Otsustasin ennast hommikul kokku võtta, diivanilt püsti ajada ja koristama hakata. Nii palju suutsin teha, et panin pesu pesema ja teise pesu kuivatisse ja sorteerisin enda riided kenasti kappi ära. Ma olin sellest “metsikust saavutusest” nii motiveeritud, et võtsin ette ka esikukapi, mille põhi moodustas ühtlase kihi laste mütse, salle ja kindaid. Lisaks kast kassitoitu. Kapi põhjas oli mingi hunnik jalanõusid, mis igapäevaselt kasutust ei leia ja seal niisama ruumi võtsid, seega kahmasin need pihku ja viskasin need lastetoa suurde kappi. Ma muidugi ei pannud neid õigesse kohta, sest ma ei viitsinud kaks sammu tagumiste kapiusteni astuda ja koristusjumal karistas mind koheselt. Ehk siis ma viskasin saapad kapipõhja, tõmbasin ukse suht kõvasti enda järgi kinni ja loomulikult jätsin oma pöidla sinna vahele. Täpselt selle kohaga, kus küüneplaat hakkab.
See kapiuks on suur, maast laeni ja MEGA raske, niiet ütleme nii, et ma kahetsesin seda umbes suht koheselt. Mul läks selline tuline jutt pöidlast läbi ja mul oli selline tunne, et mu pöial kukub lihtsalt küljest ära. Nagu ikka selliste haiget saamistega, siis alguses on üli valus, aga ootad natsa ja siis läheb paremaks. Mul lihtsalt valutas ja valutas ja valutas. Reaalselt tunne oli selline, et ma sünnitan pöidla kaudu ja samal ajal keegi topib mulle nõelu ja pussnuge küüne alla.
Mis ma siis muud ikka tegin, kui nutsin vahepeal natukene haledalt, samal ajal kui lapsed vaatasid mind sellise näoga, nagu mul oleks pool kätt küljest ära kukkunud. Võtsin mõned valukad ka sisse ja kuna ma nagunii pidin lapsed Kardo juurde viima, siis mõtlesin, et käin siis seal emos kah ära ühe laksuga, ehk nad saavad…. aidata?
Kes mind vähegi teab, siis ma ei võta enamasti valuvaigistit või palavikualandajatki, sest küll kõik ise mööda läheb. Aga see valu oli nii kuum ja terav, et mul tõesti ikka oli VÄGA valus, et ma sinna üldse minema hakkasin.
Ei mäletanudki, millal ma seal üldse kunagi veel käinud olen. Veidi tuttav olukord tundus seal, ehk siis korra elus olen vb sinna sattunud, aga nagu ma eeldasin, siis ootasin seal sada aastat ja surin nälga. Sest muidugi ei olnud ma kodus suures koristustuhinas süüa taibanud. Passisin seal veidi üle kahe tunni, et teada saada, et mu pöidlas on nii pisike mõra, et sellega pole midagi muud teha, kui valuvaigisteid süüa ja oodata.
“Ärge seda sõrme siis kasutage.”
Nüüd pean kõik oma pöidlasõja turniirid kahjuks vigastuse tõttu üles ütlema…Hämmastaval kombel olen ma aru saanud, et mu vasaku käe pöialt on imelikult palju tarvis. Näiteks isegi scrollida, ega telefonis trükkida ei kannata. Õnneks blogida ja halada saab, seega seda ma just nüüd teengi.
Ja et lõpetada veel ühe korraliku nirtsaka halaga, siis kuna ma nii nälgas olin, tellisin ma endale sushit ja pardisalatit ja caesari salatit krevettidega ja ostsin olerexist veel hunniku komme peale ja nüüd ma istun siin, süda paha, näpp valus ja vaatan mingit dokki naistevanglast.
Mitte et ma nüüd jube oluliselt TAHAKS naistevanglas olla, aga samas ei pea nad seal mitte midagi tegema, passivad niisama ühes toas (mu lemmik) ja neil on null kohustust. Tundub päris magus elu. Selles suhtes, et kui keegi oleks üldse loodud vangis olema, siis oleks selleks mina, sest ma ei taha kuskil käia, ega midagi teha. Lapsi tahaks samas näha, aga kui nad oma ema tõesti armastaks, küll nad ka sinna tuleksid…(ok ma hakkan segast ajama juba?)
Pluss vanglast saaks head contenti, kui seal netti kasutada üldse saab.
Et siis jah, valutavast pöidlast naistevanglani nagu naksti.
Ma ei ole muuseas kunagi ühtegi suuremat luud murdnud ja ma praegu mõtlen, et kui juba see pöial nii valus on, siis KUI valus veel käe- või jalaluu murdmine on? Mul muidu päris kõrge valulävi, aga AIAAAA! Mis luid teie murdnud olete? Kui valus oli?
PS! Pildil ei näe mu pöial üldse hull välja, aga reaalselt niii valus ja lilla ja paistes on, ausalt ka ?
61 kommentaari
Luud ei ole murdnud, küll aga jätsin keskmise sõrme raudukse vahele nii, et keskmine veresoon tuli sõrme külje pealt välja. Jõudsin valust nii palju vehkida,et lagi ja seinad olid verised. Ema ehmatus töölt koju jõudes oli suur. Sõrm õmmeldi kokku ja oli kaks kuud kaelas ning valutas kohutavalt. Peale lahast olid sõrmed pikalt samas asendis kuidas need jäid lahasesse pannes.
