soovi veel siin rahutuid jõule

Issand, kuidas tahaks uuesti laps olla, et jõulud oleks lihtsalt üks päev aastas, mis hõlmab hunnikut sööki ja kingiootamist. Kuna ma pole kunagi lapsena piduroast suurt lugu pidand, siis tegelikult olid jõulud see aeg, kus läksime Kohilasse ja ma lihtsalt kannatamatult ootasin, millal juba ometi kinke saab. Aga vähemalt ei pidanud midagi…tegema.

Lastega on jõulud ainult üks suur tegemine, mis hakkab juba jupp aega enne pühi. Kõigepealt katsud välja uurida, mida lapsed tahaksid, kust neid asju saaks, tellid ära jne. Me oleme siin juba jupp aega koos “karantiinitanud”, mis tähendab seda, et kolme lapse asemel on neli. Muidu erilist vahet ei ole, kas neid on kolm või neli, aga sellisel kiirel ajal, kus on mega palju tööd, mega palju orgunnimist, pakkimist jne, siis tänaseks olen ma lihtsalt läbi. Ja kui vähemalt üks inimene veel tunneb tänasel õhtul selle metsiku “blissi” asemel lihtlabast und ja väsimust, siis… I feel you.

Juba eile öösel ei saanud normaalselt magada, sest otsustasime laste üllatuseks ikkagi kuuse tagasi tuppa tassida, ära ehtida ja loomulikult vana hea pakkimisralli, mida me pidime tegema jupikaupa, samal ajal kui teine lapsi eemal hoida üritas. Vana hea Lende ei jäänud enne poolt kaht magama (ma ausalt ei saa aru, mis sisemine kell tal on, sest ta alati viimane magama jääma ja obv ärkama ka). Kõike eelnevat arvesse võttes võite ise eeldada, mis kell me lõpuks magama saime.

Sel aastal esimest korda elus tegin lastele seda, et juba 24nda hommikul on kingid kuuse all. Lähtudes eelkõige enda mälestustest, kui suva mul tegelt sellest söögist oli ja kuidas terve päev venis nagu tatt. Ma tahtsin lihtsalt kingitusi! Ehk siis eilne magamatus oli tegelikult lastele täna väga tore üllatus, aga esimene laps ärkas poole kaheksa paiku ja sellest hetkest alates ei ole trall järele jäänud.

See on igati arusaadav, sest nad on lapsed ja mida neil muud teha on, kui trallida. Aga muidugi käib sinna hulka see ving ja kiun, kuidas keegi katsub kellegi teise kinki ja muu selline hala. Ürita siis samal ajal kodu enam-vähem korras hoida, sest jõulud ja… peaks nagu? Ja muidugi pidasin ma vajalikuks teha mingi mega hunniku sööki, ise väga hästi teades, et lapsi ei huvita absull mu mee-apelsini glasuuris part, mu hoolega kokku keedetud kaste pardile, mu isemesterdatud pasteet ega muidugi ka verivorst, hapukapsas ja kõige vähem mu porgandist tehtud “suitsulõhe”. Keda huvitanud oleks, on Gert, aga see vend ei tunne endiselt ühtegi lõhna ega maitset. Seega oleksin võinud lihtsalt Woldiga hessi tellida ja enamus oleksid isegi õnnelikumad olnud ✌️

Kui ma nüüd siin ise kiita võin, siis ma pole elus nii häid röstitud juurikaid, kartuleid, pasteeti, parti ja porgandeid teinud. Seda ei ole mul paraku kuidagi võimalik tõestada, sest noh, Lapsi ei huvitanud ja kuigi Gert kiitis toitu ette ja taha, siis ma ise alles hiljaaegu ei tundnud ka maitseid ja ma TEAN, et tekstuuri põhjal ei ole toidud enivei kiitmist ega laitmist väärt – aru ei saa miskit.

Tegin Aleksandrast ja Gerdist ilusaid jõulupilte ka, aga ise nägin välja nagu mingi retuusides rääbakas. Juuksed sassis, ninal prillirandid ja huuled paarist pokaalist veinist veidi lillakad. Ma võiks praegu ju ennast inimeseks teha, lapsed natist kinni krabada, nad kuuse alla pressida ja naeratamata sundida, aga mis seegi mulle annab. Ma tean, et vähemalt üks neist ei viiitsiks nagunii ja tuleks ainult suure surmaga. Teine kindlasti teeks mingit X nägu ja kolmas istuks mossis moega. Seega jääb nii, et ei hakka siiin instajõule teesklema.

Joon oma veinikest edasi, võitlen unega ja loodan, et lastel oli vähemalt semi tore jõuluaeg. Eile said nad muffineid teha ja kaunistada. Täna tahtsid pooled piparkooke kaunistada ja paar ampsu jõulusööki sain vist kõigile sisse topitud. Nii et võib tänase ehk lugeda siiski edukaks jõuluõhtuks. Isegi kui ma olen väsinud ja mitte eriti bliss. Vähemalt ei pidanud me lastega neljakesti karantiinis passima ja saime siiski mingit sorti pühademeeleolu majja pekstud.

Lihtsalt tunnen ennast kuidagi süüdi, kui vaatan siin instas teiste jõuluõhtuid ja mõtlen, et apppi! Miks mina nii väsinud ja räämas olen? Tahaks ka seda metsikut jõulurahu tunda, mis kõigil peal on. Aga ma mõtlen ainult, et oh, paari tunni pärast saab ehk lapsed voodisse kupatada ja ise ka silma looja lasta. Vähemalt on nüüd aasta selle jõuluteemaga jälle mureta, haha. Ja ma ei pea ju köögi poole vaatama, kus kuhjuvad mustade nõude hunnikud, eks?

Igatahes loodan, et teil on erksam ja pühalikum tunne. Aga kui te ka väsinud, siis tere tulemast klubisse ? Ja muidugi häid jõule ka! Kuidas teil õhtu möödus?