Lugesin täna Eveliisi postitust seoses teemaga, mis Perekoolis üles tõmmati. Pean ütlema, et mul on viimased paar tundi nii vastik tunne sees olnud. Vaadake, mul on selline häda, et mul on jube halb mälu, seda te ehk teate. Ma reaalselt unustan pea kõik asjad ära, mida ma kasvõi alles eelmine nädal tegin, rääkimata asjadest, mis toimusid aasta tagasi. Ühesõnaga olin ma kolm aastat tagasi Eveliisi kohta väga inetult öelnud. Mis on selle juures imelik, on see, et ma isegi ei mäleta, millest meie “suur draama” algas ja kuidas see võimalik on, et see nii räigelt kulmineeruda sai, et me teineteise kohta muudkui midagi öelda leidsime. Miks üldse?
Üks osa minust imestab, et issand jumal, kaks täiskasvanud inimest ja kuidas saab nii madalale langeda, et kellegi välimust mõnitada. Teine osa on veits hirmul, sest ilmselgelt ei ole ma enda emotsioonide ja väljaütlemiste kontrollimisega veel sina peal (meenutagem mu voice’i teatud härrale, eksole).
Ja see ongi nii imelik, et sellel hetkel tundub nii õige kõik välja plätsatada ja öelda, mida sülg suhu toob. Sest tema ise ju… *sisesta siia midagi, mida see teine teinud on*. Tundub täpselt midagi sellist, mida lapsed teevad.
Üldse olen ma viimasel ajal mõelnud, et issand jeesus, mis eeskuju ma oma lastele aeg-ajalt annan? No näiteks see, et ma olen ikka elus nende peale häält tõstnud ja ärritunud. Aga kui nad seda omavahel teevad, siis kukun kohe manitsema, et kas on ikka ilus teise peale karjuda ja ilusasti saab ju ka seletada.
Ja kui juba lastele on aeg-ajalt neid elu reegleid raske selgeks teha, siis mida veel ette võtta täiskasvanutega, kes enda sõnu ja käitumist isegi peale kolmekümmendüht eluaastat kontrollida ei oska. Näiteks nagu üks meist siin…
Lastele õpetatakse, et kui nad närvi/kurjaks lähevad, siis tuleb rahulikult 10x sügavalt sisse-välja hingata. Alles seejärel proovida sõnadega öelda, mis neid täpsemalt kurjaks/kurvaks/õnnetuks teeb. Peaks vist ise ka sama tehnikat kasutama hakkama. Mitte et mul oleks plaanis lähiajal uuesti nii madalale langeda, et kellegi välimust mõnitama hakkaksin, aga ega minu puhul ei tea iial.
Häbi on ikka samas. Ja kui juba nii avalikult sai kunagi need sõnad välja öeldud said, siis sama avalikult ütlen palun vabandust ka. See oli minust väga inetu ja kõige labasem “vastulöök”, mida ma ilmselt oma peas välja mõelda sain. Lihtsalt infoks – minu meelest on Eveliis tegelikult väga tore ja äge inimene, kui temaga hästi läbi saada ( 😀 ) nii et ei mingeid negatiivseid kommentaare enam siitpoolt. Ja kuigi ma loodan, et “blogisõdade” aeg on läbi ja mul kellelgagi sellist kemplust ette ei tule, siis KUI tuleb, olen ma vähemalt nii palju vähem tont, et jään selle juurde, et kommenteerin ta tegusid ja ütlemisi, kui need minu meelest kommenteerimist vajavad. Mitte kellegi soengut, kehakaalu või mai tea, mis muud osa välimusest.
Ausalt ise ka ei tea, miks nii jobu olen olnud, aga ega muud pole teha, kui proovida edaspidi normaalsem olla…
Kas te suudate praegu lampi meenutada, mis on teie elus olnud selline asi, mida olete kellelegi öelnud, mida hiljem kahetsete? Ja kas palusite vabandust? Või vastupidi, kas mäletate ikka veel mõnda asja, mida keegi teine teile vihahoos öelnud on?
Okei, mulle meenus üks jutt veel, mida jällegi võib-olla olen siin enne ka rääkinud. Nimelt kunagi peale keskkooli kutsus üks sõbranna mind Rootsi kruiisile koos mingi tema sõprade kambaga. Seal kambas oli ka üks meie endine klassiõde, kes konkreetselt ütles, et kui Mallu tuleb, siis tema küll ei tule, sest ma olin talle koolis nii halvasti öelnud, et mäletas seda ka aastaid hiljem. Mina muidugi ei mäletanud sellest midagi. Ei osanud isegi arvata, et me üldse “tülis oleme”. Õnneks sain ikka vabandatud ja leppisime ilusti ära.
Aaaa ja issand, alles hiljaaegu kirjutas mulle üks teine vana tuttav, kuidas ma olin talle jällegi aastaid tagasi midagi ERITI nõmedat öelnud. Ma ei taha seda isegi kirja panna, see oli nii nõme. Võeh. Vabandasin jälle. Aga mis tolku sellest ka on – mis öeldud see öeldud.
Okei, ma jõudsin nüüd oma postitusega sinnamaale, et pean endale tunnistama, et ma olen kohutav inimene. Ok bye, lähen häbenen kuskil nurgas.
12 kommentaari
Mina ei viitsi solvujatega suhelda. Mulle meeldib must huumor ja mõni on mu varasemas nooruses mustade naljade peale solvunud küll. Nüüd on kõiks sõbrad sellised, kes ei solvuks.
Solvujad on nii tüütud. Ja mina ise ei solvu. Kui keegi ütleb midagi “solvavat”, siis sageli on see kas tõsi tema jaoks või ta tahab meelega torkida ilma, et see pruugiks tõsi olla. Kui on tõsi ja ma tean seda ise ka sisimas, siis miks solvuda? Lepin teise arvamusega ja mõtlen, kas see on asi, mis mind ennast mu juures häirib või mitte. Kui ei häiri, siis see oli lihtsalt teise arvanus ja kui häirib, siis võtan midagi ette, et rohkem nii ei arvataks.
Kui see oli loll nali või salvamine, siis seda enam ei peaks see mulle korda minema. Ebakindlad inimesed solvuvad ja ebakindlus on mu jaoks eemaletõukav.
Kui vanaema kommenteeriks mu emaks olemise oskusi, siis mina ise ju tean, et ma kahjuks ei jaksa paremini kaksikute kõrvalt ja nii on. Tema ajal oligi surve naise töökusele veel suurem, arusaadav, miks ta nii võib arvata. Kahju hoopis temast, et ta pidi enda nooruses kõike jõudma kodus teha.
Mu õde on selline impulsiivne ja ütleb enne kui mõtleb. Ikka päris sitasti on mulle öelnud ja ega ma talle päriselt andeks pole andnud. Tal läheb üle ja ta ei näe üldse probleemi, mis on veel hullem.
Üks õhtu oli juba paar klaasi veini sees ja tuju ka parajalt sitt ning õde tuli mingi nõmeda asja kallal nokkima (pane tähele, ma olen 30ndates ja tema hilistes 20ndates) ja oiii ma talle lajatasin. Mõnuga ei hoidnud tagasi ja ikka ütlesin kõike mis sülg suhu tõi. Ütlesin just täpselt neid asju, mis mulle haiget tegid.
Järgmisel sekundil oli sitt olla. Eks ta tõmbas tagasi ja ei bravuuritsenud nagu tavaliselt, aga minu enda sitta olemist see ära ei võtnud. Not worth it.
Tegelikult on kena , et just kui tahad end talitseda. Nagu mu tuttav tihti ütleb- tahtsin parimat, aga läks nagu alati…
Mida teha selle tundega, mis põhjustab pahameelt ja ajab reageerima, kommenteerima. Küsi endalt, mis see kom. muudab? Vahel kui oleme erimeelt ja püüan omast arust mõistlikult seletada oma seisukohta ja saanud vastuseks midagi tõeliselt nõmedat, jätan selle teema sinnapaika. Kahjuks pole igas kommentaaris suutnud seda, sest see “minu tõde” vajab tulist kaitsmist. Ma rääkisin nyyd üldiselt, mitte ainult siin kogetust. Ütleme nii, et harjutamine teeb meistriks. Järjest tihedamini enne SEND klahvi vajutust, kustutan kogu teksti ära, sest olen küsinud – mis mõte või tulemus sel on ?
Teadagi-mitte midagi ei muutu teiste elus minu tahte läbi. Vanusega tuleb rahulikum meel ja ehk ka veidi elutarkust.
Kõige valusamad salvamised on lähedaste poolt. Kurb on see, et see ei lõpe, aina süveneb. Lihtsalt teatud vanuses mõistad seda lõputut jada ja hakkad kaugenema püüdlusest olla happy family . Kurb, aga palju tervislikum.
Seega mingi perefoorumi või muu grupi, liikumise ilkumine pole koht, mida üldse avadagi. Reageerides lihtsalt ISE võimendad halba. Milleks seda teha. Tänane post on tehtud teisenurga alt ja on üsna OK!
Lehmaehmatis tähendab murdes mõtlematu. Öelda lapsele, et ta on mõtlematu, on nii hirmus solvang, et võtab hinge kinni?
Minule jääb eluks ajaks ilmselt hinge, kui mu oma vanaema ütles et ma pole oma lastele mingi ema(sellepärast, et ma kasvatan oma lapsi teistmpodi) ja koduperenaisena olen laisk(andke andeks, aga hetkel 1a 10k vanuste kaksikute kõrvalt on üsna raske tervet majapidamist korras hoida). Niiet jah, need jäävad hinge elulõpuni.
Minu meelest need kommentaarid halvaks lapsevanemaks olemisest on alati the worst?
Palju aastaid tagasi ütles üks mu tuttav oma lapsele “Lehmaehmatis”
Mul jäi hing kinni ja loomulikult ei jäänud ma vait….
Mida see isegi üldse tähendab ?
Sõnad sõnad sõnad .. oli elus .. no ikka väga noorelt (täna ole. 35 ) moment, kus neid sõnu sai loobitud, aga kusagil 20+ alguses, ma sain juba aru, et sõnu sa tagasi ei võta. Seepärast, ma neid naljalt ka ei loobi. Ma olen väga ettevaatlik, isegi liiga. Tülitsedes mehega, ma kunagi ei utle halvasti nii, et ma tegelikult seda ka ei mõtle. Ma ei saada teda kõikidesse aukudesse jms veel .. sellepärast, st ma tean kuradi hästi, kuidas sõnad võivad mõjuda .. TÄNA .. aga olen ka selles staadiumis, kus mind reaalselt ei huvita iga võõra, tähtsusetu arvamus. Arvamus, mis pole isegi objekvaatne. Inimene, kes tuleks minu valikuid, tegusid, välimust kommenteerima või solvama – tal endal on midagi väga valesti, mind see ei muuda. Mina olen, nagu ma olen.
Moniaeg kole, siis jälle playboy girl. Teen omi vigu ja võtan ka vastutuse, AGA sõnad .. ei neid ma ei loobi, sest meie ümber on väga palju nõrku inimesi, haigeid inimesi .. kelle jaoks paar sõna, või and käia terve elu kaasas. Seega viimati oli see 20 + alguses ja ilmset boyfriendile, kuidas
Ma teda vihkan .. reaalselt oli valus lihtsalt.!!
Sõnad sõnad sõnad .. oli elus .. no ikka väga noorelt (täna ole. 35 ) moment, kus neid sõnu sai loobitud, aga kusagil 20+ alguses, ma sain juba aru, et sõnu sa tagasi ei võta. Seepärast, ma neid naljalt ka ei loobi. Ma olen väga ettevaatlik, isegi liiga. Tülitsedes mehega, ma kunagi ei utle halvasti nii, et ma tegelikult seda ka ei mõtle. Ma ei saada teda kõikidesse aukudesse jms veel .. sellepärast, st ma tean kuradi hästi, kuidas sõnad võivad mõjuda .. TÄNA .. aga olen ka selles staadiumis, kus mind reaalselt ei huvita iga võõra, tähtsusetu arvamus. Arvamus, mis pole isegi objekvaatne. Inimene, kes tuleks minu valikuid, tegusid, välimust kommenteerima või solvama – tal endal on midagi väga valesti, mind see ei muuda. Mina olen, nagu ma olen.
Moniaeg kole, siis jälle playboy girl. Teen omi vigu ja võtan ka vastutuse, AGA sõnad .. ei neid ma ei loobi, sest meie ümber on väga palju nõrku inimesi, haigeid inimesi .. kelle jaoks paar sõna, või and käia terve elu kaasas. Seega viimati oli see 20 + alguses ja ilmset boyfriendile, kuidas
Ma teda vihkan .. reaalselt oli valus lihtsalt.
Mäletan, et olin just maha jäetud ja 5min hiljem mõtles eks ümber et ta ikka vihahoos tegi valesti ja tahab koos olla , et teeks lepituseks korraliku seksi,aga mina olles veel vihasem ja haiget saanud ja no ilmselgelt ei lase end jätta ja võtta kui tuju tuleb, ütlesin vastu vaid seda, et ” mul on nii heameel et ma mitte kunagi enam seda väikest m***i enda sees tundma ei pea” ? pärast häbi oli ja eks sai vabandatud ka kuidagi aga noh mehe uhkus sai riivata ??
Ja veel mäletan, et ühele tuttavale, kes no magab igaühega kes ette jääb ütlesin, sellepeale kui ütles mulle et ma olen m*nn , et “vähemalt olen m*nn aga mitte eit kelle jalge vahel on tihedam liiklus kui Tallinn-Tartu mntl.. solvus.. kaks päeva ja oli juba üle läinud ?? sel korral ma ei vabandanud sest puhas tõde ju ?
ohhhh snap 😀