Luumurd kunagi üks oli; kukkusin vasaku randme pooleks, valu ei mäleta kuna olin 5ndas klassis 😀 oktoobris aga käisin nüüd vasaku randme luuoperatsioonil, sest see ei paranenud vanast vigastusest vist ära. Luus oli tsüst(tühimik) ja selleks siis puuriti luu teisest kohast katki ja too tükk pandi siis tsüsti sisse. Vot see luu kokku kasvamise valu oli metsik. Siiani taastun ja käes jõudu pole 😀
Luumurrud olid mu lapsepõlve paratamatu osa. Kahjuks pean tõdema, et just see “geen” on mu lastele edasi kandunud. Igal võimalikul viisil saab nendega emos käia. Kas siis kipsitamas, õmblemas või vabsee opile viimas. Oeh. Vähemalt külmetushaigused ei tule nii kergelt külge, seegi hää?
Ma olen jalaluu murdnud, posti viies jooksin koera eest ja kuna lumi oli maas siis ei näinud auku. Nii ma siis olin reieni augus ise karjudes, et koer mind ära ei sööks :D, koer sai vist shoki mu kisast, sest rohkem teda ei näinud. Sealt august roomasin autosse ja ütleme nii, et niii valus oli et pildi oleks tasku pannud ja jalalaba oli kaks korda suurem kui oleks pidanud.
Olin vist 10ne aastane kui olin kolm nädalat tuulerõugetega kodus olnud ja esimest päeva tagasi koolis. Koolist koos emaga bussile jalutades kukkusin libedaga selili ja panin käe taha. Seega kukkusin kogu keha raskusega käe peale. Alguses polnud midagi ja läksime tähtsalt edasi. Kuna tegu oli parema käega siis proovisin veel kirjutada ja koolitööd ära teha. See jutt, et murruga sõrmed ei liigu on vale täiesti. Öösel läks asi ikka valusaks ja sõitsime kohalikku kiirabi punkti. Mäletan, et meil oli žiguli siis veel ja õues oli täiesti kiilasjää, mõtlesin, et kukun uuesti. Kiirabi tegi lahase aga ütles, et murdu kindlasti pole.
Emal ei andnud aga mu valu rahu ja hommikul läksime linna emosse. Käsi oli murdunud kolmest kohast, üks osa luust oli täiesti lahti. Lisaks oli kaks mõra. Tehti kips ja kahe nädala pärast pidin kontrolli minema, et kas aitab või vaja oppi. Õnneks piisas kipsist. Aga kipsi kandsin ikka kuus nädalat kokku. Käsi siiani annab tunda ka 19 aastat hiljem.
Õnneks on see olnud ka mu esimene ja viimane murd
Vigastused labakäe piirkonnas ongi valusad. Seal on nii palju närve lihtsalt. Lõikasin hiljuti mandoliniga parem käe pöidla otsa pooleks ja kuigi auk oli nii 1cm suurune, siis tunne oli küll selline, et pöial täitsa puruks. Aga noh, paraneb ära nagu ikka.
Sul selle kahe tunniga seal joppas ikka täiega 😀 Selliste vigastustega on norm ooteaeg kuni 6h. Kahju et nad seda pöialt ei fikseerinud sul esialgu, siis sa ei kasutaks seda nii palju ja ei teeks asjatult haigeg endale.
Head paranemist!
Ma olen oma sõrmetipu (käige väiksema kõrval olev sõrm) luu korra murdnud. Täpselt ka selle koha pealt, kus küüneplaat hakkab. Vot, oi per**e kui valus see oli. Mul läks pilt peaagu taskusse ja okse oli kurgus. Mul jäi tööl see suure paksu raudukse vahele. Kipsi ei pandud aga mingi metalne lahas anti, et kui ära lööd vms, siis ei ole enam nii põrgupiina valu.
Ma ei kujuta ausõna ette, kui õudne valu võib olla käe või jalaluu murd, kui juba näpp nii valus oli.
Samas kul ema käis kaks nädalat sääreluumurruga tööl. Veits jah lonkas ja jalg oli sinine aga emo murdu ei tuvastanud. Hiljem reumatoloog ütles, et oi teil on kokkukasvanud luumurd olnud….
Kunagi põhikooliajal praegu (25)üks kutt arvas, et oleks nii tore mu õlale tõsta ja kiusata aga kes oleks arvanud, et ma kukkuda võin …. ? kukkusin siis oma keha raskusega oma käepeale ja kui ma püsti tõusin, tundsin, et mega paha hakkas ja ütlesin, kõik, mina lähen koju. Hakkasin siis minema, kõndisin trepist alla ja tunnen, et ma vajun kokku kohe. Õnneks olid need samad kutid mu seljataga ja püüdsid mu kukkumise pealt kinni. Korralik black out. Viisid mu koju, käisin EMOS, valetasin muidugi, et ma kukkusin jääpeal, selgus, et pöidlas oli väike mõra ja ka seda ei pandud kipsi?
Aastaid tagasi käisime perega Hiiumaal. Vennal oli selline auto, et automaatlukustus peale ei läinud ning pidin auto eelnevalt seest lukku panema ning siis ukse kinni lükkama. Tegingi seda, aga enne olin jõudnud juba autoukse taas kinni lüüa, kui oma pöidla autoukse vahelt välja võtta. Ja oligi valmis autouks jäi lukku, minu pöial oli lukus auto ukse vahel. Kusjuures ise poleks ulatanud ust lahti teha, selleks pidi ju teise ukse kaudu auto sisemise lukuni taas jõudma. Mina kisasin, sest olin veits paanikas ja valus oli ka ning vend kangutasin autoust, lõpuks sain potililla pöidla autoukse vahelt kätte. Läksime Hiiumaal EMOsse, selgus et radioloogi pole ning öeldi, et tulge homme uuesti.. Homme enam uuesti me ei läinud, pöidla ots oli küll lilla aga enam sedavõrd haiget ei teinud kui eelmine päev. Hiiumaa EMO oli tase, vedas et mul midagi veel tõsisemat polnud.. Samamoodi oli sinna poiss tulnud, kellel arvati jalaluumurd olevat, ent samal päeval seda teada ei saadud.
