutamist kuna see asi läheb üle hüsteeriaks üldiselt. Antud juhul sa viid ta isa juurde, kus sa tead on tal tore ja turvaline – seega lähed sinna musi kalli kōigile ja annad nutva (mitte nutva) lapse isale sülle. Ja lähed ara – ûtled emme tuleb homme peale lōunaund järgi vms, armastan, musi. Lubad, tegutsed nii nagu lubasid. Kui aga sa annad alla ja lähed temaga koju, siis vōid kindel olla, et probleem süveneb, sest ta teab et ta saab sinuga ära minna – mida rohkem nutan seda kiiremini saan. Proovi olla ise enesekindel ja üleandmine tee kiirelt ja konkreetselt. Kui järgi lähed ära ole liiga ninnu-nänni. Neutraalne, rahulik. Usu mind, kui nii tegutsed su probleem kaob. Lasteaiaga täpselt sama 🙂
Kaks asja, mis võivad lapsele jätta mulje, et ta hirm on õgustatud ja nutt täiesti vajalik: kui sa teda isa juurde viies lohutad (“Ei ole midagi, siin saab lõbus olema ja emme tuleb tagasi!”) ning tagasi tulles erilise entusiasmiga tervitad (“Ossamukullake, näe, siin ma nüüd lõpuks olen!”)
Lapsel võib jääda kahtluseuss sisse – kui lohutab ja rõõmustab, siis järelikult oli siin vahepeal siiski midagi kahtlast toimumas, ma igaks juhuks tõrgun edaspidi ka!
See tunne pole kahtlemata nii selge ja mõte nii sirge, kui siia kirja sai, aga muster on umbes selline küll. Lastepsühholoog seletab paremini, psühholoogi juurde mineku mõte on mõistlik.
Ma olin ise Lendest küll vanem, mingi 10 umbes kui mu vanemad lahutasid. Ja alguses ei olnudki nagu midagi, kuid siis kuidagi hakkasin isa vastu väga nõmedalt käituma. Ma ei teagi miks. Ma ei taha öelda, et ma olin ta “lemmik” laps, aga me oleme vist kõige sarnasemad ja sellest tulenevalt ka lähedased. Kuidagi ma ikka ajasin selle viha tema kaela, et teda enam ei ole. Oli ju ka, aga minu elu ju oli ikka muutunud ja kuidagi see ikka mingi trotsi minus tekitas. Kusjuures muidu olin väga hea laps, aga isaga mingi aeg nagu hull tiinekas ja eks see oli raske kõigile. Ise sain alles hiljem aru mis see üldse oli, selle sees nagu ei osanud muud moodi. Läks üle, isaga olen võrreldes õdedega ikka kõige lähedasem. Sellel ajal minuga muidugi keegi ei tegelenud, öeldi et ära enam tee ja miks miks…
Tahaksin enda poolt lisada ka, et see nädal ja nädal süsteem on lapsevanema seisukohast jube mugav . Saab ilma lasteta olla ja samas kindla süsteemiga ka lastega. Laste seisukohast on pigem tegu kurnava süsteemiga (minu arvates). Vahest, kui sul oma kodu valmis, mis Kardoga lähestikku, ja lapsed veidi suuremad, loksub asi paika vabagraafikuna. Mulle isiklikult tundub see kõige valutum ja lapsed ei tunne sundust kuskil olla, sest nii näeb kokkulepe ette. Enda laste puhul katsusin ette kujutada, kuidas mulle meeldiks, et asjad oleks. Kui sa paneksid ennast laste olukorda, kas sulle tundub, et see süsteem on laste hüvesid silmas pidades kõige õigem v pigem paika pandud vanema hüvanguks.
Mõni laps ongi emmekam kui teine.. mul kõige väiksem laps,nüüd 6 aastane juba ja on kohati see emmekus hullemaks veel läinud kuu varem oli.. oli ka perioode kus issi juurde ei tahtnud jne,aind emme emme.. me muidugi lasimegi siis olla tal,läks siis kui ise jälle valmis oli. Praegu jälle emme ees ja emme taga,polegi nagu midagi teha.. elan üle jälle selle perioodi ? muidu ju tubli ja terve laps aga ju siis on selliseid hellemaid perioode,nagu meilgi täiskasvanutel..
Esiteks- kõik saab korda. Lende saab vanemaks ja see probleem kaob. Tõenäoliselt meeldib talle lihtsalt sinuga pisut rohkem olla, kui Kardoga. Mitte, et Kardoga lahe ja tore poleks, aga lihtsalt- inimesed on erinevad.
Ei saa need lapsed neid hingelisi traumasid nii kergelt, nagu väidetakse. Mitte midagi halba ju lapsega ei toimu. Ta lihtsalt peab oma isa juurde minema.
Ma ise läksin väiksena igal hommikul lasteaeda suure kisa saatel ja näe, hilisemas elus pole mingeid traumasid sellega seoses.
