Oma meelest ei lasknud ma sünnitusmajas seda präänikut kordagi silmist. Noh et ikka veenduda selles, et ma õige lapse koju tassin. Sellegipoolest on mingi vahetus seal vist ikkagi tekkinud, sest minu liha ja veri see lihtsalt ei saa olla.
Nimelt sõitsin ma rahumeeli Mariga ükspäev koju, kui me möödusime Valdeku Maximast. Mari rääkis mulle, et kui ta bussiga koolist issi juurde läheb, siis tavaliselt läheb just seal ees maha.
“Ükspäev kui ma bussiga siia sõitsin, siis mõtlesin, et lähen poodi ja ostan endale midagi head. Mul oli ju rahakott kaasas. Aga siis mõtlesin, et ah, kodus on süüa küll ja läksin lihtsalt koju!”
Kuidas on võimalik, et MINU laps jätab kasutamata võimaluse raha kulutada ja midagi head osta? Palun keegi seletage mulle? Ma tean, et teoreetiliselt peaks rahatarkus ja sellised värgid olema need asjad, mida koduse kasvatusega kaasa saab. Reaalsus on aga see, et ma tean, et mu ATH otsib pidevalt dopamiini asjade ostmisega ja raha kulutamisega. Lapsena ei saanud ma kohe kindlasti mitte kõike, mida tahtsin. Ammugi mitte püsivat taskuraha kui sellist. Kui küsisin, siis midagi ikka anti, aga no see ei olnud selline stabiilne asi.
Mingit arutult raha kulutamist ma samas ka iial kõrvalt näinud ei ole. Jeesus, ma pidin kodus isegi teekotti kaks korda kasutama 😀 Ja vaadake mind nüüd… Iga kord kui ma poes käin, tunnen end nagu 10-aastane, kellele on 100 euri antud, et go crazy. Kuigi kommide asemel ostan ma pajalappe ja köögirätikuid ja weird ass kastmeid. Point on sama.
Minu lapsed saavad poest nagunii enamikke asju, mida nad tahavad ja isegi kui neid kaasas pole, siis ostan neile ka midagi head või mingi üllatuse. Tundub ebaaus seda mitte teha, kui ma endale ju ka midagi head võtan, eksole. Seega loogika nagu eeldaks, et neil ei ole erilist survet raha koguda, et endale midagi ägedat osta saaks. Aga ometi just seda Mari teha tahab. St tal ei ole vist erilisi plaane, mida ta selle rahaga peale kokku kogumise teha tahab.
Üldse räägib Mari viimasel ajal kogu aeg rahast. Küsib iga asja kohta, et kui palju see või too maksab. Uurib, kui palju ma tööd pean tegema, et mõnd konkreetset asja osta saaksin. Nii keerulised küsimused lapsel, isegi ei oska neile vastata. Kui palju ma pean tegema tööd, et osta üks Super Mario lego? Kui palju ma pean tööd tegema, et talle sünnipäevaks uue telefoni osta saaksin?
Ja seda Lende nalja ma vist ükskord juba rääkisin, aga küll küllale liiga ei tee. Nimelt tegin ma süüa, kui Lende küsis, kas ma annaksin talle krõbinaid ja piima
“Ei, Lende. Praegu küll ei saa,” ütlesin ma talle viidates sellele, et ma ju just parasjagu teen neile sooja toitu.
“Aaa… Kas need maksavad väga palju raha?” küsis ta kurvalt.
Ühesõnaga, muidugi mul on hea meel, et Marist tõotab kasvada veidi suurem rahatark kui üks 31-aastane isik siin korteris on. Aga üllatav on ikka. Seda enam, et ma täna jälle tellisin endale Wolt’iga Rimist süüa, sest ma lihtsalt ei viitsinud see 200 meetrit poodi jalutada, ega isegi mitte autoga minna. Nende kolme lapsega on poes käimine enamasti sama lõõgastav kui kiviga surnuks loobitud saada. Nii et kui vähegi võimalik, ei tee ma seda pea kunagi. Sellise mugavuse eest olen ma nõus maksma küll ja ma ei taha isegi tunnistada, kui tihti ma seda teen. Lihtsalt nii lihtne on kodus avastada, et täpselt see üks asi on puudu, milleta süüa teha ei saa. Või olen unustanud lastele magustoiduks jäätist tuua – see ju ka paras surmapatt. Pildil juubeldabki Mari Wolt’i toodud jäätistega 😀
Aga ega ma kade ole. Saan ise aeg-ajalt laisk olla, nii et on ainult aus, kui teie ka saate. Seega loosin kõikide siin postituse all kommenteerijate vahel välja 50€ WOLT krediiti. Vaadake siis ise, kas tellite poest toidukraami või viskate üldse jalad seinale ja jääte restost sööki ootama. Mugavam igatepidi kui ise rapsida.
Rääkige, kas teie arvate, et rahaga ümber käimise oskused tulevad kodust ja lapsepõlvest või oleneb see pigem inimese iseloomust?
PS! Samal summal läheb loos üles ka Instagrami, seega keegi ei keela mõlemast osa võtta!
299 kommentaari
Uuh, võita võiks küll. Olen lapsega haiglas veel kuu-poolteist ja no selle söögiga siin jääb küll nälga ? Aga rahaga ümberkäimist mõjutab kõik minu meelest- lapsepõlv, hetke emotsioon ja olek, rahalised võimalused jne. Ma näiteks ei raatsi endale isegi pepcost 7€ eest püksegi osta aga suure Oskari tellisin silma pilgutamata ära Sinu postituse peale.
Ma peaks uurima, et äkki on ku pangakonto auk sees. Ükskõik, kui palju raha sinna laekub, ikka saab see liiga kiiresti otsa. Ja ma ju ei ostagi midagi, ainult lastele uued talvesaapad, siis uus vidina koju, paar teatripiletit, käin paar korda poes… Nii et jah, eriti rahatark ma vist pole, säästa kindlasti mitte. Olen küll aastatega nippe omandanud, millega veidi vähem kulutada, aga ostude hulk jääb ikka samaks. Woldi krediit kuluks ka marjaks ära.
Mina arvan, et kasvatusest. Minu vanemad on mind alati raha hoidma õpetanud ja minu jaoks ongi rahal kujunenud seega suur väärtus 🙂
Mina hetkel vöitlen oma vanaema sisestatud lapsepölvelausega, kuidas “raha on paha”, “ajab tülli” ja “kellelgi pole seda vaja.”
Mis on tiksunud mu kaugetes ajusoppides pikalt ja millele ma nüüd 22-aastasena alles jälile jöudsin. Kuidas ma ei teinud rahast välja kui omasin seda tööhiilgeajal. Kuid nüüd ülikoolihetkedel tuleb nutt kurku küll.
Alles nüüd jöuab kohale, kuidas tegelikult tuleb raha väärtustada. Ja suuremaid väljaminekuid tuleb ju teha.
Kodust ikkagi tuleneb. Aga haridussüsteem vöiks ka midagi kosta. Noh ja näiteks seksuaalõpetuse ja perekonna koha pealt. Need terviklikud teadmised jäävad küll koolist saamata.
Mina arvan, et iseloomust.
Lapsed on ju nagu need segiläinud tolmuimejad ühest nõuka-aegsest multikast, kes igalt poolt kõik endasse ahmivad – sugugi mitte ainult kodust. Ja siis nad sünteesivad rahulikult igasugu infot ning šokeerivadki ühel hetkel lambist, et aaa, emal vist pole krõbuskite jaoks raha. See maailmapildi ja väärtuste tekitamine või selle tekkimisele kaasa aitamine ongi mu jaoks vanemana siuke hirmus raske värk. Aga noh, kui tulevikus lapsed sigadusi teevad, siis saan alati kurvalt õlgu kehitada, et meie rääkisime küll tarka juttu, aga va lasteaed õpetas pättust ja hobusevarastamist.
Ma arvan, et mõlemast. Mina ja õde oleme rahaga ümber käimise osas täiesti erinevad, kuigi tuleme samast kodust. Samas ma tunnen, et minu lapsepõlv mõjutas siiski seda, kuidas ma praegu rahasse suhtun.
Kindlasti sõltuvad need mõlemast. Meil kodus liiga palju rahatarkusest otseselt ei räägitud, samas vanemad olid sellised, kes liiga laristavalt rahaga ringi ei käinud, isegi kui palgad olid üle eesti keskmise. Et midagi sealt külge jäi küll, sest ise olen ka pigem ‘koguja’ tüüpi ja rahatarkuse teemadega ka investeerimise poole edasi liikunud 🙂
Woldist telliksin resto sööki!
Kodune kasvatus mõjutab kindlasti väga palju, aga tubli laps ? Woldist telliksin restosööki.
Väga palju tuleb kodunt ja lapsepõlvest. Harjumused kokku hoida või laristada jäävad sisse. Aga osaliselt siiski muudab ümbrus ja sõpruskond neid harjumusi. Kui ümberringi kõik elavad laia elu, tuleb ka noorel tahtmine nii elada. Mugavam ju:)
Raha kulutamine sõltub paljudest faktoritest, lapsepõlvest, kodusest keskkonnast, suhtest rahaga, tujudest, iseloomust, hetkeolukorrast, enda ja kaaslase rahatarkusest, hetkeolukorrast, soovidest ja vajadustest jne, jne.
Kaks eri asja mu meelest veidi, üks iseloomust tulenev, et kas koguja või laristaja ja teine see, kas finantstarkus on kodust kaasas – alustades basicust, a’la arusaam sellest, KUI palju rohkem maksab järelmaks ja mida üldse tähendavad intressid. Meil kodus ei ostetud pea midagi, mille jaoks kohe raha olemas polnud ja endalgi järelmaksud jm puuduvad kuigi hingelt olen suhteliselt laia kaarega laristaja – kahju pole, kui midagi reaalselt tahan. 😀
Usun, et natukene mõlemat. Woldist telliksin kindlasti toidukraami?
Usun, et natukene mõlemat. ? Mina telliksin woldist kindlasti toidukraami?
Nii ja naa. Eks mingi osa ikka jääb kodust külge mõnele. Mul ema oli hästi kokkuhoidlik, isa rohkem laristaja. Ma olen mingi vahepealne ollus välja kukkunud. Algul kokkuhoidlik ja pärast laristan kõik kolinal ära ?.
Wolti loosis osaleks ka, sest god knows i need some burks
Usun, et mõlemat. Aga ma nii sina- ostmine toodab õnnehormooni ?
Ma arvan, et see sõltub rohkem iseloomust. Mul on olnud perioode, kus pikalt kogun ja kulutan minimaalselt ning perioode, kus ostan seda, mida tahan 😀
Pigem iseloomust. Peale kodunt välja kolimist hakkasin jubedaks kulutajaks
Arven, et see on natuke mõlemat. Nii kodust, kui iseloomust.
Kodust! Algust peab ikka tegema kodust, kuidas ja mis süteemidega maailm toimib. Mind saadeti ilma rahatarkuseta 18-aastaselt ise hakkama saama, kuid leidsin end peagi suurtes võlgades, sest polnud selgitatud ei üht ega teist. Sain ainult pärast pettunud pilke ja ja pragada ? Aga ega mina ju ei osanud, ei saanud aru. Palun kindlasti rääkida lastega emotsionaalsetest ostudest, nõu küsimisest ja muust, see säästab neid palju!
Mäletan lapsepõlvest seika kui olime perega laadal ja soovisin saada heeliumiga õhupalli. Vanemad polnud kohe nõus ostma, kuna alles saabusime (palju rahvast, läheb katki/lendu). Ma ikka kiunusin ja nutsin kui palju mul seda õhupalli ikka vaja on ja järsku viskas vennal kõrval üle. Käratas mulle kõva häälega:” Saad sa aru, me oleme vaesed! Ei saa seda õhupalli!” Võib arvata kui piinlik mu vanematel oli…
Aga ma arvan, et rahatarkus koguneb eluga. Vähemalt mul. Peale seda kui ise teenima hakkasin ja rahaga majandama, on tulnud paremad säästmise oskused küll.
Ma arvan, et see sõltub inimese iseloomust. Meil peres polnud kunagi kogumistrendi, kuid kui ise hakkasin raha teenima, siis soovisin pigem säästlikult sellega ümber käia. Samas vanemate antud taskuraha laristasin sajaga ära ?
Ma olen veendunud, et rahaga toimetamine tuleneb iseloomust. Ei usu mina, et see puhtalt kodust kaasa tuleb.
Pigem ikka lapsepõlvest ja kasvatusest
Ma arvan, et alguse saab kodust, aga mida aeg edasi, seda rohkem areneb indiviidipõhiselt. Woldiga jäätist saada oleks luksus küll 🙂
Oleneb täiesti ikka lapsest. Mina enda peres olen vanim laps ja oskus rahaga ümber käia puudub senini. Aga vot teised mu vanemate järeltulijad ainult koguvad! Vahepeal isegi mõtlen, et kuidas on võimalik, et nii palju kogutud on, sest raha nii palju nagu peale ei tule…
Maril ilus kleit seljas, kus küll sellist osta võiks?
Mina olen ka sedameelt, et tuleb iseloomust. Raha säästmiseks on vaja iseloomu, et lasta mitte emotsioonidel võitu saada ja ostma minna.
Arvan, et rahakulutus harjumused on indiviidipõhised. Mees mul elab nii nagu oleks raha peale vihane, viimnegi penn tuleb ära hävitada. Unustab tihti ära, et eriti heal järjel me pole. Samas ta vanemad on suht jõukad aga elavad väga tagasihoidlikku elu.
Wolt oleks tore küll üle pika aja ?
k
Viljandis pole Wolti :'( :'(
Aga võita tahaks ikka.
Ma ise ei teagi mis seda raha kulutamist mõjutab. Lapsepõlves polnud pmst üldse midagi, isa jõi kõik oma raha maha ja ema palk läks elamisele, ehk ega sellest midagi nagu järgi ei jäänud. Pere ei oska mul nt üldse rahaga läbi käia, samas mina ise olen nagu kohati kooner, samas ostan nii idiootseid asju vahepeal, koerale, lastele, kellele iganes. Aga siis vaja mingi väga vajalik asi osta ja teen umbes nädal aega researchi, et 2€ odavamalt saada 😀
Lapsepõlves sai ikka natuke kogutud aga ka raisatud tühjatähjale. Eredalt on meeles, et ema ei andnud kunagi niisama raha, alati pidi tööd tegema või kuidagi kasulik olema. Aga kui oli kohe nüüd ja praegu vaja siis isa andis alati 25kr, vahel 100kr jne ??
Kindlasti 100% inimese iseloomust
Vahel võib kodune käitumismaneer tekitada vastupidise reakstiooni inimeses, nt kui kodus elati super kokkuhoidvalt siis täiskasvanuna tahabki raha laristada et mitte selline kuivik olla v vastupidi, kui vanemad ei oskand rahaga ümber käia nii et kuu lõpuks toiduraha ei jätkunud siis sellises peres kasvanu ei taha seda vb eal enam täiskasvanuna tunda ja õpib oma vanemate vigadest. ??♀️ Samas ei välista üldse ka samas peres kasvanud laste erinevat suhtumist rahasse, just vb iseloomu põhjal. ?