Kunagi klassiõed ütlesid mulle, et kui minuga kuhugi minna siis alati juhtub minuga midagi ?? korra kukkusin klassiekskursioonil peaga vastu kändu ja kukkusin kuhugi sohu, siis oli küll tuju rikutud. ?
See, et sa nüüd avastasid, kui palju sa vasaku käe pöialt kasutad – ma avastasin, kui hullult häirib, kui ei saa vasaku käe väikest sõrme kõverdada. Lõikasin millalgi päris korralikult sõrmeliigese lähedale sisse. Ilmselt oleks õmblusi vajanud, aga mul polnud aega EMOsse minna, nii et tõmbasin lihtsalt plaastri tugevalt ümber. Ja siis üritasin arvutiga tööd teha ja oi, kuidas häiris, et vasaku käe väike sõrm põhimõtteliselt kasutuna püsti töllerdas. Ma enne ei teadnudki, et ma seda sõrme klaviatuuril nii palju kasutan.
Paar aastat tagasi kui Vegfesti korraldustiimis olin, olin kiirustamas Laagrist Telliskivisse koosolekule, kus olid vabatahtlikud ka. Bolt oli just maja ette jõudmas ja sel läks kauem aega kui oleks pidanud, olin koosolekule hiljaks jäämas. Tulin kiiremal sammul trepist alla, aga jätsin kogemata ühe astme vahele vms ja kukkusin. Tohutu valu ja silme eest korraks must. Bolti juht nägi juhtunut ja canceldas sõidu ning sõitis minema, appi ei tulnud. Õnneks oli juhtunut nägemas ka eelkooliealine naabritüdruk, kes aitas mu ümber läinud käekoti sisu kokku korjata ja kutsus toast mu mehe, kes mu tuppa tagasi kandis. Toas helistasin projektijuhile ja ütlesin, et selline asi juhtus, panin külmakotid pakkudeks muutunud pahkluudele ja võtsin valuvaigistit. Projektijuht ütles, et läheksin EMO’sse, ja tellisingi Yandexi (Bolti enam ei soovinud) et sinna minna, aga poole tee peal muutsin sihtkoha ümber ja läksin ikkagi kontorisse. Selle aja jooksul oli päris mitu valuvaigistit ka sees ja asi ei tundunud enam nii hull. Järgmine päev oli Vegfest, selle ajani olin nagu orav rattas, magada sain öösel 2h, kuna istusin ühe tiine hoiukassiga pool ööd veel kiirabis ka + süstisin teda, toitsin sondiga (tuli 7 tervet poega). Ka Vegfesti ajal jätkus see. Kui ma ei eksi, siis oli see 2-päevane üritus. Kõndida ei saanud hästi, aga mul olid mõned tublid vabatahtlikud, kes palju minu eest ära tegid. Minul oli visioon, suhtlemine ja korraldamine, nemad toimetasid seal nendel päevadel, kuna mul olid juba sinikad, mitte niisama pakud ja niisama lubatud valuvaigisti doos ei aidanud. Peale üritust käisin ka EMO-s, kus selgus, et mõlemas pahkluus mõrad. Ühes on ainult kaks pisikest, aga teises on üks suurem, mistõttu ma ei tohiks väga koormust anda sellele jalale. Kandsin mõnda aega tugisidet ka. Õnneks nüüd enam tunda ei anna, aga sportlast minust vaevalt saab.
Lohutav on näha, et kellelgi on veel sama valus kui mul. Käisime täna lapsega kelgutamas ja koju jõudes otsustas mees mu vasaku käe pagasniku ukse vahele lüüa, nii et pidin konkreetselt karjuma, et ta suvatseks selle uuesti avada ja ma oma lömastatud sõrmed kätte saaks! Kolm sõrme on nagu sinised sardellid?
Kunagi koolis, vist oli 5.klassis, hüppasin kehalise tunnis üle kitse ja kukkusin nii haledalt, et käsi jäi mu pontsaka keha alla ja murdsin käeluu, üsna küünarnuki lähedalt. Õpetaja korrutas, et kõigest põrutus, sel ajal kui ma nagu vaimuhaige ennast edasi-tagasi kiigutasin, käsi süles nagu beebit hoiaks. Lõpuks röökisin valust nutta ja läksime õpetajaga EMOsse ja kaks tundi hiljem väljusin sealt kipsiga. Sellest on nüüd aastaid möödas, aga pärast seda lööb käe n.ö lukku kui käsi pikalt sundasendis. Ei ole valus ega midagi, aga ebamugav kui oma käega vehkima pean, et “lukust lahti lüüa”.
Emadepäeval jalutasin lapse köögipuki otsa ja vasaku jala väike varvas potisinine. Valus, paistes… Ema arvas, et ega nad seda kipsi ikka pane ja EMOst võid rohkem haigusi koju vedada kui asi väärt. Paranes siis ise ära, mis seal ikka. 😀
Murdsin ka aastaid tagasi. Samuti mõtlesin, et mis ma sinna emosse ikka lähen, ega nad ei tee midagi sellega. Lõpuks ikka läksin ja mis nad tegid oli see, et varbaluu tõmbasid paika? lisaks mõrale oli ka luu paigast. Aga pärast seda oli valu ka kohe talutavam?
