#2 – elukorraldus (ja korraldamatus)

Keegi napisõnaline oli küsimuste kasti kirjutanud ühe sõna, milleks oli “elukorraldus”. Ma eile terve päeva jooksul mõtlesin asjade peale, mida oleks tahtnud blogisse kirja panna, niiet ma arvan, et nad kõik lähevad elukorralduse alla. Kuigi teoreetiliselt ütleb sünonüümisõnastik, et elukorraldus ehk eluviis.

Misasi see eluviis üldse on? See, kes ma ametilt olen? Või kes ma inimesena olen ja oma “argielu” elan? Ma ei tea. Tõesti kõige keerulisem asi üldse. Aga kui ma näiteks loetleks ette, mida ma eile tegin, peaks see mu elukorraldusest üsna palju aimu anda. Mitte, et teid peaks huvitama, mida ma terve päeva vältel teen, aga sucks to be you, ise te siia blogisse lugema tulite ?

Eile alustasin ma oma päeva töö tegemisega, ehk siis meenutasin endale oma lubadust jaanuaris iga päev blogida. Kuna ma juba esimesel jaanuaril selle lubaduse mugavalt üle lasin, siis pidin eile ennast tõesti sundima, sest mul hakkas peas juba see tavapärane jutt, et kui juba viltu läks, siis pole mõtet ÜLDSE teha. Õnneks sain ikka ennast ära räägitud ja kirjutasin postituse valmis. Mul on tõesti praegu usku, et ma peaks seda ka edaspidi teha suutma, sest jaanuar on alati koostööde poolest selline paras nirakas, ehk siis millest muust mul siis ikka kirjutada.

Mul oli eile ja täna selline väga imelik feels sees, ehk siis ma mõtlen igast asjast konkreetselt kõige halvemat versiooni ja ajan ennast sellega ise närvi. No näiteks see sama asi, et aasta alguses kuivavad iga pagana aasta need koostööd mõneks ajaks kokku, mis tähendab seda, et enamik sissetulekut tuleb ikka sellest, kas ja kui paljud inimesed siin käivad. Eks arusaadav on see ka, et pühade ajal ei istu keegi üldiselt arvutis (ega ma ise ka ei istunud), aga ma ju näen igapäevaselt lehe külastusi ja viimastel nädalatel on see konkreetselt 1/3dik sellest, kui palju üldiselt lugemas käidud on. See tekitas mulle hetkeks viissada erinevat paanikat, sest

• Ma pean lõpuks endale ikka kuidagi palka maksma
• Mul on nüüd töötaja, kellele ma pean ikka kuidagi palka maksma
• Lõpuks on käes see kaualubatud hetk, kus blogid on nii yesterday, et neid ei loe keegi ja ma pean kuuse alla kolima…
• …mis on kurb, sest kuuse all ei ole jälle vannituba ja mulle ei meeldi ilma vannitoata elu.

Niiet lõpetage mu piinad ja öelge mulle, kus te kurat kõik olete ja ära kadusite!?

Okei, liigume hüsteeritsemisest edasi selleni, et ma vaatasin, kuidas kassid mööda seda köisseina üles-alla ronivad ja mõtlesin, et super äge oleks, kui mu diivani kohal tühjal seinal oleks kassidele mingi ilus ronimisala. Ma mõtlen ILUS, sest ma ei taha endale seinale mingisuguseid koledaid…latakaid. Ainult riiulid ei aitaks, sest sinna peale ei saaks ma nagunii midagi panna, ilma et keegi mulle midagi pähe ei ajaks, kui ma diivanil istun. Googeldasin siis nagu hull ja leidsin mega ilusa kassiasjanduse:

Sellel asjandusel on ainult kaks miinust. Esiteks maksab see viis miljonit eurot… Okei, ma saan tegelikult aru, et keegi teeb neid ise ja kui ma ise nii suure ja ilusa asja ehitaks, siiis ega ka naljalt alla viie soti selle eest küsida ei tahaks. Veel suurem probleem on see, et see pood ei tarni Eestisse, niiet võime nüüd vabalt hinge tõmmata ja mõelda, et jälle viis sotti säästetud. Jooksku maas nagu loomad, ei ole vaja igal pool turnida…Mis jätab siiski lahtiseks selle, et MIDA ma ometi oma elutoa seinale panen, sest see tühi latakas ajab mind päris närvi.

