Vahepeal tekib mul küll tunne, et mina ei saa aru, mida see Marikene oma peas mõtleb või kas üldse mõtleb. Ükspäev helistas ta mulle peale kooli, et kas sõber võib külla tulla. Kuna antud sõber just eelmine päev oli külas käinud ja meil oli samaks päevaks planeeritud suuremat sorti kraamimine, siis ütlesin, et teeme külaskäigu mõni teine kord. Mari seepeale küsis, et kas ta võib sõbraga enne koju tulemist poes käia. Noh, kuna tal rahakott oli kaasas ja kooli kõrval tõesti on pisike pood, siis ütlesin, et käigu pealegi, aga siis tulgu ikka bussiga kenasti koju.
Ütleme nii, et ma olen niigi hämmastuses, et ta üldse oskab bussiga ise kooli ja koju minna, aga no see selleks. Mul ema õpetas talle teekonna selgeks ja enamasti ta tulebki nüüd üksi bussiga. Teine variant oleks nii kauaks Kardo juurde minna, kuni ma väiksematele aeda järgi lähen, aga ta eelistab iseseisev olla. No olgu pealegi, mis ma ikka keelan. Ma temavanusena sõitsin ammu üksi Pärnu-Tallinna vahet, asi siis see Männiku-Laagri ots ära sõita.
Tavaliselt jõuabki Mari peale kooli umbes neljast koju, ma ootan ta ära ja lähen siis väiksematele järele. Seekord hakkas juba kiire, õnneks oli mu ema siin ja ütles, et ootab ise Mari ära. Ma läksin rahumeeli lasteaeda, võtsin lapsed kaasa, panin nad autosse ja tahtsin juba rooli istuda, kui minust mööduv mees mainis, et minu laps on ta autos.
Te oleksite pidanud mu segadust nägema. Mu esimene mõte oli, et keegi lastest on kuidagi juba autost välja ronida jõudnud ja võõrasse autosse karanud. Misõttu oli mu küsimus üsna adekvaatne:
“Milline laps?”.
“Eee… Mari ikka…” vastas ta kohmetult.
Tere, aasta ema siinpool. Ei suuda isegi hallata kui palju lapsi mul kus on.
Igatahes selgus siin nüüd laste kena salaplaan. Mari sõber oli helistanud vanematele ja öelnud, et läheb Marile külla. Seejärel istusid nad bussile ja sõitsid südamerahuga Järve keskuse mänguasjapoodi, et igasugust mõttetut pudi kokku osta. Okei, nende jaoks ei olnud need ruubiku kuubikud ja pop-it’id ilmselt suva pudi, aga peaaegu 70 euri eest sellist jama osta on minu jaoks veits too much. Mari sõbra isa oli aga äpist näinud, et laps liigub nagu täitsa valele poole ja sõitis Järve keskusesse kohale, kust ta nad ka üles leidis. Ühesõnaga pakkus ta Marile, et viskab ta koju ära (jumal tänatud, sest sõber viis Mari keskusesse ja ma olen üsna kindel, et ta poleks ise koduteed ilmselt leidnud). Kuna aga tal noorem laps oli veel lasteaias, siis oli plaan tema enne peale võtta ja siis Mari ära tuua. Kuna lapsed käivad samas aias, siis seetõttu me seal aia taga ka suvalt kohtusime.
Maril oli õigust muidugi üle – ma ju lubasin poodi minna. Ja ma ju ei öelnud, palju ta raisata võib. Tõsi ta on, sest ega ta küsinud ja ma ei osanud ka selle peale tulla, et ta kõik enda sünnakingi raha laiaks lüüa kavatseb. Kuigi tõele au andes ongi see ju tema raha ja laias laastus vaba maa sellega teha, mis tahab. Aga ma ikka arvan, et see oleks võinud midagi suuremat ja toredamat olla. Tema sõnul ongi aga see hunnik popiteid ägedad ja tema absull probleemi ei näe, et tal nüüd enam raha järgi pole. Samuti ei näe ta probleemi, et ta suvalisse autosse istus ja rahumeeli kuskile sõitma hakkas.
Tõesti jumal juula aita mind – kas see elu lastega peabki selline olema, et nad elu eest kuskile ära kaduda üritavad?
Eile oli ka hea vestlus temaga. Ma nimelt sõitsin alles Haapsalust koju ja helistasin Marile, et ta peale kooli Kardo juurde läheks, sest ma ei ole veel kodus.