Minu esimene ja siiani viimane luumurd oli lahtine reieluu murd ja see ka välismaal ? läks jube hästi nende asjadega ikka. Valus oli korraks, pigem selline surin üle keha. Aga taastumine on olnud väga pikk protsess. Päris mitmel opil käinud ja alles nüüd on enamvähem ok, 2,5a tagasi juhtus. Algul oli veider, käia ei oska ja jalg ei liigu nagu peaks ja jubedalt paistes oli ka puusast varvasteni kõik ?
Minul on mitu korda käsi kipsis olnud. Üks kord lausa pandi selle pärast kips, et olin pöidlas mingid lihased ära rebestanud. Aga mu tütrel oli 7aastaselt küünarnuki murd mis lõppes sellega, et sõitsime Tallinna arstile ja sai omale vardad sisse mis eemaldati teatud aja möödudes.
Kunagi põhikooliajal praegu (25)üks kutt arvas, et oleks nii tore mu õlale tõsta ja kiusata aga kes oleks arvanud, et ma kukkuda võin …. ? kukkusin siis oma keha raskusega oma käepeale ja kui ma püsti tõusin, tundsin, et mega paha hakkas ja ütlesin, kõik, mina lähen koju. Hakkasin siis minema, kõndisin trepist alla ja tunnen, et ma vajun kokku kohe. Õnneks olid need samad kutid mu seljataga ja püüdsid mu kukkumise pealt kinni. Korralik black out. Viisid mu koju, käisin EMOS, valetasin muidugi, et ma kukkusin jääpeal, selgus, et pöidlas oli väike mõra ja ka seda ei pandud kipsi?
Mina jätsin samamoodi sõrme auto ukse vahele. Niimoodi, et sõrme kätte saamiseks, pidin ukse lahti tegema. Valu oli sama meeletu, nagu sinu kirjelduses. Järgmised nädal aega ei tohtinud sõrmele lähedalegi minna. Küüs läks tume lillaks.
Lootsin et geellakk päästab mind küüned maha tulekust, aga ei. Möödus vist peaaegu 2 kuud, aga maha see küüs tuli ??
Põhikoolis olen näpu luuse mõra saanud rahvastepalli mängides. Õpetaja oli eriti äge, ah mis sa nutad võta jääkott ja küll üle läheb. Hmm okei olin siis pika päeva lõpuni näppu liigutada ei saanud, korralikult sini-lilla oli ja siis üks teine õpetaja ütles, et kuule sa ikka peaks kontrolli minema. Läksin siis koju ema juurde, et kuule ma ei tea vaata mu näppu mis sa sellest arvad, ta ütles davai kohe emosse, sealt väljusin kipsiga. Aga õpetaja kes jääd ainult andis ütles järgmine päev, pole võimalik et asi nii hull on.
Mul on olnud ka mõra sõrmeluus ja lahtine sõrmeluu murd. Kui mõra sõrme sain oli ikka meeeeeletu valu. Selle valuga istusin ka tunde ja ootasin oma järjekorda(saan aru, mu häda polnud nii hull kui vb mõnel muul inimesel). Lahtise sõrmeluuga ei tundnud midagi, läksin ise emossa ja arstid vaatasid ja küsisid et kas tõesti valus pole. Võeti kohe vahele(mul reaalselt hakkas kahju ukse taga ootavatest inimestest, sest ma tulin ja astusin kohe arsti kabinetti…ma ei julgenud ootavatele inimestele otsagi vaadata, sest mul ju polnud valus ega midagi ?), tõmmati sõrm paika, õmmeldi, pandi tilguti jne jne ?
Lapsena jalaluu kelgutades, käeluu randme lähedalt, käelaba saanud kõva põrutuse (ka kelgutades, suht ohtlik spordiala).
hilisteismeeas abaluumõra ja täiskasvanuna jala väljaväänamine (see tore asi on kordunud 3X, kahel neist kõndisin trepist alla, ise veidi joogine, 1x surfasin).
Kõik lambised olukorrad olnud, aga nt langevarjuhüpet üksinda tehes jäin täiesti terveks ?.
Võin öelda, et kõik olid valusad, aga elab üle…ja mul õnneks tõesti kõrge valulävi.
Minu kõige sürrim luumurd on olnud ise puru löödud ninaluu ? siis kaks parema kämblaluu murdu, ülalõualuu murd, vasaku sõrme murd, mis opereeriti sirgeks, kõik vasaku poole roided ja rinnakuluu avarii tagajärjel, lapsena jätsin pöidla autoukse vahele – luumurd, parema õla olen liigesest välja kukkunud… loodetavasti ei unustanud midagi ära ?
Ma põhikoolis murdsin oma keskmise sõrme korvpalliga kehalises ja siis polnud selliseid moodsaid 1 sõrme lahaseid ehk siis mul panidi see lahas/kips nii sellele ühele keskmisele sõrmele + radmsest veel üles poole ja ausalt mind mõnitati päris korralikult ,et mul nägi see välja täpselt nagu ??
