Ma juba mitu päeva mõtlen, et kas peaks üldse sellest teemast kirjutama, sest teema on iseenesest kurb ja tekitab mulle väga kahetisi mõtteid. Nimelt räägin ma sellest noormehest, kelle õed tegid üleriigilise korjanduse, et vend saaks Saksamaal ravi. Kahjuks läks elu aga nii, et noormees ei jäänud ellu. Nüüd on tekkinud suur poleemika selle raha üle, mis talle korjati.
Esiteks ütlen ära, et mina ise annetasin ka. Kui palju, seda ma ei mäleta. Kindlasti ei räägi me siin väga suurtest summadest. Päris kindlasti mitte ei arutle ma praegu sellel teemal sellepärast, et oma raha tagasi tahaksin.
Mis mind mõtlema paneb on see, et alguses lubati, et kogu järelejääv summa annnetatakse edasi teistele abivajajatele Kingitud Elu fondi. Tundus väga armas mõte, eriti kuna näha oli, et raha kogunes väga kiiresti. Kindlasti annetasid inimesed ka edasi siis, kui raha juba koos oli. Ikka lähevad ju sellised asjad kallimaks, kui esiti arvatud. Noormehega välismaale kaasa läinud perel olid suuremad kulutused jne. Seda enam, et kui midagi üle jääb, pidi see minema samasugust rahalist abi vajajale inimesele/inimestele – mis siis ikka pikalt mõelda.
Ma olen isegi kunagi teinud ühe samalaadse blogipostituse, mida ma hetkel paraku leida ei suuda. Igatahes mäletan, et olin üsna kindlal arvamusel, et kui on juba annetatud, siis pole sinu asi, mida selle annetusega edasi tehti. Kui ma väga mööda ei pane, siis oli teema toona selline, et keegi palus lastele riideid. Päris paljud saatsidki suurte kottidega oma lastest üle jäänud asju ja siis olid vihased, kui hiljem neid paari euroga müügiks nägid.
Eks ma olen ka selline naiivitar ja alati usun inimestest parimat. Seega sellisel juhul ütleks minu loogika, et järelikult inimene sai enda vajalikud riided kätte, aga kuna kõiki ei kanna ja niisama nurka vedelema jätta pole mõtet ja ilmselt ka rahahäda on aktuaalne (sest muidu ju ei paluks internetist avalikult riideid lastele), siis et natukene majanduslikku seisu parandada, pani üle jäänud asjad müüki. Kui tõesti selline keiss on, siis mina leiaks küll, et kui inimene tõesti sai palve peale 10 paari saapaid, siis miks mitte teenida natukene raha? Seda enam, et antud loos olid asjad tõesti väga väikse pisku eest müüki pandud.
Nüüd on aga aastaid möödas ja olen skeptilisem. Kahju kohe, et praegu oleks mul vist ka kohe esimene mõte, et issand jumal, oligi pettur! Ma ütlen – iga kord kui keegi mind jälle tüssab/tüssata üritab, muutun aina skeptilisemaks. Ma ei usu varsti enam oma enda ema nime ka.
Ja nüüd siis postituse algusesse tagasi. Perel jäi järgi mitukümmend tuhat eurot ja paistab, et lubadus ülejäänud raha kanda Kingitud Elu fondi on sootuks ununenud. Nüüd kirjutasid õed hoopis, et panid raha hoiusele ja kui koroona enam laineid ei löö, avavad nemad oma venna auks restorani. See olevat olnud tema unistus. Ja kui see resto hakkab kasumit teenima, siis annetatatakse VEEL rohkem raha!
Ausalt, ma ei taha olla kuidagi südametu või viriseja. Ma ei kujuta ettegi, mis tunne on oma lähedast inimest nii noorelt kaotada ja ausalt öeldes loodan, et ei pea ka kunagi tundma. Aga selline restojutt pani mind küll kulmu kortsutama. Inimesed (sh mina) annetasid selle raha vähihaige(te) inimes(t)e raviks. Kas siis see konkreetne noormees või keegi teine. Milleks ma raha EI annetanud, oli kellegi äri alustamiseks. Sellega võiks iga pere ikka ise tegeleda.
Ma muidugi absoluutselt ei arva, et see oleks mingi etteplaneeritud skämm, sest no kes saaks sellist kohutavat lõppu üldse ette ennustada. Aga mulle tundub, et kuskil siin vahepeal on mingi vale idee pähe tulnud ja nüüd jääb paljudele, kes annetuse tegid, mõru maitse suhu. Ma ei saa muidugi kõigi eest rääkida ja jällegi ei tahaks kuidagi sobimatult kõlada, aga kuidas saaks üldse keegi lambist mõelda, et oh, saime hunniku annetusi, teeks resto? Restoäri on isegi ekspertidele VÄGA raske, nagu ma aru saanud olen. Seega loota, et paneme püsti ja siis kunagi kui hakkame sealt tulu saama, vot kus siis kukume annetama, on natukene naiivne? Ei? Aga kui tulu ei tule kunagi? Siis kehitatakse õlgu ja öeldakse ups, üritasime siin unistust täita, ei tulnud välja, aga elu läheb edasi? Samal ajal oleks võinud mitu inimest selle rahaga oma elupäevadele arvestatavat pikendust saada…
Eriti jube on lugeda neid kommentaare, mis ravi teekonna lehel kirjutatakse. Kui keegi isegi julgeb mainida, et viisakas oleks raha lubatud kombel annetada, saab sealt vastu sõimu, et inimesed on kadedad, lollid ja üldse ei tohiks annetada, kui pärast hakkad dikteerima, mida annetusega teha.