Minu arvates oleneb see pigem inimese iseloomust, aga kodune kasvatus ja lapsepõlv annavad kindlasti oma osa. Kuna laps on 6 a, siis oma raha kasutamisest ta veel suurt ei arva, aga minu käest nõuab asju küll. Ise kasvasin üles oludes, kus ma ei saanud endale väga midagi, mida soovisin. Seega praegu kipun raha laristama väga impulsiivselt. Kodu sisustus, nips asjad, pudipadi, riided, make up jne. Ja muidugi lapsele ostan ka kõike, mida ta tahab + teen talle ise üllatusi. Aga väga kalleid oste ma siiski ei tee, siis tuleb mõistus pähe ja peab veidi mõtlema. Aga kui ma näen kuskil silti ALLAHINDLUS, siis sayonara bitches, im going. Nii
Kindlasti mingi osa tuleb lapsepõlvest, vähemalt see üldine arusaam rahast ning teadmine, et see päris puu otsas ei kasva. Samas ma ei nõustu ka, et see ainult inimese iseloomust tuleneb (kuigi kindlasti võib see kaasa aidata). Mul lapsepõlves olulisi rahatartkusi ei jagatud ja nii pea kui taskuraha sain, oli see ka laiaks löödud, samas nii pea kui iseseisva elu peale läksin, siis aegamööda sai end parandatud ja meelerahufondid jms tekitatud, kuigi emotsiooniostud, mida endale lubama ei peaks, on jätkuvalt omal kohal, lihtsalt osestud asjade summad on oluliselt palju suuremad. Ehk siis olulist iseloomu ka ei ole, kuid samas arvan, et käin rahaga täitsa okeilt läbi.
Umm,noh mul 2. aastane laps sai suvel aru, et tal veits neid kuldseid asju vaja jäätise saamiseks jäätise putkast, järjekorras seismisest oli tal muidugi savi ja ega ta neid münte ka sinna putkasse ära anda ei tahtnud. Ei taha teada mis siis saama hakkab kui ta aru saab mida kõike selle plastik kaardiga teha saab ?
Ise kiidan muidu barborat koju toidu tellimise puhul.
Usun, et rahaga ümber käimise oskusel on oma osa nii iseloomul kui kodusel taustal.
Issand, ei teagi. Ikka nii ja naa. Kõiki lapsi kasvatad ju samamoodi, aga ikka on igalühel oma arvamus ja iseloom. Üldse ei imesta, et kui Su põnnid ükskord suureks saavad, siis üks neist on laristaja, teine majandav ja kalkuleeriv ning kolmas ihnuskoi. ? Ei ole mõeldud kronoloogilises järjekorras.
Ma arvan, et mõlemast – nii kodust kui ka iseloomust 😉
See, kas raha on või ei ole sõltub pigem inimesest endast. Ma kipun teinekord kasutama väljendit “raha ei ole” siis kui mul mingi konkreetse impulsiivse asja jaoks raha ei ole, muidu ikka on. Samas on mõnus spontaanselt woltida.
Arvan, et tuleb ikka palju ka kodust. Võinoh minul tuli. Oma taskuraha teenisin kooliealiseni salasuitsude müügiga, st olin laps ja minu seljakott oli täis salasigarette, mida mu vanemad müüsid ja keegi ju last ei kahtlustanud. Kooliealisena, kui korvpallitrenniga olid võistlused ja väljasõidud, siis sõin bussis kodust kaasa tehtud võileibu, samal ajal kui teised McDonaldsis einestasid, sest vanemad ei andnud selleks raha (kuna kodust tuleb soodsam lõuna kaasa teha). Ka ülikool jäi hiljem lõpetamata, kuna vanemad nõudsid kodus elamise eest üüriraha. Nüüd kui naise ja lapsega poes käime, ütleb naine lapsele tihti, et võtku, mis iganes tahab. Mina ikka kohe kõrvalt, et ei, kõike ikka päris mitte. Samuti väljas einestamisega- naine teeks seda iga päev, mina võtan tuure veidi maha? Seega kuskil on ikka see hääl kumisemas, et kõike ei tohiks osta ja lubada, sest see on justkui priiskamine.
No seda woldi võitu oleks nüüd küll hädasti vaja ?
Ma arvan, et kolme kombineeringust. Meil polnud eriti raha kui ma laps olin ja kogu aeg räägiti, et raha pole. See loll komme jäigi sisse. Nii et ma olen pigem säästja. Mees vastupidisest kodust ja vastand mulle. Aga elu koos on meid õpetanud, ma lasen rohkem lõdvaks ja tema tegeleb investeerimisega.
Tegelikult tuleb see ikkagi pigem inimese enda iseloomust.
Kodus võid ju rääkida, et raha tuleb koguda, tööd peame tegema.
Kuid see on vaid oma tahe, kas siis võtad seda kuulda või mitte. Oma täielik huvi.
Ma arvan, et rahaga õpime ringi käima iseseisvalt. Jälgime vanemaid ja nende rahakasutust, sõprade oste ja elu jne. Kindlasti õpitav, aga ma usun, et midagi tuleb iseloomust ka kaasa 😀
Iseloom raudpolt, natuke jälitab lapsepõlv ?
Mõlemad kujundavad inimese käitumusharjumusi kindlasti, kuid iseloom võib sageli isegi tugevamalt mõjuda.
kodune kasvatus on kõige alus:)
Alateadlikult tulevad papse teadmised ikka vanematest…
Mõlemat kindlasti aga suur osa iseloomus. Mu onu lapsed. Kasvatatud kõiki sama moodi ja, üks laristas lapsena, teine kogus. Kolmas hoidis ja neljas ka pigem laristaja.
Et väga erinev. Ise olen ka vahepeal ne. Vahepeal laristas ja teisele hetkel koonerdan. Kuna kuulõpp siis krediit kuluks hästi marjaks ära. 😀
Minul täpselt sama lugu, lapsena väga suurt taskuraha ei olnud ning mingit priiskamist rahaga. Nüüd 25 ja kui näiteks suurde Maximasse või kuskile satud siis nagu väike laps kommipoes ja no igast mõtetut nodi vaja kokku vedada ?
Ma kahtlen, kas Rimi just 200m on. Rahaga on nii, kulub täpselt nii palju kui on. Koonerdamine mulle ei sobi. Võin süüa sama kuupäevaga toitu, kuid kohvi PEAB hea olema.
Mingilmääral mõlemat, kuid vahepeal kui midagi teen siis tunnen küll endas enda ema iseloomu ära ja mõtleeen – oh shhiiiit … ? ” seda teguviisi nagu oleks varasemalt näinud/tundnud “
Mina arvan et mõlemat. Mul on sugulased, kellele ju sama kasvatus antud. Onu lapsed siis. Üks laristas kohe taskuraha ära ja teine hoidis ja kogus. Iseloomud olid sellised. Ei ütleks et midagi konkreetselt laimata oli lapsepõlves või puudu ka aga näed sa täiesti erinevad. Praegu saavad väga tublisti oma eludega mõlemad hakkama. 🙂
Lugesin lausa kaks korda,sest arvasin,et lugesin valesti.Kuni tänase päevani,arvasin,et mu 37 a.tütar ei oska rahaga ümber käia.Aga lugedes,et sa boldid kõrvalpoest,mul nii hea meel?mul nii tubli tütar.
Mind ikka õpetati, et raha tuleb hoida ja väga mõistlikut ostlemist nägin aga poes ise käitun nagu kasvaks see puu otsas. Julmalt on vaja kõike osta. Seega vast iseloomust siis äkki.
Enda kogemusest ütleks, et iseloomust. Kuid eks möjutab ka kodune kasvatus, olen näiteks raha kulutamise, hoidmise ja väärtustamise koha pealt täiesti erinev kui mu ema ja vend. Niimoodi see kodune kasvatus mind möjutaski vice versa, nägin kuidas vend end nn löhki laenas SMS laenudega ja ema löpuks tööl ei käinud (depressioonis & löpuks harjuski selle eluga ära niiviisi), korteri kommunaalide võlad kuhjusid… tegelt mul veel kyhjaga näiteid oma nn lähedaste pealt. Mötlesin et ei. Ma ei käi kunagi nii rahaga ümber.. ja siiani elus edukalt hakkama saanud. Völgu olnud pole, laene ei ole vötnud, kôik asjad alati ilusti makstud. (:
“Jeesus, ma pidin kodus isegi teekotti kaks korda kasutama” 😀 haha, tuleb tuttav ette!
Aga ma arvan, et väga palju oleneb ikkagi inimese iseloomust. Õpeta kodus nii kui palju tahad, aga kui inimese iseloom on ikkagi selline raiskav, siis pääsu pole. Endal hea näide võtta lähisugulaste hulgast. Ise olen täielik 10 korda mõtlen enne kui ostan.. ja täielik koonerdaja, kui asi puudutab toitu. No ja Wolti ei raatsi üldse tellida, füüsiliselt valus hakkab, haahha, tundub nii raiskamine. Aga see ei tähenda, et mulle see teenus iseenesest ei meeldiks. Kui keegi 50 rahakest viskaks, siis läheks ühed mõnusad tellimised kohe käiku!
Ei usu, et ainult ühest asjast oleneb see rahaga ümberkäimine. Ise kasvasin kitsikuses, lapsena misiganes raha sain, laristasin kohe suva nänni peale ära. Olin nii tühma, et ei taibanud et koguks siis ühe või teise asja jaoks. A noh. Mul polnud milletki midagi kogudagi, ju vist sellepärast mõtlesingi, et ah, YoLo ja ikka kulutasin maiuste jms peale. Taskuraha sain haruharva. Üksikud korrad tõesti.
Suuremaks kasvasin, mõistsin väga hästi raha hoida ja sellega targasti ringi käia. Oma teenitud ikkagi.. Siiani oskan. Aga tulebtunnistada, et mingid perioodid käivad peal, mil tahaks omale lihtsalt laristamist lubada ja sedasi on päris palju ka niisama tuulde visatud. Mu lapsed 2a, 3a ja 6a.. raha nad küll koguvad hea meelega, aga mida sellege peale hakata, keegi ei tea veel. MIngit kommi-krõpsu-jäätise nänni nad ei ihale ostma, sest kodus on ju ka ikka ühte teist. Küllap kooliminnes nii mõnigi asi muutub, aga kõigepealt elame sinnani…
Mäletan, et minu rahatarkus tuli emaga arutlemistest, kas midagi on vaja, mis see maksab, kas me saame seda endale lubada. Hilisemas elus olen ema mitmest kulukast ostust välja rääkinud. Kust see kõik mul pärit on, ei tea, pigem vist ikka ratsionaalne iseloom.
Meie tegime kunagi soojamaa reisi ja tütrele nii meeldis, siis iga aasta, et saaksime ühe nädala soojas käia, kogub tütar ka raha. Oma sünnipäeva raha paneb peaaegu kõik reisifondi ja nii on mul palju lihtsam vajaminev summa kokku saada.
Woldi peale kulub rohkem kui julgeks tunnistada. Muidu kooner, kuid sushi peale kulutan piirideta.
Ühtkomateist ilmselt – me peres kõigil lastel mingi rahatagavara olemas. Eks oma kogemus ka õpetab, et ootamatusteks ikka hea, kui väike finants kuskil olemas 🙂
Ma niiii vähe woltinud/boltinud. Hea meelega kasutaks seda 50€ ja päeva/kaks lubaks endale vaba aega ja ei stressaks vaaritamisega ??
Mõlemast ikka.
See on pigem iseloomust. Aga samas ka võib see olla see ,et kuidaa keegi elanud on. Meil lapsena just miljoneid ei olnud aga selle eest mulle laristada meeldib. Kuid minu vanemad jällegi on sellised koguja tüüpi. Olen ka näinud selliseid kus vanemad saavad osta kõike ja pole probleem mingile nännile aga laps jällegi hoiab raha ja ei kuluta igale nännile. ?
Mina usun, et pigem mõjutab siin iseloom, aga kindlasti tuleb ka kodust miskit kaasa
Suuremalt osalt vist iseloomusust ikka. Nüüd, kui juba mõne päeva pärast 29 saan, olen alles hakanud vägaaaa vähesel määral kogumisega sõbraks saama. Aga tundes ennast… siis ega seegi pisku kaua ei seisa vast . Midagi ju kindlasti varsti niiiii väga “vaja” jälle.
Mulle tundub, et ma õppisin vanemate näitelt, et ei tasu võlgu omada, need tekitavad tülisid.. samas endal pole ka piisavalt iseloomu, et olla ka ülisäästlik ja ülitark majandaja nagu need teised targad investorid praegusel ajal on 😀
Ma mõtlesin koguaeg, et ma olen mingi eriline …, kes lihtsalt ei suuda raha hoida, aga siis ma sain aru, et mu emale meeldib ka shopata ja no kui raha sel hetkel on, siis ei pea ju muretsema. Kuniks tuli välja, et raha saab päris ruttu otsa ja mul on poest nädala toidukraam veel ostmata.
Seega see rahasäästmise ja igaksjuhuks tagavara raha olemasolu teema on minu jaoks pigem uus, aga vaikselt hakkab käppa saama. Wolti tellimast ja hiljem natukene kahetsemast see mind aga ei takista. 😀
Iseloomust. Ma olen töötanud finantsnõustajana aga ise oma 40 aastaga veel õppust võtnud ei ole.
Mul on kõik kolm last erineva suhtumisega rahasse, kuigi olen neid ühtemoodi kasvatanud. Ikka inimeses endas on asi kinni ma usun-iseloomus vôi tähtkujus vms
Täna käisime ise poes, nädala-vahetustel ikka tellime päris tihti ☺️
Kindlalt on asi iseloomus. Mu üks vend kulutab kohe kogu raha ära, teine koonerdab ja kogub. Mina ise olen kahevahel. Ei olnud mul väiksena sellist lillelist elu kus oleks kõike saanud, sest ema kasvatas mind üksi ilma isa abita. Vahel kulutan jubedalt emotsiooni pealt teinekord jällegi ei raatsi midagi osta. Ja see on väga naljakas kuidas näiteks woltist toitu tellida raatsin aga samas näiteks juuksurisse ei raatsi minna 😀 lastele raatsin osta korralikke kalleid talveriideid j jalatseid. Endale vaatan hoolega hinda ja käsi ei tõuse ka 10 eurost pluusi ostma. Ehk ka olen valikuliselt kooner/kulutaja. Omal üks laps on veel väike ja eks see selgub tulevikus kuidas tema kulutamisega lood on samas suurem laps on selline, et iga nädal saab taskuraha ja võimalikult ruttu kulutab selle ka ära. Ja no see wolt krediit kulub meie peres ikka mõnusalt marjaks ära 😀 sest iga nv on wolt parim sõber 😀
Pigem ikka iseloomust.. mina vaatan, kalkuleerin ja mõtlen. Minu vanem plika (7) viiks kõik raha esimesel võimalusel poodi ja teine plika mul (5) vist minusse-mõtleb rohkem asju läbi. Nõuda asju osatakse minult väga hästi .. siis ükski närv ei liigu neil ?
Ma arvan, et rahatarkust peab õppima, kas siis ise või vanematelt, kui on võimalus. Saab lugeda õnneks igasugu tarku raamatuid ja üldse on praegu igast podcaste, seminare ja tasuta webinare kamaluga saadaval. Endal just sellised teemad käsil. Väga põnev on ?
Kui piisavalt palju kordi midagi korratakse, siis hakkab ikka kodust ka külge. Aga ma usun, et impulsside kontrollimise võime ja tahe pingutada hea eesmärgi nimel pikalt on pigem isikuomadused.
Minu puhul on kindlasti nii kodune kasvatus kui ka geenid ?. Aga ma usun, et suuresti isiksus ise loeb kõige enam.
Minu 4 a poeg kogub raha, siis koos loeme ja koos käime poes, sest tahab enda raha eest osta autosid ?
Loosis osaleks ka
Ma olen veendunud et rahatarkus, distsipliin, kalduvus sõltuvustele, ka kadedus vöi lahkus/generosity ja palju muud ei ole tegelt kasvatuses kinni vaid puhtalt iseloom. Nii palju näinud kuidas yhes peres on nii erinevad lapsed niiet lihtsalt ei saa kasvatuses olla see asi. Enda peres samamoodi. Eks aeg näitab, Mari tundub olevat rahaasjades “tubli”, a vöib vabalt juhtuda et Martast kasvab pigem sinu moodi inimene, kuigi sina kasvatad ja hellitad neid mölemaid yhtemoodi. Mu meelest kasvatuse point ongi see et kodus oleks mönus öhkkond ja köik naudiksid yksteise seltsi, selleks peabki öpetama teistega arvestamist ja a la enda järelt koristamist ja muud sellist värki, aga tegelikult kedagi “edukaks inimeseks” kasvata vms pole vöimalik sest see on lihtsalt inimeses endas kinni ja see kas juhtub vöi ei juhtu.
Iseloomust! Mina olen suur koguja ja kalkuleerija, samas kui mu vend suhtub rahasse (säästmisesse, pisilaenude tagasimaksmisesse) täiesti süüdimatult ja vastutustundetult (sentigi ei suuda kõrvale panna).
Pigem ikka iseloomust ja näpuotsatäis kodust kasvatust.
Minu ema nt on maailma parim majandaja ja alati mind ja mu kaaskannatajaid- (õdesid ja vendi) õpetanud, kuidas raha paigutada.. aga mina olen näiteks täiesti kohutav inimene koos õega sel teemal. Mitte et kulutaks, nii et maa must, kuu lõpus ikka kapis süüa on, aga nii kui võimalus siis ma ka lahkun poest erinevate pajalappide ja muude toredate asjadega.. lisaks on mul vajadus elamist pidevalt “korda teha”.. teeks vist remonti iga poole aasta tagant.. sest noh.. pole kunagi rahul.
Kõige rohkem mõjutab vast mingi üldine keskkond ja ümbritsev. Oleneb täitsa lapse vanusest ka. Vahepeal on perioode, kus kodust rohkem võivad mõjutada näiteks koolikaaslased. Samuti oleneb ju sellest, mida kodus õpetatakse ja kas üldse midagi õpetatakse. Mõni jääb oma vanemate vigu kordama, aga mõni võib hakata tegema mingist vanusest alates vägagi mõistlikke valikuid, sest ta on näinud, kui mööda sellega kodus pandud on. See ei käi ainult rahaga ümberkäimise, vaid ka paljude muude asjade kohta.
Mina arvan, et pigem iseloomust. Aga muidugi ka kodust. Lapsepõlves tihti ei saanud kõike, mida oleks tahtnud. Ema küll proovis, aga üksikvanema värk. Mind on see väga palju õpetanud ja soovin, et oma lastele ma ei peaks kunagi ei ütlema kuna raha ei ole.
Kindlasti tuleb kodust midagi kaasa ja oleneb ka lapse enda iseloomust. Mida nooremalt rahateemat tutvustama ja praktiseerima hakata, seda varem asjad selgeks saavad 😀
Kodune kasvatus kindlasti!
Eks ka iseloom mängib rolli, aga ka see kujuneb paljuski millises keskkonnas kasvatud
Mõlemast ikka. Minu lapsepõlvekodus oli säästmine väga oluline. Raha polnud jalaga segada ja vanemad säästsid toidult ja riietelt, et saaks ka reisida, teatris käia jne. Jõukust ei olnud, aga tänu sellele said kõik olulised asjad tehtud ja millestki puudust ka ei pidanud tundma. Ma ise ei ole nii kokkuhoidlik kuigi mulle meeldib ka, kui on varud ja kindlustunne olemas. Säästan küll iga kuu ja panen teatud summa hoiusele. Samuti kalkuleerin ja majandan. Samas tean, et saaksin palju rohkem säästa, kui nii mõnestki asjast loobuksin nagu nt toidu woltimine, maniküür-pediküür jne. Aga olen otsustanud, et mugavus on ka ok ja kui ühel hetkel tekib tõesti kitsikus ja ma pean nendest asjadest loobuma, siis küll ma seda teen. Praegu on nii ka hästi ja kõik tasakaalus 🙂
Minul oli peres nii, et sain kõike mida enamasti tahan, ei pidanud kaua lunima ka. Kuid nüüd, kui täiskasvanud olen, siis olen mega koi ?. Mitte, et ma sente loeks, aga mõtlen sada korda kas on ikka vaja. ?
Ma usun et nii kodust kui iseloomust. Meie tütar on küll mõnus koi, ütleb kpguaeg et võib selle või tolle hilbu endale ise osta,sest tal on siiani alles raha mille sünnaks (juunis) sai ja ka see mille suvel teenis, aga igakord kui poodi lähme shoppama, siis pm kassas teatab mulle et ma jättis rahakoti koju ?♀️
Olles nüüd aasta elanud tudengielu võin omast kogemusest öelda, et rahaga majandamise oskus tuleneb suuresti kodusest elust, aga ka iseloom mängib rolli. Nii leidsingi end esimesel tudengiaastal teadlike valikuid poes tegemas ja säästmas, mis samas nõuab aega ning iseloomu, et kõrvale pandud raha alles hoida, mitte ära kulutada.?
Ma kasvasin õega täpselt sama kasinates tingimustes, minust sai ilgem koguja, temast laristaja. Et ma oleks endale lapsena oma kogutud raha eest kommi ostnud, ei juhtunud iial, parem olin ilma, mis tähendas, et olingi ilma. Õde tõmbas kohe sirgu kõik, mis tal vähegi tekkis. Inimesteks oleme mõlemad kasvanud. 🙂
Kui see Wolt Luigele ka käiks, oleks päris tore, aga noh, eks ka kontoris võiks teinekord saksapreilit mängida.
Mina arvan, et tegemist on suuresti iseloomuga. Mina ja mu õde ikkagi kasvanud samas kodus, samades tingimustes, aga raha käitumise poole pealt oleme täiesti erinevad. Mina see kes käib ja mõtleb, riideid naudin kaltsukatest otsida, tema see vastu kulutab kogu oma raha kohe ja enamasti firma riietele.
Kindlasti mõlemat, nii lapsepõlve kogemus kui ka iseloom. Lapsena kulutasin ikka viimse kui sendi mingi tühja-tähja peale, nüüd pean end küll targemaks. Meelerahufond on olemas, kuid ennast premeerin ka sageli. Wolt kuulub ka viimaste hulka. 2x nädalas woltida on minu jaoks täiesti normaalne. Peale tööpäeva tahaks lihtsalt diivanile heita, midagi head vaadata ja süüa head-paremat.
“Hei, emme lähme poodi!”
“Ok, käime läbi, nagunii on vaja minna…”
“Ostame siis seda ja seda ja toda…!!!”
“Teil ju ka oma taskuraha, ostke ise oma kommid…”
“Milleks me peame oma taskuraha raiskama, kui sina saad ju ka osta!”
Mul aeg-ajalt selline dialoog kodus ???
Aga eks see rahatarkus kodust tuleb. Üldiselt, peaks tulema ja lapsed ise on ka küllalt taibukad, et seda mõista 🙂
“Hei, emme lähme poodi!”
“Ok, käime läbi, nagunii on vaja minna…”
“Ostame siis seda ja seda ja toda…!!!”
“Teil ju ka oma taskuraha, ostke ise oma kommid…”
“Milleks me peame oma taskuraha raiskama, kui sina saad ju ka osta!”
Mul aeg-ajalt selline dialoog kodus ???
Aga eks see rahatarkus kodust tuleb. Üldiselt, peaks tulema ja lapsed ise on ka küllalt taibukad, et seda mõista 🙂
Ma arvan et natuke môlemat. Ma olen ise nii hull raiskaja. Ilmselt ka selletõttu, et nooremalt ei saanud midagi lubada.
Nüüd igakord poes nagu segane.
Meil on kodukord nii, et enamjaolt mina kokkan, sest mulle meeldib ja natuke tuleb hästi välja ka. Samas vahest ma ütlen elukaaslasele, et kuule täna on sinu kord süüa teha! Mis siis tähendab, et ta woldib midagi head 🙂 On ka kordi kus ta näeb, kui väsinud ma olen ja pakub juba ise, et woldime. Üldjuhul olen ma hullult kokkuhoidlik st ühtpidi mulle meeldib, kui kodus on kõik vajalikud asjad (varuga) olemas ja alati ostan, kui on igasugused kampaaniad aga teistpidi jälgin, et igasugused woltimised ja impulsostud jm ei läheks liiga tihedaks. Pandeemia ajal on Wolt osutunud väga heaks lahenduseks, sest restoranitoitu ju ikka vahest tahad ja kui kõik kohad kinni olid, siis oli mõnus omale midagi koju tellida 🙂 nii et #aitähwolt ka ilma krediidi võitmiseta 🙂
Ma arvan, et inimesest ja iseloomust.
Ma olen lihtsalt laisk inimene ja vahel isegi kui kodus on toitu mida teha/süüa, ma tellin Wolti 😀
Just because I feel like this right now 😀
Kindlasti esmalt kodust, arvan et iseloom ja sōbrad mängivad ka mingil määral rolli!
Arvan tegelikult et mõlemad mängivad suurt rolli aga kui peab valima ühe, siis pigem iseloomust, mõtlen oma sõprade ja pere ringis seda.
Mina ei ole kodust kaasa saanud rahatarkust. Õigem on öelda, et ei võtnud kaasa, sest põhimõtteliselt nagu sinul tuli teekotikest kaks korda kasutada. Eks oleneb ka iseloomust aga pigem ka elust. Aga see on minu arvamus.
Aluse annab ikka kodune eeskuju aga eks vanemaks saades lööb ideloom ka sisse ?
Mina arvan, et väga palju oleneb lapsepõlvest.
Minul näiteks polnud lapsena sellist varianti, et oleks saanud iga nädal taskuraha ja meie perekond polnud just jõukas. Kui ma pale põhikooli pealinna kooli tulin, pidin vahest terve nädala hakkama saama 8 krooniga ja kuna ma teadsin, et emal on ka raske siis ma lihtsalt leppisin oma olukorraga ja ei nurisenud kunagi. See kõik on mind näiteks õpetanud igat rahanumbrit hindama. Kui mingi teenus või ese maksab nt 50 euri, siis ma ütlen alati , et see on suht suur raha. Minu jaoks ongi suur raha. igal rahatähel on väärtus. Elukaaslane nt ütleb, et 100 eur pole üldse suur raha, aga tema on saanud kogu oma lapsepõlve kõike mida ta on soovinud, pole kunagi raha pärast muret pidanud tundma, sest vanemad alati on saanud aidata.
Kogu oma täiskasvanu elu ma olen alati mõelnud mida ma ostan ja palju ma millegi jaoks kulutan. Mitte kunagi ei mõtle ma, et VOT SEE ASI on see millele ma olen nõus iga kuu 100 eur kulutama.
Rahatarkusest rääkides, mul on mega kahju, et meie koolisüsteem ei õpeta juba noortele lastele rahatarkusi. ei rääkita investeerimisest ja kogumisest. Meie vanemad pole ka sellel teemal haritud, et anda oma lastele teadmisi rahast, Alles nüüd, veidi enne 30 vanuseks saamist olen ma hakanud mõtlema sellele, et raha tuleks investeerida. Oleks seda teadnud mu vanemad kunagi, oleksin vb kasvanud jõukamas peres. Oleksin saanud juba varakult ka ise rahatargaks, et praeguseks elada paremat elu ja vb ei peaks käima 8st 17ni tööl, vaid saaksin töötada poole kohaga ja saaksin nautida rohkem vaba aega ja hobisi.
Ma olen see tore isik, kellele meeldib raha raisata… kui seda on siis ei suuda seda mittte kulutada. KOHUTAV!!!
Aga raudpolt tuleb kodust kaasa see rahaga majandamine. Seega well done ??
Suurem osa oleneb kindlasti kodusest kasvatusest ning mingi osa iseloomust/geenidega kaasa antud omapäradest.
Meie 7ne raiskaks küll igal võimalusel aga ilmselt mitte raiskamise enda pärast vaid rohkem poes käigu elamuse pärast. Siiani pole ta veel üksi poes käinud, saab 8 detsembris.
Nii ja naa, näireks mu abikaasa säästab väääga palju nagu tema vanemad, aga tema vend raiskab raha nagu laps)
Ma arvan, et suht 50/50 mõjutavad mõlemad ?
Minu arvates ikkagi annab palju see, kuidas oli minevikus rahaline olukord. Samas, ei saa ka iseloomu kõrvale jätta – mõni lihtsalt ei suuda kulutamata või ka säästmata jätta ?
Kui üks õhtu ei peaks toitu ise tegema, vat see oleks õnnistus 😀
Mari on väga tubli.
Wolt on mu lemmik koht?
Ma arvan, et pigem iseloomust. Enda õega võrreldes on tema säästja/invedteerija ja mina kulutaja ? eks kasvatus saab anda teadmisi aga mitte sundida neid kasutama
Ei pea ise süüa tegema vaid saad tellida, vat see oleks õnnistus 😀
Arvan, et rahaga ümber käimise oskusel palju erinevaid mõjutajaid. Muidugi saavad ka vanemad oma eeskujuga palju ära teha, aga kindlasti on ka inimese iseloomul siin oma roll. Mõni inimene on lihtsalt kooner ja teisele meeldib laristada ? näiteks ühe pere lapsi vaadates, kellel justkui samasugune kasvatus olnud, käituvad rahaga väga erinevalt ringi.
Wolti krediit kuluks küll väga ära, lastega kodus olles parim sõber, kui on jälle üks nendest päevadest, kus lihtsalt ei jaksa täiskasvanud inimene olla (ja oi kui palju neid päevi ette tuleb ?)
Wolti
Osaliselt mõjutab kindlasti kodune kasvatus/harjumused, aga osaliselt ka inimese iseloom. Tänapäeva noortel on nii palju võimalusi ja inimesed on harjunud woltima/boltima. Noored naised ei oska ega viitsi süüa teha. Saan endale ka wolti/bolti lubada, aga ei näe sellelt liiga tihti mõtet, sest see on kulukas ja rahaga on kõike muud teha, kui söögile kulutada.
Minu lastel on kodus olemas snäkke ja maiustusi, mistõttu poes ei peakski käima. Samas on see üks oluline osa elust, kuidas oma raha jagada, seepärast olen lubanud neil käia poes. Muidugi omavad nad taskuraha. Taskuraha “pudeneb” vanavanematelt, vahel anname ise. Nad on õppinud üsna väikesest peale ise majandama ja koguma. Mingit kolme purgi süsteemi me ei ole teinud aga nad oskavad ise hoida. Vahel ka kavalusega. nt käisime suvel reisil ja lapsed nägid lõbustusparki. Issi ütles ok, lähme aga kulutate oma raha. Poisid nõus. Läksime lõbustusparki ja tuli aeg pileteid osta. Selgus, et jätsid oma rahakotid maha, kuna nägid, et issi võttis enda rahakoti. ?Vahel kui poes mingi mänguasja ette satuvad saadavad sõnumi “emme mis arvad, kas on mõistlik osta?” Niisama mingit jama kokku ei osteta. Teiseks on meil peres komme, et kui käid poes siis mõtled alati ka oma vendade peale. Seega ei osta ainult endale. Mulle jääb enda lastest silma tore analüüsimine ja nö turuuuring. Võrdlevad hindu ja otsivad internetist soodsamat võimalust. Seda on lahe kõrvalt näha. Ise alle 10 a ja 7a. Isegi vanaemaga poes käies ..kui vanaema läheb lappama siis lapselaps kutsub korrale, et pole vaja osta või võtame selle, see on odavam. Minul on ikka usku, et uus põlvkond on targem ja kulutab vähem.
Haha, tuli meelde kui käisin 2.s klassis. Ema saatis mu poodi piima järele. Pood asus umbes ~200m kaugusel. Ma ei mäleta palju piimapakk tol ajal maksis, aga andis kaasa 100 krooni. See tundus “hiigel suur” summa ja kartsin et müüjal pole mulle piisavalt raha tagasi anda. Seega ostsin juurde kommi jms.. ?
Kindlasti tulevad rahatarkused kodust kaasa, kuid väga palju oleneb rahaga ümberkäimine inimesest endast ka. Hiljuti lugesin kuskilt, et mõni inimene ei saagi aru lihtsalt kui palju raha tal mis ajaks on. Mõni on selles väga hea, et kui tal on 10 euri nädalaks-kaheks, siis vaatab mida ostab ja arvestab täpselt, et jätkuks. Teised inimesed samal ajal ostavad ikkagi seda mida soovivad, arvestamata kunas järgmine tulu tuleb või kuni neil jälle raha on. Ma ise olen see teine tüüp inimesi ja no peab tõdema, et raske on küll vahel. ?
Samas viimasel ajal olen rahateemadel ja arvestamiste kohta palju uurinud ja lugenud ning teoorias ma ju tean kuidas asju võiks ajada, aga prakitkasse panekuga üksi ma hakkama ei saa ja no sinna ta läheb ?
Kindlasti kodusel eeskujul oma jälg, aga no omast kogemusest saan öelda, et umbes sama suur mõju ja vb et vahel suuremgi on iseloomu ja emotsioonide taga ka kinni ??
Ma usun, et ikka kodune kasvatus. Kogusin lasteaias juba ise raha endale, mis läks pangaarvele kogumiseks. Ise näiteks 22 aastasena ikka jälgin poes, mida ma võtan ja pigem vaatan soodukaga asju kui täishinnaga. Sest vanasti vanemad ütlesid ikka kui midagi tahtsin, et praegu ei saa see on liiga kallis, vaatame teinekord. Ma üldiselt suht kooner ka? aga kahju et wolti saaremaal kasutada ei saa, sellest lõbust jään küll ilma?
Tundub, et mulle andis rahaga ümberkäimise oskuse vanaema, kes jälgis alati hoolsalt kauba kvaliteedi ja hinna suhet ning kilohindasid jne. See oskus on siiani mind aitamas, samas olen vahel ehk liigagi kooner.
Unistan juba aastaid, kuidas Woltiga koju süüa tellin. No ja siiani pole raatsinud. 😀 Mul päevane kulutamiseelarve suht väike, 15 eur, ja kui on valida, kas ostan perele poest toiduaineid, millest jätkub kauemaks, või panen ühe mõnusa õhtusöögi peale raha huugama, siis kaob raats kohe ära. Aga no unistada on hea küll. Ühel päeval ma selle otsa lahti teen :p
Mul on just mingi kompleks rahaga: endale ei raatsi midagi osta ega lubada aga lastele v mehele v kasvõi nooremale õele silm ei pilgu ka kui vaja miskit osta.
Lapsepōlves palju raha ei olnud ja alati kogu taskuraha kulutasin ära ruttu. Tihti tundsin kadedust et mina sai 5 krooji taskuraha aga sõbranna sai 25 krooni. Vend mul muudkui kogus raha. Aga ma ei näe et meil oleks mingit erikist vahet kuidas raha kulutame. Tema pole kogumisega rikkaks saanud ja mina pole laristamisega ka vaeseks jäänud. Ainus mis on et prioriteedid rahaga on kuidagi kindlad. Alati pean hoida kuskil mingit kübekest sest kui pole kuskil raha siis tekib masendus (selle päraxt peidangi enda eest rahasid laste kontodele ?)
Woltida beebi kõrvalt tundub idekas!
Kindlasti kodust!
Tundub, et oleneb ka Iseloomust. Olen oma lastele lõputult rääkinud raha kogumisest, säästmisest ja investeerimisest. Aga mu ATH laps lööb ikka kõik hetkeemotsiooni ajel laiaks.
Ma arvan, et iseloomust. Olen suurem laristaja, kui vanemad.
Pigem kodust. Alles õpetasin enda lapsele. Mu laps soovis kassi. Ning mina palusin tal raha koguda, et kassile vajalikud asjad osta . Kodutööd + poes valik kas saab endale midagi või läheb kassifondi. Ning eelistas jääda ilma kommita, et saaks raha koguda.
Õppis, et asjad maksavad ja ei saa niisama kõike.
Hetkel on ta uhke kassiomanik ja soovib nüüd ühe mängu jaoks raha hakata koguma, et endale osta ise.
Tegu siis 5aastasega kes teab, et raha ei kuku niisama sülle.
Ning miks veel rahaväärtust seletasime oli sp, et hakkasid tulema laused, kui miskit katki läks. Ostame siis uue. Ning soovid läksid liiga kalliks ning sain aru, et ta absull ei saa aru rahast.
Aga vot võidu korral lööks lihtsalt laiaks. Pole ammu teinud lambiseid kulutusi ?
Olen ise õppinud rahaga kenasti ümber käima (olen utsitanud sama tegema ka oma tütre ja õdedega, neil vaja veits veel iseloomu kasvatada ?). Unistus suvemajakesest (ja tegelikult ka iseseisvusest, ma ei taha mitte üheski osas sõltuda mehest) on see, mis andis tõuke iga kuiselt oma väikest kulude-tulude-säästmise tabelikes jälgima ja täitma. Alustasin sellega varsti juba aasta tagasi ja täitsa tundub, et unistus võib ühel päeval ka reaalsuseks saada. Samas nahutan end, et varem rahaga paremini ümber ei käinud, oli ju võimalus kõrvale panna küll. Praegu korjaks oma suvila aiast õunu… ?
Ma arvan, et see tuleb iseloomust. Mina olen pigem sinu moodi ja ostlen ka iga päev toidupoes, nagu maailmalõpp oleks homme. Ja ilmselt täidan mingit tühimikku endas sellega. Kurb tegelikult.
Oktoobrist on plaanis hakata räigelt eelarvet järgima ja kõike kirja panema. Mis tähendab seda, et septembri lõpus tuleb veel arutult kulutada. Oeh…
Ma ka lapsena kogusin. Mul pidi olema igast rahatähest vähemalt 1 rahakotis ning need olid alati sirgelt, suuruse järjekorras. Isegi sendid olid mul 1 kaupa rahakotis. Enda peale ei kulutanud aga teistele, kes minu silmis olid halvemas olukorras, siis ostsin leiba/saia ja vorsti/pasteeti jms oma taskuraha eest. Kommi jms snäki peale kulutasin harva ja kui kulutasin, siis pigem ostsin 1 väikese pulgakommi. Pole ma sündinud kuldlusikas suus ning taskuraha teenisin endale ise tööl käies. Olin 8.aastane kui esimest korda tööle läksin ja terve juulikuu tööd tegin. Sellest rahast andsin pool emale ning ülejäänud panin rahakassasse. Täna olen ma ka pigem selline, et mõtlen hoolega kas mul üht või teist asja on vaja. Poest uut riideeset pole ma ammu ostnud ning šoppan kaltsukates. Viimati ostsin endale päris uue asja poest 2 aastat tagasi ja selleks oli kevad-sügis jope. See aasta on suuremaks ostuks plaanitud talvejope ning kogun selle jaoks raha :). Tavaliselt jagan terveks kuuks mõeldud toiduraha nädalate peale ning sellest rohkem ei kuluta. See mis alles jääb, panen kogumiseks kõrvale. Ei , ma ei ole kooner vaid peale arvete tasumist (üürikorteri võlud) on suurem osa palgast läinud.
Ma arvan, et 50/50, nii kodust, kui iseloomust. Mul peres lapsena kunagi raha üleliia polnud, pigem puudu. Taskuraha ka sain pigem harva ja kui ise tööga raha teenisin, läks see ka suures osas pere rahakotti. Ma olen selline inimene, kes väga planeerib ette kõike, mitte ainult oste. Need kaks asja on minust paraja koonri teinud tänapäevaks :D. St lapsepõlvest hirm, et raha saab otsa ja emotsioonioste raske teha (õigemini pealt vaadata, kuidas teised pereliikmed neid teevad), sest polnud planeeritud.
Usun, et oleneb nii iseloomust kui ka kodusest seisust ?
I love food ??
Mul oli oma poegade kooli minnes tunne, et nad ei õpi iial arvutama, kuna no ei olnud arvutamises eriti teravad pliiatsid. Kooliminekuga oskasid nad perfektselt nii oma taskuraha ära kulutada, et naljalt ei jäänud sentigi alles. Mul endal pole iial sellist oskust olnud. Taskuraha löödi sendini huugama, aga sünnipäevaks saadud raha säästeti.
Minu meelest tuleb ikka rahaga ümberkäimise oskus kodust ja seda peaks hakkama õpetama lastele juba maast-madalast 🙂
Kindlasti on lapsepõlvel suur mõju – minu vanemad on suurem osa minu elust olnud ettevõtjad ja investeerijad ja näen enda eakaaslastega võrreldes, et mul on samuti tunduvalt rohkem huvi nende valdkondade vastu.
Mina olen suur säästja ja mingeid mõttetuid kulutusi ei tee, enne ostu mõtlen 10 korda kas ikka on vaja. Samuti ei raatsi väga endale toitu söögikohtadest woltida, vahel palgapäeval ikka luban endale seda rõõmu ka. Aga usun, et rahaga ümberkäimist mõjutavad nii kodu kui ka iseloom. Iseloom vast isegi rohkem, sest tihtipeale ühe pere lapsed, keda on kasvatatud samamoodi käituvad rahaga väga erinevalt.
Ma arvan, et mõlemat. Esialgu saad pagasi kodust, esimesed oskused rahaga ümber käimisel ja siis kui endal piisavalt tarkust on, siis sõltub juba iseloomust, kas tahad osata rahaga ümber käia või jätkad nii nagu õpetatud. 😛 Mina sain kodust kaasa väga halvad rahaga ümber käimise oskused aga õnneks oli mõistust õppida ja end kokku võtta ning olen veidi investeerinud ja säästnud tulevikuks. 🙂
Mõlemad on olulised faktoris ja käitumine võib ajas ka muutuda ?
Oh need oskused tulevad ikka ajaga. Mina tulen perest kus komm ja uued riided olid luksus. Enamus asju tuli kaltsukast ja uutest riietest võisime vaid unistada. Taskuraha saime heal juhul 2 krooni nädalas ja kooli väljasõidud polnud meie pere jaoks võimalikud. Nüüd kui olen ise ema kahele lapsele siis annan endast kõik et neil oleks parem lapsepõlv kui minul. Katsun alati hoida mingi tagavara raha ootamatute olukordade jaoks. Ütles et peale laste sündi on minu rahaga ümber käimise oskused kõvasti paranenud.
Haha, tuli meelde kui käisin 2. klassis ja ema saatis poodi piima järgi. Pood asus ~200m kaugusel. Andis kaasa 100 krooni. Ma ei mäleta enam palju piimapakk tol ajal maksis, aga suhteliselt vähe. Ja kuna mul oli “hiigelsuur” summa kaasas, siis kartsin et müüjal pole mulle raha tagasi anda ja ostsin veel kommi jms juurde. ?
Kui aus olla, siis olen ka täielik laristaja. Kõike on vaja kokku osta. Eks üritan ikka mõistusega võtta, et seda või teist pole vaja, aga alati pole ju vaja mõistuse häält kuulata. ? Usun, et see on tulnud lapsepõlvest, kus ei olnud väga võimalusi – taskuraha ei saanud, söök oli kesine ja riided enamjaolt kaltsukast. Nüüd kui saab, siis üritan kõike võimaldada endale ja lapsele (ostes igasugu mittevajalikku träni kokku). ?
Usun, et rahatarkus ja rahast lugupidamine algab kodust. Raha väärtus, et kõike ei saa mida tahaks, sest raha ju ei ole kõige jaoks. Peab valima jne.
Rahaga ringi käimine oleneb enamjaolt kodusest seisust ja ka samas iseloomust, tean seda omal nahal?
Olen ise õppinud rahaga kenasti ümber käima (olen utsitanud sama tegema ka oma tütre ja õdedega, neil vaja veits veel iseloomu kasvatada ?). Unistus suvemajakesest (ja tegelikult ka iseseisvusest, ma ei taha mitte üheski osas sõltuda mehest) on see, mis andis tõuke iga kuiselt oma väikest kulude-tulude-säästmise tabelikes jälgima ja täitma. Alustasin sellega varsti juba aasta tagasi ja täitsa tundub, et unistus võib ühel päeval ka reaalsuseks saada. Samas nahutan end, et varem rahaga paremini ümber ei käinud, oli ju võimalus kõrvale panna küll. Praegu korjaks oma suvila aiast õunu… ?
Minu poeg on sama vana kui Mari ja olen ise vaikselt rääkinud kuidas tuleb ikka arvestada sellega, mida osta ja kas osta. Nüüd selle suve algusest on ta ise hakanud taskuraha saama ja minu üllatuseks on ta väga tubli. Ise on kogunud endale raha tasapisi kokku ja siis ostnud endale nt Nerf püsse.
No, ma rahul, sest teab raha väärtust ja on aru saanud, et iga tilulilu peale kulutades ei saagi midagi suuremat ja asjalikumat.
Teinekord ütleb nii armsalt, et kogub raha ja kui saab nt 10 või 20 eurot kokku ei kuluta seda ise vaid annab mulle, et meil oleks ikka hea elu edasi ?
Ma usun, et raha ümberkäimises on seotud nii vanus, kodune kasvatus, võimalused kui ka geenid ?
Meil ka kodus 7 aastane viimasel ajal küsib ja räägib rahast ja üldiselt kogub ise suuremate asjade jaoks, naljalt oma raha ninni-nänni jaoks ei kuluta ? Mari on tubli tüdruk?
Ma arvan, et nii lapsepõlv kui iseloom mängivad siin ühtmoodi olulist rolli. Ise sain lapsena alati peaaegu kõik, mida tahtsin. Rahaga pole probleeme olnud ei lapsepõlves ega ka nüüd täiskasvanuna, ja nüüd suurena kulutan ikka suhteliselt vähe. Ma nii praktilise meelega, et ei taha väga osta asju, mida vaja pole. Hiljuti just oli emaga vestlus, et ta tahaks mulle korterisse uusi asju osta (kolisin hiljuti) ja ta oli nii pettunud kui ma ütlesin, et ei ole vaja kuna kõik vajalik on juba olemas. Mul on ka väga spetsiifiline maitse, et üldiselt asju, mis mulle väga meeldivad silma ei torkagi.
Ma arvan, et ega need oskused emapiimaga kaasa ei tule, pigem on igas inimeses endas kinni, eks hoiakud kujunevad elatud aastatega. ?
Ma arvan et 50/50 Kodus on kokku viis last ja kõik nad erinevad teineteisest. Ühel seisab raha, teine raiskab kohe ära, kolmas kogub ja siis raiskab kõik korraga ära, neljas arvab( 7aastane) et paberraha on ikka parem kui mündid ja viimane ei tunne veel numbreid aga kommi ostaks küll kogu aeg.
Ma arvan, et see tuleb iseloomust kui ka kodusest kasvatusest. Sest kui kodus ikka räägitakse kuidas rahaga toimetada, et raha ei kasva nn puuotsas siis on lapselt teada. Aga samas kui juba loomuses pidevalt midagi osta ja soov midagi tahta siis no mis see rahatarkus siia ikka puutub. Emotsionaalne pool saab ikka võitu. Vähemalt mina ise olen selline. Täna teen plaanid ja eelarve, homme tahan midagi head siis ikka ostan, pekki need plaanid ?
Wolt tellimuste ajalugu vaadates siis tasuks see krediit ära. ?
Mina arvan, et see tuleb 50/50 nii kodust kui iseloomust. Minu tütar on väga kohusetundlik ja kui ta midagi väga soovib, siis kogub selle jaoks ise, ei palu meid, et ostaksime ( kuigi ta alles 7). Kodus oleme ka pigem selle põhimõttega alati olnud, et ühtegi asja liisingusse jne pole mõtet võtta, kui tahad ntks uut telefoni või telekat, siis kogud ja ostad. Pole siiani pidanud ühtegi laenu võtma ja eks selline asi kandub lapsele üle. Ntks soovis laps endale õue mängumaja aga ütles, et ta ” ei soovi oma maja laenuga ehitada” ja palus sünnipäeval endale vaid raha kinkida..panime veidi juurde ja saigi oma ”päris esimese maja” aeda 🙂
Minu kohe kolme aastaseks saav poeg tihtilugu uurib poes, kas mul täna on raha. See siis selle pärast, et hiljuti oli üsna kitsas aeg ja ei saanud igal poeskäigul osta just nii meelepärast kraami, kui olime harjunud. Siis olingi lapsele seletanud, et täna kahjuks pole piisavalt raha kaasas, et osta seda või teist. Aga ta uuris seda nii armsalt, siiralt ja VALJULT, et mõned läheduses olevad ostjad jäid ka uudishimulikult mu vastust kuulama 😀
Mul ka Mari alati kommenteerib poes hindu, või kui Lende ja Marta midagi tahavad, siis Mari on esimene ohkima (üle poe), et issand jumal, ei saa, see on ju NIIIII kallis 😀 Isegi kui jutt käib jäätisest vms 😀
Ma arvan, et mõlemat. Ja elu ka õpetab ning mõjutab. Kui tudengipõlves oli mul pigem suhtumine, et kui raha on siis on ja kui ei ole siis pole, siis nüüd kolme lapse emana kaalun oma oste veeeeidi rohkem ( st, et karistab ikka, aga rohkem laste asjadele).
Kodust ja kasvatusest ?
Woltida tahaks küll praegu ?
Ma isegi pole poest kunagi woltiga tellinud, kannatan ikka järgmise päevani oodata ja tellin rimist koju, sest ma ka EI VIITSI või EI TAHA käia poes, kuhu mul samuti jala mingi 2min kõndida on………ja autoga ka ei viitsi. Õnneks mu mees viitsib ja ostab hädapäraseid asju, mida ei kannata järgmise päevani oodata. Need poe kullerid ja see netist tellimine…see on nagu minu jaoks niiiii palju elu lihtsustav asi..see interneti shoppamine tekitab minus isegi paremaid tundeid kui füüsiliselt poes käimine. Olgu see siis toidu shopping või aliexpressis või misiganes ? ma armastan ka raha kulutamisr…areghhh. Peangi vist ühe aliexpressi tiiru tegema ? niiet üks tasuta õhtusöök kuluks vahelduseks ära küll??
Kindlasti iseloomust aga paljuski ka lapsepõlvest saadud uskumuste, kuuldu jne.
Ma arvan, et mõlemat. Rohkem muidugi sõltub palju mida kodus õpetatakse ja kuidas aga lõpuks siiski ka palju lapse enda iseloomust.
Kuna mind passitut ei lasta väljas söömas käia, siis telliks lemmikrestoranide toitu kogu kreda eest??
Heameelega võtan loosist osa! 🙂
Minul ei olnud ka lapsepõlves asjadest puudus. Enamus asju mida tahtsin, ka sain. Aga majandama rahaga hakkasin ma täitsa noorelt ja iseenda algatusel, minu jaoks on juba väiksest peale olnud vajalik nn rahatagavara, ei kujutaks ette kui praegu oleks teisiti. 🙂
Mina arvan et nii ühte kui teist. Mingi tarkuse saab laps kindlasti kodust. Aga samas on kindlasti ka inimeseloomul oma osa. Mõni lihtsalt on Hingelt koguja.
Mulle meeldib väga süüa, eriti meeldib mulle süüa, kui ma ise seda valmistama ei pea.
Olen viimase poole aasta jooksul “üle piiri” palju bolti kasutanud, sest mingil tasandil tekitab see väga hooliva ja lohutava tunde, kui keegi Sulle raskel ajal söögi valmis teeb ja veel koju toob.
Väga külluslik pakkumine minu jaoks, igal juhul võtan loosist osa !
Raha hoida ei oska, alati ju saab juurde teenida ja hakkama 😀 :S
Oi mulle kuluks lihtsalt see woldi krediit ära, sest me haiglas tööl pidevalt woldime õhtuti midagi head süüa omale ??Et nagu ka väike woldi haigus meil seal hiiu mändide all ???
Nii ja naa. Lapsepôlvel kindlasti oma osa, aga raha kulutamise harjumused vôivad elus ka muutuda. Nt tellisin mingi hetk vága palju samuti wolti ja bolti, tegin arutuid oste nii toidu- kui riiete poes. Nyyd ma vihastan kui palju on koju igasugu jama tekkinud. Ja iga kuller toob asjad veel eraldi pappkastis vôi – kotis. Isegi kui yritab neid korduvkasutada, siis kottide hulk kasvab kiiremini mu köögikapis. Seega viimasel ajal olen ise samamoodi nagu Mari paar korda tabanud end môttelt et aga ma ei telli Wolti, kodus syya kyll vôi et pigem myyn/ annan ära träna mida ma ei vaja. Ma imestangi et su kodu nii korras on arvestades kui palju pakke sulle päevast päeva saadetakse. Respect. Mul pidevalt mingid karbid ja kotid keset koridori ja see meeletu tarbimine ajab mins hulluks. Aga… Wolti 50 eurisele kinkekaardile kasutuse leidmine poleks minu jaoks minu vaev nii et jään lootma loosiônnele (mis tegelt mulle kunagi ei naerata, aga noh tore on kaasa rääkida ikka?)
Ah, ma lihtsalt enamasti pildile sodi ei jäta 😀
Minu puhul vist ilmselt lapsepõlvest. Proovin nt kodus toidu peale vähem kulutada ja eelmise päeva jääke toidus ära kasutada, siis jääb muudeks toredateks asjadeks ka raha ? Samas palgapäeval tundub raha nii palju, et kohati kulub ikka kahte lehte ?
Minu arvates mõjutab seda nii vanemate enda rahaga ringi käimise harjumus, laste iseloom kui ka see, kuidas laste sõbrad rahasse suhtuvad. See, et Mari juba praegu tahab ise raha koguda ja ei lähe poest snäkki ostma kuna teab, et kodus on süüa, on väga tore 🙂 ise satun ka suht tihti ikka poes käies endale midagi head otsima
Mina ja ema käitume rahaga täiesti erinevalt. Ema jube kulutaja, ostab valmis toodangut ja siis ka loobib pool minema. Üldse kaob tal raha tuulde.Mina organiseerija , alati poodi minnes nimekiri ja poes käin ainult siis kui tõesti vaja. Pigem ostan rohkem valmis ja hea võtta ja süüa valmistada. Nii et mina täielik vastand emale, aga võib-olla sellepärast et lapsest saadik olen näinud. Kuidas raha kaob aga süüa ikka pole.
Tahaks küll korra laisk olla:D
Väga tahaks!:D
Kindlasti tulevad kodust kaasa, aga oma kolme prääniku pealt saan öelda, et ka kool ja sõbrad on suureks mõjutajaks. Mõni laps saab laste tutvusrindkonnas kopsaka taskuraha IGA PÄEV lausa, ning see paneb lapse ennast nö halvasti tundma, et miks tema ei saa nii palju raha laristamisks. Meie anname lastele ka taskuraha, aga summad pole suured ja iga päev nad ka seda ei saa, kuna kõik läheb nännile koheselt ja seda nad saavad niigi tihti, kui ma poes käin.
No alatiii on vaja neile midagi osta, eriti,kui meie pisem käib minuga alatasa kaasas ja nõuab tutti-puttit(tutty-frutty). Ei saa ju nii, et väikesele ostan ja kolmele suuremale jätan ostmata ?
Mehe arvates võiks aga taskuraha jagada lastele nö preemiana. Tee, näe vaeva ja saad tulemusena nö nagu palka. See ka õige samas, aga laps on laps ja kahju, et mul rahapuud pole kodus kasvamas, et nendega seda rohkem jagada ??
Minu meelest sõltub see pigem iseloomust. Ise olen pigem raha koguja tüüpi, aga vennad laristavad kohe ära. Kuigi samast perekonnast. Eks lapsed tulevadki oma vanemaid õpetama. Äkki Mari raha kogumine hakkab sinulegi külge 😀
Ilmselt rahatarkus tuleb nii koduses kasvatusest kui ka iseloomu kombost. Endal õde ja vend ning kõik kolmekesi täitsa erinevad raha kulutamise suhtes. 1 kooner, 1 kulutaja ja 1 selline vahepealne 😀
Enamjaolt vist ikka kodunt. Mäletan lapsepõlvest, et rahapäeval oli alati suur shopingu päev ja sai alati head ja paremat süüa. See aga tähendas seda, et kuu lõpus tihti ei saanudki süüa.
Nüüd on endal sama, et kui on palgapäev, siis luban ikka paremaid asju endale. Aga nüüd õnneks jagub ikka natuke kuu lõpuks ka ?
Aga Wolti krediit kuluks ikka ära, sest tahaks kuu lõpus ka head ja paremat tellida ?
Mul on õnneks kõrval mees, kes on rahatark. Mitte, et ma arutu laristaja oleks, aga ta on lihtsalt nii planeeritud ja värki, et endal on piinlik, et ma nii kokkuhoidlik ja läbi mõtlev ei ole. Samas jällegi … ma ostan lisaks Woltile/Boltile ka muid kodu asju ja muretsen, et meil riided/jalatsid olemas oleks, seega ma kulutan juba seetõttu rohkem. Mis muidugi ei välista, et ma ikka ajan taga mingeid häid diile 🙂
Mina olin pere kolmest lapsest (ainus tüdruk ka), kes sai raha ja kohe raiskas. Vennad ikka kogusid ja kaalusid oma ostud läbi, aga mul oli jätsi ja krõpsu vaja ikka õuudsalt ?. Tänaseks ma hindan enda rahaga ümber käimise oskust väga heaks, isegi kui sissetulek on väike või koduremont käsil vms, seega ma ei teagi, millest see sõltub. Eks pere on ju eeskujuks ikka ja samas iseloomu peab ka olema, et kaaluda üldse KAS mul on midagi vaja.
Kuidas võtta täitsa , usun et osalt kodust aga samas võibolla ka see iseloomust.
Arvamusi on nagu nii kahteleeri nii et jah eiteagi kumb see nüüd see õige variant on.
Aga usun, et kaldub ikka rohkem sinna et see rahaga ümberkäimise oskus tuleb ikka kodust sest mõnel kellel raha vähem oskab seda ju rohkem hinnata, aga seda kellel seda liiga palju üle ei oska tavaliselt hinnat ja ei saa aru mis väärtusega see on ning et,kui raskelt on see raha teenitud!
Nagu on vanasõna: mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Ma arvan, et lastele võib rahast rääkida, aga see kas nad seda ka kuulavad ja kuulda võtavad , oleneb ilmselt iseloomust ja kannatlikkusest. Minule ikka vanemad rääkisid, et kuidas rahaga ümber käia jne, aga kui aus olla, siis ega ma neid eriti kuulda ei võtnud ja taskuraha sai mõne päevaga otsa. Praegu, olles täiskasvanu, käin ma rahaga mõistlikumalt ümber. See ei tähenda, et ma asju ei osta, ma ostan, aga enamasti mitte endale vaid teistele, niiet ei tea, kui hea see on. ?
Palun Woldi krediiti, kolmest lapsest kaks haiged, unevõlg üle pea kasvanud ja nii hea oleks, kui vähemalt ühe korra saaks söögi kuskilt tellida. ?
No see Wolt on niiii krdi mugavbja hea asi ikka 😀 😀 Ma ka laiskvorst, nii et võtaks hea meelega natuke krediiti vastu 😉
Rahaga ümberkäimine tuleb vast mingil määral kodust aga samas oleneb ka suurel määral iseloomust, kui võrrelda end ema ja õega ?
Mul vanematel oli toidupood, kui ma koolilaps olin ja ma ei oska siiani kohati poes käia. Lapsena oli eriti lihtne – peale kooli poodi, valisid endale meelepärased asjad välja, kassas ütlesid, et isa õhtul maksab ja läksid rõõmsalt koju ? vanemad olid ju tööl ja laps vajas kodus süüa. Ütlen kohe, et valisin alati krõpsu ja jäätist jne, mitte tervislikku toitu. Kuni vanemate juurest ära kolimiseni ei osanud ma vist raha väärtust hinnata.
Tellin toidukraami tavaliselt kuskil e-poest(Pärnus coop, selver või rimi). Põhjuseks see, et ei viitsi beebiga kuskil toidukas raskeid kotte tassimas käia ning saba ka paremini nädalamenüüd planeerida.
Rahatarkusest nii palju, et mina ei usu et see perest kaasa tuleb vaid on ikka inimese iseloomuga seotud. Meie peres suurem poeg kulutab sendi täpsusesga viimsegi raha ära. Väiksem ei raatsi midagi osta enda raha eest ja kogub.
Eks oleneb mõlemast aga iseloom võibolla suurem tegur- mõni kohe on kulutaja (mina ise kaasa arvatud) ?
Mina ütleks, et see tuleb nii kodust kui ka on natukene geenides 😀 Nimelt minu isa on täpselt selline inimene, et kui ta midagi ägedat näeb, mida tegelikult ilmtingimata pole vaja, siis ta ka selle ostab. Täiskasvanuna näen ma seda joont ka endal. Samas mu vend on ennast ise harinud rahateemal väga palju ja on ka minusse seda süstinud. Nüüd ma olengi kohati väga kooner ja pean truult oma eelarvet. Kokkuvõtvalt ma arvan, et mingi osa võib tõesti oleneda iseloomust, aga väga palju on võimalik ikkagi ise ära teha, et olla teadlikum oma rahaasjadest
Ohh kui väga tudengina sellest 50€ kinkekaardist hooliksin, et head süüa osta! ? Aga- usun, et kohati tulevad rahatarkused kodust kaasa ning tean, et olen ise saanud olulised õppetunnid endaga tudengiellu kaasa. Kuigi eks ka igapäevaelu õpeta palju! ?
Minu 3 lapse puhul on rahatarkus küll kõigil iseloomust.
Esimene raiskab kõik kohe ära ja on üldse tuulepea. Teine on nii kokkuhoidlik, et kogub vist esimese korteri sissemaksu raha omale olles alles 14 aastane. ? Ning kolmas täpselt vahepeal.
Ise olen shopahoolik. ?
Poest toidukraami Woltimine on minu jaoks liig, mis liig, aga mul ei ole lapsi ka ?
Ma arvan, et rahaga ümberkäimine oleneb nii kodustest oludest kui ka enda iseloomust. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui mulle ei vastatud, et minu soovitud asja ei osteta, kuigi vaene meie pere ei olnud. Kogusin endale ise taskurahast raha, ära seda ei kulutanud. Mingi aeg peale välja kolimist raiskasin kõik oma lapsepõlves kogutud raha ära sest noh, ei elanud enam maakolkas kus ühtegi suuremat poodi ega muud meelelahutust ei olnud. Olles veidi vanemaks ja rikkamaks saanud, ei larista enam nii nagu mõned aastad tagasi ja säästan eeskujulikult nagu lapsepõlves, kuid kui ikka kuskil alesid näen, siis pean end väevõimuga eemal hoidma ? Ja Wolt/Bolt on ka tegelikult liiga suur kuluallikas, mõistlik oleks konto kinni panna ?
Ma arvan, et rahaga ümber käimise oskused on lapsena kindlasti iseloomulikud. Ma mäletan, et mul kulus kunagi kõik raha ära, mis üldse kätte sattus ja endale millegi ostmine oli nagu mingi sügelus, mis kuidagi rahu ei andnud.
Küll aga vanemana, kui oli vaja hakata säästma, pidin õppima, kuidas seda teha. Heaks eeskujuks on kindlasti olnud isa, kes on sisuliselt säästukunn ning tema käest õppisin ka investeerimise kohta. Tänasel päeval ongi mu rahaline harjumus selline, et kaardikontole jätan palgast x eurot ja sellega pean maksma ära söögid, kommunaalid ja kuu elamiskulud. Ülejäänud läheb investeerimisse ja säästudesse ning seda ma ei puutu. Sääste puutun ainult juhul, kui kuu sees tuleb mingi väga ootamatu, kuid vajalik väljaminek (a la erakorraline hambaarstivisiit vms).
Usun, et kõik oleneb enda eesmärkidest ja prioriteetidest. Minu prioriteet hetkel on see, et tagala oleks alati kindlustatud 🙂
Ma kahjuks arvan, et iseloomust. Mul alati poodi minnes see, et minu raha, ise tean mis ostan? kuigi lapsest saati olen saanud enamvähem ikka mida tahan. Samuti oskasin lapsena koguda ja raha paremini kasutada, kui praegu.
Mina arvan, et see on mõlema kompott: kodust ja iseloomust.
Rahatarkust õnneks saab ka õppida, kui see kodust kaasa ei tule. Seega igaüks oma õnne sepp 🙂 wolti krediit kuluks ka igatahes ära!
Mina arvan, et nii kodust kui ka iseloomust. Ja tegelikult on ju teada, et kui kodus väga palju lubada ei saa, siis ongi see ostlemise tuhin hiljem suurem, sest “lõpuks saab midagi endale lubada”. Nii et kui su lapsed ei pea seda tundma, siis ilmselt ei tekita see ostlemine neile ka mingit erilist ja adrenaliinirohket tunnet. Aga kindlasti aitab kaasa ka see, kui laps mõistab raha väärtust – st ta teab, kui palju x asja jaoks peab vaeva nägema ja kui kergelt raha ära kulub.
Pigem ikka iseloomust. ?
Heameelega võtan krediidi vastu
Sellele küsimusele vist ei ole ühte õiget vastust, sest kui ma võrdlen oma kahte suuremat last, siis üks pigem kogub, et osta miskit suuremat aga teine vahel ikka laristab oma rahanatukese ära. Nüüd on noorem ka juba hakanud mõtlema, et peaks koguma, ehk siis natuke rohkem kaldun arvama, et äkki ikka eeskuju mõjub 🙂
Kahjuks maal elades ei saa sellist lõbu nautida, aga Tallinnasse või Tartusse sattudes kasutaks küll Wolti krediiti, et restost toitu tellida. 🙂
Ise panustan hetkel 50% investeeringutesse ja ülejäänud raha katsun kasutada targalt, et kuu lõpuni ilusti välja tuleks.
Mind ei õpetatud väga ja ise kah väga suuteline pole rahatark olema, kuigi uurinud olen ja natuke üritan ikka. Aga koguda on jube raske, kulutada palju toredam 😀
Megalt tuleb kodust ikka. Raamatupidaja tütrena olen vähemalt 7-aastasest saati jälginud asju ostes pigem kilohinda kui tükihinda nagu wtf kui ma ostan 100gr midagi, siis mis sel vahet kas see kilo 12 eurot või 13. Aga samas mida vanemaks saades seda rohkem suva on nt mingite mõttetute asjade eest maksmisel a la geelküünte hooldus 40 euri davaii aga samas kartuli kilohind poes 4 senti tõusnud oh well, eks siis ei söö kartulit 😀
Tudengielu hetkel selline, et peab end ise poodi vedama ja sealt ka veel ainult -50% asjad korvi tõstma ? Hea päev ongi siis, kui allahinnatud tooteid on seal hunnikus palju ? aga väga leidlikuks teeb, ausõna! Seega veits Wolti krediiti ei teeks paha ??♀️
Ma pigem sinuga samas paadis selle lapsepõlves taskuraha saamisega. Kui sain, siis küsides ja väga harva. Kui oli millegi konkreetse jaoks vaja raha, siis pidin pärast andma vanematele tseki ja alles jäänud raha :D. Poest sain väääga harva midagi, kuid samas ema ikka vaatas, et jäätist või kommi aeg ajalt kodus leiduks ning küpsetamis asjad olid alati olemas (kui midagi head tahtsime õe ja vennaga, siis ise küpsetasime :D). Mingi aeg hakkasin käima suvevaheajal tööotsadel (olin vist mingi 12 kui palka hakkasin töö eest saama). Noorena raha ei hoidnud – kõik, mis oli, kulutasin väga kiirelt ja otstarbetult. Nüüd, olles täiskasvanud, ütleksin, et olen suuteline päris hästi rahadega toime tulema. Olen suutnud tekitada mingi säästukonto, alati on arved makstud (esimene asi, mille palga saades korda ajan) ja aeg-ajal siiski priiskan või elan nö vabamalt aga samas seda kõike vastutustundlikult. Ise arvan, et see nö rahatarkus on kohati tulnud kodust ja kohati ka ise õpitud.
Ma arvan, et natuke mõjutab seda asja nii kodune kasvatus kui ka iseloom. Aga eriti äärmuslikes olukordades on ilmselt koduste harjumuste mõju suurem. Laps, kes tuleb megarikkast perest ei näe mitte iial vajadust raha koguda või kõrvale panna ning vaesuses kasvanud laps ilmselt kadub rohkem arukamale raha kasutamisele. Samas kindlasti on ka erandeid, kus lapsena vaesuses kasvanud inimene, kellel hiljem on raha nagu muda, naudiks selle kulutamist täiega.
Niiet, kurat seda teab.
Ma olen küll kodust kaasa saanud selle, et üldse ei taha raha kusagile kulutada ja ainult tahaks koguda. 😀 aga eks ta on mingil määral iseloomust ka sõltuv ilmselt ja inimestest meie ümber.
Elan Sinust paar maja edasi ja tean küll, et Selver on lähedal, samuti ka Rimi… aga mugavam on ikka kraam koju tellida. Poekraami tellin Rimi e-poest ja kui süüa teha ei viitsi, siis vana hea Wolt tõttab appi. Wolti loosist võtan kahe käega osa ?
Meil ei olnud palju raha, kui ma väike olin. Tõsi sain ka taskuraha vahest. See läks kohe magusa peale. Kogu aeg oli meeletu vajadus midagi head saada, sest kodus ei olnud eriti. Siiamaani tahakas. Ja suht raske on ostmata jätta head ja paremat, kuigi võiks rohkem kokku hoida ? ma arvan seega, et iseloom mängib suuremat rolli.
Lisaks kodule peaks seda õpetama nii lasteaias, kui ka koolis, ma enda lastele pole selles osas kuigi hea eeskuju olnud. Ma ise olen suht sama laisk, kuigi saan ilma lasteta poodi minna, siis kulleriga toitu tellida on kordades mugavam.
Ilmselt nii ühte kui teist. Ma pole ka lapsena kuigi palju osta saanud, aga ikka on poes käies nii, et kulutan rohkem kui tohiks, st kui eelarve lubab. Vahel olen tubli ja püsin eelarves (mina nimelt olen seda sorti inimene, kes teeb iga kuu omale eelarve, sest 700euroga kuus muudmoodi hakkam ei saa), aga vahel ikka tahaks miskit nämmat osta ja lastele on ka raske “ei” öelda. No kuidas ma ütlen nende armsatele kutsikasilmadele, et ei saa.
Samas üritan ikka suuremale tüdrukule selgitada rah väärtust, aga kohti tundub, et mu viieaastasele on see veel arusaamatu.
Ma leian, et raha kasutamise ja kogumise teadmised tulevad küll kodust kaasa, kuid kas neid teadmisi ka elus rakendatakse oleneb inimese iseloomust. Ma pean ennast väga rahateadlikuks inimeseks, olen seda olnud nii kaua kui mäletan, vaatan hindu, võrdlen ja ostan. Ei ole oluline, kui palju mul nö vabasid vahendeid on. Mõtlen, arvestan alati. Samas mul on kaks õde ja kui meie kolme rahalist käitumist vaadata, siis ma leian küll, et me kõik oleme selles suhtes erinevad- kuigi samast perekonnast, samad venemad ja kasvatus. Üks armastab pigem kallemaid brände, vahel elab üle võimete. Teine jälle kui raha on siis kulutab nii kuis kole, samas kui raha ei ole , siis saab ideaalselt hakkama, üle võimete ei kuluta.
Enamasti proovin ise teha, aga nüüd viimasel ajal sõltub täiega tujust ja enesetundest ? kui ikka on megaaaväss (nüüd sügisel nii tihti) nii vaimselt kui füüsiliselt, mite midagi teha ei jaksa peale diivanil külitamise.. Siis haarab käsi kohe kergemini Wolti järele. Olgugi, et tegelt külmikus süüa on, pood pmst maja ees aga no EI viitsi. Ei suuda. Mõtlen et ah premeerin end millegi heaga, küll siis energia ja tuju tagasi tuleb (spoiler alert: ei tule). Hiljem kuulõpus mõtlen et kuii ma nüüd poleks see 6 korda omale sushit tellinud, siis oleks prg rohkem raha alles ? järgmine kuu raudselt teen ise süüa igapäev. Raudselt..
Kui ma olin laps, ma teadsin et meil polnud palju raha. Kõik vajadused olid kaetud kuid näiteks palju soovitud Barbie nukku ei saanud kunagi. Kui esimene isiklik raha tekkis, siis ega ma seda hoida ei osanud. Kasutasin võimalust osta asju, mida muidu ei saanud. Ehk kulutasin arutult. Aastaid hiljem on küll asjad veidi paremaks läinud, kuid tahtejõud veab tihti alt ning tekib jälle hetk kui vaatad kontojääki ja mõtled et mida kuradit…
Ma tajun väga seda, et oleks tahtnud, et vanemad oleksid kaasanud kasvõi teismeeas rahaarutlustesse või võtnud kaasa toidupoodi ja selgitanud asjade väärtust, hinda… Vajadus vs soov vs tahtmine.
Eks see oskus tuleb ühelt poolt kodust, teisalt oleneb see ka lapse iseloomust kindlasti ka. Mul kaks suuremat, kes koolis käivad, siis üks on see, kes kulutab pigem vähe, kogub ja hoiab, siis teine on see, kes tahab ikka aeg-ajalt endale midagi. Ometigi ühe pere lapsed 😀
Aga seda tunnet tean väga hästi, kuidas lastega poes käia, eriti veel 3 lapsega 😀 Igal võimalikul viisil väldin seda ning kasutan kas ecoop, selveri e-poodi või barborat, kus siis netis teen oma ostud ära ning kõik tuuakse ukse taha. Mul vaid vaev kaubad laiali laotada 😀
Mingis osas elame ikka oma emotsioone mingist eluetapist läbi. Kas lapsepõlves oli raha või ei, lihtsalt ühed püüavad selle kõik tasa teha täiskasvanuna aga teised on ülimalt säästlikud. Nt minu vanem laps on rahaga väga säästlik sest talle ei meeldi tarbida rohkem kui ta vajab. 16-aastane tütarlaps 🙂 riideid ei taha palju osta sest siis ei tea mida selga panna 🙂 Äärmiselt praktiline ja kaalutlev. Minu poeg raiskaks oma taskuraha ära ka siis, kui ta öösel kell 03 selle saaks 🙂 See kulub nt kord nädalas koolikohvikus söömisele, peale trenni magusa ostmisele vms. Ma olen neid täpselt ühtemoodi kasvatanud. Seega ei oskagi öelda kui, et üks on võtnud nõuks elu nautida ja teine planeeti säästa 🙂
Mina arvan et mõlemat. Minu ema oli väga säästlik, mina olen ja ei ole. Toidu kohapealt ma ei suuda säästa, mulle meeldib uusi maitseid proovida ja kui toidu tegemine nagunii igapäev minu õlul siis peab ikka premeerima küll!! Ja siis on kõrval mu mees kes võiks igapäev sama toitu süüa , vähemalt on lihtne ei nurise ja ta on nii laisk, et ei tee isegi toitu soojaks. Et ma võin selle toidu kasvõi hommikul juba valmis teha, ta ikka õnnelik, sest toit.
Aga riiete ja laste asjade pealt hoian aga täiega kokku. Loomulikult mu lastel on asju ja riideid oi-oi kui palju, aga tasuta grupist saab palju head ja loomulikult ka taaskasutus keskustest. Mul on nt IKEA lasteköök koos kõige varustusega tasuta saadud, loomulikult küpsetasin koogi aga see on iizibiizi- kui ma viitsin.
Ja tglt ongi nii et mul on üli praktilisi päevi mil ma vaaritan 3-4 käiku, nii et mees ei jõua ära süüa ja siis päevi kus ma ei liiguta lillegi, ise Woldin, mees närib võileibu ja lapsele teen lihtlabaseid makarone- aga ta on rahul:d
Ja nii ma olengi tasakaalus.
Ma arvan et rahaga ümberkäimise tarkus tuleb kodust. St et minul ka lapsena ei olnud mingit taskuraha, poest ei saanud isegi lihtsaid krõpse kui küsisin ja olen täiskasvanuna täna samasugune nagu sina, et ostan kõike mille järgi ainult isutab, komme, krõpse.. Staffi mida ostaksid Mari vanuses lapsed 😀
Aga mu enda 6 aastane, näiteks olen ma andnud võimaluse talle nö raha “teenida” , kui hoiab nt väikevenda, ühe aastast, ise olen ka samal ajal kodus aga koristan v teen süüa ja tema siis tegeleb temaga või kui koristab teisi tube, peseb nõud vms, siis need on asjad mille eest ma annan. Ainult oma toa koristamise eest ma ei anna, seda peab ta tegema ilma rahata. Aga tal on ikka ka kogunenud seda raha ja ta ei jookse poodi kõike ostma, ta kogubki ja kogub kas konkreetse mänguasja jaoks või kui reisile lähme siis reisil olles ma päris kõiki mänguasju ei osta mida ta tahab, siis need ta ostab enda rahaga.
