SUHETEST

sõbralikud lahkuminekud

25. september 2021

Ma mäletan, et kui meie Kardoga lahku läksime, siis olid kaks põhilist kirja mu postkastis:

  • GOD NO, MIKS?! ÄRGE MINGE LAHKU, TE OLETE IDEAALNE PAAR! MA NUTAN PRAEGU REAALSELT!
  • Issand, nii äge, et te suudate nii sõbralikult lahku minna, olete ikka mega eeskujuks kõigile.

No vot siis lopsu, kas ei tea mina piisavalt lahku läinud paare või mis, aga mu sõprusringkonnas ei ole pea kedagi (konkreetselt ühe erandiga), kes oleks oma lapse emast/isast lahku läinud sellise tüliga, et enam üldse suhelda ei kannataks. Ilmselt selliseid paare muidugi on, aga mina neid ei tea. Minu jaoks tundub loogiline, et kui kellegagi on koos oldud ja isegi laps(ed) saadud, siis järelikult on selles inimesed piisavalt palju häid omadusi ja sulle armsaid külgi, mis ei kao kunagi ära, isegi kui otsustatakse lahku minna ja lapsi niimoodi ühiselt edasi kasvatada.

Samas ilmselt on see minu arvamus tingitud mu vähesest elukogemusest sittade suhetega, sest ma ei kujuta ette, kui rahumeelselt ma suudaks lahku minna ja sõbraks jääda inimesega, kes oleks olnud näiteks vägivaldne või valelik või pannud kuidagi oma pere ohtu, ala mingi kriminaal või kasiinosõltlane, kes kogu pere raha salaja maha mängib. Või joodik, kes laste söögiraha kõrist alla kummutab. Neid näiteid on ilmselt palju, seega ärge tundke ennast puudutatuna, kui te olete oma lapse isast tüliga lahku läinud ja neid enam silmaotsaski näha ei taha – ma ei ürita siin kedagi dissida, mul lihtsalt ÕNNEKS puudub kogemus.

Aga minu kogemus on täpselt selline igav, et teate “kasvasime lahku” ja “tunded kadusid ära” ja see ausalt peab paika. Inimesena on Kardo äge, koos temaga igav ei ole, oskab enda üle nalja teha, mis on minu meelest üks parimaid omadusi inimese juures, on hea isa, lasi mul olla ja teha mida ma tahan ja kõigele lisaks valas mind pidevalt komplimentidega üle, nagu ma oleks vähemalt Kreeka jumalanna. Isegi kui ma istusin kolm päeva pesemata juustega diivanil, sügasin perset ja vaatasin tuima näoga haigeid realitysaateid. Niiet täiesti siiralt ja ausalt kirjutaksin ma Kardole pikemalt mõtlemata hiilgava soovituskirja “eelmiselt ülemiselt” niiet silm ka ei pilguks. Imeline inimene!

Küll aga tekitab see siis omakorda teis kindlasti mõtte, et kui ta nii imeline inimene on, siis miks ma ise temaga koos olla ei taha? Seda ma vist tegelikult selgitasin päris hästi oma eelmises postituses, aga laias laastus on mul selline tunne, et kui see “miski” kaob ära, siis seda tagasi enam ei saa. Või saab ja me ei pingutanud piisavalt, ma ei tea. Olen ennast ja teda süüdistanud selles korduvalt, aga teha ei ole sinna midagi. Täitsa ausalt olin ma alguses nii segaduses ja ei teadnud ise ka mida ma tunnen või tahan või arvan. Ma alguses arvasin, et ma tahan 100% lahutada ja mingisugust maagilist oma elu elada. Avastada, kes ma ise olen ja muu selline eat-pray-love-shit. Aga kui ma mingi hetk murdusin ja Kardole mingi hetk oma Balta korterist kirjutasin, et ma igatsen teda, siis sain ma vastuseks umbes midagi sellist, et nojah, elu ongi raske ja mul on tunne, et konkreetselt täpselt SEE sekund minu sees käis see tunne, et okei jah, see teema on meil nüüd täitsa läbi.