Noh, ma leian, et mingil määral nagu võiks? Et kui ma annetan korjandusse raha põlengus kodu kaotanud inimeste jaoks ja hiljem selguks, et korjanduse teinud isik otsustas hoopis kasiinosse minna selle summaga, sest KUI ta võidab, siis saaks ta ju pere palju rohkem anda, kui praegu annetusi tulnud on. Kodu kaotanud inimesed istugu nii kaua lumehunnikus ja oodaku?
Ühesõnaga, sain oma mõtted kirja panna. Tahan rõhutada, et minul nende õdedega ise kontakt olnud ei ole. Seega jääb lootus, et nende kirja pandud sõnad olid mingis segadushoos välja paisatud ja et tegelikult käituvad nad ikka oma algse lubaduse järgi. Ma saan ju aru, et kindlasti raske aeg ja mõte teise unistuse täitmisest tunduks ilus. Küll aga niimoodi seda teiste rahaga teha minu meelest ilus pole. Seda enam, et seal kommentaarides oli omajagu ka neid, kes restorani avamist heaks kiidavad. Andku nemad oma raha siis resto jaoks ja ülejäänud osa võiks ikka teistele abivajajatele anda.
Aga need on vaid minu tagasihoidlik arvamus asjast. Mis teie arvate?
64 kommentaari
Olen sama meelt, et raha oleks tulnud Kingitud Elule edasi annetada. Tegin küll pisku panuse, aga teadmisega, et läheb teistele abivajajatele edasi.
Perekoolis on kirjutatud et mõned said annetuse tagasi, kusjuures nad polnud seda küsinudki. Tegemist oli mingite väikeste summadega 5-10 eurot. Tekib küsimus, mille järgi see pere otsustab, kes saab annetuse tagasi, kes mitte? Kas on see osav kübaratrikk või kasutab ta selleks klaaskuulikest? Või püütakse sellega inimeste pahameelt maha suruda, et kantakse umbes 50-100 euro ringis kokku paarile inimesele 5-10 eurot tagasi ja ollakse puhas poiss? Väga tüüpiline kaval käik. Küsimus on siiski põhimõttes: rahvas soovib teada, kui suur oli annetuste kogusumma, kui palju kasutati seda otseselt Tony raviks ja kui palju jäi järgi?
Lisaksin juurde, et PK-s keegi kristlasest Mpaat “filosofeerib” heateo olemuse üle. Heategu on kellegi mingi probleemi või raskuse ületamiseks mõeldud tegu, eriti kui selleks on abi küsitud. Kuid kui abivajaja manipuleerib heategijate headusega ja kasutatakse neid ära, siis heategija jääb ikka HEAtegijaks, kuid vastaspool jääb KURJAtegijaks. Mida ta piibel ütleb inimeste petmise kohta, las laob selle koha ka sinna PK lagedale. Küsimus on teistest vähihaigetest, kellele kanduks nende heategijate hea tegu üle, sest tegemist oli ju lubadusega kanda ülejäänud raha üle Kingitud Elule. Kui sellist lubadust poleks antud, ei saaks keegi nende hõlma hüpata. Heategijatel oli empaatia pere vähihaige poja vastu, kuid perel endal pole empaatiat teiste vähihaigete vastu. Seal on see konks.
Leidsin artikli, et mees ju ei surnud ära, vaid haigus taandus ja arstid otsustasid OPI mitte teha vms? Mis siis tõde on lõpuks? ?
Mitte haigus ei taandunud, vaid kasvaja oli “kadunud”. Mõned ütlesid selle kohta, et kasvaja lõhkes. Arvata võib, et seetõttu ei saanud kasvajat ka opereerida, vaid võeti ainult proov, et laboris uurida, mis kasvajaga on tegu. Kui küsisin Ly-lt, kuidas kasvaja op läks, tuli vaid lühike vastus: “Läks nii nagu pidi minema.” Selline vastus tekitas mulle juba tookord palju küsimusi, et kõik ei ole nii, nagu ta mulle kirjutas. Augusti lõpus toodi Tony koju, sest arst ütles, viige ta koju, et ta saaks viimased nädalad veel lähedastega olla, sest lõpp on kohutav. Selle aja sees otsustab ema minna mehele, samal ajal kui poeg haiglas hinge vaagub.
Eestis ju kulutusi neil eriti polegi, sest isegi füsioterapeut oli haigla poolt. Üks haiglapäev maksab 2,5 eurot, ja ei maksa need toidulisandid tuhandeid eurosid. Nii et tegelikult jäi annetustest üle palju suurem summa, kui nad püüavad näidata. Seetõttu nad ilmselt ka rohkem ei avalikusta kulutusi. Surma eel läheb paljudel vähihaigetel veidi paremaks, kuid see on petlik olukord.
Üldiselt – õudne perekond ja veel õudsam käitumine. Poleks oodanud sellist tänamatust annetajate suunas.
Annetasin ka sinna, lugu läks südamesse, aga enam vist ei anneta kunagi.