Minema hiilimist ma siiski ei soovita, sest lastele jäävad sellised asjad meelde. Usalduse küsimus lihtsalt. Nt minu tütrel on siiamaani meeles 15 aasta tagune asi, kui vanaema talle kord valetas, et tal on kodus päris elus päkapikk, et laps enda juurde nädalavahetuseks meelitada. Ning hiljem selgus, et see oli kõigest ikkagi mänguasi.
Mulle tundub, et lastel ongi lihtsalt selles eas ema rohkem vaja, öeldagu mida tahes, et ema ja isa on võrdsed. Mõlemad ongi võrdselt vanemad aga kumbki ei asenda lastele teise rolli.
Ja sinna pole midagi teha kui laps ei taha minna. Ükskõik kui palju seda promoda. Aja jooksul vb lepib lihtsalt sellega rohkem ja saab aru rohkem. Ja see ei tähenda, et teise vanema juures halb peaks olema. Kuigi on ka selliseid juhtumeid kui nt teine vanem pole emotsionaalselt terve jne. Sinu puhul pole ju see teemaks.
Pealegi ei pruugi ühelegi lapsele meeldida et ta peab kahe kodu vahet pendeldama. Lapsed vajavad kindlustunnet ja turvatunnet. Ükskõik kui toredad need kaks kodu on. Aga midagi teha ka pole kui selles olukorras. Lihtsalt olemas olla lapsele ja kinnitada, et alati oled ja varsti juba näebki sind. Ja võtta seda üks kord korraga. Koos kogu perega veedetud aeg ka kindlasti aitab ja rahustab.
Mis muud ikka?
Kuidagi peaks Lende ikka jutule saama. Lapsel võib tihti olla ka väga tühine põhjus, mille ta ise peas suureks mõelnud ja sellest ka trots tekkinud.
Enda lapsel tekkis nii ühest hetkest lasteaiaga tõrge. Põhjus oli täiesti tühine, et üks laps ei andnud kätt. Peas oli laps kedranud, et tal pole ÜHTEGI sõpra lasteaias ja ta ei taha sinna enam minna. Läks päris pikalt kui probleemile jälile saime.
Ma ise arvan nii et lapsed tunnetavad vanemate omavahelist suhet. See peab olema usaldav. Selle toetamiseks võib nt enne omavahel Kardoga läbi rääkida mingid tegevused mida plaanis teha on ja siis Lende juba varakult ette valmistada. Nt et millise kujuga küpsiseid ta teha tahaks isa juures, mida ta joonistada tahaks, vms. Ma ei tea mis asju nad koos teevad aga laste jaoks annab iga tegevust põnevalt serveerida ja selle ümber mingi jutu koostada et tegevus huvitav tunduks. Ja ise sa siis kinnita Lendele et sa oled tema jaoks olemas ja ei kao kuhugi kuigi tõesti lähed ära. Et teeb oma kùpsised ära ja magab mõned ööd isaga ja siis jälle sinuga. 🙂 vb uurida Lendelt veel et mis see on mida ta sinuga teha tahaks? Äkki ka midagi sellist mille puhul sa saad öelda et “käid poes plastiliini ostmas samal ajal kui tema isaga on”. Ja siis hiljem voolite plastiliinist ussikesi keda plastiliinilinnud nokivad vm megatoredat 😀 Ma oma lapsele näitasin peppa bumerangi videot youtubest ja siis sealt hakkasin kasutama väljendit:”emme tuleb alati tagasi nagu bumerang” 😀
see Priit on lihtsalt superkass, palun ära seda ära kaota, Võimalik, et Lendel on lahutuse järel tekkinud stress, kindlasti tegutse, mänguterapeut tundus asjalik soovitus.
Ma arvan, et see mingi periood lihtsalt. Need arenguetapid on ju lastel päris pikalt veel peale beebiiga. Mul 2,5a poiss ei lase isal midagi teha hetkel. Kui isa üritab lapsel peale sööki nägu minna pesema, mingi mänguasja kätte anda (mida laps ise tahab) vms siis kukub hüsteeriliselt nutma ja on “emme-emme”. Täiesti müstika meie endi jaoks ka, kuigi elame ja oleme 24/7 koos ??♀️
Lende on see õnnetu keskmine, kes pidanud oma tähelepanu jagama. Kui sul Marta beebi oli, siis võttis tema ju suuuuure osa sinu tähelepanust ja lähedusest, Lende hoidiski siis issi poolele.
Nüüd aga näeb ka tema võimalust saada rohkem sinu tähelepanu vm. Täiesti normaalne.
Te ei pea ju jagama lapsi nii, et kõik kolm korraga 2 nädalat ühe juures ja siis 2 nädalat teise juures. Lapsevanem ollakse nagunii 24/7. Proovige hajutada lapsi, nii et kogu aeg on keegi kellegi juures. Ehk õnnestu nii Lendel saada rohkem tähelepanu või seda vajalikku ùks- ühele aega. Lasteaiaga loksub süsteem jälle paremini paika.
Mida su oma terapeut soovitada oskab, soovitad lahutust ehk oskab ka laste hingehaavade osas nõu anda.