Minul on olnud kaks suuremat luumurdu (käsi – oli peaaegu kaenlaauguni kipsis vähemalt kaks kuud ja siis jalg) ning väikese varba olen paigast ära löönud vastu kappi. Erilist valu ei mäletagi või no kindlasti oli valus, aga käega isegi magasin ühe öö, sest vanemad arvasid, et kui liigub siis pole katki, nende imestus oli muidugi suur, kui järgmine päev terve mu käsi kipsi pandi. Jalaga ei olnud ka vist eriti valus, aga kuna jala peale astuda ei olnud võimalik, siis oli otsetee emosse. Kõige valusam oli ehk varvas (või on see lihtsalt kõige paremini meeles). Mis aga oli kõigi nende juhtumite puhul ühine, oli see, et ma tundsin suus nagu mingit sellist raua või vere maitset ja sellest ma sain peale esimest õnnetust edaspidi aru, et luu on katki ja on emosse minek. Nüüd õnneks juba üle 10a kindlasti pole ma midagi ära murdnud.
Ma olen üle elanud 5 kipsi, kõige hullem neist oli jalaluumurd. Mul oli põlv keskelt pooleks(jäin kuidagi kahe laua vahele ), ja see valu mis oli siis kui minu jalga hakati EMOs sirgeks lükkama, seda ei tohiks mitte ükski 6 aastane üle elada. Kolm kuud oli jalg kipsis. Vetsus käia ei saanud, tegin oma hädad hoopis potttooli peal. Eelkoolis ka käia ei saanud, ema tõi igapäev mulle ülesannetega. Ja peale kolme kuud tuli pm uuesti normaalselt õppida käima ja see oli väga raske. Aga nüüd 12 aastat hiljem vahel ikka põlv valutab aga muidu ära taastunud. Ja see luumurru valu on ikka väga väga hull
Esimesel korral tegi mulle 6 kuune poja “atendaati” tõmmates külmiku otsast alla NAELU tihedalt täis puupea., mis maandus mulle varbale just küüne väljakasvamise piirile. Silmist purskus vett ja sädemaid ja ma huilgasin nagu oleks viimne laupäev. Kus juures see valu ei vaibunud ja samuti ajasin valuvaigistit sisse. Astuda ega toetuda jalale ei saanud. Mu isa võttis mu nagu tite sülle ja viis emosse peale tunde kestnud soigumist. Seal siis põhimõtteliselt irvitati mu üle ja tõmmati teibiga suur varvas teistega kokku et need toetavad, varbaid lahasesse ei pandavat. Jeebus seal uksetaga oodates oli lõpuks valuvaigistite laviin hakanud toimima ja nüüd see jõhker teipimine tõi kogu valu uuesti välja. Nii kui autosse sain kiskusin selle sideme maha . Aasataid hiljem murdsin hüppega kolme varbaluu korraga ja ma isegi ei saanud aru et mul midagi väga viga oleks, lonkasin veidi. Kuna olin arstil muu murega tahtis tema pilti teha ja siis sain teadaet luu murd ja mind pandi siis ka 2 ks kuuks kipsi, Viimane murd oli nagu suurem ja hullem aga polnud üldse eriti valu. No oli aga selline talutav.
Ma kunagi, 12aastaselt, murdsin uiskudega kukkudes käeluu. Mega valus ja paistes oli. Kolmandal päeval läksin Emme juurde jutuga, et sellel käel on midagi päriselt viga, sest valu on ikka veel nii kohutav.
Noh, kohe oli EMO laks ja käsi kipsis?.
Ei pea vist mainimagi, et mu valulävi on ka ikka väga kõrge.
Mul luudega kaks intsidenti. Esimene kokkupuude mägisel maastikul, pimedas. Astusin valesti, varbaluu puru. Teine- kukkusin duširuumis libedaga vanni peale, ribi puru. Oi jeerum, see oli jube valus veel mitu nädalat. Kui siis oleks köha tulnud, oleks lõpp ka olnud.
Hetkel 33 aastane. Kokku 4 murdu. Esimene oli õlavarreluu, põhimõtteliselt pooleks. Kukkusin kuskil 3m kõrguselt katuselt alla. Olin siis 13 äkki. Valu kui sellist enam ei mäletagi. ? Järgmine oli jalaluu murd, jalgpallis. Nädal enne 18 sünnipäeva ? see valu oli jube, karjusin keset platsi ennast segaseks, kuniks platsi äärde tassiti. Pool tundi hiljem oli jalg mitu korda suurem kui teine. Sain paar kuud karkudega ringi lasta ? Kolmas kord oli 2018 a mai lõpus, kui kukkusin rattaga ja sain kodarluu ülaotsa murru. Nutsin natuke tee ääres, siis võtsin ratta ja sõitsin veel koju sellega ? kaks tundi hiljem tegi nii põrguvalu, et panime emosse. Röntgenis nutsin, sest nad väänasid seda seal, et ikka õige nurga alt pilt saada ja ka kipsi panemise ajal lahistasin nutta. Nädal aega ilma valuvaigistiteta elada ei suutnud, magada ei saanud üldse, sest oli nii valus. Hiljem vajasin ka füso abi, sest kàsi ei liikunud enam korralikult. Aga see oli mega soe suvi too aasta ja terve suvi oli vaba, ei pidanud tööl käima ega midagi. See oli vähemalt positiivne ? Ja neljas kord see suvi, kui juhtus sama murd, mis eelneval korral, aga seekord oli jalgpalli võistlustel, kui olin väravavaht. Esimesel poolajal juhtus, aga ma mängisin ikka visalt kuni teise poolaja lõpuni, ise teistele kurtes, et käsi on valus ?