See on ilmselt selline ôpikunàide kompotist nimega vaesus, rumalus ja ahnus, kus kaob moraal ja inimlikkus. Selliste lugude suurim kahju aga on see, et nad vôtavad inimestelt usu headusesse. Suhteliselt naeruvààrne ja làbinàhtav on ilmselgelt vàlja môeldud lugu poisi eluunistusest. Mis unistus see selline oli, millest ûkski inimene tema perekonnast kuulnudki polnud, et peielauas siis tuli àkki teemaks, sôbranna kaudu? Samamoodi tundub kaheldav jutt táhtsjalisest hoiusest. Hea on lihtsalt öelda, et raha on kuskile ára paigutatud. Kuulujuttudesse peab ikka vàikese eelarvamusega suhtuma aga ega need pàris tûhjast kohast kah ei teki. Ja leina taha on hàbematu pugeda, olles vàidetavalt kaks pàeva enne matuseid pulmi pidanud! Ei tee see raha neid paraku ei targemaks ega ônnelikumaks. Sellistele inimestele peaks lihtsalt kaasa tundma.
Osav jutupaunik. Valetajatega juba on nii, et kui kord valetama hakatakse, siis iga järgmise uue valega püütakse kinni mätsida varasemad valed. Ei tea mis imeline Saksa kliiniku arve see veel on, mis tuleb 2 kuud hiljem? Raha jätkus omale laristamiseks, uue tehnika ostmiseks, hoiukontole panemiseks, jne, jne, jne. ja nüüd siis tuuakse lagedale mingite vitamiinide ja toidulisandite arved, nagu maksaks need tuhandetes eurodes. Eesti haiglas üks voodipäev maksab meie ravikindlustuse seaduse alusel 2,50 ja osadel juhtudel voodipäevatasu ei võetagi.
Kogu lugu näitab madaluse astet. Ei tunta mingit häbiraasu.
Mul on küll zitamaitse suus.
Annetasin just seepärast et lubati edasi annetada KÕIK mis üle jääb.
Nad isegi ei andud mingit ülevaadet raha seisust ( jah, alguses palju kokku saadi, mingid raviarved ).
Lõpuks suure kisa saatel annetati edasi aga mitte mingit ülevaadet palju üle jäi üldse.
Minu jaoks nagu mingi sogane vesi.
Väga nõme tunne on 🙁
Aga omad vitsad peksvad. Järgmine kord olen targem ja ei anna senti ka eraisikule. Jään usaldusväärsete kanalite juurde.
Raha muudab mõnda inimest. Siis kaob ära inimlikkus, halastus, tasakaal ja asemele tuleb rahatähtede imetlemise oskus. Oma uue tehnika ja muu ninnu-nännu ostude keskel ei osanud neiuke mõelda, et kusagil nii mõnigi vähihaige (olgu selleks kas abitu väike laps või täiskasvanu) ootab kannatlikult, millal saab lootusandvaid sõnumeid, et oma elu pikendada. Paljud vähiravimid maksavad ju kuus isegi rohkem kui 8000 eurot…Neiuke aga laristas hoogsalt raha oma elujärje parandamiseks ja nüüd ilmselt pole sentigi järel. Mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud.
Raha muudab paljusid inimesi ja sellised juhtumid tekitavad tülgastuse. Levimas on uus “elustiil” – parandada oma elujärge abitute voodihaigete pealt, kes ise enda eest seista ei saa. Teistele jäetakse mulje kui hooliv ja hoolitsev ollakse, kuid kogu tähelepanu on suunatud hoopis saadud rahale.
Ma ei ole kursis, mida Kingitud Elu sinna FB oli kirjutanud, aga ju ta siis oli ehk mingil määral selle pere taustaga kursis, et hoiatas. Nii või teisiti elas rahvas siiski väga kaasa noormehe traagilisele saatusele. Kui palju ja mida olid nad kokku valetanud, jäägu asjaosaliste endi südametunnistusele. Tony ema kommentaarid (Pärnu haigla) arstide suunas on muidugi lausa omaette tase…
Aga Ly, kui sa seda kommentaariumi siit loed, siis meenuta minu hoiatust, mida sulle kirjutasin: sa ei saa niiviisi oma elu üles ehitada, et võtad omale elumotoks loosungi: „võta kõik vastu, mis võtta annab!” Usu, elu annab sulle/teile samaväärse löögi tagasi ja kui sellest õppetunnist ei õpita, siis annab uue ja veel tugevama laksu. Mõtle hästi järgi, kus te libastusite.
Mina ka annetasin ja just mõttega, et Ee läheb vähihaigete ravil, kas siis talle ja/või edasi teistele. Ma ei nuta oma raha taga aga nende suhtumine on lihtsalt ajuvaba. Neil puudub restorani rajamise kogemus ja isegi kui nad seda teha tahavad siis peaksid tegema enda raha eest, mitte nendest annetustest sest selle jaoks ei annetatud ju! Nad võiksid esitada aumehe kombel täpse aruandluse kulude kohta ning kogu summa kanda edasi kas siis ühele või erinevatele vähiravi toetusfondidele.
Pole viga, küll kõik tuleb talle endale ringiga tagasi ja ärgu siis enam halagu…
Siis ei aita teda enam keegi.
No ma elan ise samas linnas ja tean ühte õdedest. Olen veidi uurinud inimestelt, kes elavad samamoodi siinkandis ja teavad täpsemalt öelda, et nende õdede ja Tony ema on vana petis, õde Ly ostis hiljuti uue mudeli iphone, väites et ta ei saanud järelmaksu, küll aga laenu (wtf). Kulmu panevad kergitama ka õe viimase aja peod, mis saadetud snapchatist. Lisaks see, et hetkel annetati 30 000€st 5400€ mis on peaaegu olematu summa kogusummast..
