Ma siin hiljaaegu mõtlesin teha midagi väga mitte minulikku. Ehk siis selle asemel, et halada, et mul on midagi viga ja endale google abiga vähidiagnoosi hankida, panin hoopis aja arsti juurde. Täna pakkisin lapsed autosse – üks kooli, üks aeda ja üks minuga arstile kaasa, et kuulda seal vana head “teil pole midagi viga, olete terve nagu purikas”. Arsti juurde ma jõudsin küll kenasti kohale, suutsin isegi TAGURPIDI parkida (sest muud varianti ei olnud, tõele au andes) aga miskipärast ei öelnud arst mulle üldse, et ma olen terve kui purikas. Hoopis lõi käed kokku ja ütles, et issand jumal, SELLISTE kaebustega ei jää muud üle, kui sind kohe gastroskoopiasse (ei tea, kas kirjutasin seda õigesti) saata.
Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Mitte kohe vähimalgi määral. Asi siis sinna minna. Seda mõtlesin selle hetkeni, kuni ta seletas mulle MISASI see gastroskoopia on. Siis ma olin nagu…
Kodus hakkasin muidugi googeldama, sest kirjeldus “elusast peast topitakse sulle öökimise saatel mingi toru kurku” tundus halb. Aga väike lootus oli sees, et inimesed kaunis internetimaailmas ütlevad, et ah pole see hullu midagi. Ma ei tea, äkki keegi ütleb ka, aga kõik need teemad, mida mina leidsin, seal oli ainult kirjas, kuidas see on hullem kui bussi alla jääda ja sünnitada. Või bussi alla jäänuna sünnitada. Et siis jah…
Ma küsisin juba perearstilt, et kas ma selle kauni protseduuri ajal narkoosi all ei võiks olla, aga ta väitis, et siis on järjekorrad mitu kuud. Ma ausalt pigem ootaks mitu kuud, kui aus olla. Nagu ausalt kellele ma käe püksi toppima pean, et see protseduur narkoosi all saada? Palun andke mulle althõlma konktake, sest ausalt ma kardan, et ma ei ela seda üle. Mul on reaalselt okserefleks nii kerge tulema, et ma hakkan öökima juba siis, kui ma teelusika suhu panen või hambaid pesen. Mingi 3 meetrine toru mu kurgus…ei, aitäh pakkumast, ma ei sooviks.
Kui me nüüd korraks unustame selle, et mul on veel nädal elada jäänud, siis teooreetiliselt hakkas mul täna ka Liisa Fitnessi 30 päeva väljakutse. Mingit trenni ei kavatse ma teha, sest mul on laupäevast saadik jalad ja käed nii valusad, et eilse terve päeva liikusin ma kodus reaalselt niimoodi ringi, et kõrvaltvaatajale oleks ilmselt tundunud, et mul on kas sitt püksis või kaks puust jalga. Või mõlemat. Täna on veidi parem, aga iga sammu juures oigan veel südamest. Seega ei mingit trenni mulle täna.
Toitumise osas – ma unustasin poes, et mul mingi kava on, aga hommikul ma enivei ei söönud, sest pidin arsti juures vereproovi andma. Lõunasöögiks plaanisin teha pardisalatit ja õhtusöögiks kanasuppi, seega ma arvan, et need kaks piisavalt fit valikut ja rohkem selle üle pead ei murra.
Eks siis näis kuidas sellega läheb, sest ma enivei annan 17dal saba, seega pole vaja isegi muretseda, et ma 30 päeva vastu ei pea. Pole neid elupäevigi nii palju antud.
Kui aga juhuslikult keegi on siit gastroblablas käinud ja mingil moel suutnud ellu jääda, siis palun näpunäiteid.
312 kommentaari
15a olen ja kaisin tana no väga valus oli malin nagu et millal see toru otsa saab ja ss valja tommata ka rove samal ajal ooksendasin umb 10 korda hasti pikalt siis see tommati valja ja panin 20 sek krooksu prst oli 5 h valus nad natukene vigastasid ka et pildil oli verd näha
heii!