“Aga kas ma pingi peal ei või istuda ja sind oodata?”
“Mis pingi peal??” olin ma super segaduses, sest õues sadas vihma ja oli jumala pime.
“No need pingid, mis meie maja ees on?”
“Issand jumal, sul on ju võti olemas ja kui sa tahad koju minna, siis sa võid ju tuppa ka minna. Sul on võti ju olemas. Ma lihtsalt mõtlesin, et mind pole kodus ja äkki sa ei taha üksi olla, selle pärast ütlesin, et mine issi juurde!”
“Jaaa emme, see on väga hea mõte, ma lähen parem tuppa!”
Nagu kallis laps, MIS su peas toimub, et tuppa minemise asemel esimene mõte oleks kuskil vihma käes pingil istuda?♀️
Ma pärast veel helistasin talle kaks korda, et veenduda selles, et ta tuppa läinud on, mitte kuskil pingil ei ligune. Õnneks ikka läks ja ma jõudsin ka varsti koju, seega oli olukord lahendatud. Aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, et mu laps mingit oma elu elab ja oma käike korraldab.
Täna näiteks tulevad Marile kaks sõbrannat ööseks. Selle orgunnisid nad ise ära, öeldes kõikidele emadele, et teised emad lubavad ja noh, ega ma tõesti vastu ka ei ole, aga kooskõlastatud seda minuga igatahes väga ei oldud, ups. Igatahes saab mul täna siin viis tüdrukut olema, nii et kui ma enam kunagi sõnagi ei kirjuta, olen ma vahepeal hulluks läinud ?
Ma tean, et mida aeg edasi, seda rohkem asju nad korraldavad, seega võite mulle jagada, mida teie lapsed korraldanud on 😀
54 kommentaari
Mul lapsel (oli 10 a siis) allergia, mille tõttu tal koolis adrenaliini süst alati kaasas.
Laps teab, kuidas süstiga ümber käia (kui allergia-shokk tuleb siis paneb endale kintsu selle).
Ükspäev helistas õpetaja mulle, et neil juhtus väike intsident, kuidagiimoodi oli lapsel süstal ”kogemata PÄHE sattunud….
Tütre selgitus: Ma ei saanud matast aru ja no mõtlesin et kui adrenaliini otse ajju panna siis ehk läheb kergemalt.
No mis ma oskan kosta. Kui ma haiglasse lapse juurde jõudsin siis arstid ei suurnud naeru tagasi hoida ja ta ei olnud ainus laps, kes sellise ”probleemiga” neile sattunud.
Õnneks ükski kehaosa kannatada ei saanud ja ei ütleks et ajukapasiteet väga tõusnud on … ?
Peale korralikku jutuajamist haiglapersonaliga sai tütar aru et tegu oli väga rumal ja oleks võinud halvasti lõppeda. Õpetajad siiamaani (5 a hiljem) meenutavad seda juhtumit.
No ei ole kerge see emade elu?
isssand jumal :D!! aga noh, samas vähemalt ideedepuuduse üle ei saa kurta onju 😀
Jälgimisäpp minu lapse telefonis:
ühel ilusal pärastlõunal sain ma telefonikõne naisterahvalt, kes ütles, et leidis mu lapse telefoni. Mul nii hea meel, et inimene võttis vaevaks helistada kontaktile EMME ja läksin pärast tööd kommipoest läbi, et leidjale väike vaevatasu viia. Rääkisime veidi, kus kohast ta telefoni leidis, tänasin ning läksin koju.
Ei saanud veel korralikult koduuksest sissegi, kui laps teatas, et tal varastati telefon täna ära. Minu jaoks läks lugu põnevaks, andsin lapsele kotist telefoni ja palusin rääkida, kuidas asi tegelikult juhtus.
Asi oli siis nii, et laps pidi sel päeval pärast kooli minema sõbra juurde mängima ning seejärel koju. Nemad aga olid mõelnud, et hulguks ringi, käiks poes, mänguväljakul jne, kuid siis meenus mu lapsele, et ma võin nende teekonda jälgida. Nii nad siis koos otsustasidki, et panevad telefoni sõbra kodu juurde ühe väravaposti taha peitu, käivad oma tiiru ära ning tagasitulles võtavad telefoni ära. Muidugi ei olnud pärast telefoni, sest paraku oli selle väravaposti juures ühe ettevõtte suitsunurk.
Mul olid sel hetkel nii segased tunded:
-kuidas ta saab nii rumal olla, et jätab telefoni õue;
-appi, kui nutikas laps;
-oeh, ma kulutasin täna terve tunni aega ja lisaks raha ta “kaotatud telefoni” peale;
Leppisime siis ilusti kokku, et selliseid jamasid ei korralda rohkem ning äppi kasutan ma ka pigem siis, kui olen tema asukoha pärast mures vms.
Toimib: vahel väikeste kõrvalekalletega, aga siiski.
Esimesest klassist.
Laps helistas, et teatada, et ta lõikas koolikoti katki, et telefoni kätte saada, sest telefoni pael oli jäänud koti luku vahele ja ta ei saanud seda muidu kätte, sellepärast et tal oli vaja telefoni kätte saada, et seda mulle teatada.
Segane jutt. Jah. Mina ka ei saanud aru ja mõtlesin jupp aega, kuni laps koolist koju jõudis ja ära näitas, mis kuhu kinni jäi ja kui suure augu ta sisse lõikas.
Sõbranna sama vana laps oli lõiganud kooliseelikule augu sisse, sest sinna oli tekkinud plekk ja ta lõikas pleki välja, et plekki näha poleks.
Ma tulin siia lugema, et huvitav, mis siis teiste lapsed ka naljakat teinud, aga leidsin hoopis mingi moraali/kasvatus teemalise soiumise 😀 appi
A see on tegelikult nii tore, kui nad iseseisvuvad. Ma lähen mõne uue sellise asja puhul maja nurga taha ja poetan pihku ühe liigutuspisara. Siis tulen välja ja pean loengu igasugu ohtude kohta, mis võivad….
“Jaa, ema, MA TEAN!” karjatakse selle peale tavaliselt.
A sul ei ole lapsejälitamisäppi telefonis? Abiks ikka.
On küll, aga ma ei taibanud seda ise tol hetkel vaadata isegi:D
On paar asja, millest ma aru ei saa. Esiteks, miks käib laps koolis 70 eurot taskus, ja teiseks, kui ta ilmselgelt katsetab piire ja antud juhul edukalt, siis miks sa selle üle uhke oled. Ma ei kontrolli oma last iga päev peale kooli, ise teeb ja ise asjatab, aga suuremad ettevõtmised sõpradega on lubatud ainult teiste vanemate nõusolekul. Ja kui selle kohta valetatakse, siis jääb asi ära. Praegu annad sa signaali, et valetamine on OK ja pealegi nii nunnu. Kas ma mäletan õigesti, et korra oled juba selle teemaga kokku puutunud, et lapsele pole piire paika pandud?
Maril on rahakotis tema raha, kus ta veel seda siis hoidma peaks? Ja kust sa uhkust välja loed? Ma tahtsin lihtsalt rääkida asjast mis toimus esimest korda ja kõik lendavad peale, nagu ta oleks autovargaks ja juveelismuugeldajaks hakanud
Mitte ei anna Mallu praegu signaali, et valetamine on ok, vaid annab nii endale kui Marile võimaluse juhtunust õppida. Keegi ei ole sündinud tark igaks olukorraks. Mari ei teadnud, et ta midagi valesti teeb, nüüd sai teada ja lubas, et enam ei tee. Kui uuesti teeb, ju siis on ka uued tagajärjed. Minu arust on väga okei kõigepealt selgitada (süvendada usaldust vanema ja lapse vahel), selmet karistada (tekitada ja /või kahtluseid, et äkki vanem saab vihaseks, ma parem ei räägi midagi). Lisaks ei ole ükski olukord üks ühele tõlgendatav.
Ma korraldasin kunagi ööbimisega klassiõhtu.
Mu vanemad said sellest teada siis, kui ühe tüdruku ema hommikul mu emale helistas ja küsis miks tema tütar telefonile ei vasta. (Hommik, magas alles)
Mu vanemad polnud organiseerimisest just väga vaimustuses ?♀️
Kui Mari ise oma raha kulutab, siis on okei, aga kui rahakott kaotsi läeb või ära varastatakse… Kas pangakaart ja konto on? Palju turvalisem variant.
Noh, ära kaduda saavad mõlemad ?
Jah, aga kui selline summa on kontol, mitte sulas, siis raha ise jääb vähemalt osaliselt alles, isegi täielikult, kui pole viipemakset ega netioste , tuleb uus kaart teha lihtsalt. Aa, ja lapsele pangaäpp ka, et ta saaks vaadata, kui palju tal raha kontol järel on… Moodne aeg, tead.
Kusjuures minu laps leiutas 14-aastasena sellise süsteemi, et tal on üks konto kogumiseks ja ilma kaardita ja teine kulutamiseks ja kaardiga ja sellel teisele kontol hoiab ainult väikest summat korraga. Kui vaja, kannab esimeselt teisele juurde. Aga üldiselt on tal esimesele juba päris priske summa kogunenud.
Eriti rahatark laps sul! 😀
Ma ütlen – ma mängin esimest korda 😀 Tal on ennegi raha olnud, aga enne kooli minemist ei tahtnud ta kunagi kuskile üksi minna, kasvõi kodupoodi. Nüüd on aga äkki mingi iseseisvus peale tulnud. Ma saan aru, et ta ei mõelnud ju halvaga, et oo valetan ja lähen. Ta ju ütles, et läheb poodi ja see, et ma ei täpsustanud KUHU, see on juba rohkem minu probleem 😀
On ju rahatark! Ma ka imestan – minult ta seda õppinud ega pärinud ei ole. Pangakaardi tegin talle just selleks, et kaost natuke ohjeldada, ma pole ise kunagi rahaga liiga hästi läbi saanud.
Aga mis puutub sellesse, et sa mängid esimest korda, siis sa oled õigel teel – ei saagi lapsega pahandada selle pärast, et ema ei taibanud õigel ajal öelda, et ära kuluta kõike korraga ära! Mõned reeglid peavadki alles protsessi käigus välja kujunema ja kokku lepitud saama ja sellest pole midagi halba. Ma ise mõtlesin rohkem tõesti kadumiste ja varguste ennetamise peale. Lapse käest on liiga lihtne rahakotti ära võtta…
Nali naljaks…mul 13a poiss on olnud väiksest peale väga kokkuhoidlik raha suhtes. (rohkem kui mina igatahes :)) Kui näkse ostab, siis alati kaalub hinna/koguse suhet, vaatab soodukaid…ta võib 2 euroga 5 päeva ära majandada. Koolieelikuna arvutas juba hästi. Olime ühel laadal ja ta tahtis herneid. Küsis müüjalt, et palju saab 70 sendi eest. Müüja heldis ja pani talle kotti poole rohkem kui tegelikult oleks saanud 😀 Pärast poiss näitas, et tal oli raha mitu eurot taskus veel 😀 väike juut selline. Nüüd on ta paras pikk ja niru sööja. Koolitoitu pm ei söögi :/ Pidevalt ostab poest taskuraha eest hoopis kiirnuudelid (sest mina ei pea seda söögiks ja ei osta)…Ma ei tea mida küll kohaliku poe müüjad mõtlevad…et mul pole lastele süüa kodus anda??
Minu lastel on kaartidel alati päevalimiidid olnud, ca 20-25 eurot. Turvalisuse mõttes (keegi võib kaardi pätsu panna) ja ka iseenda kaitseks 🙂 See on elementaarne.
Aga muidu, iseseisvus on lahe. Tõsi, ilmselt mingi piirini. Aga täna on päris hea mõelda, et mida mina omal ajal pinginaabriga tegin pärast kooli… Mingit kontrollivõimalust ju polnud, peaasi, et ca kella viieks oled koju jõudnud ja aus nägu peas 😀
Tal oli sularaha 😀
Nii armas. Lugesin ja naersin valjult… Tuttavad olukorrad ka.
Neid sõpru, kes kogemata külla satuvad, ja poeskäike, kus raha rohkem kulub, kui võiks, on aja jooksul kogetud küll ja veel.
Minu neiul oli veel kiiks, et kui ta ise veel koju tulla ei julgenud, kippus “ära unustama”, et peale kooli paariks tunniks pikapäevarühma peab jääma, ja siis istus paar tundi kooli ees bussipeatuses lihtsalt, iga ilmaga. Kuni ma järgi jõudsin või mõni õpetaja märkas, ja mulle teada andis. Sest ise ta alati telefonile ei vasta ka…
nii suur summa korraga lapsel sulas kaasas????? päriselt????
Tal oli jah sünnaks saadud raha rahakotis
Mind ka veits üllatab, et niimoodi raha kaasas on. Ma pean tunnistama, et mu mitu aastat vanematel lastel on harva üldse raha kaasas ja sellist summat ma ei lubaks neil kunagi niimoodi rahakotis hoida. Taskuraha neil muidugi on ja sellega on nad ka võrdlemisi kokkuhoidlikud, kommi poes ostmas käivad väga harva, pigem koguvad.
Lisaks ilmselt minult oleks saanud peapesu selle eest, et ei öelnud, et kuhugi kaugemale poodi minek on. Praegu võib olla veidi naljakas ja nunnu, paari aasta pärast võib juhtuda, on hullemad probleemid ja ideed.
Tema raha, tema rahakott- absull pole minu asi, mis tal seal sees on v kus kaasas kannab.
Ma ei tea, misasi see “peapesu” on, aga ma ütlesin ka, et järgmine kord palun täpsustada kuhu minek. Ta vastas ok. Problem solved.
Lastele tuleb rahatarkust ka õpetada. Kust see laps muidu teab, mida on mõistlik osta, mida mitte, kust tuleb raha ja kuhu kaob aeg jne. Ei saa eeldada, et lapsed seda ise kuidagi kusagilt võluväel teada saaks. Meil ilmselt oleks ka olnud tonn mõtetuid popiteid, kui lapsel sünnipäevaraha sulas kõik kaasas olla tohiks ja ta omaenda äranägemise järgi seda kulutada saaks.
Inimesed reageerivad nagu lapsel oleks 7000 kaasas olnud ja selle eest kõigile kräkki ostnud. Sünnipäevaraha ju selleks ongi, et osta omale, mida tahad.
Ja mänguasjapood väga loogiline valik.
Piiride kehtestamine? Ega laps koer pole, et vaja ketti vaja panna.
Mulle ka tundub, et Mari oleks aastaid räme kriminaal olnud ja nüüd kõik tänitavad, et krt pane piirid ükskord paika 😀
Iseseisvus muidu ikka maru hea asi. Mul 6a just hästi arglik. Ei julge sadat asja, koos bussiga sõidame, siis nii hajameelne, sõidaks vabalt kõigist peatustest mööda, üksi kuskil käia ei taha jne. Isegi kodu ukse lukust lahti keeramine ajab teda nutma, sest tema arust on see nii keeruline. Ausalt käib peast läbi mõte, et küll need uued põlvkonnad on helbekesed. Ise pidin ma ka lapsena juba lasteaiast üksi koju tulema. Keegi mulle järgi tulla ei suvatsenud. Ja kooli ei hakatud ammugi mind viima-tooma. Siis polnd telefone kah. Ei kujuta ettegi, mismoodi mu laps järgmisel aastal selle koolielu ja isesevumisega toime hakkab tulema. Elame näeme.
See isepäisus ja plaanide muutmine poleks küll minu jaoks ka ok. Selgitustöö vaja teha, miks on oluline sul teada, kus ja kui kaua ta on, kus käib jne. Ja et miks on oluline kokkulepetest kinni pidada. Lapsel oli muidugi õigus, et aga sa ju lubasid poodi minna 😀 😀 😀 Aga järelikult tuleb edaspidi täpsustada, millisesse poodi. Et ei ole kuskil teises linnajaos mingi kaubakeskus vms. Edaspidi, kui olete milleski kokku leppinud, küsi ta käest üle, mismoodi ta su öeldust aru sai või kuidas tõlgendas 🙂
Ma ei arva, et uued põlvkonnad on rohkem helbekesed kuigi ma olin ka varajasest east saadik iseseisev. Juba lasteaia ajal olin haigena üksi kodus (isa käis ikka kontrollimas), peale kooli samuti, kooli ja koolist koju või vanaema juurde käisin üksinda. Aga lihtsalt lastel polnud tol ajal muud valikut kui olla iseseisev ning vanematel omakorda polnud muud valikut kui usaldada oma lapsi ja loota, et lapsed on piisavalt targad, et midagi hullu mitte korraldada 😉 samas ega vanemate töökorraldus polnud nii paindlik kui nüüd ning võimalusi oli vähem. Teadlikust ka kindlasti, sest infot liikus vähem ja aeglasemalt. Samas mulle tundub, et ka naabrivalve oli vanasti korralik – lapsepõlve kodus ma küll oma naabreid ei tundnud aga samas olid naabrilaste vanemad ja vanavanemad või teised täiskasvanud, kelle poole pöörduda. Vanaema juures aga küll kõik teadsid kõiki, sest tema kortermajas elasid paljud sama vabriku töötajad.
Mul küll laps juba praegu 3sena üsna iseseisev, ettevaatlik, mõistlik ja mõistev ning julge aga samas ma küll ei tahaks, et ta oleks sunnitud sama iseseisev olema. Sest noh..mõndade olukordade tõsidusest ja ohust sain alles täiskasvanuna aru.
Mnjaa. Meil juhtus 2014. aasta kevadel tollase esimeses klassis käiva pojaga niisugune lugu: https://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2014/04/janes-linnadzunglis-ehk-kuidas-unistaja.html
Mina olen muidugi märgatavalt rangem lapsevanem kui Sina, eks igaüks laseb lastel toimetada niipalju, kui paljude olukordade jaoks isiklikku ressurssi jagub – või kui mõistlikud need lapsed on, meie omad ei olnud väikestena väga mõistlikud. Tollase Unistaja, praeguse bloginimega Legolasega sai pärast esimest klassi mitmesugustel põhjustel kolm ja pool aastat koduõpet, pärast seda tuli-nägi-võitis liitumine kooliga, mitmed auhinnad siit ja sealt, pikk kasv ja bassihääl, momendil on üheksandas ja loodab ühte hinnatumasse gümnaasiumi sisse saada, tunnistus annab selleks lootust. Nii et osavast ärakadujast saab ka ikka inimene. Kui sama noormees oli 12, pidin temalt ühel õhtul küsima, kus ta sel päeval ööbida kavatseb. Sain vastuseks, et ta veel ei tea (nii küsimust kui vastust poleks ma selles vanuses lapse puhul iial ette kujutanud), aga tegelikult neil oligi üks sõprade punt, kes viskasid suvalise sõbra elutoas madratsid maha, kui erinevate kodude vahel kulgemisest väsisid, vanemad olid nõus ja puha.
Toredat õhtut viie tüdrukuga, kindlasti on väga tore. Homseks planeerid samale seltskonnale koristamispeo?
Ahh minu arust just äge, et ta siuke iseseisev on! Ongi vb teismeeas temaga keerukam, aga tulevikus hätta vähemalt ei jää! Jah kasvatada võib olla kerge neid sõnakuulelike lapsi, aga suureks saades ootavad nad ka, et keegi nende eest otsused koguaeg ära teeks.
Mina olen see tubli ja dresseeritud laps olnud, oi kui raske oli suureks saada, miskit teha ei julge, järsku karistused taga kohe.
Mul omal 11 aastane neiu, teisest päevast peale käib ise koolis, vahest käivad sõbrantsidega suva bussidega sõitmas, ei näe probleemi, õpibki linna tundma.
Oma numbri olen talle pähe õpetanud, juhuks kui telf kadund. Eks muidugi varakult rääkinud ilma peal valitsevatest ohtudest ja ka eri olukordadest mis võivad ette tulla.
Life360 app parim lapse jälgimiseks. Saan teavitusi kui koolist ära läinud ja koju jõudnud. Näen ka aku taset. Kui laps esimest korda bussiga koju tuli, ei taibanud ma, et samal ajal väljuvad bussid, mis sõidavad erinevatesse suundadesse. Nägin kohe, et laps sõidab linna poole, helistasin ka, et tulgu maha, aga alles hobujaamas tuli maha.
Tuttavate laps maa piirkonnas on mitu korda valele bussile läinud ja kuhugi pärapõrgu välja jõudnud. Kord helistas, et ta kuskil x bussijaama ja taiskasvanutest kellelgi polnud aimugi kus selline peatus üldse on. Õnneks guugeldamine aitas hädast välja.
Mul ka 2013 oktoobriplika ja oii kui iseseisev ta tahab olla aga kohustustest ei taha kuuldagi. Peale kooli minekut läks palju hullemaks. Käib 2.klassis ja samamoodi vahepeal tripivad kuhugi poodi. Ühe korra ” vanemad lubasid ” klassiõele külla minna ja mees pidi siis järgi õhtul minema. Lõpuks tuli välja, et klassiõe isa teadis, et tahtis kutsuda aga ta ise oli hoopis tööl ja kodus olnud vanaema ei teadnud midagi ja oli päria kuri. Lisaks sellele oli see tripp Koplist ( käib seal koolis) Sauele, mitte ns paar peatust bussisõitu.
Julgust tal jagub 😀 Liigagi palju. Ta jaoks pole probleem üksi Hiiumaale sõita ega midagi.
