0
KODU

hakkan vist haigeks jääma siin

23. august 2021

Ma ütlen ausalt, et ega täna jälle tuleks siin pikk hala, aga ma ausalt ei viitsi enam, haha. Keskendun sellele, mis edasi liikunud on ja üht-teist ikka on ka. Esiteks ei ole peaaegu üldse põrandat üles võetud ja kui ma õigesti aru sain, et torutööd nüüd tehtud on, siis äkki ei võetagi? Magamistoa põrandas on pisike auk ja sellega ei oska ma küll miskit muud peale hakata kui ee… Lõikan parketist (seda on mul olemas) sama suure tüki välja, viskan sinna peale ja lükkan sinna näiteks oma voodi? Eriti suur see auk ei ole, äkki siis ei ole väga suur probleem ka? Samas, mida mina ka tean.

Tänase päeva parimaks osaks jääb siiski see, et mulle kirjutas Divasoft. See kiri oli küll nagu hingeõnnistus, sest nad kirjutasid, et teevad mulle hea meelega just sellise diivani, nagu mulle mõõtudelt, värvilt ja materjalilt vaja on. Okei, nad kirjutasid jupp aega tagasi, aga täna käisin ma nende juures erinevatel diivanitel istumas ja saingi ideaalse diivani välja valitud. Tuleb uhke mooduldiivan. Mega pehme, roheline ja sametine – täpselt nagu ma tahtsin!

Kes sellisest firmast kuulnud ei ole, siis ilmselt sellepärast, et nad keskendusid varem ainult äriklientidele. Tegu on perefirmaga, mis on tegutsenud juba 1995. aastast, aga alles sellest aastast alates on võimalik ka endale koju nende tehtud kraami osta. Kuna nad on kogenud just hotellidele, restoranidele ja muudele kohtadele, kus mööbel saab palju vatti, siis on mul lootust, et nende diivan elab ka minu kolm metslast üle. Ja mis eriti äge – see kõik tehakse valmis siin samas Tallinnas!

See nädal peaksin uue diivani kavandi kätte saama ja kui see kinnitatud, saame ta töösse lasta. Seega juba umbes kuu aja pärast on mul uus diivan. Võiksin küll kurta, et kuu aega on NII kaua, aga olgem ausad, tegelikult läheb aeg ruttu. No ja spets minu koju tehtud diivani ootamise üle oleks ka patt nuriseda. Seega ma ei nurise ja olen ainult tänulik. Ongi aega enne köögiga enam-vähem ühele poole saada, seinad ära värvida ja siis rahus uhke diivan paika libistada.

Lapsed sain ka lõpuks koju. Muidu oleks kõik imekena, aga mul on NII imelik olla. Kõik kondid ja isegi silmamunad valutavad, aga vot palavikku ei ole. Nina ja kurgu vahelt on mingi imelik tunne ja selline vibe on, et heida või kohemaid magama. Lapsed ilmselt seda sammu heaks ei kiidaks, seega vedelen siin madratsil ja üritan kuidagi ellu jääda. Ehk läheb ikka ise üle. Tahaks midagi teha, et inimese tunne sisse tuleks, aga midagi muud ei osanud, kui kütsin hunniku C-vitamiini sisse.

Ja et siiski positiivsemal noodil lõpetada, said lapsed täna ilma minuta õues mängimas käia. Ma jälgisin seda aknast nagu korralik kanaema. Lisaks mõistsin, et kuigi mul ahju ei ole, saan kuumaõhufritüüris ikka miskit süüa teha, nii et päris otsa me siia ei lõppe. Mitte et WOLT ei eksisteeriks, aga mul on kodus igast head kraami, mis Mondo saatis. Need tahaks ikka kuidagi ära teha.

Igatahes sorri, et ma nii igav olen viimasel ajal, lihtsat… Muud siin elus pole kui töömehed ja remont ja sisekujundus ja ideed 😀

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar