Mul täna autoga sõites tuli pähe see, et inimesed jagunevad vist kaheks. Ühed, kes on teiste tublidusest ja edust motiveeritud. Teised aga need, keda need usinad ja tragid ennast lihtsalt veel sitemini tundma panevad. Ma olen 100% see teine. Ei teagi, kas peaks olema häbi tunnistada seda? Selles suhes, et mul on hea meel, kui teistel läheb hästi ja nad viitsivad teha asju, mida mina ei viitsi, aga kas on seda vaja söögi alla ja peale käiata?
Teate küll ju neid inimesi, kes kell 6 hommikul lajatavad üles punapõskse stroy: “musud, teine trenn täna juba tehtud! Nothing tastes as good as fit feels!!!“.
Nagu ausalt ma saan aru, et sa oled ilgelt fit ja tubli ja värki, aga mis teised sulle halba teinud on, et sa aovalgel pead teisi laiskade tontidena tundma panema? Mind isiklikult ei motiveeri. Samas ma mõistan, et on ka neid, keda motiveerib, nii et asi mul siis kobiseda. Lihtsalt, nagu te aru saate, siis ma olen praegu sellises kergesti ärrituvatas meeleolus, kus ma ei lase raisku võimalust millegi üle iniseda, kui armas jumal mulle selle jaoks kanali andnud on.
Kõik need postitused, kus inimesed juubeldavad oma ägedate projektide ja ilusate kodude ja fancy ass ehete ja kingitustega – ma vaatan neid ja olen nagu nojah, tore. Good for fucking you, veits kibestunud olen vist, haha. Küll aga meeldib mulle vaadata inimeste lambi igapäeva ja lugeda nende hala ja vingu, kui neil on sitt tuju. Siis ma vähemalt tunnen, et ma suudan rileitida noh. Ja kui sellel inimesel midagi ägedat juhtub või ta kell kuus hommikul trenni ronib, siis vaatan ma küll mokk töllakil ja võtan mütsi maha.
Aga need, kes iga päev mega üles löödud on, kaaluvad 5 kilo ja panevad üle päeva pilte #musuhellitabmind siis ma ei saa midagi teha, et ma lihtsalt ei taha vaadata neid. Null motivatsiooni. Null tunnet, et oo, tema suudab, suudan mina ka. Nothing… Peale selle feelsi, mida kirjeldab ülalolev gif.
Kes teab, äkki olen mina imelik? Teid motiveerivad sellised inimesed v? 😀
45 kommentaari
Nõus! Sorry, aga mul hakkas ka kergem, kui sa enam iga päev kilo alla ei võtnud. Kahju on muidugi ka, et sul suhted purunesid jne. Aga nii sitapea olen, et tunnen peale seda “mõõna” (sinu totaalne õnneaeg) et tore et tagasi oled ?
Tahaks kasutada võimalust ja avaldada sulle tänu korteriga tegelemise innustuse ja motivatsioon tekitamise eest, mis sai võimalikuks ainult tänu su halapostitustele ja nägemisele, et ka neid ahastustundeid tundes on võimalik asjadega edasi liikuda ?
Nutad ja liigud, eksole 😀
Täiega tean seda tunnet. Minuarust on nii rõve vaadata, kuidas nt insta maailmas kõik on nii perfektne ja ilus. “musu tõi roose”, “musu viis välja” “musu tegi süüa.” jne…. Tuleb kohe üks meikar meelde 😀 😀
ma õnneks ei tea, mis meikarist sa räägid, aga jah 😀
Kas Mailetriin ?
Ei, üks mustade juustega piff. K-tähega hakkab.
Ma teen ka endale iga päev full on meigi..
.. ja siis vedelen beebi süles, krunn peas, pluus piimane, dressid augulised diivani peal ja lisan ainult trenniasju wishlisti millest ma mitte kunagi ei telli, sest ma ei jõua never trenni?
#täiegamotiveeritud
Sama siin ? Väga tuid ja värki aga pigem paneb see halvastu tundma, kui motiveerib. Lihts elu Mallut on parem jälgida ?