Ära lase majandada esimese klassi lapsel enda eest. See maksab tulevikus karmilt kätte, kui lõpuks vaja jalga maha panna – “miks ma pean kooli minema, kui sa ei öelnud midagi, et sõbra poole läksin?”, “Miks ma pean seda ülesannet tegema, kui sa oled lasknud mul varem valida?” “Miks ma ei või su autot võtta? Sa lubad mul ju su shampooni võtta. Mis vahet sel, et olen 15?” Lapsed ei suuda võrdsustada erinevaid tasemeid, sest pinnapealsena on olukorrad samad. Seotud aju arenguga erinevates vanuseastmetes. Õpetajana kahjuks olen juba näinud, kus juba 10aastased käratavad emad-isad vait, sest varem pole lapsevanemad näinud probleeme, et laps ise otsustab ja hiljem pole enam midagi teha, sest laps enam ei allu – halvemal juhul kaevab endale auku, sest muud asjad meeldivad rohkem. See on super, et Mari saab iseseisvuda, aga ta ei tohiks võtta vastu otsuseid ema/isa eest ja ilma läbi rääkimiseta. Või ilma, et sellele järgneks negatiivseid tagajärgi. Praegune ööseks jäämine on kiitus, et Mari käitus õigesti planeerides ja sind fakti ette pannes.
– murelik kasvatusteaduste vilistlane
Ma mõneti nõustun, aga samas miks nad ei võiks ööseks jääda, kui nad planeerisid ja kellelgi muid plaane ka pole? 😀
Otseselt polegi probleemi, kuid räägi Mariga tõsisel toonil üle, et järgmine kord jääb selline asi ära, kui ei ole sinuga enne kokku leppinud vms. 10-aastase poisi ema siin, seega been there done that ?
juba rääkisime, ütles, et enam ei tee 😀
Lapsel on ohutuks arenemiseks ja turvatundeks vaja piire.
Üks piir võiks näiteks olla see, et asju susserdades ajades ei saa ‘preemiaks’ seda asja, mida susserdades aeti.
Laps, kes meelega jätab rääkimata, et ‘lähen poodi’ asub kohas, kust ta koju tulla ei oska ja kulutab seal kooskõlastamata ära 70euri ei peaks saama preemiaks 70euri eest pudinaid endale jätta.
Grupp lapsi valetab, et saada sleepoverit, siis preemiaks on… sleepover.
Nendest olukordadest õpib ta praegu ainult seda, et skeemitades on talle kõik lubatud ja tagajärgi pole. Need asjad ei jää nunnude sleepoverite tasemele ja mida aeg edasi, seda raskem on seda mustrit muuta.
Nii ja mis siis juhtub? Issand jumal vaatab 15 aastaselt vastassugu ja proovib alkoholi? Jah see oleks maailma lõpp, sest parem oleks kui ta kooks kodus sukka ja ei huvituks absoluutselt omaealistega aja veetmisest. No ja kui… siis valvsa emme pilgu all voib minna kohvikusse sõbrannaga, kes on “heast perekonnas” jäätisekokteili jooma ;€
Piire on vaja küll, aga ei saa ju kohe algusest peale KÕIKI piire kehtestada lihtsalt igaks juhuks… Piiride vajadus selgub lapse ja vanema koostöös ja ka läbi vigade, oluline on, et need vead ei oleks eluohtlikud. Iga viga ei olegi alati tingimata viga. On väikesed vastuolud, mille ilmnemisel alles saab hakata piire paika panema. Reegleid tuleb lapsele enne tutvustada, mõnikord ka temaga läbi rääkida, kuidas oleks mõlemale poolele sobiv. Ennetavalt ei saa karistada!
Ta ju KIRJUTAS miks… Hiljem on suuremad jamad.
Et orgunnib ise ööbimisi, mille peale ma ise ei tuleks või organiseerida ei viitsiks? 😀 see oleks küll hirmus. hakkab veel muidu arvama, et minu kodu on tema kodu ka ja võib siia oma sõpru kutsuda.
<3 täpselt, mu lapsed tunnevad ka end oma kodus turvaliselt, sest see on ka nende kodu. Mu oma ema lemmikargument oli, et "seni kuni tema majas elan, käib kõik tema pilli järgi" vms, ehk siis lahkusin esimesel võimalusel sellest kohast…
Minu vanema lapse sõpradest sai varakult joodik ühest poisist, kellel olid nii üliranged vanemad, et 16-,aastane pidas paremaks peatäit võõras hoovis trepi peal välja magada, selmet purjus peaga koju minna.