Ma ei suuda isegi meenutada, et kas see talle kirjutamine toimus siis, kui me olime juba siis päriselt lahutuspaberitele alla kirjutanud või mitte, aga sellel päeval, kui ma Õnnepaleesse sõitsin, kus ma olin eelnevalt käinud ainult abiellumas ja laste nimesid registreerimas, oli mul küll täielik paanika. Et ma lihtsalt ei lähe kohale, et ma ei suuda seda teha, äkki see on maailma suurim viga? Kaasa ei aidanud raadiost röökiv Lana Del Ray ja nõnda istusin ma kuskil Tommi Grilli ees seisvas autos ja röökisin koos Lanaga nutta, kuni lõpuks sisse läksin, et allkiri ära anda.

Ja isegi siis terve aja lootsin ma, et Kardo ütleb kasvõi poole lausega, et kuule maitea, äkki ärme ikka lahuta, aga sealt ei tulnud suurt midagi peale selle, et ta küsis, kas ma viitsin ta poodi ära visata, et ta peaks koju süüa ostma minema.

Ja siis see saigi läbi. Ametlikult ja puha.

Eks mõnda aega hiljem tekkis Kardol ka see, et äkki me tegime ikka vea ja äkki peaks ikka proovima, aga minu sees oli juba kõik läbi saanud ja ma ei osanud/suutnud/tahtnud seda isegi enam üritada korda teha. Jällegi vana hea mina. Ise tahan lahutust, loetlen ette miljon põhjust ja argumenti, miks meie abielu enam ei tööta ja kui ma inimese olen suutnud lõpuks ära rääkida, siis olen haavunud, et teine ikka edasi ei rabelenud.

Nüüd on kogu sellest pullist aasta möödas ja ma isegi ei mäleta, mida ja kui palju sellest ma olen siin blogis enne üldse jaganud või mitte. Ma reaalselt tunnen, et ma ei mäletagi eelmisest sügisest mitte midagi, sest ma olin omadega nii puruks ja/või maani täis, et mitte seda füüsilist südamevalu tunda. Ja ausalt öeldes, ma suurt ei tahagi mäletada, seega olen ma ainult tänulik meie ajudele, mis valusad sündmused nagu sünnitused ja lahutused peast üsna efektiivselt kustutavad. On ju sama lugu sünnitusega, et alguses on ilgelt valus ja sa arvad, et sa ei ela seda üle, aga mõne aja pärast on meeles ainult see, et tõesti oli nagu valus, aga kui valus täpselt, seda koged alles siis, kui uuesti seal sünnitustoas esimesi valusid…või järgmist südame purunemist tunned. Siis on see “ahhaaa” moment, et jajajaja, SEDA tunnnet ma tean ja see saab nüüd üks krdi bad trip olema.

Aga jah, nagu näha, siis kogu selle südamevalu ja segaduse sees saab siiski jääda teineteisega hästi läbi saama ja ma arvan, et seda peakski tegema, sest kui juba lapsed koos saadud on, siis minu loogika ütleb, et kui inimesed ei saanud sellega hakkama, et omavahel kokku jääda, siis nii paljukest võiks lastele ikka pakkuda, et nende emme ja issi suudavad ühes ruumis koos olla ja ei tegele igapäevaselt teineteise mustamisega lastele. Ma muidugi selliseid keisse jälle ise päriselt ei tea, aga ma olen kuulnud jutte, kuidas vanemad lapsele teise kohta räägivad igasuguseid inetusi ja see on minu meelest kohutav. Kui ei oska käituda ja oma viha kuskile suunata, pöördu teraapiasse, sest vastasel juhul garanteerid sa seal tulevikus oma lapsele koha.

Meil siin ilmas niigi palju katkiseid inimesi või nii. Ma ise sinna punti heaga kaasa arvatud muidugi.

Aga ma hea meelega kuulaks teie käest, kes oma kaaslasega peale lapse saamist lahku läinud, et kuidas teil omavahelised suhted on?