Lihtsa elu Mallu on nagu ….need blondiinid seal talus vms 😀 Samas mu elu on nagu talus elamine küll 😀
Ainult hetkeks kui mul hull mott on , hakkan igast kontosid instas jälgima ja siis nädala pärast ei taha ma midagi näha, sest kui mul motti pole, ei too seda ka keegi teine tagasi ? Aga võiks, oleks jube lihtne olla alatasa motiveeritud ?
Jah, ma olen ka selline nagu sina. Tõmbab tuju alla kui keegi kiitleb kui hästi tal kõik läheb ja kui tubli ta on. Mõnel neist on kindlasti endal enesehinnanguga ja tunnustusega probleem. Muidu ju ei jagaks iga oma saavutust terve maailmaga. Ilmselt tunnevad siis ise ka sisimas sitasti ja vajavad teiste tunnustust.
See on isegi teaduslikult tõestatud, et sotsiaalmeedia põhjustab depressiooni ja meeleoluhäireid. Just seetõttu, et kõik ju näitavad seal ennast ja oma elu vaid ilusast küljest ning sageli ka paremana, kui asi tegelikult on. See tekitabki tunde, et kõik teised on nii ilusad, edukad, saledad, aga mis mul siis viga on.
Jep, tahaks et kõik sotsmeedias natsa rõvedamad ja ebaedukamad oleks, haha 😀
Ja arvesta sellega, et need “kell 6 oli juba kaks trenni tehtud”, jagavadki võib-olla seda ainult positiivset. Ilusat. Mitte igapäeva elu. See teebki Sind eriliseks ja tõenäoliselt vähesteks, kes julgevad rääkida nii nagu asjad on. Selle pärast me sind loeme ja kaasa elame ning veits looooovime 😀 . Samas võib see emotsionaalne väljaelamine väsitada. Sul on kõik hästi, lihtsalt jube palju (kodu) asju toimub korraga ja lihtsam on (ajule) välismaailm välja lülitada. Ja, las see nii olla praegu…See ärevus ja kurnatus lähevad üks hetk üle 🙂
ah, neid on maa ja ilm, kes tegelt kõigest räägivad 😀
Noup. Täna on väga sitt päev ja mind ei motiveeri üleüldse keegi ja kellegi suvalist “ilusat elu” ma vaadata ka ei viitsi.
*pidin täna oma 5-aastase kassi magama panema ja seda oma lastele ütlema. Lastest ühel selgus täna, et mingi bakter on ühte marrastusse kolinud ja vaja ravi.
Ma ausalt tahan pigem teada, et kellelgi veel “päris elu” on mitte ilus kaanepilt!
🙁
Häbi on, aga ei tunne
sama 😀
Absoluutselt ei motiveeri mind ka sellised. Aga mitte ainult sellised, vaid ka need kõiksugu enesearengulisel valgustusteel olijad. Kuidas iga päev on kõik nii zennn ja olllakse ainult tänulikud ja helged ja positiivsed, elatakse rahus ja õnnes ja.. mistahes veel. Saan aru, et jumala äge teekond. Tahaks ise ka. Nagu päriselt tunda nii, mitte teha teistele nägu, et tean täpselt, miks ma mistahes liigutuse ses elus teen. Või jätta muljet, et iga sekund mu elus on täis armastust ja imelisust ja uskumatust ja… (jätka ise ülivõrretes), iga päev puhastumine, kirgastumine… Aga no ma pole omadega nii kaugel. Või tegelikult pole vist selle treekonna alguseski. Pole aimugi, mida tarvitama peab, et kasvõi korrakski sellist asja kogeda. Ja kuna tahaks, aga ei tea kuidas ning tagatipuks tundub see kõik nii raske saavutada jne, siis vahest vb seepärast ei motiveerigi.. Mu ainus ja viimane sõbranna käib ka nüüd seda teerada ja ausalt, täiesti lost on olla. Nagu oleks ma maailmas ainsana veel, kes elab mingi halli igavat mandunud elukest. Teised kõik valgustuvad, saavad paremateks inimesteks, Õpivad end igast küljest haldama ja on lishtsalt nii oossssom inimesed. Samas nende eesmärk ei ole ilmselt teisi demotiveerida…? Eitea. Ma ei jälgi igatahes kedagi, kes mind halvasti tundma paneb 😀
Ojaa, kuidas ma need valgustatud unustada sain. Ei tea, millal see valgus lõpuks minuni jõuab 😀
nope
Need inimesed tunduvad minu jaoks lihtsalt nii võltsidena. No olgem ausad, kui suur protsent keskmistest eestlastest suudab endale 4 korda päevas trenni lubada ja siis veel 5 korda päevas ülitervislikku toitu teha? Eriti veel kolme-nelja väikelapse kõrvalt? No ei suuda kuidagi nende inimestega samastuda ja isegi uskuda, et see võiks minu jaoks normaalsus olla. Minu eneseületus on kui suudan 3 päeva seisnud pesu kokku panna, vot siis võiks keegi juba medali anda ja taevani kiita, nõude pesemisest ei hakka ma rääkimagi. Lisaks see tohutu filtrite kasutamine ja enese moonutamine “visuaalselt ilusamaks” ei ole väga normaalne, sest kui ma viimati ühte influenserit linnas nägin, siis pidin ikka 10 korda üle vaatama, sest no ei ole sama nägu mis iga insta pildi peal. Olgem rohkem loomulikumad ja ausamad iseendale ja teistele. Ohh kus oli hea halada ?