Valiku andmine lapsele, ei tähenda, et ta ei “allu”. Kõige tobedam asi mis ma kuulnud olen. See, et laps oskab arusaada mis talle meeldib, õppida enda juhtimist ja näha, et tema soovidega arvestatakse – vot see on alles kuritegu. Vanemate ülesanne ongi ainult käskimune ja kamandamine. Halleluja.
Aga hetkel ei antud Marile võimalust. Mari võttis võimaluse ja “pani” ema paika, et nüüd on nii. Mari õnneks emale sobis. Mis takistab uuesti eelnevalt plaanid tehtud teha ja siis juba tüliga nõuda – AGA ENNEM MA SAIN NII, MIKS MITTE NÜÜD?! Hea lapsevanem annab valikud ja õpetab valima ja iseseivuma – õige. Laps, kes võtab valiku, õpib teistest üle sõitma.
Eks iga vanem teab ise, koolis on mul kurb vaadata lapsi, kes kõigist ja kõigest üle sõidavad ja vanemad kodus kakuvaid juukseid, sest enam jõud üle ei käi. Ja kui tuleb iseseivuse arenguetapp ka peale, kus laps näeb, et täiskasvanud ei teagi kõike, siis peab jääma lootma, et lapsel on arenenud inimlikkus ja empaatia teiste suhtes. Märkus saigi tehtud, sest lapsest hakkab sirguma noor neiu ning ma ei soovi, et Mallukas 4a pärast leiab end olukorrast, kus öösel on laps kus iganes ning plärtsub ja paugub, ja siis vanemad õnnetud ja ei tea, kus võis nihu minna.
Jah, ja mis peamine sa jälgid oma
last gps seadmega 24/7. Pole vaja mingit vabadust otsustamiseks, kas ma tahan peale kooli jäätist või mitte. Veelgi parem, emme otsustab mida teha sünnipäeva rahaga, sest vanemad teavad alati mis on sulle parim. Sõpru koju ei kutsu, pole vaja istu netis ja mänge mänge, sest väljas on ohtlik ja kodus ei viitsi keegi selle lastekarja tagant koristada. Supper. Ja siis me imestame, miks 4 klassi lapsed ei saa üksi kodus hakkama ning ei oma ühtegi lähedast sõpra.
Rahu. Kui laps 70 eurot ära kulutab, siis on ta lihtsalt 70 eurost ilma. Ja hiljem niisama naljapärast juurde ei saa. See ongi lapse oma raha mõte üldsegi.
Mul on/oli mõlemal lapsel kindel taskuraha, millega majandada ja juurde ei saanud, aga ma kätt kulutustele ette ma ei pannud.
Ööseks jäämiste kohal pealt ma lihtsalt teinekord sarnasel juhul sõidutaks kõik lapsed kohe kodudesse laiali, aga et see oleks õigustatud, peab neile vastavat reeglit enne selgelt tutvustama. Kõikidele korraga, mitte ainult enda omale. “Nii, tere Mari sõbrad, mul on hea meel teid siin näha, aga teinekord palun leppige enne kokku ja küsige üle, kas see mulle üldse sobib. Te ju ei tea, mis plaanid minul on.”
Ei nad päris niisama siia kohale ei ilmunud, paar päeva varem tuli lihtsalt ühe emaga jutuks 😀
Aa, nii et kui vaja, siis oleksid sa saanud selle plaani ka tühistada? No siis on ju suht okei.
Ah, keegi pole kohe algusest peale täiuslikult ettenägelik lapsevanem, kes kohe ette ära teaks, mis reegleid kehtestada ja mis reegleid üldse vaja oleks. Ja lisaks on kõik lapsed erinevad, sul on neid kokku kolm 😀 igaühega tulevad uued üllatused. 😀
Jah oleks saanud küll, isegi natukene tühistasin, sest nad olid alguses kokku leppinud reedeks kõik, aga siis ma ütlesin küll, et ma ei saa reedel. Ehk siis jäi laupäeval 😀 Niiet teoreetiliselt ma vist halisesin halisemise pärast 😀 Ja niisama vahemärkuseks – ei olnud see viie lapsega siin olemine hull ühti – tegelesid enamasti oma asjadega ja minul midagi suurt teha polnudki 😀