Ülejäänud päeva üritasin ma erinevaid asju teha, mida ikka kodus tehakse. Noh, käisin poes ja koristasin ja pesin siili (sest seda tehakse kindlasti tuhandetes kodudes üle eesti), tegin süüa ja käisin vannis. Miks ma ütlen “üritan” on see, et miskipärast tahavad kõik kolm abilist, eriti Marta mind absoluutselt KÕIGES aidata. Mis on iseenesest tore, aga kui sa üritad rahus pissile minna ja kohe tormab kohale üks kääbus, kes tahab aidata mul potikaane üles tõsta, ulatab mulle paberit ja laseb veel minu eest vett peale ka siis on see.. ahistav ?. Lisaks ei ole nende aitamised alati kuigi praktilised. Eile (ja täna hommikul) aitas Marta mul näiteks kassi liivakasti koristada. Ise lausa nõudis, et tema tahab ka. See on muidugi tore ja puha, aga mina pean pärast seda sitta ja liiva kasti asemel põrandalt kokku kraapima. Aga eks ma siis kraabin, lapse töö on ju õppida ja kui ma iga asja kohta kõrvalt kobiseks, et mida ta valesti teeb, siis ei aitaks ta mind varsti enam üldse.

Lisaks sellele valutas mul eile terve päeva kukal. Ma instas halasin ka, aga mul ei tulnud isegi sõna kukal meele ja kasutasin hoopis sõna “alapea”… Võiks vist öelda, et mu areng on mitte ainut seisma jäänud, vaid taanduma, aga eks igaühel omad head ja vead. Naudin veel seda aega, kuni enam-vähem kirjutada oskan näiteks. Igatahes tahtsin ma kuuma vanni lõõgastuma minna, aga ma ei olnud lõpuks super lõõgastunud, sest esiteks vaatas Mari mind seal vannis ja soovitas rõõmsalt: “Emme, kas sa tead, et sa peaksid natukene trenni hakkama tegema?”. Seejärel imbusid kõik lapsed riburada pidi minuga vanni kaasa, niiet ma pidin välja kebima. Ei olnd ruumi seal säärasele paksule mutile ?.

Mis ma eile veel tegin… Hmm. Näiteks sattusin vaatama tiktoke tsöliaakiast ja gluteenitalumatusest ja ma olen suutnud ennast nüüd 100% veenda selles, et mul on kindlasti üks neist kahest. Ja nagu valatult meenus mulle, et ma kunagi tegin ju geenitesti, mis ka seda välja pakkus ja soovitas mul perearstiga ühendust võtta. Kas ma seda tegin? Ei, loomulikult mitte. Ma unustasin selle kuni praeguse hetkeni…Noh, nüüd vähemalt kirjutasin.

Tuleme nüüd tagasi elukorralduse juurde, sest mulle tundub ausalt, et see on pigem korraldamatus. Ma ei saa aru, mis ime läbi on KOLM korda haiglas mulle otsa vaadatud ja mõeldud, et kle see naine tundub omadega klaar, talle võib inimlapse usaldada küll. Jeesus kristus, ma ei teadnud isegi, millal Mari koolivaheaeg lõppeb, oleks ta napilt täna kooli saatnud (kool hakkab 9dal, just sayin’). Marta ja Lende oleks võinud täna aeda minna, aga nad ütlesid, et nad ei taha. Täpsemalt ütlesid nad, et nad tahavad selle asemel poodi minna “kõva vannivahtu” ostma minna ja mina mõtlesin, et jumala eest, ärge minge siis aeda kui ei taha. Miks neid sundida? Aga samas ma saan aru vist, et PEAB, sest ma saan kogu aeg puid selle eest, et mu lapsed teevad mida tahavad jne. Oh well. See on see elukorraldamatus.

Igatahes nagu te näete, siis ma olen täna veits… imelik. Aga ilmselt tuleb see mu tsöliaaakiast vms?Vähemalt sain avapildiks ilusa pildi panna, et unustada fakt, et ma laman oma dressides diivanil ja peaks trenni minema…