minu suured vead

Ma olen siin remondist kirjutades päris mitu korda kommentaare saanud, et issand, kui palju raha sinna korteri alla läheb/läinud on. Et kas ma ikka ise olen nüüdseks aru saanud, et selle konkreetse korteri ostmine oli viga. Aga vot seda, et see VIGA oli, ma küll ei ütleks.

Selles suhtes jah, et kui ma kogu remondiraha korterile otsa panen, siis tõesti oleksin ma saanud kuskile uusarendusse täiesti tutika korteri, aga siin on mitu aga. Esiteks oli 182 000 eurot lagi minu laenuvõtmisele. Korteri hind lasti õnneks veidi alla (180 000 peale), sest hindamisakt ei tulnud täis. Sellise raha eest ei olnud võimalik leida sama suurt ja ma ütleks siiski ka heas seisukorras korterit. Isegi praegu, kui löön KV-sse sisse hind max 182 000 ja 4 tuba, siis tuleb Laagris välja ainult kaks korterit. Üks 60 ruudune ja teine 80 ruudune. Need mõlemad oleksid meile kindlasti väikseks jäänud. Isegi praegu see 100 ruutu siin tundub selline täpselt paras, et võiks isegi suurem olla. Näiteks pole mul jõuluajaks isegi kuuske suurt kuskile paigutada, haha.

Nõmme piirkonnast ma ei hakka rääkimagi – seal on hinnad veel kõrgemad. Üldse ei ole neljatoalisi jalaga segada, mistõttu olen siiani kindel, et mul selle korteriga joppas. Jah, siia sisse on palju raha läinud (ja läheb veel), aga ma teen seda ju iseendale ja sellepärast, et mina tahan. Teoreetiliselt oleksin võinud piirduda ainult köögi ümber tõstmisega, sest korter oli ju enne ka elatav. Ja olgem ausad, ega ma kohe teadnud ka, et kõik need ümbertegemised nii kalliks lähevad. Aga samas olen iga arenguga mega rahul. Alles hiljaaegu vaatasin pilte sellest ajast, kui siia sisse kolisin ja imestan ise ka, et see ei olnud ju nii ammu. Septembri algus, kui ma ei eksi? Muutus on sellest ajast alates ikka mega suur olnud! Meenutagem, et see oli vist teine päev, kui ma sisse kolisin. Esikukapp oli juba ära lammutatud, aga kööki poldud veel sisse toodud.

Ma tõesti virisen ja vingun vist juba viimased kolm kuud selle remondi üle, et kui kaua läheb ja kuidas nii palju on valesti läinud ja kui kallis on jne. Tegelikult ma päriselt õnnetu nüüd küll ei ole. Ja ausalt ma ei halise ka sellepärast, et “hämada ja kaastunnet tekitada” nagu Perekoolis pakuti. Selles suhtes, et hämada ma ei ole isegi proovinud. Olen omast arust just väga ausalt kõik kirja pannud, mis palju maksnud on jne, kui küsinud olete. Minu sissetulekud ei ole ka saladus. Võin teile isegi oma blogi hinnakirja jagada, kahju üldse ei ole.

Kaastunde kerjamise koha pealt, hmm, sellega võin küll nõus olla. Mitte et see kaastunne ISE mulle midagi annaks, aga ma olen juba 16 aastat siia blogisse vahelduva eduga oma rõõme ja muresid jaganud. No ja kui tõesti on tunne, et fuuuu*k, kuidas ma selle jama nüüd lahendatud saan, siis on tegelt ka tore, kui keegi virtuaalselt pats-pats teeb ja ütleb, et ei ole hullu Mallu. Küll valmis saab. Küll ära lahendad. See vist igal inimesel nii, et tore ju, kui teised kaasa elavad ja innustavad. Mul on lihtsalt see erinevus, et ma ei pea piirduma ainult oma sõpradega, vaid võin lisapatsutusi saada ka mitmekümnelt tuhandelt virtuaalselt sõpsilt. Abiks ikka 😀

Vingumise koha pealt – olen ennegi öelnud, et ma olen juba kord selline inimene, et esimese asjana hakkan vinguma ja alles seejärel tegutsema. Kui ma siin kurdan, et appi, mul ei ole seda raha ehitusmehele maksta, siis praegu sekundipealt tõesti ei ole. Samas, töö võimaldab elada nii, et saan seda üsna palju ise reguleerida, palju ma teenin. Ehk siis mida rohkem tööd vastu võtan, seda rohkem teenin ka raha. Ma saan aru, et see on tõesti ja päriselt õnnistus, sest väga paljudel seda võimalust ei ole ja ma ei peaks üldse kobisema. Aga mõelge, kui mu blogi oleks ainult jutt, kui #blessed ja õnnelik ma olen. Uusi asju ainult voolab sisse, koostööpartnereid jalaga segada, korter valmib nagu miška. Siis oleksin ma jälle paha, et ainult uhkustan ja priiskan. Ei saa võita seda mängu.

Mu töö on tore küll, aga arvestades, milline udupea ja kaootiline inimene ma olen, siis mul ongi vahepeal raske ise ka hallata, mida ma teen või ei tee. Vahepeal on ajad, kus ei suuda/taha/jõua tööd teha ja kui tuhin/vajadus peale tuleb, siis kütan mõni päev nii palju järjest, et aju suitseb. Ei ole see blogimistöö nii lihtne midagi, et istun maha ja trükin õndsa näoga.

Ma tean, et see pole teie asi ja teid ei huvitagi, et palju tööd ja vaeva mul millelelgi läheb, või kui palju ma täpselt teeninin vms. See polegi siin minu point praegu kurta, et issssand, te ei kujuta ette, kui raske on blogida. Selles suhtes, et ma ise olen selle töö valinud ja mulle päriselt meeldib. Lihtsalt mu ATH teeb vahel ka kõige lihtsamad ülesanded keeruliseks ja lisaks mind nii emotsionaalseks, et ma kohe tahaks dramaatiliselt ahastada, kuidas ishhaand ma ei suuda ega jõua ega oska. Aga lõpuks võtan ennast ikka kokku, teen tööd, teenin raha ja panen edasi.

Nii et palun ärge pahandage, kui ma vahepeal vingun. Proovin ikka vahepeal positiivsem ka olla, aga negatiivse emotsiooni pealt on kohe kuidagi eriti hea sulg, haha. Tegelikult ma olen ausalt #blessed ja ma olen sellega väga kursis. Mul on OMA kodu, mida ma saan teha täpselt selliseks nagu ma tahan. Osalt siis tõesti tänu superägedatele koostööpartneritele ja teisalt raha eest, mida teenin tööga, mida tegelikult väga armastan.

Öeldakse ju, et miski pole igavene. Seetõttu ei saa ka mina naiivselt arvata, et ma siin surmani blogi toksin ja nii ära elan. Kuni see süsteem aga veel töötab, olen ma selle eest tänulik ja kavatsen sellest viimast võtta. Ise vahepeal halades ja torisedes, sorri noh 😀 Igatahes aitäh teile, et te mulle kaasa elate, virtuaalselt patsutate, nõu annate ja päris persse ei saada. Ma mingi imeinimene pole ja tõesti panen palju puusse ka, aga üritan ikka alati parem olla (v.a need korrad, kus ma halvem olen).