Olles lasteaiaõpetaja sõimerühmas ei poolda mina mitte mingil juhul sellist varianti, et vanem kaob lihtsalt ära. Mõelge ise – laps läheb kuslile koos vanemaga ja siis äkki on temale kõige tähtsam inimene lihtsalt kadunud. Tundub küll, et ta mingil hetkel nö unustab ära, aga tegelikult sisimas on see nende jaoks suur mure. Jah, laps küll nutab ja seda nuttu on kindlasti lahkuval vanemal raske näha, aga vähemalt laps teab, et vanem on läinud ja tal ei ole vaja mutseda, et vanem on kadunud või et äkki ta ikka ilmub kuskilt peidust välja.
Aga minule tuli sinu teksti lugedes kohe selline mõte – enne elasite kõik koos Kardo juures. Lende nägi, et emme läks sealt ära ja jättis issi sinna maha. Nüüd ehk Lende kardabki, et äkki emme ei tule talle ka ühel hetkel enam järgi ja seepärast ei tahagi sinna maha jääda. Ta teab, et issi on selles samas vanas tuttavas kohas koguaeg olemas ja teda võib omapead jätta. Emme on aga uues võõras kohas ja äkki ta kaobki sinna võõrasse kohta ära.
Mari on juba suur ja saab asjast aru, Marta aga liiga väike ja ei saa asjast veel aru. Lende midagi mõistab, aga ei oska seda enda jaoks veel õigesti mõista. Usun, et olete lastega lahkumiekust igatemoodi rääkinud aga ehk tõesti aitab kolmanda osapoole sekkumine.
Tihti aitab laste emotsioonaalset seisundit mõista ka see, kuidas nad mängivad nukkude vmsga.
Olles sellises olukorras, ma kindlasti ei hiiliks minema. See vaid tekitab lapses usaldamatust ja stressi. Küll aga alustaksid laste üleandmise päeval Lendele varakult, milline päev välja näeb ning võimalikult täpselt ka üleandmise hetke. Ehk aitab see mõttega paremini harjuda. Lisaks vajab ta ehk sinult selget sõnumit, et sinu poolest on ok, kui ta Kardo juurde läheb. Võibolla on tõrksus Kardo juurde minekust tingitud sellest, et ta ei soovi sind kurvastada. Või tunneb muret sinu pärast.
Kindlasti tekib teil koos mõni eriline hetk koos mängides, kus saate ehk neil teemadel Lendega rääkida.
Me läksime sammuti lahku ja laps 4a ning laps ei taha näiteks vanaema juurde jääda ilma minuga ,on õnnetu jne ,ma arvan et ta sammuti kardab et emme läheb ära kuigi me võime seletada ja rääkida aga lastel raske kui ei taju kella jne ,hiilida kindlasti ei tohiks ära
Psühholoog ei pruugi lapsega eriti suhelda, aga nõu oskab ikka anda.
Käisin teise teemaga ja ootasin ka, et räägib/ tegeleb lapsega ja ma vaatan lihtsalt kõrvalt. Aga enamus suhtlemist toimus hoopis minuga ja järgmine kohtumine oli lapseta.
Vb peaks Kardo ja Lende ainult kahekesi midagi lõbusat tegema?
Mul on sama mõte.
See jah karm, aga mõned mõtted, mida võiks proovida.
Las Kardo tuleb sinu juurde lastele järgi, las laps pakib omale mängud kaasa näiteks, millega sooviks issi juures mängida. See tekitab turvatunnet. Mine näiteks õhtul järgi vb tahab kodus sinu juures magada ja hommikul tõusta.
Hakka aegsasti rääkima, millal issi juurde lähevad, mis nad seal teevad jne.
Mina ise olen lapsel andnud valida ja nutuga pole saatnud kodunt ära. See käitumine läheb küll üle, aga võtab lapsel aega.
Jaa eile tegime nii 🙂
Never in ever ei tohi lihtsalt ära hiilida. See teeb lapsele veel suurema trauma. Ei usalda seda vanemat enam üldse kui too ka lubab sinna jääda
Mulle meenutab Lende mu enda vanemat tütart. Ta on ka pisikesest peale olnud selline n-ö tõsine vanainimene, Lende tundub piltidelt samasugune.
Tütrega samamoodi pisikesest peale olnud jama n-ö minust eemale saamisega. Ükskõik kas issi juurde või lihstalt vanaemaga koju kui poodi lähen vms, mis iganes. Need kõik on jumala ägedad ja armsad inimesed, ta räägib kuidas ta neid armastab jne aga ikka nendega jäämine alati mingi tohutu draama saatel.
Proovisime absoluutselt kõiki asju, ka psühholoogi juures käisime aga tulemus null. Seal ka rääkis, et issiga väga meeldib ja mammaga ja tädiga jne.
Psühholoog soovitas jääda endale kindlaks ning mitte n-ö järele anda, a la viid koju tagasi. Pigem arutleda ka motiveerida teda sinna jääma. Pigem isegi mitte laskuda pikka lohutamisse a la otsatupsununnu jää nüüd issi juurde vaid öeldagi lihtsalt, et nii on ja kõik, tulen kolmapäeval.