PS! Kuna ma ei viitsi pärast selle blogipostituse põhjal tehtud Buduaari artiklit näha teemal “MALLUKAS PALJASTAS LÕPUKS TÕE!” ja muud sellist jaburust, siis selle postituse sisu kasutamine meedias keelatud. Okei, kasutada võite, aga iga lause kohta, mis siit võetud on ja artikliks tehtud on, esitan ma väljaandele arve 1000€+KM, kui see fine on, siis kütke täie rauaga, mul ongi vannitoa jaoks raha vaja.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

26 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Pott 29. september 2021 at 16:00

    Hei Mallu, esiteks on *mul selline tunne, et kui see “miski” kaob ära, siis seda tagasi enam ei saa* – keep cool, see tunne kaob enamustega ära kui oled juba aastaid koos olnud, selle tundega on vaja tööd teha ja pidevalt refrezzida.

    Lahutanud olen, üks kogemus selline et ex oli niikaua normaalne kui tuli uus naine ta ellu ja peale seda ta muutus, minuga enam ei suhtle ammu aga õnneks ikka lastega aegajalt, proovisin alguses mingit lamenti ka lüüa aga sain aru et siis lõpetab ta lastega ka suhtlemise.

  • Reply S. 28. september 2021 at 21:08

    Põgenesin vägivaldse mehe juurest, kasvatan lapsi üksi, aga lahutamine oli elu parim otsus. Lahkuminekust pea kolm aastat möödas (lapsed 6 ja 7), aga tüüp endiselt terroriseerib vaimselt. Läks isegi kohtusse suhtluskorda nõudma, aga ikkagi laseb pidevalt kohtu määratud kohtumisi üle. Elatist maksab suvaliselt tujude või jumal teab mille järgi, mõni kuu nt 30 eurot lapse kohta, st 1 euro päevas, sest mulle pidavat sellest piisama küll. Samas ta enda vanemad vihkavad teineteist nii palju, et üle 10 aasta pärast lahutust ei suuda ikka samas ruumis olla, kumbki polnud nõus kunagi meie pulma tulema, kui teine kohal on, ja ta ei öppinud isegi sellest eeskujust midagi. Ma olen algusest peale imetlenud (ja võib-olla natuke kadestanud), kui hästi te Kardoga pärast lahutust läbi saate. Olite koos lahedad, aga saate ka praegu suurepäraselt hakkama. Minu meelest on selline hea läbisaamine pigem haruldane. Loodan, et hindad seda, kui hästi sul sellega läks.

    • Reply Mallu 28. september 2021 at 21:36

      Muidugi hindan ja mul nii kahju, et sul vastupidine olukord ja kogemus:(

  • Reply Aire 27. september 2021 at 10:05

    No nii nagu sa kirjutasid ei olnud teil kummalgi mingit kasiinosõltuvust ja tundus ka et kummagi syda nö ei purunenud (?).
    Mul on natuke teine kogemus: kujuta ette et oled yle 10a suhtes ja viimaks rase. Sa oled heas suhtes ja te saate hästi läbi ja ei tylitse. Viimaks oled lapseootel ja õnnelik. Ja siis järsku hakkavad kahtlused ja sa avastad et su kaaslasel on keegi teine sinu raseduse algusest saadik. Ja ta teatab et pole sind juba 2a armastanud. Ja et kuu aeg peale synnitust otsi omale uus elamine, sest tema abiellub selle uuega. Ja kuigi sellest kõigest on juba 2a möödas, siis on minu syda ikkagi murtud ja ma ei saa temast yle, sest minu jaoks oli see ikkagi tõeline armastus ja soul mate. Mitte et ma teda vihkaks ja et me tylitseks, aga see suhtlemine on endiselt lihtsalt niiii valus. Ja iga kord kui me teineteisele kirjutame, siis mul on tunne et meil jutt nii jookseb ja miks me ometi lahku läksime? Ja ma võin omale 100x öelda: “Ta ei armasta sind ja ta ei hooli sinust ja ta on yks igavene siga!” ja, vott, see jutt ei jõua mulle ikka kahjuks kohale. Seetõttu on mul, isiklikult, väga raske kuulata ka seda et keegi on “lahku kasvanud” sest seda kasutati minu puhul ka ja see teeb nii haiget. Nii kahju et see armastus on selline tunne mis ootamatult tuleb ja läheb mõningatel ja teiste puhul ei lähe kohe mitte minema, kuigi tahaks juba ammu uut leida ja vanast yle saada.