Oeeh, ma olen ka niii kehv rahaga ümberkäia. Endal ka vahepeal piinlik, et igasugu jama kokku ajan. Okei, enamasti ostan lapsele midagi, kuigi tean, et umbes 15st minuti pärast vedelevad need asjad keset tuba ja ma pean hirmuga jälgima, et varbaluid endal ei murraks.
Lapsele pole probleemi osta mingit 30 eurist lego, samal ajal kui endale ei raatsi kaltsukast 5 eurist särkigi osta. Müstika krt ?
Mina arvan et mõlemat. Minu ema oli väga säästlik, mina olen ja ei ole. Toidu kohapealt ma ei suuda säästa, mulle meeldib uusi maitseid proovida ja kui toidu tegemine nagunii igapäev minu õlul siis peab ikka premeerima küll!! Ja siis on kõrval mu mees kes võiks igapäev sama toitu süüa , vähemalt on lihtne ei nurise ja ta on nii laisk, et ei tee isegi toitu soojaks. Et ma võin selle toidu kasvõi hommikul juba valmis teha, ta ikka õnnelik, sest toit.
Aga riiete ja laste asjade pealt hoian aga täiega kokku. Loomulikult mu lastel on asju ja riideid oi-oi kui palju, aga tasuta grupist saab palju head ja loomulikult ka taaskasutus keskustest. Mul on nt IKEA lasteköök koos kõige varustusega tasuta saadud, loomulikult küpsetasin koogi aga see on iizibiizi- kui ma viitsin.
Ja tglt ongi nii et mul on üli praktilisi päevi mil ma vaaritan 3-4 käiku, nii et mees ei jõua ära süüa ja siis päevi kus ma ei liiguta lillegi, ise Woldin, mees närib võileibu ja lapsele teen lihtlabaseid makarone- aga ta on rahul:d
Ja nii ma olengi tasakaalus.
Julgen pakkuda, et pigem sõltub see iseloomust/isiksusest, sest tihtipeale on ühe pere lapsed täiesti erineva käitumisega, üks armastab koguda ja teine priisata, samas kodune kasvatus ja eeskuju mõlemal ühesugune.
Eks see ikka kodust tuleb algselt. Mul läinud küll õnneks oma lapsele õpetada, et raha ei kasva puu otsas .
Ma arvan, et mõjutavad mõlemad – nii iseloom kui ka kasvatus.
Mind rahatargaks ei kasvatatud, kodus olid pigem kitsid. Näiteks kui noorema õega poes käidi, siis tema sai alati midagi poest valida ja minule ei toodud midagi. Vastupidi aga kui mina vanematega poes käisin, siis pidin alati õele midagi koju viima. Täiskasvanueas olen ikka olnud pigem mentaliteediga, et küll see raha kusagilt nagunii tuleb. Vahel peab ikka elu ka nautima. Surivoodil me vast ei taba end mõttelt “krt, miks ma poest selle šokolaadi kunagi ostsin”.
Rahaga ümberkäimise oskused algavad minu meelest pigem kodust. Sellest kuidas näed oma vanemaid kulutamas/kogumas, see tundub ka lapse jaoks õige. Eks on ka erandeid nagu Mari??
Pigem kodust… mina olen harjunud poes asjadel alati hinda vaatama ja kui midagi mida ma tahan ei ole soodushinnaga, siis ma lihtsalt ei osta seda ? seega teen enda ostud soodushindade järgi ?
Ma läksin 4 aastase lapsega poodi ja andsin 5 eurot,ütlesin ,et selle eest vali,mida sa siis endale tahad.
Laps ostis asju seal ja siis mainisin,kui praegu kõik raha ära raiskad siis täna rohkem ma sulle raha ei anna ja siis on ,,finiito”. Olime kassas ja arve oli 4.95 ja ütlesin no nii,nüüd on siis kõik tänasega.
Laps mõtleb natukene ja siis vastab :
Pfff,mul on kassas veel väga palju paberraha ja issil on rahapuu,näen küll kuidas issi sulle raha annab,kui sa raha ära raiskad ma ütlen issile ka,et ta ei annaks sulle ja siis sul on veel rohkem ,,fiiinitoo”??
järjekord mu seljataga naeris???
Ühesõnaga minu laps veel rahaväärtusest aru ei saa?
Ma arvan, et laste loogika on selline: kui vanemad oma raha eest ostavad on jumala chill, ostke veel! Aga vat kui oma raha mängu tuleb, siis ei raatsi ju küll mitte midagi osta! Tahaks koguda ja kõikse rikkam olla 😀
Ma pigem arvan, et Iseloomust. Kui ma väike olin, sain aru ema-isa jutust, et seda või toda ei saa. Õde aga mitte ja lõpuks ikka sai selle mis tahtis ? tänaseni on nii, et õde elab hetkes mina aga tulevikku vaadates ?
Mul on rahatarkus tulnud kodunt, tähemärgi järgi peaksin olema hull laristaja aga on hoopiski vastupidi, mulle ei meeldi kulutada mõttetute asjade peale ja alati peab kuskil mingi varu olema. Lapse osas on muidugi raskem, talle on raske ei öelda ja kuigi ta on alles 6, siis on pigem laristaja tüüpi.
Wolt krediit oleks mõnna, telliks toidu koju ja pääseks söögi tegemisest ?
Ei oska isegi öelda kus kohast see tuleb. Ma pole lapsena kunagi saanud seda mida ise tahan vaid olen pigem ise vaeva näinud ja saanud selle eest siis taskuraha, vanemas eas ikka tööd teinud juba, aga kõik panin kõrvale või ostsin koju süüa.
See-eest kõige noorem õde (19a) on räige laristaja- see tuleb ilmselt sellest, et kõige nooremana ja väiksemana on talle rohkem lubatud olnud ja üldjuhul saab ema käest siiani raha ja lööb laiaks lihtsalt ?♀️
Arvan, et kui inimesel veel kogemust pole , et kus kohast see raha ikkagi tuleb ja teinekord kui raskelt, siis ei oskagi hinnata. Eks see natuke vist ikka kodusest kasvatusest tule ma usun. ?
Esmane rahatarkus tuleb vist ikka kodust. Hiljem lisandub sellele vast ka elukogemus. Aga võibolla sa näedki Mari pealt kuidas ilma ATH-ta inimesed rahaga ringi käivad ?
Iselooomust??
Ma arvan, et mingil määral tuleb ikka kodust. Näiteks mina võtsin kodust ära kolides kaasa harjumuse alati vaadata poes kilo/liitri vms hinda kuna pakendid tihti muutuvad ja mis tundub soodne ei pruugi seda tegelikult olla. Samas võib aga lapsepõlves selline kogu aeg säästu režiimil elamine ja endale mitte millegi lubamine hoopis pärast väljenduda selles ,et oma raha saades kulutadki seda nagu peata kana kuna sa pole kunagi saanud endale seda mida oled tahtnud. Oma raha omades saad endale aga seda kõike osta ja nii need kallid emotsioonostud tulevadki 😀
Minu lapsepõlv möödus ikka suht vaeselt ja mingit taskuraha küll polnud. Hea kui oli söök laual. Ise olen ka pigem kokkuhoidlikum ( kui midagi väga tahan siis ostan ka olenemata summast)ja kui poodi vaja minna siis lähen enne poodi kui maksan kohale toomis tasu , kusjuures ise tean veel et poodi minnes kulub kohe kordades rohkem kui telliksin ?
Lapsi on mul 5 , kõige vanem 19 aastane poeg kes ostaks igast jama kokku ja lööb enamus ajast oma raha laiaks. 17 aastane on täpne koopia oma vennast( kõik mis käes tuleb laiaks lüüa) aga see eest 13 aastane tütar ( saab taskuraha 15 euri kuus) on kokkuhoidlik ja on suutnud koguda ka nii et vahest 100 arvel . 2 on liiga väiksed veel . Seega ei saaks üelda et kodusest kasvatusest või nt minu lapsepõlvest . Olen neid õpetanud küll aga eks see jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja ?
Kinkeka võiks küll võita , saaks siis ükskord ka jalad diivanil midagi tellida ?
Mulle samuti lapsepõlves eriti mingit taskuraha kunagi ei antud. Võibolla 2 krooni nädalas. Nüüd täiskasvanu olles samastun 100% sellega mida just blogist lugesin. Kipun asjata ebavajalike asjade peale raha kulutama. Minu ‘coping mechanism’ on asjade ostmine, seega kui olen kurb või väsinud, leian end iga kord mingeid asju ostmast. Raske on iseendaga elada 😀
Viimaselajal olen ka köik toidukaubad läbi neti koju tellinud, nii mugav ja aega kokkuhoidev!
Vötan loosist osa! 😉
Minu meelest oleneb iseloomust ? õega oleme raha asjades väga erinevad, kuigi mõlemad ju ühe kasvatusega ?
Ma pigem arvan, et ikka iseloomust oleneb. Meil õdedega nt täiesti erinevad rahaga ümberkäimise kombed. Mina elan pigem nagu homset päeva poleks, aga vanem õde investeerib ja säästab ja on üldse palju tublim… ometi sama pere lapsed…
krt ma lugesin 500 euri 😀 aga no 50 eest saab ka üht-teist 😀
aga rahateemadega on nagu kõige muuga: tee endast parim, et õpetada ja infot anda, aga see, mis ta nende õpetuste ja infoga teeb, on ta enda kätes.
Usun et rahaga ümberkäimine tuleb suuresti kodust, last võiks kaasata pere eelarve tegemisse, et näidata, kui palju kulub raha kodule, transpordile, söömisele, meelelahutusele jms..lisaks võiks näidata, kuidas teha ostunimekirja ja millised ostud on vajalikud, millised mitte, muidugi aitab ka enda taskuraha olemasolu lapsel mõista kogumise põhimõtet ja eesmärkide seadmist 🙂
Vahvad tegemised Teil!
Minu kodune kasvatus väga kokkuhoidlik, aga ma ise olen väga hull laristaja kahjuks. Niiet võib olla vist äärmused ka 😀
Algsed oskused tulevad kindlasti kodust, aga mingi aja peale hakkab mõistma kuidas ka ise elada tahaks või kuidas raha kasutada.
Väga vinge lugeda Sinu blogi 🙂
Ma arvan et mõlemad on seotud. Spontaanne kulutamine tuleb iseloomust aga rahatarkus kodust. Ja samuti kui lapsel on kõik olemas siis ta ei tunne vajadust nii hullult kulutama minna. Aga see mis ma enda pere jälgides olen teinud.
Ma olen küll väga rahatark… teoorias 😀 Praktikas ma ostan muudkui nänni ja lastele sajanda nunnu pluusi…
Pealegi on poodi minek ju just selline paras võimalus jalutada ja kui ma juba seal olen… eksju 😉 Pood 1km kodust ja nii ma siis motiveeringi ennast kodust väljuma mõnikord (elagu kodukontor)
Rahaga ümberkäimise oskus…
mhmmm kodust, iseloomust, elatud elust. Ma usun, et kindlaid vastuseid ei ole. Meie pere elab metoodika järgi, et me lame vaid korra ja oma soove/hobisid realiseerime koguaeg. Mu suurem laps on suur koguja ja siis ostab mida soovib, kuid enne arutame läbi kui mõistlik mingi asi on.
Mina ise lapsena olin hull kooner ja oma isikliku raha eest midagi osta ei soovinud. Kogusin.
Minu lapsed nagu ostavad vahel ise nänni aga samas neil on alati raha. Me küll anname taskuraha – suuremale iga nädal aga ta on ka 14, + siis raha väljasõitude jaoks. Nad hoiavad siis ka kokku. Suuremal on juba päris mitu tuhat – kogub auto ja tsikli jaoks. Oh jah, mis meil muud üle jääb kui leppida ja tagant utsitada, sest idee on hea.
Pisem on hetkel maailma õnnetum laps juba 3 nädalat. Tal on uuel nädalal sünnipäev ja ta ei tea mida tahta. Nüüd selgus, et üks lauamäng kuluks küll veel ära (meil on neid 68tk, mul on tabel nendest mis olemas on). Aga me lubasime, et laseme kõigil raha kinkida ja eks siis ise mõtleb.
Jõuluvanalt soovivad vist üldse reisi jõuluvanale külla – neil on kõik mida hing ihkab olemas.
Samas me ei osta paju asju, viimati ostsime elamisse mänguasja kunagi suve alguses. Ninni-nänni ostame aga mitte palju, pigem teevad seda vanavanemad. Eks me ikka arutleme palju miskit maksab ja suuremateks asjadeks tuleb koguda jne. Kuidagi on siiani hästi välja tulnud kogu rahateema lastega.
Nüüd peaks hakkama meest koolitama 😀 😀
Tema hobid on niiiii ebameeldivalt kallid, et see on vahel masendav – samas täiskasvanud inimene, ise teenib – ise kulutab ja no ma aitan ka vahel.
Ma kuidagi seda usku, et tulevad kodust + keskkonnast kus laps kasvab.
Täheldan, et paljudel lastel on selline vanus, kus raha pakub mega huvi. Mäletan, et meil käisid külas sõbrad koos lapstega, kelle vanemad tegelikult väga heal järjel, aga poeg (tol hetkel 12 ringis) käis ringi ja iga asja peale uudistas, palju see või teine asi siin maksab ja “oo, kui suur tuba, issi, miks meil nii pole?” “Vaata seda akvaariumi, see kindlasti mega kallis!” 😀 Isal oli natuke kohmetu olla küll, samas nii naljakas, et poisil 100% ei ole milleski vajadust, lihtsalt vot selline huvi.
See 50€ krediiti noo nii kuluks ära hetkel ja siis telliks pigem ise ka koju?
Kergem ikka kui 8 kuusega poes käis kes ei püsi just vankris see hetk kui maksta on vaja??
Kindlasti oleneb iseloomust alati kui tunnen halvasti või on raskem aeg ostan igasuguseid asju kokku ja korraks nagu hakkakski parem, emme ei saa üldse aru kuidas nii saab? Ja woldist millegi hea tellimine tundub praegu see mida vaja ?
Eks see tuleb nii kodunt kui ka iseloomust, sest mina ja abikaasa oleme enamuse ajast räiged koonerdised, väikeste eranditega (toit, korralikud riided ja jalanõud) ning seetõttu ma nüpeldan end alati kui tellin wolt’ist süüa. No lihtsalt ei jõua peale tööd enam süüa teha ? Aga lapsed see-eest… Suurem tüdruk saab taskuraha ja sekundiga see läinud, väiksem tüdruk saab veidi kauem hakkama ? Poes käivad ostavad magusat, nagu nad poleks kunagi varem kommi saanud ? Ma ei tea kas peaksin stressama selle laristamise pärast või mitte, aga hetkel on mul suht suva isegi, sest no selleks ju taskuraha ongi ??♀️
Usun, et see oskus pigem sõltub inimese iseloomust. Samas natuke ilmselt ka kodust kaasa saadud. Ise näiteks olen väikesest saati oma rahaga väga läbimõeldult tegutsenud ja alati üritanud võimalikult palju kõrvale panna, et oleks kindlus olemas. Samas mu vend ei saa pea kunagi rahaga hakkama ja pidevalt vaja kelleltki laenu küsida.