Raseduse teises pooles murdsin väikse varba. Sünnituseks paranes küll õnneks ära, aga ma paar korda koperdasin selle varba ikka uuesti katki. Lihtne öelda, et ära siis kasuta 😀 Ptui ptui, rohkem õnneks midagi murdnud pole veel….
Kolm suve tagasi kukkus mulle suure varba peale täispuidust pink. Nii 40 cm kõrguselt äkki. Jaaa, oibljäääää!!!! Mul pole ELU SEES niii valus olnud. Ma pole mitte kunagi nii haiget saanud. Sünnitanud olen kaks korda ilma valuvaigistiteta ning seda valu ei anna võrrelda varbavaluga. Päris tõsiselt. Verd lahmas, lihtsalt tardusin duširuumis minuteid paigal… Vahepeal nutsin, aga liigutada ei suutnud. Ma olin 100% veendunud, et mu varbaluu sodiks. Küüs oli horisontaalselt pooleks, liha vahelt välja pressinud. Kui keegi juhtub mulle selle varba peale astuma, siis oi Jumal! Selline valujutt käib läbi. Niisama katsudes pole midagi. Aga küüs siiani käitub imelikult. Kord tuleks nagu ära, siis kasvab nii, et alt tühi.
Su juttu lugedes meenus kohe see valu ja usu, ma tean , mida sa tunned.
2009 aasta veebruar hüppasin ühikast teiselt korruselt joogise peaga alla, et mitte komandandile vahele jääda. Lippasin veel nurga taha oma koivaga mis mitmest kohast puruks oli, täpsemalt siis hüppeliiges.
Tehti kokku kolm oppi jalale.
Nüüd aastaid hiljem veits kahetsen ka kuna nii kui see ilmake meil muutub mul koib valutab. 40selt käin tõenäoliselt juba kepi abil.???
Murdsin 2009 aasta suvel rulluisutades küünarluu kahest kohast. Kõige rohkem häiris kipsi alune sügelus. Valu oli suht 0. 2017 aastal panin lastele suppi lauale tõstes korraks näpu supikaussi. Ohh seda põrguvalu. Reaalselt nädal aega ei saanud magada ja nutsin valust. Tõepoolest, see näpu otsast sünnitamise kirjeldus oli tabav ? ühesõnaga alati ei loe kui suur on nö. vigastus vaid teinekord on less is more ?
Jääd peale. Kui miski koht aiat saab ja siniseks hakkab tõmbuma, siis külma vee alla kohe ja jääd peale. Jääd aga ei tohi otse nahale panna, mingi kilekoti ja rätiku sisse. EMOt polnud küll vaja ? Mis see arstitädi oleks siis pidanud tegema?
Totakas oled? Ma jätsin oma pöidla autoukse vahele. Ühe päeva valutasin, siis läksin emosse. Pandi isegi ortoos ja kodus hakkasin ka vahtima, sest tööd ma teha ei saanud. Ja iial ei tea, kas sa lööd endal luu katki või mitte – õnneks emos selle teadasaamise koht ka on. Muide, mu klassiõde lõi labakäe kaarte mängides vastu lauda ja tal pandi sõrm kipsi. Tal nagu eriti valus ei olnud, aga oleks pidanud kõvera sõrmega edasi elama või?
Kujuta nüüd ette: beebi nõuab süüa kell 6 hommikul, tuled köögist värske rpa pudeliga. Et jõuda magamistuppa pisikese Juurde pead mööduma elutoa diivanist. Aga oh üllatust, just see hommik otsustas see paganama diivani jalg kallale tulla. Asi lõppes vasaku jala neljanda varbaluu murruga ja suveks lahases jalaga.
???
2018a veebruaris oli 1 päev enne sõbrapäeva vastlapäev. Käisin Pärnus munamäel vastla lugu laskmas ja kelk lendas alt ära, maandusin ilmselt kas mõne kivi või jää kamaka otsa ja sinna mu sabakont läks. Alguses ei saanud arugi. Veidi valus oli aga ei midagi hullu. Sõitsime koju ja nagu oleks lihtsalt pepu ära löönud aga mees läks ööseks tööle ja jäin koos 4a pojaga koju. Lõpuks poja aitas mind diivani pealt püsti. Öösel wc-sse minnes ei saanud voodist püsti, nii valus oli….jõudsin pissile aga poti pealt püsti ei saanud. Kui sain siis roomasin ruttu voodisse tagasi sest tundsin, et valust hakkab pilt eest ära minema. Kirjutasin siis kohe mehele et hommikul viib mu emosse ja seal selgus sabakondi murd… Vähemalt pikalt pikalt edasi lükatud tervise kindlustuse leping sai pärast sellist murdu kiirelt ära tehtud. See oli ka minu esimene luumurd 29 a jooksul. 2 nädalat olin kangete valuvaigistite peal ja istuda sain ainult 1 kanni peal ?. Kuid hiljem tööl istumast püsti saada oli ikka kindlasti vähemalt kuu aega suur probleem. Siga valus.
Ohsaa, mul sabakondi nihestus olnud. Lihtsalt hakkasin autost välja tulema ja selline valusööst käis sabakondist läbi. Nii valus oli, et tahtis põlved nõrgaks võtta. Istuda ja astuda ei saanud. Samamoodi EMO laks ja seal õeldi, et teha polegi midagi. Valuvaigistid ja võimalikult palju pikali olla. Reaalselt mitu kuud ei saanudki istuda. Kõndides oli valus. Voodist tõustes ja voodisse minnes oli valus. Ja see oli väga hull ikka üle kuu aja vähemalt. Hiljem polnud kõndides nii valus. Kõik muud toimingud olid valusad. Noh, paranemine võttis aega pea pool aastat. Ma ei taha teadagi, mis tunne on siis, kui sabakont katki on?.