  • Reply Airelle 27. september 2021 at 10:04

    No nii nagu sa kirjutasid, ei olnud teil kummalgi mingit kasiinosõltuvust ja tundus ka et kummagi süda n-ö ei purunenud?
    Mul on natuke teine kogemus: kujuta ette et oled üle 10a suhtes ja viimaks rase. Sa oled enda meelest heas suhtes ja te saate hästi läbi ega tülitse. Viimaks oled lapseootel ja õnnelik. Ja siis järsku hakkavad kahtlused ja avastad, et su kaaslasel on keegi teine sinu raseduse algusest saadik. Lisaks teatab ta, et pole sind juba 2a armastanud. Ja et kuu aega pärast sünnitust otsi omale uus elamine, sest tema abiellub selle uuega. Ja kuigi sellest kõigest on juba 2a möödas, siis on minu süda ikkagi murtud ja ma ei saa temast üle, sest minu jaoks oli see ikkagi tõeline armastus ja soul mate. Mitte et ma teda vihkaks ja et me tülitseks, aga see suhtlemine on endiselt lihtsalt niiii valus. Ja iga kord kui me teineteisele kirjutame, siis mul on tunne et meil jutt nii jookseb ja miks me ometi lahku läksime? Ja ma võin omale 100x öelda: “Ta ei armasta sind ja ta ei hooli sinust ja ta on üks igavene siga!”, aga vot see jutt ei jõua mulle ikka kahjuks kohale. Seetõttu on mul isiklikult väga raske kuulata ka seda et keegi on “lahku kasvanud”, sest seda kasutati minu puhul ka ja see teeb nii haiget. Nii kahju, et see armastus on selline tunne, mis ootamatult tuleb ja läheb mõningatel. Aga teiste puhul ei lähe kohe mitte minema, kuigi tahaks juba ammu uut leida ja vanast üle saada.

  • Reply Terje 27. september 2021 at 08:50

    Minu ema on musternäidis, kuidas inimesi vihata 🙂
    Ta ei ole suutnud 25-aastaga üle saada lahkuminekust isaga. Ta ei ole nõus isegi tulema lastelaste sünnipäevadele, kui õega isa kutsume 🙂
    Mõlemal on olemas uued elukaaslased ja ka ühised lapsed uutega, aga viha ei ole siiani lahtunud kuigi lahkuminek oli mõlemapoolne.

    • Reply H 27. september 2021 at 11:45

      mu vanaema on 86 ja siiamaani nii viha täis vanaisa suunal.. lahku mindi 80ndate algul. tundub, et mõnel ei lähegi kunagi üle.

  • Reply Katrin 26. september 2021 at 08:55

    Üks kord lahku läinud, natuke enne täisealiseks saamist. Olime pool aastat koos ja kui sai, mis tahtis, siis jättis maha… läbi sõbra 🙂 nagu 18-aastasele kohane.
    Praeguses suhtes olen olnud 8 aastat.
    Ma arvan, et igas suhtes on moment, kus tema on kuulnud kõiki sinu lugusid ja sina tema omi. Pikaaegses suhtes on see vältimatu. Edasi jääbki üle ainult luua omavahel uusi lugusid ja juhul, kui on lapsed, nende kasvatamisega üheskoos tegelda. Ma ei tea, kui pole mingeid suuri faktoreid, mille pärast lahku minna, siis sorri, aga mingit konstantse sädemega suhteid pole olemas. On paremaid ja halvemaid aegu. Inimesed, kes lähevad suhtesse pärast 30.eluaastat ja loovad siis pere, lähevad samamoodi lahku, aga vähem, sest esiteks, nad on vanemad ja teiseks, piisavalt palju suhteid kogenud, et teada, et 7+ aastasest suhtest igapäevast imelist sädet otsida on pehmelt öeldes napakas. 😀
    Kõik need väikesed asjad, mida mees teeb näitavadki, et ta hoolib sinust ja mis te veel tahateeeeee???