Ma ei tea kas asi selles aga sellise konkreetsusega jäi jauramist lõpuks vähemaks küll.
Siinkohal mul vastupidine kogemus ära hiilimisele. Lasteaia näitel. Eriti meeles vanima lapsega. Kui nägi mu ära minemist, oli väga hull klammerdumine ja nutt, kui sain uksest välja, kui ta kuhugi toimetama läks, oli palju parem. Oli küsinud, kus rmme on, sai vastuseks, et emme pidi töõlre minema, kurvastas, kuid nutumaratoni ei järgnenud. Seega on samuti tehtud pigem nii teise ja kolmandagi lapsega. Loomulikult on kodus enne läbi räägitud, et kuhu minek ja millal järgi ning seni on tal tore jne.
Tere Mallu!
Tead see psühholoogi mõte on sul hea. Sulle võib-olla tundub ,et Lende pole eriline jutumees 😀 aga nemad oskavad ikka lastelt kätte saada infot mis vaja ja oskavad sind edasi aidata ,kuidas edasi.
Mul endal oli sama probleem IGAKORD laps nuttis kui isa juurde pidi minema ja samas igakord kui koju pidi tulema nuttis samuti 😀 seega jäi mulje ,et ei tahtnud sinna ja hiljem enam tagasi ka.
Meie saime lõpuks aru ,lihtsalt et ta ei tahtnud lihtsalt valida meie vahel. Ja ega lõpuks lahendust polnudki. Nüüd on ta juba suur poiss 8 ne … Aga nüüd räägime temaga nagu täiskasvanud inimesega ja nüüd elab ta isaga kuna see oli tema otsus. Aga vahel tõmbab ikka jätkuvalt silma märjaks kui minema peab ?.
Aga ära muretse ,halb tunne on kindlasti aga see läheb üle! Olge kõik tublid !
Kuidas oleks, kui Kardo Lendega 1:1 aega saaks veeta? Või see päädiks veel suurema draamaga?
Tead, me elame kõik koos aga Lende ealisel pojal esineb isa tõrjumise perioode. Tahab olla ainult minuga, isa ei tohi temaga isegi rääkida. Klammerdub minu külge. Isast kahju, sest ta on palju lahedam kui mina 🙂
Ma ise pakun, et see läheb üle. Jätkaks samamoodi, räägiks isast ainult head.
Las isa veedab lapsega 1+1 aega.
Teiseks ma käisin enda lapsega. Ta oskab anda sellist nõu vb sina ei tule sellepeale.
Mina sain küll abi. Meil on käitumise probleemid. Sain nippe küll.
Mul on kodus ka selline klamber. Eriti hull oli eelmine aasta. Ma käisin poodi nii, et laps jooksis auto taga autole järgi ja nuttis. Ta kartis, et lähen ära. Elame lapse isaga koos ja ta ei tahtnud isegi temaga koos koju jääda. Ma ei saanud kuskile minna. (teda tuli reaalselt kinni hoida, kui ma kuskile läksin).
Meil on kokku 3last.
Mina läksin psühholoogi juurde. Arutasime kõik lahti. Sain ka aru, kus selline klammerdumine tuli.
Näiteks : sündis meie perre aasta tagasi uus laps, tema lemmik kasvataja läks töölt ära. Enne seda 2.a tagasi sündis tema lemmikul tädil laps ja ta ei saanud tavapärast tähelepanu. Lapse isa töötas Soomes ja viibis vähe kodus.
Lapse jaoks oli seda kõike liiga palju.
Kirjuta ülesse, mis on Lende ümber viimasel ajal muutunud – kindlasti on veel midagi kahesilma vahele jäänud.
Mäletan enda lapsepõlvest, et tahtsin samuti emaga kogu aeg koos olla, kuid minu eesmärk oli see, et nii tal ei ole võimalik uut meest endale leida. Lapsed ikka sisimas loodavad, et vanemad jälle koos oleksid ja teatud eas oskavad neid samme ka teha. Lende on küll veel liiga noor sellise mõtlemise jaoks, kuid teismeline mõtleb kahjuks nii. Ise hakkasin alles täiskasvanuna mõistma miks mu vanemad kokku ei sobinud ja koos ei olnud, kuid teismelisena tahtsin kõik ema peikad minema saata ?
Mariana Saksniit on kindlasti üks parimaid! 🙂
Ma arvan ka, et tasuks proovida nii, et Kardo tuleb järgi või kui ise lapsed sinna viid, siis võiksid seal kauem olla. A la kõige pealt võiksite kõik koos süüa, natuke chillida ja alles siis ära minna. Samuti võiksite nädalas korra või ülenädala teha midagi kõik koos ühe perena.
Meil juhtus ka selline asi ja aru saada oli täiesti võimatu. Palju, palju hiljem tuli juhuslikult välja, et midagi oli juhtunud selle vanema juures, kelle juurde ei tahetud minna (ja ùldse mitte selle vanemaga seoses vaid teine laps tegi midagi). Ja eks see tekitas paha tunde lapses sinnamineku suhtes. Läks ruttu üle ja meelest õnneks siiski. Loodetavasti läheb teil ka ruttu üle..