Kogu see asi on kahtlane ja kus suitsu, seal tuld. Seega hakake mõtlema juba inimesed ükskord 🙂
Mulle aga rääkis, et ostis uue arvuti ja et arvutifirma kinkis talle lisaks ka iPhone. Teistele siis räägib, et see iPhone oli tal laenuga ostetud?
Jah, isik kellelt ta palus, et ta otsiks talle sobiva iphone (ise vist ei julgenud oma nime alt), ütles, et Lyl väidetavalt ei olnud raha, võttis laenu kellegilt.
Nagu mainisin, mulle rääkis sel sügisel teist juttu – ostis omale uue arvuti, sest ta oma arvuti viis mees Soome kaasa. Ja arvutifirma poolt kingiti talle tasuta iPhone veel lisaks, kui mingi “õnneloosi” võitjale. Ja et ta on juba 2 korda võitnud. Ma esialgu arvasin, et ju siis arvutifirmal hakkas sellest perest kahju, et talle ka iPhone kingiti lisaks. Aga nüüd tuleb välja, et ajas mulle puru silma.
Jah, Ly ostis Euronicsist endale läpaka (ehk seekordki annetuste eest?) ja võitis tänu sellele iPhone 12 Mini (8.september -https://www.euronics.ee/kampaania ). Aga iPhone’i all, millest jutt tegelikult internetis käib, ei mõelda seda võidetud telefoni, juulis olevat lasknud endale ühel naisel otsida facebookist kasutatult iPhone 11 Pro Maxi, mille ka ära ostis.
https://www.ohtuleht.ee/532645/volgades-suurpere-ema-minusugust-vaikest-inimest-ei-kaitse-keegi
Annetagu neile annetustena tulnud ja üle jäänud raha ikka vähihaigete raviks. Restorani loomiseks kasutagu alustava ettevõtja jm toetusi. Neid toetusi antakse vaid nö tõenäoliselt õnnestuvatele äridele, seega saavad ka teadmise, kas nende äril on üldse potentsiaali hakata kasumit tooma.
Mina olen väga pragmaatiline inimene ja enda arust oskan üsna hästi inimesi “läbi näha”. Ka seekord. Algusest peale oli see abipalve ääretult kahtlane. Andke andeks, aga kui on eesrlasel kiiret abi vaja, mis ei ole Eestis teostatav, organiseeritakse see Haigekassa poolt ära. Mina annetan ainult läbi konkreetsete organisatsioonide, nt Vähifond, TÜ Kliinikumi Lastefond jne.
Minu tagasihoidlik arvamus on, et seda raha enam ei ole. Kui ootamatult saad suure hulga raha, siis kulub see tegelikult väga kiiresti ära. Ja seda vähest, mis veel ehk alles on, ei tahakjs ka nagu ära anda. Endalgi läheb vaja.
Ma olen ka viimasel ajal nii skeptiliseks muutunud, et annetan ainult väga kindlatesse kohtadessse. Juba siis kui korjandust tehti, mõtlesin, et miks seda läbi Kingitud elu fondi ei tehta. Igaks juhuks ei annetanud ja nagu näha, õigesti tegin (mida on küll kurb näha, toredam oleks, kui ma seekord eksinud oleksin).
No see summa oli ikka nii suur, et mul oleks raske uskuda, et keegi suudaks mitukümmend tuhat eurot “laiaks lüüa”
No aga üks Iphone siin, sõpradele väljategemine seal. Poes võib kuluda üüratu summa, kui ostad kõike mida hing ihaldab. Raha kulub ruttu. 🙂
Pfff, anna mulle mitukümmend tuhat ja ma näitan, kui kiiresti see kaob ? lihtne
Tänu sellele loole ei anneta edaspidi raha ühelegi eraisikule. Siiani olen seda peaaegu iga kuu teinud. Jääb mulje, et kogu asja taga on peaasjalikult Ly Aasalaid ja süda läheb pahaks, et selline petis meie seas käib.
Nüüd see kamp püüab edasiannetamisest kuidagi mööda nihverdada, öeldes, et eraisiku kontol olev raha on tema enda asi, kuidas ta seda kulutab. Ometi on Postimehes annetuse palumise artiklis kirjas Ly enda sõnad:
“Kui me peaksime imekombel vajamineva summa kokku saama ja sealt midagi üle jääb, annetame kogu üleliigse summa Eesti Vähiliidule edasi.”
Ma lõpetasin nende jälgimise kui selgus, et vaktsiinide vastu võitlemine on olulisem kui võimalus oma venna jaoks tema viimastel päevadel olemas olla, temaga koos olla.
Mida teevad restoraniga vaktsiinivastased?
Lõpuks tuleb tõdeda, et tasub usaldada aratide arvamust – selle noormehe järelejäänud elu oleks olnud ilmselt ilusam ja helgem ilma nende kannatuste kadaliputa, millest teda läbi veeti ilma positiivse prognoosita, oma lähedaste seas.
Annetasin ka rohkem kui tavaliselt ja enam seda ei tee, ainult läbi fondi.