  • Reply nimi 25. september 2021 at 22:01

    Sõbralikult lahutanud inimeste tugigruppi oleks vaja, kus saaks oma valu ja segadust arutada ilma, et keegi kohe hakkaks pärima, et “noh, noh, NOH, mis ta NÜÜD tegi??!!?” (mitte midagi, me saame hästi läbi, hinga palun); või kommenteerima, et “on ikka tropp küll” (ei ole, väga tore mees on, me lihtsalt ei toiminud paarina) või “mõtle kui ta UUE LEIAB!!?!” (ma väga loodan, et leiab ja pealegi hea inimese). Maru raske on elumuutust protsessida, kui näib, et mõned lihtsalt ootavad ja loodavad draamat.

  • Reply nimi 25. september 2021 at 21:02

    “Jällegi vana hea mina. Ise tahan lahutust, loetlen ette miljon põhjust ja argumenti, miks meie abielu enam ei tööta ja kui ma inimese olen suutnud lõpuks ära rääkida, siis olen haavunud, et teine ikka edasi ei rabelenud.”

    Appi kui täpselt mina 😀 Ma olin ka veits solvunud mehe peale sisimas, et ta lihtsalt tuli ja… kirjutas alla paberile. Ja nagu ei üritanudki midagi parandada?? Laulsin kodus üksinda demonstratiivselt Adelet (Is this really it, you’re giving up so easily, I thought you loved me more than this – vaesed naabrid, hea et mulle politseid ei kutsutud).
    Kuigi mina olin ise see, kes lahutust küsis ja ta lihtsalt leppis sellega aga mis mõttes ta siis järele ei jookse….

    Neid mõtteid talle ega tuttavatele pole muidugi kunagi väljendanud, see poleks tema suhtes aus, sest ma ju tean, et see segadus ja kurbus, mis oli (ja on) minu hinges, oli tema jaoks ilmselt mitmekümnekordselt võimendatud, sest talle tuli see tema jaoks ootamatult. Aga õnneks saame endiselt hästi läbi, vaat et pareminigi kui viimastel abieluaastatel. Ja minu jaoks on see nii oluline, et inimesed suudavad ka raskel hetkel täiskasvanuteks jääda (või täiskasvanuteks saada?) ja inimese moodi raske olukorraga toime tulla.

    • Reply Mallu 25. september 2021 at 22:50

      Muuseas, mulle on kunagi politsei kutsutud, sest sõbrannaga laulsime täiest kõrist adelet ja kassisime 😀

  • Reply A 25. september 2021 at 17:06

    Minu vanemad läksid lahku, kui ma olin kuskil 14a või nii (nüüd 29a). Ma mäletan, et oli neil ikka tülisi ja sõimlemisi, aga kui nad otsustasid, et see suhe enam ei toimi, siis lõppes ka see tülitsemine. Rahalise seisu poolest elasid nad ikka koos, sest lihtsalt polnud võimalik ära kolida. Kui neil olid mingid omad partnerid hiljem, siis neid ilmselgelt koju ei toodud ja ega mina neist ei teadnud ka.
    Aastaid hiljem olen seda teemat isaga arutanud, et kas oli viga, et nad emaga koos elasid kuigi enam koos polnud. Kuid mina mäletan seda ikkagi nagu ilusat aega, sest mul olid mõlemad vanemad kodus ja nende läbisaamine oli hea. Ja kui ma peale keskkooli kodust välja kolisin, siis selleks ajaks oli üks minu vanematest ka mujale kolinud.
    Ma usun, et on võimalik rahumeelselt lahku minna ja mul on väga hea meel, et minu vanemad üksteist ei halvustanud. 🙂