Nüüd ma olen see nõme kommentaator? aga ausalt, mina väsiks ka ära, kui peaks iga jumala nädal kolima edasi-tagasi. Tee proovi ja ela ise kohvri otsas ja vaheta iga nädal elukohta. Mina just ei sunniks last. Iga laps on nii erinev. Laseks tal siis ema juures olla, kuni see issikas Lende temast välja jälle ilmub. Isas/ emas pole kindlasti asi ma usun.
PS! Ma pole psühholoog, ega terapeut jne.
PS2! Ma usun, et te leiate lõpuks lahenduse ka ning kõik laabub 🙂
PS3! Ja vabandust ka, ma lihtsalt pidin ? aga ausalt üldse mitte halva pärast, kuigi see kõlab mingi hullu süüdistusena. Teie ilmselgelt tahate Kardoga lastele parimat ja sama võrdselt aega panustada. Lihtsalt Lende on selline teistmoodi krutskeid täis tüdruk ja tahab omamoodi asjadega tegeleda ja noh keskmise lapse sündroom ka. ?
Mina mõtlesin kohe sama. Miks otsida lahendust Lende isa juurde jätmiseks kui võib teda enda juures hoida? Ise Mallu oled selline vaba graafiku inimene ja vabalt võtja, aga lapsel täpselt nädal -nädal graafik.
Kas nii ei ole kergem kui kardo ta ise sinu juurest võtab. Või nt kõikide lastega ōue ja siis tuleb kardo neile järgi?
Tere, Minul ka lahkuminek selja taga, lapsed on põhiosas minuga ja nv siis oma isaga ja ka tulnud ete probleeme, et üks lastest ei taha minna. Tuli välja, et probleem oli selles, et tahtsid ka üksteisest puhata, st üksi olla, oma asju teha ja siis nüüd teeme nii et ka nädala sees saavad soovi kohaselt olla siin või seal. Ikka koos ka, aga saavad ka seda omaette aega, mida ka mina nt hullult vajan, et olla üksi aegajalt. Tundub, et ka mu lapsed tahavad olla vahepeal üksi enda asjade ja tegemistega. Sellega probleem lahenes, nüüd on vabagraafik. Kooli ajal ikka põhikoht minu juures (et mul oleks kontroll), aga siiski säilib valikuvõimalus vajadusel. Äkki lihtsalt selline range graafik pole Lendele sobilik. Mulle endale nt poleks ja seepärast sobib meile vaba graafik ja lapsed ise saavad ka sõna sekka öelda. Reeglid ja kohustused (õppetöö, trennid, magamaminek) mõlemas kohas samad. Teine mõte see, et äkki Kardol on reeglid jäigemad ja sinul selline fun vabakasvatus ja seepärast on Lende jaoks lihtsam sinuga olla. Edu.
Sorri aga see nädal-nädal ikka veidi “lõhub” lapsi. Mu mehel ka eksiga laps ja tegid aastaid nii et nädal emme ja nädal ussiga.. Väga suured probleemid tekkisid, just nimelt ei tahetud kord emme juurde ja kord issi juurde.. Praegugi laps ei oska väga olla ja on ebakindel..
Lahendust pole ka pakkuda, see nii kurb ja keeruline lastele.
Eks lastel ole parem nn püsivalt kuskil elada ja keegi siis on nt Nv vms aga ega see ka kõige parem ju pole
Nädal USSI juures võib stressi tekitada küll :D, sry, ma sain aru küll, et näpukas oli, aga kõlas nii naljakalt 😀
mu vanemad läksid lahku, kui olin 7 ja mäletan niiii hästi siiani, kui isa tuli mulle esimest korda järgi(60km) ja mina nutsin toas ja ei tahtnud minna, kuidagi halb tunne oli, ma isegi ei tea miks. ja ei läinudki, isa sõitis koju oma koju tagasi. sisimas lootsin ka alati, et ema ja isa lepivad ära, kuigi ometi oli kasuisa pere väga tore ja sain kasuisa lastega suurteks sõpradeks kohe.
ema ja isa saavad siiani hästi läbi, isa juurde läksin hiljem rõõmuga, palju häid mälestusi on, kui isa juures iga nv käisin. ja ma ARVAN, et mingit suurt traumat mul pole 😀
suht kasutu info, aga noh, tuli meelde enda kogemus 🙂
jõudu ja jaksu, varsti ehk läheb ka rõõmuga 🙂
Osad lapsed on natuke tundlikumad ümbritseva suhtes kui teised. Tal on vaja aega ja harjumist uue olukorraga( et te eraldi elate jne) egas siin väga midagi teha pole psühholoog aitaks sul ehk lapsest aru saada ja saad mõne nõuande kuidas teda toetada paremini. Egas ta pea rääkima(sina räägid). Sina saad kindlust et teed õigesti või mismoodi teha paremini et lapsel parem oleks. Jõudu….