Mõlemat, sest Me kõik oleme indiviidid oma mõtlemisega. Lapsena juba ei olnud mul sama spontaalne mõtlemine, kui minu emal. Täna ma veel enam kaalutlen ala ei osta B&J jäätist, sest nii hinnas .. samas ostan kolm muud maiust, mis maksavad kokku peaaegu kaks B&J jäätist. Üleüldiselt viimastel aastatel olen kokkuhoidlikum, vaatan hinda ja õpetan seda ka lastele, samas mulle tundub siiski, et lastel ikka omad ajud peas ja omad mõtted ja ideed, mis puudutab raha ja selle kasutamist. Wolti kinkekaart oleks õnnistus ♥️
Ei usu, et kodus tulevad, sest ma samasugune vajan-dopamiini-laristaja nagu sina. ? Õde mul jällegi täielik vastand – oskab koguda, loeb rahatarkuse raamatuid jms. Ja kasvatus oligi väikesest peale selline, et poest ostame ainult VAJALIKKE asju ja kõik riided, jalanõud jne peavad olema PRAKTILISED, mitte mingi tilulilu.
Eks näis, kuidas mu laps kasvab. Aga loodan, et sinna Mari kanti, mitte minu. ?
Ma olin ka kunagi megalaristaja, aga siis kohtusin oma abikaasaga ja kuna ta on selline ettemõtlev inimene, siis hakkasin ka mina ette mõtlema. Ma tegin omale kogumishoiuse ja õppisin raha hoidma. No olgem ausad, vahel tuleb ette, et läheb lappesse poodides, kuid see on okei 😀 Niiet ma arvan, et kõik on õpitav 🙂
Kindlasti mingil määral ka kodust aga pigem pikka usun, et see oleneb iseloomust.
Aga ise olen väga suur raiskaja kahjuks??
Mul oli 0 teadmist, kuidas rahaga majandada, kui ma laps olin. Kodus oli mingi mantra, et raha ei ole ja raha ei tule ja kõik on jube kallis ja nii ma siis ennast alates 13 aastaselt tööle organiseerisin, et oleks ometi seda va maagilist raha. Oma raha on aga kõige kallim vara ja ma ikka väga valisin ja vaatasin, mis ma endale selle eest ostsin. Kolisin suht noorelt välja ja siis sai suht kiirelt selgeks, et kui palgapäeval rikkurit mängid, siis ülejäänud kuu kannatad, seega ma hakkasin mingeid eelarveid tegema ja arvutasin, kui palju ma mingi kuu kulutada päevas saan ja nii ta läks. Mingi hetk selgus, et kui ma tahan sõpradega reisile minna või midagi toekamat, kui paar pükse osta, siis peab mingi varu tekitama ja hakasin alguses mingi 20 € kuus kõrvale panema. Ajaga võimekus kasvas ja praeguseks ma ei saa kurta, et rahatagavara ei oleks või ma ei saaks spontaanselt olemasoleva rahaga soojamaareisile minna või parimat hambaravi vajadusel võimaldada. Pere mul rahaga majandada ei osanud ja see ilmselt andis tõuke juba varakult rahadega planeerida, sest ma mäletan nii selgelt, kui kurb ma olin, et teistel olid mingid sel hetkel popid asjad, millest ma ei suutnud undki näha.
Oleneb ikka iseloomust ka.
Ma arvan, et see tuleb pigem iseloomust. Mul küll rahaga näidet pole tuua, kuna lapsed veel taskuraha ei saa (üks 5-aastane ja teine 3-aastane alles), küll aga olen tähele pannud, et üks poeg on selline, kes ei söö kõik kommid kohe ära, vaid paneb kõrvale, annab sõpradele jne. Teine aga vastupidi ei suuda pidama jääda, vaid sööb kõik kohe ära ja siis läheb veel venna juurde lunima, kuna vennal alati alles ju ja ta lahkelt jagab ?
Üldiselt mina arvan, et see rahakogumine sõltub väga palju isiksusest endast.
Minul on kodus kaks last, viie aastane ning seitsmene.
Vanem kogub ka raha ja kasutab ülitargalt, samamoodi uurib pidevalt hindasid. Väiksemaga, taskuraha üritan anda, ega ta ei soovi sedagi , tal pole vaja aga poest asju küsida küll oskab, eriti neid mitte vajalikke. 😀
Kuigi ikka üritan seda rahatarkust kodus jagada ning suunata, aga see ongi vist nii nagu ütlus, ” kui mõistust ei ole siis seda kulbiga juurde ka ei tõsta ” 😀
Ma usun, et oskus rahaga ümber käia sõltub suuresti ikka pigem iseloomust. Kui enda ja oma pere peale mõtlen, siis tunnen ka pigem, et sarnasusi selles suhtes vähe.
Mul on nii hea meel, et keegi räägib ATHst. Muudkui samastun.
wolti tahaks ikka saada:)
Poest veel kordagi midagi tellinud ei ole, sest ma soodukahull ja kuna seal natuke kallim, siis mu sisemine kooner ei lase seda teha. Mis ei tähenda, et oleks natukenegi probleem 20euri eest konkreetselt friikaid ja muud jama tellida, sest see ei lähe raha raiskamise alla. Ja ma muidugi Woltis samasugune soodukate tagaajaja, küik esmatellija pakkumised mu lemmikud alati.
Kõigil kindlasti ei tule kodust, aga eks elu teeb omad korrektuurid. Kunagi ei osanud ma vapsee raha hoida, aga nüüd üritan seda kõigest väest teha ?
Mina arvan rahast nii, et see on ikka suuresti inimese harjumused, tean, et ise saaks tunduvalt kokkuhoidlikumalt aga nii harjunud, et “midagi head” iga õhtu on võtta, midagi tuleb kindlasti kodunt ka, oleneb kui palju lapsele pidevalt seletatakse raha väärtust, nii arvan mina, hõissa lähengi nüüd nädala menüüd tegema, vb suudan vähem kulutada.
Ma arvan, et kodust. Lapsed kas jälgivad vanemate eeskuju või õpivad neilt ja toimetavad paremini. Haridus ilmselt mängib ka rolli.
Arvan,et mōlevad mängivad rolli,aga ilmselt iseloomust oleneb pisut rohkem?.
See oleneb iseloomust. Minu peres polnud keegi eriti rahatark, kuid mina olen ja vägagi. Üritan oma 8aastasele ka õpetada, kuid tal ei jää midagi külge ?♀️
Rahatargana ma tean, et Woltida pole vaja. Aga oleks 50€ krediiti, siis ei saaks seda ju raisku lasta ?
Ma ei teagi, kas kodust – seal joodi omal ajal kõik maha, ma ikka ostan muud ka. ? Aga elu ja sellega kaasnevad olukorrad on õpetanud planeerima ja rahaga ümber käima. Ma lausa naudin igakuiste kulude-tabeli koostamist. ? Aga krt, kõht on küll praegu tühi ja 50€ Wolti krediiti oleks enam kui i-me-line!
Ei teagi millest sõltub… vahel tunnen küll, et toimin rahaasjadega jube hästi, panen regulaarselt kõrvale ja millestki puudust ei ole jne, teisel hetkel ööpimeduses leian end tellimas dormeo öökulle (kuigi mul ühtegi last isegi pole), riideid, jalanõusid, meigiasju ja kõike muud hädavajalikku (mis hädavajalik tundub muidugi ainult tellimise hetkel)…
Ma olen pidanud alati käima poes, sest elan kohas kus pole miskit.
Nüüd avastasin enda jaoks clean kitchen … ja vot.. toovad mulle kulleriga söögi koju ja sinu vaev ainult teha. Nagu ma pole miskit niiii mugavat näinudki.
Kujutan ette, et wolt on sama mugav teenus?
Pigem oleneb iseloomust ja enda põhimõtetest.
Ma arvan, et iseloomust, sest minu peres ei ole ka keegi mingi eriline geenius rahaga ümber käimises, aga mina tegin juba väiksena oma 25 krooni kohta, et mida selle eest küll osta saaks. Wolti tahaks muidugi ikka tellida ?
Minu kulutamine tuleneb ilmselt iseloomust, no pole vahet kui väga ka ei sooviks, siis peaaegu võimatu on jätta raha kulutamata kui seda arvel on ning ostetav asi tundub nii vajalik.
Mu 13aastane poeg on samasugune nagu Mari ja minult ta seda kindlasti pärinud pole. ??
Aga woltida tagaks küll!
Ma arvan ,et mõlemast olenevad. Mul kaksikud ja üks oskab korralikult oma rahaga majandada, teine aga suudab kõik mis on silma pilgutamata laiaks lüüa 🙂
Ma arvan, et natuke tuleb kodusest kasvatusest kaasa, natuke oleneb inimesest endast 😛
Ma arvan,et see on segu mõlemast nii iseloom kui ka kodune eeskuju.
Mina arvan, et üks ühele seda võtta ei saa, vaid üks täiustab teist.
Et mingil määral tuleb kodust teadmised kaasa, samas lisab iseloom oma veidrused kaasa ning kindlasti aja ja vanusega tekib tarkust juurde.
Ma jaotaks umbes nii, et 80% iseloom ja 20%kodu. Ma olen mega säästlik ja rahatark olnud juba lapsest peale. Oma vanemate kohta seda öelda ei saa, nö rahatarkust nende puhul küll ei näinud. Kui vaja oli midagi suuremat osta, siis pigem oodati siiski järgmist palgapäeva. Suuri sääste polnud ja ka krediitkaart oli tore asi 😉
Kindlasti annab ümber õppida. Oma mehest olen küll teinud rahatarga inimese 🙂
Eks see mõlema kombinatsioon ole. Mina mäletan, et kodus elades olid meil mingil hetkel tekkinud rahalised raskused (ära küsi, kuidas ma sellest aru sain??) ja sellest ajast tekkis mul alati vanematega poes käies selline komme, et ma ise ei julgenud endale midagi võtta. Isegi kui kumbki küsis, et kas ma soovin midagi, oli vastus “ei”. Ma lihtsalt nägin, kui keeruline niigi oli ja proovisin säästa. Sellest ajast on mul jäänud külge komme, et säästlik peab oskama olla. Aga ikka kui tuleb see enda palgapäev nüüd üksinda elades kohale, siis hakkad vaatama neid wolte, bolte, reservedi, lindexi jms kaupluste/söögikohtade infot ja raha raiskamine kerge tulema.. eks kuskil kuu keskel tuleb avastus, et vist ei saagi niimoodi laristada 😀
Samas usun siiski, et lastega tuleks raha suhtes aus olla. Teha neile selgeks, et selle nimel peab tegema tööd ja tööd me teeme oma aja arvelt. Seega enne raha kulutamist peaks kindlasti mõtlema, kas ja kui palju sa tegelikult seda asja vajad. Oma taskuraha küll, aga see tulnud siiski vanematelt, kes igapäevaselt selle nimel vaeva näevad.
Üldjuhul ikka kodust, kas siis vanemate eeskujust või õpetuse tulemusel. Aga mõnel ka kujunevad teatud arusaamad ja põhimõtted justkui loomulikust intelligentsist.
Arvan, et võib tulla nii kodust, kui iseloomust. Minu pere alati olnud kokkuhoidlik ning ise üritan ka soodsamalt hakkama saada. Ostan teise ringi kraami ja vaatan kuidas saaks kokkuhoidlikumalt käbi aetud. Võimalusel teen ka ise. Endal tilgub ka süda verd, kui tuleb teha mingi mõttetult suur väljaminek. Vend seevastu laristab nii kuis jaksab. Et ehk ikka asi inimeses endas.
Nüüd linna kolides aga ma muud ei tee kui tellin wolti, nii et vähe pole. Mõtlesin lasta klienditoel end isegi ära blokkida, sest sai juba päevas mitu korda jama kokku tellitud, endal poed suht lähedal ja toit olemas. Seega kuluks väike krediit marjaks ära.
Ma arvan, et rahaga ümberkäimise oskused tulevad kaasa kodust, mul oli sugulane kes väiksena sai raha nii harva nii, et kui sai lõi kõik koheselt laiaks ning samamoodi sõi kõik nänni koheselt nii, et süda paha. Aga loosis tahan küll osaleda, Pärnus elades tellisin nii mõnigi kord Wolti ja Bolti.
VIst ikka iseloomust. Õega samas kodus kasvanud ja raha kasutame küll täiesti erinevalt 😀 Mina pigem laristaja ja tahan omale koguaeg midagi ilusat ja head lubada, samas tema on kokkuhoidlik ja säästlik..
No ma usun, et rahateemadest arusaamine tuleb ühest küljest kodust, aga siiski mõjutavad laste käitumist nende sõbrad ja “kamp” kuhu nad sattunud kas koolis või trenni. Meie peres kogu aeg räägime, kui palju vaja ühe või teise asja ostuks raha koguda ja tööd teha. Räägime investeerimisest jne. Laps on aga ikka selline, et kui kasvõi 5€ kätte saab, siis nui neljaks on see vaja sama päev laiaks lüüa. On ka päevi, kus ta kooli ja trenni vahelisel vabal ajal (ca 1 h) käib kolmes eri poes midagi ostmas. Hallleluuuuja, et tänapäeval saab lapsele kohe pangakaardi teha ja tema enda teadmata äpist sniikida, palju ta maksab ja kus ta milla midagi ostab ???
Mul ka pole väga rahatarkust (ega raha 😀 ). Koguaeg mõtlen et hakkan kokkuhoidlikuks, jaa siis läheb nii nagu ikka 😀
Mu meelest oleneb rohkem iseloomust ikka. Mul mega rahatargad vanemad ja kasvatatud ka ikka nii, et mingi protsendi võiks alati tallele panna, aga ma lihtsalt ei saa enne rahu, kui kõik raha ilusti ringlusesse lastud on 😀
Ilmselt 50/50 – iseloom ja kodust/ümbritsevast keskkonnast kaasa tulev. Minu laps tasku raha ei saa (3kl), vahest saab paar euri ja see läheb kohe kommidele. Ei mingit kogumist. Ja ta ei saa poest kõike, mida tahab.
Rahatarkus tuleb keskkonnast kus Sa elad. Samas minu enda pere pole kunagi rahatark olnud, kooner aga küll mistõttu mina ei tea kuidas minuni investeerimistarkused ja börsijutud jõudsid ?
Ma ka vahel laisk oma aastase lapse kõrvalt söögi tegemise kohapealt .Tellime tihti Laagri rimist samamoodi koju süüa 🙂
Ma ka vahel laisk oma aastase lapse kõrvalt söögi tegemise kohapealt .Tellime tihti Laagri rimist samamoodi koju süüa 🙂
Vist ikka iseloomust pigem, sest meie peres on kolm last ja mu vend on raha koha pealt ikka hoopis teisest puust (loe: laristaja) kui mina (loe: kooner) 😀
Arvan, et rahaga ümberkäimise oskus on 50% kodust ja 50% enda iseloomus.
Ehk siis natuke mõlemat.
Mõlemat 😀 Mu ema on laristaja, mina olen laristaja, aga samas arvan, et kui mul väga VAJA oleks, siis ma vb võtaks end kokku ka. Enne kodu ostmist olin pool aastat üsna eeskujulik, niiet ma arvan, et kuskil hingepõhjas ma ikkagi oskan, ma lihtsalt EI TAHA 😀
Nii ja naa. Kindlasti on oma osa iseloomul, aga ilmselt on võimalik seda iseloomu mingil määral eeskujuga mõjutada.
Minu meelest oleneb mõlemast, st kodust ja iseloomust. Vahel viskab mul ka errorisse ja käitun nagu laps kommipoes, samas enamasti planeerin suuremaid oste nii kaua kuni ei tahagi neid asju enam ??♀️?
Vist ikka iseloomust – meie peres on kolm last ja vend on mul küll hoopis teisest puust (loe: laristaja) kui mina (loe: kooner) 😀