Mõnikord on hea halada jah 😀
Soovitan, jälgi Siim Nestorit FBs, iga kord naeran pisarateni tema olmemuresid lugedes. Ja rileidin sajaga.
Mulle on jäänud mulje (aga krt teab, äkki see on miski coping mechanism), et need, kes tegelikult eluga rahul ja õnnelikud, ei kipu ülepeakaela palju sotsmeedias kinnitama, kui eluga rahul ja õnnelikud nad ikka on, lihtsalt elavad kuskil rahulikult oma elu. Igapäevased krampliku naeratusega lillesülemite postitajad paistavad need kõige ebakindlamad, mis pole ka otseselt halb – kui on heakskiitu ja kinnitust vaja, mis seal siis ikka. Lihtsalt mingit trotsi ega kadedust ei tekita sellised postitused.
Jaa, ma ise sama mõelnud tegelt
Jep, I feel you! Ma olen oma listidest seetõttu “unfollownud” nii palju inimesi, et ilmselt varsti vaatangi ainult reklaame :’) a neidki anfollon ju, blin..
Ma ka eile unfollowsin hunniku inimesi 😀
Mind on elus täpselt üks kord kellegi teise tegu motiveerinud – siis, kui otsustasin läätsi kandma hakata ning kohe üldse ei saanud alguses hakkama sellega. Mul vasardas terve aeg peas, et kui minu eks sellega hakkama sai, pean mina ka saama. Ja lõpuks sain kah ?
issand, ma mäletan ka, kui hea oli üleminek läätsedele prillidelt 😀
Hah, mul on üks selline inimene Instas, iga jumalama kord kui tema story ette lööb on ta juba kell 5 ärganud, teinud trenni, kokanud vegan/suhkru/gluteeni jms vaba toitu, ta lapsed on alati hästi käituvad, kunagi ei nuta, ei karju, ei tekita stseene, söövad kõike ja nende lemmik snäkk on brokkoli ja magusat ei nõua nad kunagi.
Ja siis mina vaatan, mõtlen “f*** that”, võtan oma plika kaasa ja lähme McDonald’si (jõuame tee peal veel tülli minna ka ???)
Nii et mind ei motiveeri sellised inimesed üldse ? selles suhtes, et good for you, aga närvi ajab ?
Pigem elan kaasa teisele tuttavale, kellel sama vana laps, aga kes vahel postitab rohkem relatable teemasid, et laps on tore ja armas küll, aga vahel tahaks ta õhtul tuppa kinni panna, et voodist välja ei roniks ja klaasi veini asemel terve pudel alla kulistada ?
Ja kui ta vahel siis postitab, et sai ka rullikad/ratta välja veetud ja xyz km maha sõidetud, siis sellele elan kuidagi rohkem kaasa, et vot on tubli naine (ja täiesti siiralt). See paneb rohkem mõtlema, et vot kui tema suudab, siis peaks ise ju ka suutma
Haha, ma ei taha soola haavale raputada, aga Marile ka tõesti meeldib brokkoli. Aga mäkk ka 😀
Ja mina näen sinu blogist su ilusat kodu, mida sa nii otsisid ja ootasid, kingitusi (või vähemalt nö koostöö).Loen, kuidas sinu jänes saab teiste loomadega läbi ja vaatan kurvastusega pealt, kuidas minu küülik mu kasse vihaselt taga ajab. Ja stressan pangaga läbirääkimiste pärast, et saada kodulaenu ja mõtlen, et miks sa küll ei naudi oma ilusat korterit nüüd, minu jaoks annab sinu saavutus usku ju ? ja samas… Ma unustan ära, et mul on tegelikult ilus korter juba olemas, (aga nüüd on ju vaja maja) Mul on kõik hästi nagu ka vähemalt võimalus upgrade’ks ja raske on saavutada meelerahu. Ikka on vaja rohekem. Kui ei saa, siis on mega ebaõigluse tunne. Siis tunnen süüdi, et olen tänamatu, aga samas, kui olla kõigega rahul, ei tule ka edasiminekut. Ning ninnu-nännu-kõik-on-imeline blogi, poleks ka ilmselt nii meelelahutuslik lugeda ?Ja ma tunnistan, et mul hakkas kergem, kui su jänese hävitustööd nägin, sest enda oma pärast sai korteris tapeet värvi vastu vahetatud nt ?
No mul sama asi mis sul, mõtlen, et aga miks mul MAJA pole, kui tal ja tal on 😀 Ja veel nii ilusad ja valmis 😀
… ja kui tegemist pole just prosportlasega, siis enamasti läheb kell 6 trenni ja kaalub „viis“ kilo inimene, kellel on suure tóenäosusega söömishäire/trennisõltuvus ja sureb seest, kui ei saa trenni minna ja peab nö toidu välja teenima. Päriselt on see hirmus sund ajus ja mõistmatu enamikele inimestele, eriti neile, kes pole suured trennientusiastid nii ehk naa. See on sageli sundkäitumine ja vasarsab aju samamoodi nagu sul ATH mõtted/tunded. I know what I‘m talking about…
Seda ilmselt jaa
Ma vaatan just sinu korteri ostu, sisustamist, sättimist ja kolme lapsega tegelemist, et ma olen üks laisk sitakäkk. Mul on kaks last ja mõni päev ei jõua mitte midagi koristada. Kõik on sassis ja mustust tekib veel juurde ja tahaks korteri põlema panna. Aga õnneks sinu blogi lugedes, ma ei tunne, et sa proovid olla võltsilt täiuslik. Kõikidele sellistele eneseimetlejatele ja oma selfide peale erutuvatele panin ma unfollow. Hoian oma vaimset tervist.
Usu mind, ma olen enamik päevi laisk sitakäkk 😀
Mind ka ei motiveeri sellised inimesed, aga tead miks? Sest see karjub „feik“. #blessed #besthusband bla bla. Mul on superhea mees ja isa lapsele, aga ma ei vaja sellist tuututamist. Ehk siis kellel on päriselt hästi, ei kipu endale sellist fassaadi ehitama. Seepärast panebki selline super-life enamasti lihtsalt õlgu kehitama.
Noup sa pole ainuke imelik.?
Minus tekitavad sellised inimesed kurbust. Okei. Tubli, ronisid kell 5-6 hommikul trenni aga iga päev seda jagada. Ilmselt selle tähelepanuga ravib mõnda oma tühja kohta ja see kadedust tundma ei pane. (Olen see inimene kes ravib samamoodi oma tühje kohti)
Ega ei motiveeri küll. Mulle meeldib neid fitnessi vendasid näha, kellele ka meeldib šokolaad ja toorjuustukook every now and then kell liiga hilja öösel ning ofc kanapepu sonks peas. Niimoodi ma saan uskuda, et ka nemad on inimesed ja alluvad ihadele vahel, mida Kalev ja Fazer meile on andnud. Muidu on lihtsalt see bullshit tunne, et ainult minul on maailma kõige vähem motti ja minu ajuripatsi ümber on mingi sõlm, et mul kell 5 hommikul pole lokid peas, nägu tehtud ja pudru keedetud jooga tegemise ajal.
100% sama. Ma isegi ei viitsi selliseid inimesi kuskil enam jälgida ja mingi 95% ajast tundub see kõik fake või on see mul mingi lollide lohutus, et ei saa kõik nii lilleline olla ?
100% mina see postitus ??