  • Reply Maria 25. september 2021 at 15:40

    Läksin tütre isast lahku 9.aastat tagasi. Algul oli ikka neid teravaid ütlemisi ja vihastamisi jne , kuid pliksi ees me vältisime..Algul me jagasime last, et üle nädala oli pliks siis isa juures, see kestis kuskil aasta, siis ta tuli jutuga, et äkki ikka oleks mõistlik lapsele alaline elupaik luua ja see oleks siis minu juures.. Algul ma olin isegi solvuud, et mismõttes, ta ei võitle oma lapse nimel jne, kuid kuna ma oleks olnud nagunii vastu sellele, et ma jään “pühapäeva emaks” siis tegi tema ettepanek asja lihtsamaks.. Alimente mina peale ei ole pannud ja ei kavatsegi, ütlesin juba aastaid tagasi talle, et kui ei taha maksta-ära maksa, see jääb sinu südametunnistusele ja hiljem vaata ise lapsele silma ja ütle, miks sa teda ei toetanud, kui maksad- maksa enda südametunnistuse järgi.. Valis viimase variandi ja no olgem ausad, maksab piisavalt palju ja ei ütle kunagi ei kui ma palun midagi lapsele osta . Seega võin öelda, saame eduliselt läbi, olime ju koos mitmeid aastaid ja sai meist üks imeline inimenegi kelle üle mõlemad rõõmustame ja kasvatame, nagu ma kord tallegi ütlesin, siis olgu ükskõik milline lahkuminek- üks asi mis on ALATI tore ja mille üle tuleb olla uhke ja tänulik just kaasale on laps , sest üksi ju ometi last ei tee 😀

  • Reply Väike Myy 25. september 2021 at 14:57

    No näed, mul oligi õige aimdus.
    Kardo ei osanud olla KINDLA, kuid leebe sõnaga mees ja end kehtestada .
    Sul on sama teema oma lastega. Nii, nagu sina istusid talle pähe, teevad su armsad tütrekesed sinuga. 🙂

    Ka mina ootasin, et minu eest võideldaks, kui ma oma eksi kuu taha saatsin, sest ta oli mu tundeid rängalt riivanud.
    Seda ei juhtunud. Nyyd oma 25 aastat hiljem on temal huvi… Sorry ,hilja võitu ja oma isa rolli oled jätnud täitmata, kuidas on sul üldse nahhaalsust julgeda end ilmutada.
    Polnud ühtegi kalust, sõnelust ja ometi ei saa seda suhet ja lahkuminekut lugeda sõbralikuks. Tegin sama , ma ei tahtnud tülitseda ja ei öelnud mida tunnen, mõtlen.
    Minu jaoks oli ja on kõige vastikum tülitsev pere. Ometi nagu näeme, Õnnelikuks, harmooniliseks koos minemiseks. pole sellest hoidumine lahenduseks.
    Mehed ei tea enamasti, et kui naine jaurab, siis palub ta oma hinges abi ja Naised ei aima, kui ütleb oma kaaslasele midagi, mida te tegelikult sisimas ei soovi, et nemad seda “koodi” lahti ei tõlgenda.
    Ehk mees ütleb ots ja naine ümbernurga. Eesti naisel on toutu uhkus olla iseseisev. Ehitame maju, koome , küpsetame, teeme äri jne Vaata vene daamesid. neile pole mingi probleem end suurte silmadega äpuks teha. Ei nad ei hädalda, nad vajavad “päästet” ja oi kuis meestele see meeldib. Takka pihta pole vene daame kitsi kiituse ja jumaldamisega et tema armas parandas ära oma kuldsete kätega ukselingi. Keeras näiteks 1 kruvi tagasi, mis oli lahti loksunud, Meile eestlannadele tunduks see mehe mõnitamisena, sest meil on geenides suur annus sarkasmi ja enese irooniat. See on see meie nali, mis meid aitab aga ka samal ajal ruineerib.