Ma olen tavaliselt väga umbusklik ja sellistele üleskutsetele naljalt ei reageeri. Tony puhul mõtlesin esimest korda, et nüüd küll peab aitama ja annetasin ka. Süda oli rahul, et raha läheb isegi ebaõnnestumise korral õigesse kohta. Täna saan öelda, et esiteks küll saatus paneb asjad selles või järgmises elus paika ja iga teol on oma tagajärg. Teiseks on aga kurb, et sellised lood teevad paljud inimesed jägnevate abivajajate suhtes palju kriitilisemaks. Kaasaarvatud minu.
Samad mõtted sinuga Mallu. Häbiväärne juhtum! Lubadusi nad ei pea ja raiskavad ära lubatud raha ära. ÕEL VÕIKS OLLA HÄBI!!!!
Olen sinuga täiesti nõus! Sedasi oma lubadustest taganeda, et teisi aidata, on kohatu. Nad on ise alles selle raske teekonna oma lähedasega üle elanud. Seda enam peaks ju mõistma teiste inimeste valu, kellel sama mure lähedasega ja keda nemad saaksid seekord annetustest ülejäänud rahaga aidata. Neile tulid nii paljud inimesed appi, kes soovisid aidata. Kahju, kui nad nüüd ise tänulikkust ei tunne ja samaga ei vasta ning teisi abivajajaid, kes samas olukorras, aidata ei soovi. Sellel noormehel ei läinud kahjuks hästi, kuid see ei tähenda, et ülejäänud summat edasi annetades, ei saa kellegi teise elu päästa. Restorani avamine on ilus mõte, kuid see peaks tulema siis oma pere rahakotist või siis tegema uue korjanduse konkreetselt restorani avamiseks. Hetkel siiski see raha, mis ravikuludest üle jäi, oleks ilus annetada siiski lubatud fondi edasi. Annetasin ka ise väikese summa selle noormehe toetuseks. Minu annetuse aeg oli juba suurem osa vajaminevast summast koos, kuid lugesin ka seda osa, et kui raha üle jääb, siis annetatakse edasi teistele abivajajatele. See oli ka üks põhjus, miks otsustasin annetada. Kurb, kui nüüd lubatustest taganetakse, sest minu silmis kaotab küll selline olukord igasuguse usalduse fb abi paluvate eraisikute osas. Edaspidi ei julgegi ilmselt enam paljud inimesed, kaasa arvatud ma ise, sedasi fb eraisikutele annetada, kuigi keegi teine võib väga raha vajada. ?
naiivitar, isegi unicef nihverdab 75% rahast organisatsioonile ja 25% annetusest jõuab sinna, kuhu küsides oli mõeldud
Ma tollal vist suures eufoorias ka annetasin mingi sümboolse viieka, ausalt enam ei mäletagi täpselt. Aga praegune seis on kõige pesuehtsam käkk, mille annaks paari konto väljavõttega rahulikult ette näidata. Kui sai algul iga suurema summa liigutamisest screenshot tehtud, asi siis siis nüüd teha ei oleks kui inimestel küsimused õhus ja mingid jutud telefonidest ja pidudest liiguvad.
Mumst läks see asi kahtlaseks juba Saksamaale minnes kui too õde järsku Facebooki kaudu oma beebile turvatooli hakkas küsima. Esimene postitus oli veel kenasti kirjutatud, et on unustanud enda peale mõelda ning et ülehomme lgavaks Saksamaa reisiks autosse turvatooli vaja vms. Inimesed siis pakkusid üht ja teist varianti, aga preilile ei sobinud, pidi ainult mingi teatud erilist tüüpi olema, mis “laulab ja trummi lööb”. Siis ma mõtlesin küll, et kurat võtaks, nii paha maik. Tüdruk taipas, et on pumba juurde saanud, ole ainult täitsa, tee suu lahti, küsi ja sulle aina antakse. Ja ega siis küsiski mingit X tooli, mitte lihtsalt lapse mõõtudele vastavat. Eww.
Alatu tegu. Samas teades seda perekonda ei imesta üldse. Oskus oma sissetulekutega perekonna jaoks õigeid valikuid teha pole pereema Annikal kunagi välja tulnud.
https://www.ohtuleht.ee/674265/suurpere-ema-toiduabist-jaavad-korvale-paljud-abivajajad
https://www.ohtuleht.ee/532645/volgades-suurpere-ema-minusugust-vaikest-inimest-ei-kaitse-keegi
Meedia poole pöördumine pole ka võõras teema. Saamatus oma elu joone peal hoidmisega oli aga ammu enne. Tema alaealised tütred olid noorematele stabiilselt ema eest enda põhihariduse omandamise arvelt. Kui perekonda raha tuligi, siis uus telefon või mõni muu ebavajalik vidin kippus olema toidust ikka olulisem. Mentaliteet oli “kõik on mulle võlgu, ma olen kuus last sünnitanud, miks mulle raha ei anta” Samas vaimus kasvatas ta oma lapsed. Nemad on üldiselt küll vähe kirkamad kriidid, kuid vilets lapsepõlv, ümmargune null finatnshariduse alal ja suhtumine, et kõik teised on nende hädades süüdi pole nähtavasti kusagile kadunud. Tõenäoliselt oligi Tony nende seas kõige siiram ja reaalse sooviga ise endale väärt elu luua.
Lõpetuseks, mida kauem nad venitavad tõe rääkimisega, seda enam ilmub välja ka inimesi kogukonnast, kellel on mineviku kohta mõndagi öelda.