Midagi ei saa sa teha, armas Mallu. Siin aitab ainult aeg. Meil sama läbi elatud. Küll ei tahtnud minu juurde ja siis isa juurde. Palju palju tralli ja nuttu, olen isegi nutnud. Nüüd, 2,5 aastat hiljem, on kõik palju parem. Läheb ilusti ja tuleb ilusti ilma nututa. Ja kui minna ei taha, siis põhjendab ise issile miks jne.
See on üllatus, sest mulle tundus alati, et Lende hoiab just Kardo poole ja Kardo tegeleb just temaga kõige rohkem. Kas ta oskab äkki põhjendada, miks ta ei taha? Saan aru, et ta on kinnisem, kui teised, kuid lambist selline hoiak ikkagi ei tule.
vana hea “kardo tegeleb rohkem lastega” jutt, love it
Minu arust moeldi siin pigem seda, et sa ise ka ukskord kuskil storys vastasid, et Lende on nö. issikas ja Marta emmekas ja Maril vist oli taitsa suva vm
See kirjutaja mõtles vist pigem ikka seda, et Lende oli väga issikas ja Kardo väga hoidis teda. V-o see ongi mingi Lende poolne solvumine hoopis, et issit on vähem pildil…?
Mina sain küll aru, et võrreldes teiste lastega rohkem, mitte võrreldes sinuga? Aga Lendest kahju 🙁 sinust ka 🙁
Ma sain sellest kommentaarist nii aru, et Kardo tegeleb temaga rohkem kui teiste lastega, mitte et Kardo tegeleb temaga rohkem kui sina.
Mulle tundus, et postitaja ei tahtnud üldse öelda, et Kardo lastega rohkem tegeleb, vaid et talle tundus, et Kardo tegeleb lastest just Lendega kõige rohkem. Aga ma saan aru, kust su reaktsioon tuli.
Mitte paha pärast, aga mulle tundub, et kommenteerija mõtles seda, et teiste lastega võrreldes tegeleb Kardo rohkem Lendega, mitte teistega, mitte, et Kardo tegeleb rohkem kui sina ?
Isiklikult arvan ka, et ma läheks mõne terapeudi juurde ja üritaks välja uurida mis lapse hinges toimub❤️
Also, oled väga äge ema ja võtan tihti su postitustest ideid mida lapsega koos teha. ??
Kas sa mitte ei käinud vähemalt paaril puhkusereisil nii, et võtsid kaasa Mari ja/või Marta ja jätsid Lende Kardoga koju? Selle arvamuse, et Kardo tegeleb lastega või nende hoidmisega rohkem, oled blogimise teel ju ise kujundanud. Kui õigesti mäletan, siis Kardo jäi ju koduseks ka seetõttu, et sa töötad kodust ja ta saab siis samal ajal lapsi hoida. Ega blogilugejad ei saa teada, kuidas tegelikkuses asjad olid või on – meil on puhtalt sinu postituste põhjal kujunenud arvamus 🙂
Kõige parem ja valutum süsteem on lasteaia ajal minu arvates see, et üks viib hommikul aeda ja teine tuleb õhtul järele. Ei jää sellist hetke lapsele, kus ta näeks korraga mõlemat vanemat ja tunneks, et ta peaks nagu “valima” nende vahel.
Jaa, lasteaiapäevadel see töötas küll. Okei, nüüd ma saan aru, miks see viimasel ajal just nii – lasteaed ju kinni 😀
See läheb üle. Mul ka tütar. Mida pisem seda vähem teab kellega hetkel olla tahab. Mõnda aega emmega siis issiga. Vb valida muu koht kui lapsed teise vanema juurde lähevad. Meil näiteks oli nii, et lasteaeda läks järgi see kelle juurde läks ja igakord laps rõõmustas, sai ju lasteaiast ära. Kindlasti mis väga aitab on see kui teisest vanemast head rääkida, et mõlemad armastavad teda väga ja teada anda, et emme ja issi saavad väga hästi läbi. See annab kindlustunde ja laps tunneb siis, et ei pea valima
Tean mehe õelaps samasugune aga vaikselt, kui ära hiilida, siis see tõesti toimib ta pärast nagu korra hakkab otsima ja unustab ära ja kui emme tuleb, siis nii rõõmus, sest muu taktika ei toimi, muidu kohe kisa lahti.
Ehk proovida nii, et sina ei vii lapsi vaid Kardo tuleb neile järgi. Kuigi jah, Kardol vist pole lube, seega see veidi keerulisem. Aga mõte selles, et äkki, siis on kuidagi lihtsam Lendel kaasa minna.
Tead, täna just tuli Kardo järgi ja Lende küll korra ütles, et ei taha minna, aga tegelt läks jumala rõõmsalt 😀 Vb tõesti peaks edaspidi nii proovima
Lende harjunud , et seal majas Kardo juures olete kõik koos olnud, tema jaoks turvaline , et kõik armsad tema ligidal!