    • Reply Stella 25. september 2021 at 21:29

      Jutt jumala õige. See iseseisvus ja kiitus ja iroonia

  • Reply Liis 25. september 2021 at 14:30

    Minu arvates lisab see just mehele/naisele väärtust, kui ta laseb kaaslasel minna, vaatamata sellele, mida ta ise südames soovib. Ilmselgelt ta ju lahkumineku alguses ikkagi proovis sind ümber mõtlema panna? Tavalised on partnerid paberite allkirjastamise ajaks omavahel juba ilmselt piisavalt rääkinud ja arutanud, kuna see on väga lõplik samm. lahutuspabereid allkirjastama minnes mingit oma rida ajada on ainult Hollywoodi filmis romantiline. Reaalsuses oleks see pagana nõme ja teist mitteaustav.

  • Reply K2di 25. september 2021 at 14:07

    Ma ei ole ise läinud lahku aga väga lähedalt näen hetkel ühte peret.
    3 last. Ema-isa käivad kokku-lahku, nagu teismelised. Ei suuda koos ja ei suuda eraldi (juba tekkinud see sõltuvussuhe vist). Muidugi on mängus ka isapoole alkoholi joomine (nüüd 1 aasta vist rahu majas sellega), aga sellest kogu trall hakkas.
    Väga valus on kõrvalt vaadata, et nemad omast arust teevad kõik, et pere koos oleks aga lastel suur segadus. Kas nad siis on pere või ei? Kord ollakse koos siis lahus.
    Täiskasvanu inimesed, eriti kui neil on lapsed peaksid tegema selle ühe ja kindla otsuse. Siis oleks kõigil usun, et kergem.

  • Reply M. 25. september 2021 at 13:55

    Minul ka rõve lahkuminek ja pigem ikkagi ka ootamatu sündmuste käik. Kui laps oli pea 11-kuune, siis jõululaupäeval sain ülestunnistuse, et mehel on seksuaalne kõrvalsuhe teisega ja alguse sai see juba suvel. Siis kolisin lapsega ära teisw linna paariks kuuks, kuna ikkagi palus koju tagasi ja lubas ise minna teraapiasse, lisaks läksimegi ka koos paariteraapiasse. Lõpuks tulime koju tagasi, aga ikkagi oli kahtlane, olin küll valmis kõik andeks andma ja analüüsisin ka iseennast palju, et mida mina saan enda suhtumises parandada, et mõlemal parem oleks, aga no lõpuks ikkagi tuli välja, et suhe kestis edasi ja enne suve kolis tema välja. Lapse pärast küll püüame nüüd oma suhtluse viisakana hoida, aga päris ausalt veel ideaalset lapsejagamise graafikut pole ja see ikka tekitab parajalt stressi. Õnneks ta oma last armastab väga, aga praktiliselt kehv oma aja planeerimises, et aega leida töö kõrvalt lapsele. Ise endiselt ikkagi taastun sellest ja suhtlen ka iga mingi aja tagant psühholoogiga, aga samad väliselt suudan ennast pigem tugevana, positiivsena hoida ja päris inimvare pole. Hetkel ka töötame koos mingil määral. Olime koos peaaegu viis aastat, ostsime koos kodu, auto, saime lapse, justkui tundus, et kõik vaikselt läheb, aga eks tülisid ja eriarvamusi kogunes omajagu ja tema kahjuks pigem vaikis, kui midagi rääkida soovis. Nii siis leidiski inimese, kes justkui teda rohkem aksepteerid ja tema jaoks rohkem naine oli , mitte vaid lapse ema ja koduperenaine.

  • Reply Maaria 25. september 2021 at 13:52

    No 7 aastat olime koos, lahku läksime suure tüliga, sest noh alkohol+vägivald, niiet viimast korda nägime siis kui ta politsei autosse pandi
    Laps oli too hetk aastane.
    Arestimajast kui välja sai, hakkas kohe otsima ja kirjutama, et tahab meid näha jne, aga ma olin vaimselt nii broke, et ei olnud valmis nägema teda kuskil 2-3 kuud, sest kartsin et vastasel juhul ma nõrken ja lähen ta juurde tagasi.