Siis ma enam ei imestagi, miks Ly ei osanud kanapuljongit teha, arvatavasti ka tema ema. Pidin retseptid saatma.
Tean seda pere juba aastaid . Ema elas koos joodikust mehega kellega on neil 5 ühist last koos elatuid aastaid selle joodikust mehega oli 15+aastat . Laste isa küll nüüdseks juba mitu aastat surnud ,aga vanemad kaks tütart on lapsepõlvest saati tööd teinud . Mäletan kuidas vanem tütar käis isa eest tööd laudas tegemas , igal võimalusel sai ka lisa tööd nii Vändra vallas asuvad põllumajandis . Suveti kive korjamas,tuule kaera jne koos minu lastega . Vanim on neist olnud kogu aeg töökaim ja teeninud koju söögiraha jne . ka suviti kui teeniti omale taskuraha kroonide aegu läks enamus pereema kätte . Ka vanuselt teine tütar käis vanima jälgi ja sai ka usinalt tööl käija . Enamus töid mida võimalik teha olid tütred kohal ,nii tuule-kui ka kivi korjamiste põldudel,maasika korjamistel . Puid ladumas, kartuleid võtmas küla talunikel abis jne . Kuid vanim tütar pidi ka kodus joodikust isa eest kaitsma väiksemaid lapsi ,kannatades vägivalla all. Ma tean päris mitmeid juhtumeid selle kohta ,kuna kutsusin ise kiirabi. Viimane tegu isa poolt oli päris jube,vanim tütar oleks hauas olnud(terve küla teab seda juhtumit) ,tänu oma joodikust isale nüüdseks mingi 15a ,aga pääses,peale seda ema ja isa läksid lahku. Peale seda vahetas mingi aeg kooli ja käis ka kooli kõrvalt tööl .Nädala sees koolis nädala vahetustel tööl. Ma võiks nii mõndagi rääkida ,kuid arvan ,et vanim tütar ei sooviks ,et terve eesti ta elu teaks . Ja peale selle on see minevik ja seda ei tasu torkida . Kuna mul tütar temaga suhtles ,siis mäletan kuidas ta ütles ,et ta ei soovi sellist elu mitte kellegile(ta ööbis tihti meil) . Nad olid mu tütrega väga head sõbrannad . Nüüd kahjuks ei tea temast väga midagi , aga sel ajal kui nad oma kodu kohas elasid olid 2 vanimat tütart peres kõige asjalikumad ja töökamad . Seega ärge tehke tervet peret maha . Nii palju kui mina lugenud Tony lehte olen ,siis seal majandasid Liis ja Ly . Aga peres 3 tütart ja 2 poega(ühe isa lapsed ) +1 poeg teise mehega .
Vanemate õdede kohta ei oska midagi öelda, sest ei ole nendega suhelnud. Küll aga Lyga on mul kokkupuuteid palju ja kui aus olen, siis rohkem ei taha temaga tegemist teha.
Juba alguses, kui abipalvet lugesin, ei arvanud, et sealt midagi head tuleb. Ise ei annetanud põhjusega, sest olen Ly põhjustatud probleemide ning valetamise tõttu väga pikalt kannatanud. Ei hakanud kuskil midagi kommenteerima, kuna oleksin suure kriitika alla sattunud. Sisimas küll lootsin, et ehk on ta muutunud, kuna tal on ka kaks last ning oma perekonnaga käitub ta teisiti ja hoolib Tonyst nagu oma teisest vennastki, aga ei. Olen kuulnud Ly peretuttavatelt palju halba, kuidas ta Tonyga olevat käitunud, aga ei taha poisi nime rohkem kahjustada ja seega hoian omale need jutud.
Kahju ainult Ly lastest, kes tulevikus ema tegemata jäänud asjade tõttu kannatama hakkavad.
Ükskõik kui raske ka elu poleks, on soovitav siiski ausaks jääda ja oma lubadustest kinni pidada. See, et osa raha (kui suur oli see summa?) pandi oma kontole, osa kasutati oma tarbeks ning ainult väike osa annetati abivajajatele, näitab selle pere ebaausat suhtumist, mis kunagi nii või teisiti bumerangina neile endile tagasi tuleb.
Raha tuleb edasi kanda abivajajatele. See oli lubadus ja mingiks muuks otstarbeks seda kasutada on pettus.
Ma olen 110% nõus sinuga. Teiste heatahtlikkuse eest luua oma pereäri, mis suure tõenäosusega läheb vett vedama , on ebaviisakas. Seda enam et nad teavad tunnet mis neid valdas, kui Tony haigus välja lõi, nad palusid abi ja said seda, kuid nüüd on nad nagu selle valu unustanud ja keeravad selja neile kes seda raha väga vajaks, et päästa kellegi teise vend, poeg, onu, isa.
Ma arvan et tegelikult sooviks tony ise ka pigem aidata neid kes seda vajavad, kui seda restorani teiste inimeste elude arvelt.
Ma arvan ka, et peaks kasutama nii nagu jutt oli. Sellepärast ma ei tahagi summaliselt kunagi annetada.. pigem ostan toitu jms, kui kannan raha.
Sellepärast annetan mina ainult läbi usaldusväärsete heategevusorganisatsioonide. Mitte otse inimesele. Sorry.
Sellepärast annetan mina ainult läbi usaldusväärsete (heategevus)organisatsioonide. Mitte otse inimesele. Sorry.
