vaikselt lähen hulluks, a see fine

Vabandan kohe ette, sest usutavasti on enamikel teist sellest koduteemast nii kopp ees, kui üldse olla annab. Kuna mu elus aga lähiajal ilmselt muud toimuma ei hakka kui uue kodu remont, siis peate kuidagi üle elama. Umbes nagu ma ise.

Igatahes olin ma kuni täna hommikuni olukorraga veel täitsa rahul. Mõtlesin, et toon homme lapsed ja vähemalt saame siin kenasti sees elada. Nüüd selgus loomulikult, et miski ei saa minna nii, nagu ma tahtnud olen. Esiteks tuli välja, et see kilbi liigutamine kiviseinast on massiivne töö. Selle töö vältimiseks on mul asap vaja leida keegi, kes teeks mulle X mõõdus köögikapi sinna üles nurka:

Kilbi kiletan lihtsalt seintega ühte tooni ja siis ei jää see nii väga häirima ma loodan. Igatahes on see vähe kergem töö kui seina lõhkumine, mis mind IKKAGI ees ootab. Ma pole küll kindel, miks need kapid enne seintele monteeriti, kui alles homme tullakse kubu ja veetorusid paika panema, mis tähendab a) betooni lõhkumist, b) parketi üles võtmist. Ehk siis homme saab olema ideaalne päev lapsed siia tuua. Kenasti ehitustolmu sisse ja olukorda, kus vetsu minekuks peab minema üle koha, kus legit ei ole põrandat. Ma oleks enda lolluse üle vist rohkem närvis, kui ma poleks juba viit vihainsulti saanud ja seest 100% ära surnud. Aga nagu öeldakse – on nagu on. Elan üle ja ehk saab siis nüüd kahe-kolme päeva jooksul köögimööbli seina.

Lisaks pean ma ka asap kätte saama oma töötasapinna, mille suhtes ma otsustasin ikka minna valge teed. Plaan on ka köögikapid mustaks kiletada, aga mõtlesin selle viimaseks sammuks jätta. Ehk siis kui elutuba on värvitud, tapeet seinas, mööbel paigas jne, vaatan uue pilguga, kas see must on parim valik või sobib siia ehk mingi muu toon.

Sõbranna onu lubas magamistoa seinte suhtes ka midagi ette võtta. Nad nädala jooksul värvimisvalmis teha, siis saab juba seal ka elatavaks selle asja ja ehk jälle kuidagi edasi liikuda kogu selle remondi teemaga. Jumal ainult teab, kui palju nad homme neid põrandaid üles võtma peavad ja seda ei tea vist isegi taevaisa, kuidas seda kõike pärast tagasi panna. Ma lihtsalt korrutan endale, et ju kuidagi ikka saab. Ma loodan. Teine variant on see, et istun viie aasta pärast ikka sellises seisus, kus ma vetsu minekuks üle tühimiku pean hüppama. Minu õnne teades pole see kaugeltki ebatõenäoline.

Mu enda idee on praegu selline, et see sein, kus praegu diivan on, tuleb samuti nurgadiivan, aga kuni ukseni ja nii-öelda täisnurga kujuline mooduldiivan (obv roheline ja sametine) ja telekaseina tuleb siis see tumeroheline tapeet. Nõnda jääb diivani tagune sein heledaks ja saan sinna oma lõuendid ja pildid lastest panna. Tapeedi peal läheks ilmselt maru kirjuks see värk.

Seinte tooni pole ka veel päris täpselt välja valinud. Ootan, kuni värvikaardi kätte saan ja…

Teate, ma tahaks lihtsalt kaks korda tunnis maha pikali visata nagu väike laps ja öelda, et ma ei oskaaa valida ja otsustada ja ennustada ja katsetada. Kõik tundub nii keeruline ja ma ei taha olla täiskasvanu, pliis help! Aga siis tulevad jällegi sellised vaibid, et ooojeee, küll kõik tehtud saab ja kõik saab super ilus olema ühel kaunil päeval ja noh. Sellistel meeldivatel Ameerika mägedel ma siis siin elangi. Üks pooltund korraga 😀

Palun palvetage nüüd mu eest, et homme seda põrandat väga hullult üles ei songitaks. Ja et need torud paika saaksid ja et ma ei peaks lastega nädal aega kuskil remondimülkas elama, ma tõesti ei tahaaaaa. Ja ärge soovitage, et las siis Kardo hoiab neid kauem, sest kuigi Lende oli eelmise nädala peaagu terve aeg minuga, siis Mari nägin ma ainult neljapäeval ja Martat üldse alles esmaspäeval, sest kui ma Männikul käisin, magas ta lõunaund. Niiet ma igatsen juba kergelt öeldes surnuks ennast ja pigem olen nendega koos siin tolmuhunnikus, kui ilma nendeta üksi tolmuhunnikus 😀

Sellega lõppeb sellenädalane hala, aga ärge üldse muretsege – küll uuel nädalal uus nädala hala peale tuleb.