Endal kunagi olnud varbas mõra aga seda valu ei mäleta ja ma olen üsna väikse valulävega inimene. Elukaaslane murdis käeluu kahest kohast töö juuures. Tõmbas valukad sisse, tegi töö lõpuni( teemantpuurija) ja köis veel õhtul kiirkaatriga sõitmas 150km/h ?? kui öösel valu tõttu magada ei saanud siis hommikul läks emosse ja oli 6n kipsis ?
Aasta oli äkki 2009 või 2010 veebruari kuu käisin kelgutamas ja kui kelk nina eest läbi tõmmati ja mega valu oli ja veri seisma ei jäänud, siis sai emos käidud ja tuvastati ninaluumurd, ning paar nädalat koolis käia ei saanud, silmad sinised pikaaega ja kui kooli sain siis olid silmad kollakad ja kasutasin ema jumestuskreemi, aga nina tegi ikka põrguvalu väga pikalt nuusata ei saanud ja nina puutuda ei tohtinud, nüüdsest on korralik arm järel.
Imelikul kombel, ei ole mul kordagi mingit luumurdu olnud. Olgugi, et olin lapsena üpris ronija,turnija ja üldse selline poistega jõlkuja. Aga õnnetusi on olnud küll ja veel. Eredamad kaks- koolis, vist äkki 4 klass, jooksin klassivendade eest ära, kui põrkasime kokku nii, et minu nina ja klassivenna laup said kokku (ei tea kuidas, kuna olin jumbu) ja siis verd lahmas korralikult. Nina luu jäi terveks õnneks. Teine oli kelgutades, kus mina läksin mäest alla, kui üks paar aastat vanem poiss üles tuli ja lõi kelguga mulle vastu vahtimist. Tol ajal olid veel need saani moodi kelgud, nagu uisud olid all vms. Hea, et lume sisse nägupidi lendasin, külm hoidis ilmselt suurema paistetuse ära, silmaalune oli sinine/lilla/kollane, aga õnneks jäi silm pähe.
Auto ukse vahele on jäänud sõrm äkki kaks korda. Küüsi olen murdnud auto ust avades või kapi ust. Ja no varbaid vastu uksepiita või diivani jalga löönud. Siis on selline tunne, et astusin miini otsa ?
Kunagi äkki oli see 4 klassis kui käisime sõbrannaga suusatamas kuskil nõmmel ja pärast mõtlesime, et milleks minna ringiga bussi peale kui saab otse mäest alla minna. Lasime siis perse peal alla. Sõbranna sai alla aga ma kihutasin kuidagi valesti nii, et üks jalg jäi puu taha kinni (ma tundsin kuidas pool keha jäi seisma ja pool tahtis alla edasi libiseda ). Igastahes valus oli. Bussi peale aitas sõbranna kuna hüppasin ühe jala peal. Koju jõudsin juba käpuli kõndides. Ja mis sa arvad kas ema alguses uskus, et mul niiii valus on. Ta arvas et ju on tavaline põrutus (ma vist veits valetasin sel hetkel üldse rohkem kui oleks viisakas olnud) ?. Öösel käputasin rohtu võtma kuna magada ei saanud aga see oli vist ainuke kord kui selle murruga tablakat võtsin. Hommikuks oli aga üks jalalaba teisest 4 korda paksem ja sinine. Siis läksime lõpuks ka emosse. Tuli välja, et lausa 2 suuremat luud oli laba peal täitsa katki. Sain kipsi 2 kuuks ja sain kodus lamada nii, et kõik tehti ette taha ära. Vot see oli tore aeg kui vend pidi kõike tegema aga ma vahtisin telekat diivanil?
Kunagi äkki oli see 4 klassis kui käisime sõbrannaga suusatamas kuskil nõmmel ja pärast mõtlesime, et milleks minna ringiga bussi peale kui saab otse mäest alla minna. Lasime siis perse peal alla. Sõbranna sai alla aga ma kihutasin kuidagi valesti nii, et üks jalg jäi puu taha kinni (ma tundsin kuidas pool keha jäi seisma ja pool tahtis alla edasi libiseda ). Igastahes valus oli. Bussi peale aitas sõbranna kuna hüppasin ühe jala peal. Koju jõudsin juba käpuli kõndides. Ja mis sa arvad kas ema alguses uskus, et mul niiii valus on (ma vist veits valetasin sel hetkel üldse rohkem kui oleks viisakas olnud) ?. Öösel käputasin rohtu võtma kuna magada ei saanud aga see oli vist ainuke kord kui selle murruga tablakat võtsin. Hommikuks oli aga üks jalalaba teisest 4 korda paksem ja sinine. Siis läksime lõpuks ka emosse. Tuli välja, et lausa 2 suuremat luud oli laba peal täitsa katki. Sain kipsi 2 kuuks ja sain kodus lamada nii, et kõik tehti ette taha ära. Vot see oli tore aeg kui vend pidi kõike tegema aga ma vahtisin telekat diivanil?
2x ninaluu, esimene kord nii “hästi” et see oli täiesti viltu ka, ma pole elus nii palju verd näinud, kui siis kui see paika pandi ? neerukauss pandi alla ja verd tuli nagu kraanist. teine kord natuke leebemalt, nii et nina otsast väike tükk murdus, röntgenpilt oli päris naljakas, lihtsalt üks luu tükk oli kuskil.. eemal.. nina otsas lahtiselt ?