Nagu näha, siis on inimesed kahes leeris – osad toetavad restorani ideed, teised mitte. Leian, et ainuõige oleks antud olukorras kogu ülejäänud raha annetada siiski nii nagu oli algselt lubatud. Vastasel korral on ju tegu pettusega. Sellistel teemadel ei muudeta lubadusi kui tuleb mingi teine mõte järsku pähe. Annetamine käib siiski suuresti usalduse pinnalt ja kui seda usaldust praegu kuritarvitatakse, siis maksavad selle eest ju kõik need, kes tulevikus on samas olukorras nagu Tony ja tema õed. Lisaks saab praeguses olukorras ju Tony nimi määritud. Annetagu ikka raha edasi, nagu oli lubatud, näidaku selle kohta ka tõendeid ja kõik ok. Unistuste täitmiseks tehku eraldi annetuskorje – nagu tundub kommentaare lugedes, siis on ilmselt paljud nõus ka seda toetama, nüüd siis aga teadlikult ja ilma, et asjal halb mekk juures oleks.
Alustada tuleks sellest, et panna foto hoiusel olevast summast ? Reaalselt keegi isegi ei tea palju jäänud on ja kas üldse on ? restorani teemat ei tahaks isegi kommenteerida. Päris mitu juhtimiskogemusega restoäri on viimasel ajal uksed sulgenud…
Kui seal miskit alles üldse.Kurb on see, et õde kulutas neljakohalisi summasi pidudele.Rikkus sellega oma maine.Veelenam jäid abita paljud inimesed..
Kuidas sa tead seda? Olid ka peol?
Olen olnud Ly-ga meili teel ühenduses, tean ka üht-teist. Ja nüüd tekib ka kuri kahtlus, et kõik mis ta rääkis, oligi bluff. Kui ma küsin, kuidas Tonyl Saksamaal kasvaja op läks, sain vaid ühelauselise vastuse: “Läks nii nagu pidigi minema.” Ei midagi rohkemat infot opi kohta ja väga võimalik, et seda kasvaja oppi ei olnudki. Kui nad juba Eestis olid ja nägin üht uut annetuste kogumise lugu, palusin, et ehk saab ta tema veidigi aidata, iga heategu tuleb kaarega omale tagasi. Tuli jälle lühike ei-vastus, et nemad saatsid Tony paberid Moskvasse ja tahavad Tony sinna viia.
Mul sellest loost jäänud vastik tunne. Arvasin naiivselt, et kui inimene kirjeldab nii suurt hoolitsust ja empaatiat oma haige venna vastu, siis on see empaatia laienenud ka teistele, kes hädas. Aga vaevalt Vähiravi Fond seda raha näeb, see on ilmselt juba ära laristatud.
Täpselt. Seda põhituuma on nii raske sõnastada, ilma et tulemus kõlaks südametult. Tegelikult on jabur, et seda peab üldse sõnastama, sest see peaks olema ilmselge. Raha annetati noorele vähihaigele, mitte nende vennale kui suurte teostamata jäävate unistustega inimesele. Kui hädas oleks olnud keegi teine sama ränga diagnoosiga, oleksid ilmselt kõik annetanud sama summa, sest idee oli aidata inimesel võidelda haigusega, sõltumata sellest, Kes ta on.
Nendele, kes kõnealust inimest tema eluajal päriselt tundsid ja keda tema lugu puudutab, tuleks teha eraldi korjandus, aga See summa, mis vähiraviks laekus, peab jääma täitma just seda eesmärki.
Resto alustamine tõepoolest ON raske väljakutse. Mu om tuttavad üritasid alustada nii, et pakkusid olemaslolevale söögikohale oma toitöustusteenust. Ei teagi, mit uaastat nad ikka üritasid, unistasid, lootsid.. Aga lõpetasind muidugi pankrotis ja võlgades. Niiet tuli hakata võlgade katteks oma olemasolevat kinnisvara müüma. Päris nullist oma toidukoht teha…. Selleks ei piisa tõesti ainult helesinisest unistusest.
Ma ise ei annetanud. Sellist rahakasutust heaks ka ei kiida. Venna unistuse alla saab midaiganes panna, et rahvad seda asja väheke okeimalt näeks. Ja alati on variant, et plaan ei õnnestu ja raha on justkui korstnasse länd… Kes seda järelvalvet ikka nii väga teostab, kuhu ja kui palju täpselt see ülejääk kasutati. See, mis nad algselt ülejääva rahaga teha lubasid, see tuleks nüüd ka täide viia. Kõige nõmedam on, et selliste pärast kannatavad edasised abivajajad.
Ma arvan täpselt sama. Annetasin samuti väikse summa ja pooldaksin seda, et ülejäänud summa läheks sarnast abi vajava(te)le, kuid mitte äri alustamiseks. Oma unistusi saavad kõik ikka täita ise, kahjuks sel noormehel see ei õnnestunud. Ning minu silmis ainuõige samm õdede poolt oleks selle raha annetamine ikka abivajajatele, mitte ärisse. Seega jah, panid ilusti kirja täpselt selle, mida mõtlen ka mina. Kurb!
Olen ka annetaja vastavalt võimalustele, tihti ei saa seetõttu panustada palju, kuid mõne endale mõeldud asja arvelt eesmärgiga, et abivajaja saaks abi.
Kõike seda alguses kõrvalt vaadates tekkis “paha tunne” ja rohkem neid artikleid ei ava, sest minu Soov aidata kn tekitanud hoopis tunde, et pigem kasutati mind ära.
