toruprobleemid ja pannilabidad

Mul endal hakkab ka vaikselt imelik mõelda, kui palju ma siin aastate jooksul erinevaid sitajutte ajanud olen. Ilmselt pean lihtsalt leppima faktiga, et kui kodus on hunnik lapsi ja loomi, ongi see üsna aktuaalne teema. Loodan, et ka teie lepite, aga kui ei, siis jätke südamerahus see postitus vahele, sest…jah. Võite ise arvata, millest kohe juttu teen.

Sobivalt eelmise postituse jätkuks alustame samast vetsust, millest eilegi rääkisin. Sain küll mitme inimese käest kurjustada, et see on “jumala korralik” vets. Ma üritavat lihtsalt remondi ja ilusate asjadega lappida auku oma hinges või miskit. Üldse ei välista, sest jumal seda teab. Aga see pott tuleb asap välja vahetada ikkagi, olgu see siis hingeaugutäide või mitte.

Nimelt käis…üks lastest eile vetsus. Ma ei hakka siin nimeliselt kellegi peale näpuga näitama. Igal juhul tuli see müstiline “keegi” vetsust välja ja ütles, et kasutas kogemata liiga palju paberit ja enam ei lähe potis vesi alla. Selline jama on ühe korra veel juhtunud (ehk siis siin elatud alla kuu aja jooksul 2x). Seega eeldan, et see pott on kuidagi ajahambast räsitud või miskit. Aga ühegi asjaolu nentimine ei vabastanud meid probleemist, mis potist vastu vahtis: prilllauani vett. Ja muud sisu.

Lootsin esiti, et see ajaga ise kuskile tagasi vajub, et ma sinna kättpidi sisse solberdama minema ei peaks. See ka tegelikult juhtus, aga probleem ikka ei lahenenud, sest kohe kui ma üritasin uuesti vett lasta, oli pott jälle ääreni vett täis.

Loomulikult tegin ma seda, mida iga normaalne lapsevanem teeks. Nimelt ütlesin sellele salapärasele ja nimetule lapsele, et “kuule, sul on head peenikesed käed, suska aga üks potti ja lahenda see olukord ära, sest MINA oma kätt sinna panna ei taha”. Imelikul kombel hakkas laps heledal häälel kriiskama, et temagi potti kaevuda ei soovi. Pakkus hoopis välja, et ootame veel, ehk ikka saab ise korda.

Pool tundi hiljem ei olnud miski korras ja kuna nelja inimesega korteris oli see ainult aja küsimus, millal keegi nimetet vetsu ilmselt kasutada tahaks, pidime midagi välja mõtlema. Käsi keegi sisse panna ei tahtnud, aga millegagi pidin ma ju probleemi lahendama. Kõige loogilisem valik tundus tol hetkel pannilabidas. Lihtsalt sellepärast, et see vedeles kraanikausis ja…mul on üks veel. Seda esimest mõtlesin edaspidi kasutada näiteks siis, kui mõni soovimatu külaline tuleb ja süüa soovib.

Samal sekundil, kui pahtlilabida töösse panin, sain aru, et ma vahin tõtt torusid puhastavate graanulitega, mis mu vetsupoti kõrval ustavalt seisis. Miks ta seal oli, teab ainult vanajumal, sest ma olin seda korra eelmises korteris kasutanud, kui kraanikausis vesi imelikult aeglaselt alla läks. Aga no otseloomulikult pidi see mulle meenuma siis, kui ma juba pannilabidatpidi küünarnukkideni sitavees olin 🙂 🙂 🙂

Ilmselt ei vaja järgnev üldse seletust, aga surts graanuleid potti, miskit hakkas seal mulisema ja sekund hiljem pahises toru tühjaks. Õnneks ka soovitud suunal ehk allapoole, mitte üles.

Tore. Hea pannilabidas on nüüd igatahes raisus. Aga olen kena kogemuse võrra rikkam I guess.