Küüs tuleb maha jaa. Kuskil paari nädala pärast umbes lööb lahti, kui väga hullusti löid. Mul önnestus ka autoukse vahele jätta ja siis autouks kinni lüüa. Näpp valutas mitu päeva ja oli tumesinine. Emos ei käinud. Jäi otsa? aga küüs kukkus ära küll ja siis kasvas uus. Siiralt ei soovita.
Oi, kujutan ette seda valu ??
Kujuta nüüd ette, et su põlvekeder on nö pesast väljas ja täiesti jala külje peal. Mul juhtus kunagi nii, oli täiesti külje peal.
12-aastasena keerasin end keset ööd voodist põrandale. See öö on katkendlik, ärkasin põrandal, maruvalus oli, kuidagi ronisin ikka voodisse tagasi. Hommikul ema avastas, et pea pool selga oli sinine. Röntgen näitas, et murdsin rangluu. Ega sellega ka midagi ei tehta, käsi seoti rätiga kaela. Kui valesti liigutasin, kaotasin valust teadvuse. Selline kehva aeg oli paar nädalat, siis juba hakkas paranema. Läks aastaid enne, kui läbi une enda külge keerata jälle julgesin 😀
Veebruaris kukkusin libedaga selili ja plaksti õlaluu pooleks. Ootasin EMOs mitu tundi, et sama targalt, nagu sinna minnes, käsi kaelas koju tulla. Alles järgmisel hommikul sain ortoosi. Nädalad hiljem ortopeedi juures kontrollis leiti, et vajan ikkagi operatsiooni. Kui selleks ajaks käsi enam niiii jubedalt valus polnud, siis algas see kogu jama algusest peale. Kõik need magamata ööd, mis olid valu tõttu ja palju ma ikkagi elukaaslase abi vajasin, mil paranesin.. õudne tagant järele mõelda. Aprillist-septembrini nägime füsioteraapeudiga kurja vaeva, et kätt liikuma saada. Praegugi veel pole käsi see, mis vanasti.
Jõudu Sulle! Olgu see murd väike või suur, see teeb ikka põrgupiina ?.
Pea aasta tagasi murdsin 32-aastaselt oma esimese luu, randmes. Valu oli selline mitte meeldiv, eriti kui kätt liigutada. Kuna enne polnud ei mõra ega murdu olnud siis 30minti jalutasin koju ja tunnikese kannatasin kodus. Vaatasin, et mingi muhk tekkis ja valu ka nagu järgi ei andnud siis mõtlesin, et käin igaksjuhuks emos. Sõitsin ise autoga selle murdunud käega emosse nagu õige naine ja 30minti hiljem oli kips peal. Hullem oli peale 5 nädalat kipsi kui pidi hakkama oma rannet uuesti liigutama, aga see ei liikunud ja kardsin ise seda lahti murda uuesti. Mäletan, et kui mul kips ära võeti ja saadeti röntgenisse siis tahtsin pildi kotti visata, ma hoidsin seda kätt nagu mingit surnud kassipoeg, ei tahtnud vaadata ega liigutada. Tahtsin nutta ja oksendada 😀
ma täna röökisin nagu ma sünnitaks, ohkisin ja puhkisin seal voodis nuttes nagu orb 😀
Põhikoolis viskas klassiôde mu vàikse sôrme rahvastepallis katki. ? tômbus ikka tumelillaks ja selguski, et luu katki, pandi kipsi kôrvalileva sormega toestuseks ja 2 nàdalat sain kipsiga kàia. ?
Ma jätsin oma sõrme kevadel auto ukse vahele (ma ei tea kuidas see vôimalik oli). Ma olin nii shokis 😀 käisime ka emos ning tuvastati luumurd-minu elu esimene. Aga mul seoti see kinni ja pandi tugi, et ma liigutada ei saaks.
Aga ole valmis selleks, et sul tuleb küüs maha nüüd 🙂
Krt, ma just käisin küüntes… aga samas juba lõin eile killu välja ka, niiet jah 😀 Teised saab vahemalt korras hoida. Millal see küüs maha peaks tulema? ?
See oli päris pikk protsess. Mul olid ka vàrskelt küüned tehtud. Järgmises hoolduses ta õrnalt viilis maha ja nii see jäi. Päris mitu hooldust sai tehtud vaid 9 sõrmeküünt :p
ütleme nii, et ei oota seda ?
Romurallit sõites tuli aastal 2019 õlg liigesest välja ja nii 2 aasta jooksul umbes 5korda kuniks ma 2021 aasa novembri algul opil ära käisin. Muidu õlg haiget ei teinud v.a kui liigesest välja tuli ja ise tagasi läks. Ja loomulikult ka peale oppi. Vat siis ei saanud magada ega elada. Nüüd juba hakkab looma.
Aa ja muidugi hetk kui õlg oli liigesest väljas ja käsi 180kraadi veidras asendis keset romurallit, üritama ühe käega märku anda, et kuule laske autost välja tulla jõle valus on. Muus osas täitsa ok. Mai kuus uued võistlused ✌️
issand jumal, ma ei taha seda valu veel ette kujutada. ja ma halan oma pöidlaga 😀
2 sõrmeluud kukkusin kunagi jäisel jägalajõel,1 sõrm jäi ukse vahele, väiksele varbale tekkis mõra kui sugulane hüppas jalapeale ja küünarnukk läks kossu võistlusel ja kõik need vigastused on vajanud kipsi?
Aiiiiii, mul valus lugeda juba seda 😀