Loomulikult annetan ka edaspidi, kuid mitte enam oma soovide arvelt ja võib juhtuda, et annetuse andmine pole enam sama tundega.
Ma lugesin ka seda uudist ja siis lugesin sealt lehelt seda postitust ja ausalt tekkis ka halb maik suhu. Annetasin ka, mitte mingit hiiglama suurt summat ja ka selle tundega, et noh kui jääb alles saavad teised abivajajad ka osa.
Keegi ju ei nõuagi oma raha seal tagasi, vaid soovitakse, et raha kantaks edasi nendele teistele abivajajatele.
Restorani plaan on ka väga okei, aga seda nad peaksid tegema enda ressurssidest või tegema selle tarbeks uue korjanduse. Restoran on äri – sellega kas põrud või saad edukaks. Põrumisel kaob see annetatud raha koheselt ja inimesed jäävad abita ent kui ka lõpuks teenima hakkad, siis on lubadused ammu unustatud ja kedagi enam ei huvita, et kogu asi on annetusrahadega püsti pandud.
Kurvaks teeb lihtsalt see, et teinekord enam käsi nii lihtsalt annetama ei tõuse, sest inimeste headust kasutatakse ära mitte nii läbi mõeldud otsustega.
Täiesti samal arvamusel Sinuga Mallu..
Ma annetasin ka talle. Just nimelt talle, mitte sellele vähifondile. Kui ma tahan annetada fondile siis ma annetangi fondile. Mul on väga kahju, et tema elu ei õnnestunud päästa. Leian, et see on nüüd nende raha ja võivad teha sellega mida iganes.
Aga sellist diili ju ei olnud, et kogume raha ja kui midagi ravikuludest üle jääb, siis teeme sellega mida iganes. Ei, oli jutt, et annetatakse edasi. Mina annetasin teadmises, et minu raha jõuab abivajajani, moel või teisel. Telefonide ja teostamata unistuste jaoks ma ei oleks annetanud. Nüüd lõpus, kui kontol passib kenake summa, hakata mängureegleid muutma ei ole kuskilt otsast normaalne. Palun, peame oma lubadusi ka siis, kui rahapakid silme ees virvendavad.
Vahet pole, mis summaga tegu oli, needsamad annetajad, kellelt härdalt abi paluti, väärivad ausust ning lubaduste pidamist. Et ennetada süüdistusi, justkui kisavad need, kes ise raha ei kandnudki, siis olin ka annetajate hulgas ja summa oli kolmekohaline.
Kuidas nad küll ei mõista, et nende teod jätavad igaveseks inetu varju nende varalahkunud venna nimele. Ma ei tahaks küll kunagi, et mu lahkunud vennast hakataks rääkima seoses rahakantimise ja pettusega.
Postimehe elu24.ee-s oli ta annetuse küsimise all ka tema kinnitus ilusti kirjas, et kui peaks rohkem saama kui 127 000 eurot, siis annetab ülejäänud summa Vöhiravui Fondile Kingitud Elu. Seal veel kirjas, et Bolt pakkus abi Saksamaal transpordiks ja et PERH transportis tasuta lennujaama.
Minule tundub ka see restoteema kohatu. Neil jäi raha üle ja nad kasutavad seda enda teenimise eesmärgil. Mina pooldaksin, et raha oleks edasi liikunud abivajajatele.
Sattusin ka eile just seda sealt lehelt lugema ja kurb hakkas, ausalt. Endal polnud küll kahjuks võimalust annetada aga leian, et üle jäänud raha peaks minema sinna kuhu lubati.
Mõtlesin ka ühel päeval sellele ja antud juhul olen sinuga sama meelt. Kui on lubatud teha nii või naa, siis tuleb ka lubadustest kinni pidada. Ääretult kahju muidugi, et noormees lahkus.
Annetasin kaa väikse summa just seetõttu, et lubati edasi kanda vähiravifondi kui jääb üle.. Kui tookord Signe, keda kaa kahjuks enam meie seas ei ole oma raviks raha kogus kandis ülejääva väga suure summa vähiravifondi, see oli armas ja õige tegu. Haigeid, kes raha vajavad on väga palju ja minu arvates mingi kohvik küll teema ei ole. Tuleks kindlasti ülejäänud raha edasi saata, siin ei olnud ju raha kogumine oma elujärje parandamiseks vaid venna tervise jaoks ja see peaks ka tervise jaoks jääma täpselt nii nagu annetajatele lubati. .
Kogu see annetatud rahaga ümber käimine ei ole olnud läbipaistev ja nad keelduvad ka tõendamisest.. tundub väga must kogu see teema igatahes. Neil jäi üle nii korralik summa, et keegi kes väga ravi vajaks saaks kindlasti ravi..
Ma arvan täpselt samuti ja kirjutasin sinna lehele ka seda, mida mõtlen. Mul pole kahju sellest rahast, aga see tunne, et tegemist on vastiku pettusega, ei taha kuidagi ära minna. 😀
Olen täpselt sama meelt. Restoraniidee jaoks võiks tõesti hoopis uue korjanduse teha – kindlasti leiduks neid, kes ka sinna panustaksid. Mina ka aitasin, ei nuta oma raha taga ja mul on tõeliselt kurb meel, et noor mees nii vara pidi lahkuma, aga kõigi osas oleks siiski aus oma lubatud sõnade järgi tegutseda…