    Nüüdseks oleme lahus olnud 1,5 aastat ja ilmselt pole me kunagi nii normaalselt läbi saanud, kui praegu.
    Tema käis oma ravi teekonna läbi, ja minna sain psühholoogilist abi jne, aga üks on kindel ja ühine arvamus meil, et me ei suutnud üksteises positiivseid külgi lihtsalt välja tuua.
    Nüüdseks oleme mõlemad uues suhtes ja laps on ka tema juures vähemalt korra nädalas.

  • Reply Crimson 25. september 2021 at 13:22

    Lahutamine ongi jube kurb. Ma ise algatasin aga ikkagi nutsin enne ja pärast.

  • Reply U 25. september 2021 at 13:03

    Ma olin oma kaaslasega koos 9 aastat. Tahtsime last saada päris mitu aastat. Aega läks, aga asja sai…ja sai ka palju muud.
    Inimene muutus. Kui laps oli….kahene äkki, siis läksime lahku(eelnevalt olin püüdnud rääkida, arutleda, pereteraapiat, pausi jne). Peale seda hakkas ikka puhta põrgu pihta. Ma ei tundnud seda inimest äragi. Lihtne kokkuvõte sellele oleks vist, et “las laps näeb nüüd, mida sa teinud oled” ehk siis las laps kannatab.
    Meie suhte lõpus oli intsidente, mida ei taha mäletada ja oli ka uhkelt vaimset vägivalda, aga sellest hoolimata lootsin, et suudame lapse hullemast säästa ja täiesti normaalsete täiskasvanute kombel hakkama saada.
    Tänaseks oleme aasta ja vist isegi peale, juba lahus ning mitte midagi praktiliselt stabiilseks ega korda pole saanud. Olen püüdnud keskenduda oma elule ja lapsele ning siiani oleme tegelikult päris kenasti hakkama saanud. Mul on muidugi hästi tugev tugigrupp sugulaste näol ka olemas ja ma olen neile meeletult tänulik! Samas nii nõme olen ma küll, et alimendid panen ma peale, kui ise last toetada ei taha…..olen bitch, ma tean juba 🤣

    • Reply Mallu 25. september 2021 at 13:15

      miks sa arvad, et alimentide peale panemine bitch move oleks? Tema laps ju ka, ilmselgelt peab toetama

  • Reply Kätlin 25. september 2021 at 12:38

    Läksime lahku juba raseduse ajal. Alguses olid viisakad kokkulepped jne.. A siis viimaste kuudega tüüp kadus. Ainuke mure oli, et ma talle alimente peale ei paneks vahepeal.. 👍 Ma ei hakanud peale käima, milleks kõigi närve kulutada.. Sündis ära, siis korra suhtlesime ja kõik. Siiani vaikus. 9 a hiljem on lapsel vägev kasuisa ja väike õde. Doonoriga pole mingit suhtlus, ei ole huvitatud keegi ja kõik rahul. Ei näinud mõtet kellegi närve kulutada, laps kannataks selle all rohkem. Igaüks läks oma teed.

    • Reply M 25. september 2021 at 14:57

      Täpselt sama teema. Lahku läksime suhteliselt raseduse alguses, poole raseduse pealt teatas, et tema ikka pole valmis isaks saama kuna tema nii noor :)) ( Olen temast 2 aastat noorem). Enivei, suurimaks hirmuks oli temalgi, et panen alimendid ametlikult peale. Erinevuseks vist ongi ainult see, et maksab siiani vabatahtlikult igakuiselt. Laps samuti 9 aastane 🙂 Ma arvan, et kui ta enam ükshetk ei maksaks, siis ega mina küsima ka ei läheks.

      • Reply A 25. september 2021 at 17:56

        Lihtsalt selline mõte, et nüüd kui te olete mõlemad ennast justkui uuesti leidnud ja vb asjades selgusele saanud. Et kas pole käinud mõttest läbi, et näiteks minna ja käia uuesti nö kohtingul. Mitte et sellest kohe peakski midagi uuesti tekkima aga lihtsalt vb nüüd üle pika aja oleks kõik teisiti. 🙂

        • Reply A 25. september 2021 at 17:58

          Kommentaar ei pidanud vastus Teile olema, vaid lihtsalt eraldi kommentaar. 🙂