Minema hiilimist ma ei poolda, mis sest, et seda lasteaiaga harjutamisel tehakse, aga see on ka teine olukord. Minul ja õel tekkis lapsena isa surres lambist idee, et ema jätab meid maha. Kogu aeg oli selline hirm ja vaatasime, kas ta ikka on midagi koju jätnud, mis meile kinnitaks, et ta tuleb tagasi. Hiljem teraapias sain teada, et nii väike laps ei adu veel surma ja selle tähendust ning meie jaoks jättis isa meid lihtsalt maha, millest eeldasime, et ema võib sama teha. Võib-olla toimub Lende peas midagi sarnast ja ta arvab, et Kardo läks ära ning nüüd kardab, et Sina võid sama teha.
Rita Rätsepp on lasteterapeut, teisi nimesid ma kahjuks ei tea.
Olen eripedagoog. Kui sooviksid nõu pidada, võta ühendust (nt. messengeris)
Oli mingi periood, kus mu laps keeldus kategooriliselt sellest, et issi teda magama paneb. Aasta pärast ei tohtinud ma tema kõrval hingata ka, kui ta issi kõrval istus vms. Äkki see läheb üle? Ilmselt pöörduma võiksite küll kuskile, aga ma ei usu, et see on nüüd lõplik ja talle Kardo ei meeldi, võib-olla ta kardab pigem sind üksi jätta?
Asi pole ju selles, et issi ei meeldi lapsele vaid selles, et emme ära läheb. Lende on läbi hammustanud, et peab nädala nö emmeta olema ja see on nii väiksele lapsele raske. Issiga on ka tore, aga emme on emme.
Minu ema süda jätaks lapse endaga, sest kes teab mis trauma/hüljatuse tunne lapses (-sse) tekib ja jääb.
meil tegelt ei ole nädal-nädal. see liiga pikk aeg – igal “lapsevabal” nädalal on ühe päeva lapsed teise juures ka. Seega kolm päeva on max eemal olemist
Ära ei tohi mitte mingil juhul hiilida, sest nii tekib lapsel usaldamisega probleeme. Nii võib ta hakata veel rohkem klammerduma kartes, et ema kaob ära kui ta silmist laseb.
Olen ise ka lahku läinud ja omast kogemusest ütlen ,et see on kuidagi vanusega ja mingite perioodidega seotud teema ja ilmselt läheb ühel hetkel ise üle.
Seda viga ma ka ei teeks ,et ära hiilid..nii tekib see klammerdumine veel rohkem ,sest laps pidevas hirmus ,et millal see emme jälle ära võib kaduda.
Proovi ise tugev olla lihtsalt ja sisendada endale ,et tal issi juures ju kõik imehästi .
Ma ise ka nutsin ka palju kordi last isa juurde viies , aga aeg näitas ,et kõik loksub paika ?
Jah, ega olen isegi pisarat pannud
Ma uuriks seda hoopis, et kas lastele sai nende keeles selgeks tehtud, et emme ja issi ei ole enam koos? Ma mäletan ise seda, kui mu ema suri ja isa uue naise võttis kuueselt, siis mulle ei selgitanud keegi midagi ja järsku oli võõras naine majas, kes magas isaga ühes voodis. Siiani on mul sellest trauma ja ma olen mõelnud, et kui asjad oleksid läinud rahulikumalt ja selgitatud lapse keeles mulle, siis oleks see mulle kergem olnud ja vastuvõetavam… Minu olukord pole päris sama, aga minu hinnangul saavad lapsed palju rohkem asjadest aru, kui neist seda arvatakse. Kui Te olete seda teinud, siis on väga tore, aga kui mitte, siis ma alustaks sellest või siis proovida uuesti seletada sama asja. Edu!
Jaa, ikka oleme rääkinud juba ammu. Ma muidugi ei tea, kui palju nende mõistus “lahutust” võtab, aga seda nad ikka teavad, et emme kodu ja issi kodu jne
Kindlasti ei tohiks ära hiilida. Kui lapsel hetkel hirm, et sa ära kaod, siis see ära hiilimine pigem süvendab tema muret.
Mulle tundub, et Lende käitumine võiks olla reaktsioon teie lahkuminekule? Ta ei ole äkki veel leppinud sellega?
Kindlasti oskab mõni lastepsühholoog anda paremat ja professionaalsemat nõu, kui inimesed internetist.
Kui ta ei saa Lendega jutule, siis sulle ja Kardole vast ikka nõu oskab anda, mida proovida või kuidas käituda
Jah, seda tuleks kindlasti proovida. Ma ise loodan, et ehk on mingi ealine asi? Aga no pagan seda teab. Kui me koos elasime, oli Lende 100% issikas
Soovitan võtta aega ja ka koos seal nendega olla. Teed tööasju ja isa tegeleb lastega.
Minu tüdruk 5a ei tahtnud ka issi juurde jääda ja klammerdus. Jäin koos temaga diivanile magama ja alles järgmine päev lahkusin. Ajapikku muutus lahkumine lihtsamaks aga kunagi ukse juures üle ei anna, et nägemist. Arvan, et vajavad olukorraga harjumist. Poisiga seda probleemi polnud, aga tüdruku käitumine hakkas natuke poissi mõjutama. Üks hetk võib väiksem samamoodi käituma hakata. Muidu ka isa tegeleb ja möllab.
Spetsialistiga rääkimine pole ka halb mõte.
Salaja ära hiilimine ei ole mitte kunagi hea valik, sellega võib pigem tekitada lapsele lisahirme. See, kuidas praegu talitad, on väga hea variant!
Võib-olla võiks Kardo aeg-ajalt teie juures käia või kohtuda kuskil mujal neutraalsel pinnal. Võite ka proovida varianti, et Lende jääb Kardo juurde lühemaks ajaks, ja ettekäändeks tuua erinevaid tegemisi. “tsau, ma lähen poodi, varsti tulen tagasi” jne.
Lastepsühholoogiga konsulteerimine tuleb ka alati kasuks, sest selle keeldumise taga võib olla igasugu põhjuseid ja isegi kui laps jutumees pole, peaksid lastepsühholoogid ka muul viisil lapsega kontakti leidma :). Ja neilt saaks ka kindlasti nippe, kuidas sellist olukorda lahendada :).
Oskaks nüüd keegi mõnda head lastepsühholoogi soovitada, oleks rõõmus!
Mingi terapeudi poole pöördumine on hea idee, et lihtsalt teada saada, kuidas sina lapsevanemana peaksid seda olukorda lahendama. Muide keskmistel lastel on niigi raske, ilma vanemate lahutuseta. Ole lihtsalt toeks praegu, ole temaga, pole vaja teda sundida olema seal, kus ta ei taha. Ilmselgelt pole asi Kardos ega sinus otse. Lihtsalt see olukord võib olla segadust tekitav ja sina, kui ema oled talle nö turvatunde tekitaja, sp tahabki olla rohkem sinuga. Ma usun, et see on mööduv nähtus tal, aga eks see lahutus mõjubki erinevalt lastele. Kes näitab välja, sellisel kujul, kes hoiab endas jne. Süümekaid pole vaja küll tunda, vaid nagu öeldud, otsi prof.abi/ õpetust, kuidas toimida sellises olukorras. Päikest!
Jaa, muidugi ma olengi temaga nii palju kui mul võimalik, aga nii ju ka päris ei saa, et teised jätan Kardo juurde ja Lende alati minuga. Samas võib-olla peaks tihemini tegema neid kordi, kus ma olengi ainult Lendega
Arvan, et Lende hakkab ise issit igatsema ja tema juurde tahtma (kui lubadki tal kauemaks endaga jääda). Ja kui teistel lastel pole probleemi kui Lende saab sinuga jääda, siis võikski võtta rohkem 1:1 aega temaga.
Otsi hea mänguterapeut.. Pikad järjekord aga see on seda väärt.
Mis teeb mänguterapeut?
Mänguterapeut läheneb lapsele läbi mängu. Lapsed tihti mängu sees mängivad oma tunded/mured läbi, sest see ei ole isikustatud ja läbi selle saab infot ning laps need olukorrad turvaliselt läbi lahendatud(mängitud), vajadusel ka nö erinevate tulemustega (ühel lool võib mitu lõppu olla)
https://marienthalikliinik.ee/ kõik arstid on seal mega toredad. Mulle isiklikult inimesena meeldib sirje rass eriti,seega soovitan ?
Omast kogemusest soovitan samuti läbi mängu lapse murele lähenemist. Nad justkui avanevad teisiti ja väljendavad endas olevaid muresid ja situatsioone läbi mänguasjade julgemalt.
Meil oli põhjendatud mure lasteaeda jäämisega ja mina mängisin lapsega ise kodus lasteaeda läbi mitu korda (nukkudega) kuni sain aru, mis põhjusel ta kardab. Kord mängis ta ennast, kord mind..siis tädi jne.
Terapeut kindlasti põhjalikum ja parem valik, aga ehk saad ka ise sel viisin proovida ja Lendet natuke “avada”
Mul ka 2,5 aastane ei tahtnud alati jääda isa juurde. Nuttis ka koguaeg, ja pidin ka murtud ja härda südamega ära tulema aga endal oli vaja tööle minna..
Lõpuks ikkagi oli valutum tema jaoks see ,kui ma “ära hiilisin” ,st ta ei näinud kui ma ära läksin, ja siis mängimise käigus pigem nagu unustas ära, et ma ka seal olin.
Nüüd on õnneks juba leppinud ja jääb ilusti, kui viin
No ma lihtsalt mõtlen, et äkki on pärast veel suurem shokk, kui avastab et ma lihtsalt ära haihtunud? Samas kunagi Mari harjutasime ka nii lasteaeda, et imbusime ära ja polnud probleemi 😀
vb proovida, aga nii, et vajadusel saad kohe tagasi minna, kui tuleb suurem nutmine vms. Vabandad välja sellega, et oli vaja korra ära käia ja tulid tagasi. Ja vb läheb hästi ja pole vaja siiski tagasi minna.