On Sul tsöliaakiaga seoses juba midagi selgunud?:)
Ei ole nii hull, kurk tuimestatakse mingi spreiga ja see saab üsna ruttu läbi. Meeldiv ta muidugi pole, aga tehtav
Ei soovi, aitäh 😀
Loen neid kommentaare ja, jumala eest, kas kuskil viivad lihunikud neid protseduure läbi või oli minu arstil midagi viga? Oma kogemust võrdleks küll kasvõi veeniverevõtmisega. Nagu nõel veeni, on kõige hullem see sisse minek. Silmad olid märjad ja ajas ka öökima, aga kuni see toru kurgust alla sai. Kui ta sealt möödas oli, siis ainult tundsin seda toru otsa maos ja sain ekraanilt, nagu arst ütles, oma “sisemist ilu” vaadata. Minu meelest peamine on rahulikult hingata ja mitte krampi tõmmata ennast, ju muidu hakkabki haiget tegema.
Ma arvan, et inimeste valulävi jms erinevad lihtsalt ja eks erinevad arstid teevad seda asja ka erinevalt…
Jätsin minemata uuringule ja kokkuvõtteks tehti ultraheli ja vereanalüüs ja sellest piisas, et diagnoos oleks sama… Nope. Ma peaks teadvusetu olema juba enne protseduuri algust, siis saaks vbl teha seda mulle. Ärkvel olles… Oo ei.
Isiklikult kavatsengi juba enne protseduuri algust teadvusetu olla 😂
Sünnitus oli ikka minu arust kordades hullem!!! 😀
See vist ikka oleneb väga sünnitusest. Need võivad ka ju sajal moel erineda.
Aga üldiselt ma täitsa usun. Kasvõi juba sellepärast, kui palju kauem sünnitus kestab 😀
Mina olen seda protseduuri väga palju teinud. Enamus korrad jäävad lapsepõlve. Mul olid kaksteistsõrmiksoole haavandid. Õed hoidsid kinni ja arst tegutses. Täna nii ebainimlikud ei olda.
Ei hakka ûldse ilustama – protseduur on mega rõve (minulgi on tugev okserefleks, hambaarsti juures käimine ka sellepärast keeruline), öögid seal ikka korralikult.
Minu viimane kord oli mõni aasta tagasi ja oli vaja võtta biopsia. Mulle kulutati 2 patsiendi aeg, sain tugeva paanikahoo, närvivapustuse ja biopsiani ei jõudnudki.
Tänasel päeval võiks tõepoolest selliseid asju teha narkoosis (nii nagu välismaal). Miks peab patsiendil olema ebamugav… Minu arust see nii ebainimlik, seda enam, et nö minusuguseid on nii palju. Jah, nõustun sellega, et protseduur on õnneks päris lühike, aga järgmisel korral palun kindlasti narkoosi.
Edu sulle!
Sul on ikka väga palju ebaõnne olnud selle asjaga 😕 Loodan, et kui veel pead minema, läheb ludinamal…
Mina küsisin perearstilt koloskoopia tarvis narkoos ja sain.
Küll aga haigla poolt küsiti mitu korda, et kas ikka kindel, et narkoosiga tahan. Neile see ei meeldinud millegipärast. Samas usun, et nemad said palju rahulikumalt ja põhjalikumalt uuringu läbi viia ja minul ei mingeid kõrvamõjusid uuringu järgselt.
Tead ma oletan, et neil selle magava kotletiga võib-olla natuke keerulisem seda asja teha. Aga ega ma ei pead ei saa panti panna, tuimalt oletan, sest miks muidu neil selle vastu midagi peaks olema, et inimene ebamugavuse käes ei piinle…?
Olen käinud korduvalt. Parim nipp, mis aitab ja mille kunagi üks arst õpetas, on see, et tee haigutamise liigutust kõriga samal ajal kui toru kurku pannakse vôi proovid õ-tähte öelda. Ehk siis proovid kõri avatuna hoida. Rõve ta on, aga sünnitada on palju koledam 😝
Äkki kellelegi tuleb see nipp kasuks, ise plaanin teadvusetu olla 😄
Ma olen seda teinud korduvalt. Usu, on hullemaid asju. Näiteks kapselkaamera neelamine. Ellu olen kõigega jäänud. Aga absoluutselt kõik sooltega seotud uuringud kõlavad kordades hullemini, kui tegelt on. Mida rahulikum ise oled ja koostööd teed, seda kergemini läheb. 🙃
Ütlen, et uuring tehakse kiiresti. Ennem lasti kurku mingit tuimestavat vahendit. Olen ka selline,kes kergelt oksele. Aga jah, kui saad korralikult neelama on kõik hästi. Kui selle neelamise ära unustad… siis jah… öögid..silmad märjad. Aga tervise nimel tasub uuring ära teha. Kõik ellu jäänud, jääd ka sina. 😁
PS! Sünnitanud olen 3 last (ilma valuvaigistiteta). Ning jah, mina kardan gastroskoopiat rohkem kui sünnitust.
Sama 🤢
Lõpetage 🥲
Minul, kes ma gastroskoopiat väga karda, on 2 head kogemust gastroskoopiaga – kui nii võib öelda.
Esimene kord tehti Fertilitase erakliinikus (firma Adams Kirurgia, arst dr. Rein Adamson). Midagi hullu ei olnud – sest ma ju olin narkoosis, eks. Pärast oli kerge nõrkus ja toibumine, nagu pärast narkoosi ikka.
Teine kord, kui mul avastati sapikivid, soovis mu mao üle kontrollida Viljandi haigla kirurg Koemets. Mina muidugi kohe ütlesin, et paraku olem ma selline paanik, kelle puhul ilma narkoosita kõne allagi ei tule – nii et ma panen ilmselt jälle aja kuhugi erakliinikusse parem kohe kirja. Dr. Koemets ütles aga, et pole ehk vaja – ta võib mulle gastroskoopia teha mingi rahusti mõju all, mis päris magama ei pane, aga ma ei saavat aru midagi. Saatelehele kirjutas dr. Koemets ka midagi sellist et. “Kasutada (ravimi nimi), muidu vallandub patsiendil paanikahoog”. Kokkulepitud päeval läksin haiglasse, mulle pandi selga haiglakittel, anti mingi rahustav kollane tablett suhu, käsivarde pandi kanüül, viidi koos ratastooliga gastroskoopiakabineti ukse taha. Heitsin külili. Õde manustas kanüüli kaudu mingi süstlatäie ravimit… Nägin,et arst võttis gastroskoobi kätte, aga ma ise olin juba imelikult ükskõikne selle hetkel – ei tahtnudki kabinetist välja tormata – ja siis kadus vist üldse pilt mingiks ajaks ära
…ja mu mõistus tuli tagasi hetkel, kui seljaga minu poole olev doktor toksis juba uuringu tulemust arvutisse ja kommenteeris. Mind pandi laualt ratastooli (ilmselt ei ettevatusabinõuna, kui ma peaks ravimist veel uimane olema ja ise kõndida ei suuda) ja sõidutati sellesse palatisse tagasi, kus ma kitli selga olin pannud.
Veidi aja pärast kõndisin juba mehega mööda Uku keskuse Rimi poodi – ja olin ise megaõnnelik, et gastroskoopia ongi seljataga. Enesetunne oli täiesti hea ja puha, no ainult näljane natuke. Ja täitsa imestasin, kuidas on olemas nii head ravimid, mis ebameeldiva uuringu ajal täpselt õigel hetkel mõistuse ära võtavad – aga ei jäta absoluutselt halba enesetunnetki.
Kui Viljandi haiglas on võimalik gastroskoopia ajal mingit rahustist kasutada – ju siis teistes raviasutustes ka. Sa uuri seda asja!
Aitäh Sulle, hea Ann, et sellest siin juttu tegid. Tean nüüd keda küsida Viljandi haiglast 🙂 endal ootab sama uuring ees ning homme panen aja!
Hei. Mina olen 4 korda käinud ja ütlen ausalt, et viimaaed kolm on olnud jõhkrad, sest siis tead mida oodata. Väljusin protseduuri ruumist tundega, et mind on seksuaalselt väärkoheldud ja puhkesin nutma. Aga tänapäeval lastakse kurku tuimestust. Ma olen ka leebe oksekoll ja öögin alalõpmata. Jaksu sulle ja mötle sellele, et see on vaja ära teha lihtsalt. A ühel korral tehti mul mandel katki ja siis ma lõin õele jalaga makku 🙁
😰
Olen käinud sellel protseduuril. Õudne ja tõsimeeli oligi sekund, kus arvasin, et suren sinna samma. Kui arst hakkab seda sisse toppima, siis niigi kõht tühi ja okserefleks ja ei saa hingata ka, või noh saab, aga pigem nina kaudu. Mina siis siplemas ja väänlemas oma viimased hetki selles elus õhu puuduse käes, õnneks õde tuletas meelde, et hinga nina kaudu. Peale seda läks paremaks ja alla lükkamise osa polnudki nii hull..Kuid see, kuidas arst sellega ringi askeldab ja veel viimastesse õõnsustesse uuriskleb, lisaks laseb mao õhku täis, siis rögisesein ja rägisesin seda õhku suu kaudu välja. Ühesõnaga sitt, mis sitt. Kõht tühi, oksele ajab, korralik ila laviin ja üldse elu suurim palve moment, et jumala eest üle elaks. Natuke aega sitt olla ja süüa tahaks, aga seest veel tundlik ja ei saa. Õnneks siiani elus, kuid pean lõpetama. Sellele mõtlemine ja kommentaaride lugemine ajab oksele….🤮
Minule tehti mõned aastad tagasi nii gastro- kui ka koloskoopia. Mõlemad olid hullud. Aga kui mõtlen, et oleks vaja uuesti teha, siis ma ei tea, kas ma kardan rohkem uuringuid ise või sellele eelnevat lahtistikuuri. Emotsionaalselt valusam oli muidugi uuring ise. Aga sellest oli võimalik mõistusega üle olla. Aga sellest joomisest üle olla.. See oli nagu vägistamine. Ja minuarust oli vaimselt see palju keerulisem osa. (Ei suutnudki kogu nõutud lahtistit ära juua, alla poole vaid). Sõbranna kõrval nägi, kuidas jõin, öökisin, nutsin ja jooksin vetsuvahet samal ajal. Kui saaks ilma joomata mimma uuringutele, ei lükkaks nii palju arstile pöördumist edasi.
Minul oli septembri kuus gastroskoopia…tegelikkuses kui sa oskad täpselt hingata ajal kui sul toru sees,siis pole midagi hullu (muidugi krooksud tulevad mõnuga välja,vähemalt minul😂)Aga jah..eks see vastik ole ikka😧
Millest sul jalad ja käed nii valusad muidu on? Mingi trauma vahepeal olnud?
Ma tõesti ei tea, aga mu liigesed valutavad kogu aeg 😀 vahepeal oli mitu nädalat ranne ja siis põlv. Kummagagi polnud mingit traumat😬
Borrelioosianalüüs tehti?
Mkm
Tohoh, vanadus ka nüüd nii varakult peale tulla ei saa ju 😀
Sul terve elu nii olnud? Ma ka noor inimene ja põlved on terve elu praksunud kohutavalt. Viimasel ajal ka valutama hakanud 😬
Mul pole never enne põlv valutanud 😀
Olen teinud selle läbi kaks korda, ühe kui olin mingi 12 ja teist korda 20 aastaselt. Ega seal midagi head küll ei ole aga peab sundima ennast hästi rahulikuks. Mulle arst ütles muide, et on mingi osa inimesi kes ei suudagi seda teha. Mina ikkagi arvan, et teed ära. Ma vist suutsin ka selle pärast ainult, et kui mulle öeldakse, et ma midagi ei suuda siis ma lihtsalt teen selle ära tulgu v surm.
Minule tehti narkoosi all ja mingi ime läbi sain selle haigekassaga.
Aga erakliinikud, vist Fertilitas Viimsis, tegi seda narkoosi all 300 euri eest. Seega peaks olema võimalik ka tasulises saada, aga ise pead uurima. Perearst ütles kõige peale,et POLE VÕIMALIK NARKOOSIS. Tegelt on.
Käisin sellel protseduuril aastaid tagasi. Väga ebameeldiv kogemus oli, aga suht unustasin selle peale käimist. Sünnitada oli ikka kordades valusam ja raskem 🙂 Mine lihtsalt juba selle mõttega, et varsti on see läbi. Pealekauba kasutegur on ka väga suur kuna – sa ju lähed mingi probleemi pärast ja sellele tuleb ka lahendus ainult protseduuri abil. PS! Mul on ka oksererefleks väga kerge tulema ka hambapesu peale. Pole hullu, elasin mina üle, elad sina ka 🙂 Ole tubli ja mõtle positiivselt.
Väga nunnu, aitäh sulle! 😄
Ootasin ka kunagi õnnelikuks teadmatuses ukse taga enda aega, sest googeldada ei viitsi, aga ära selle tegin. Eks ta üks ebameeldiv protseduur oli, aga see käib nii ruttu (vähemalt mul), et ei jõua paanikasse minna.
Minu jaoks elu kõige kohutavam protseduur.
olen sünnitanud 3 last ja teeksin seda veel, kui ei peaks kunagi seda mõõka neelama.
Lasti kurku tuimestust ja siis lükatakse jõuga pm toru alla, ise terve aeg öögid ja korised. Pisarad jooksid ja üritasin kätega märku anda, et aitab. Tunned, kuidas see toru ots maos ringi liigub. Kohutav.
Istusin peale seda autosse ja puhkesin kõva häälega nutma. Tunne oli nagu keegi oleks vägistanud, sest seda tehti vastu minu tahtmist. Ei tee enam never seda uuesti läbi 🤢😪
No ma igatahes jõudsin paanikasse minna, ei võtnud teine väga kaua aega 😄
Käinud seal protseduuril 2 korda. Mõlemal korral ellu jäänud 😉. Mul ka okserefleks kergelt tulemas, aga… on hullemaid olukordi milles olla. Kurku tuimestatakse mingi pihustiga ära. Okserefleks tuleb korraks, kui toru neelama hakkad, aga mõõdub koheselt. Korraks tuleb okserefleks ka siis, kui maost toru 12 sõrmikusse läheb. Hingad rahulikult ja kõik möödub kiiresti. Oksele sa ei hakka, sest oled söömata ja oksendada midagi ei ole 😊
No tõsiselt, see pole mitte midagi hullu. Ainult ajab öökima, valus ei ole ja üpris kiirelt käib 🙂 Mul võeti veel biopsia ka, natukene vaatas ja kohe diagnoos käes. Sain ravi peale, mis aitas vaid nii noh, paar päeva ja siis vaevused tagasi. Peakski uue aja bronnima.
Hmm okei no loodetavasti mul läheb selle raviga vähe paremini, sry 😂
Loodan, et kuu lõpus leitakse ultraheliga mu sapist kivid ja opereeritakse need kunagi välja 😀 Kui ei, siis sama tee ootab mind ees, kuna kuskil mingi organ aeg-ajalt haiget teeb ja no okserefleks on mul mega suur 😂 Ja kui mul tekib okserefleks, on mul kuskil sees rämevalus ja kokkuvõtteks, ei aitäh, mina seda ka ärkvel olles ei teeks.
Jeesus su kirjeldus kõlab nii, et ma tahaks küsida, et püsid sa ikka ühes tükis muidu vabal ajal? 😄
Ma kartsin ka. Ei olnud hullem kui vetsupoti kohal öökida, kui midagi ei tule. Mul mõne oksetõvega hullem öökimine, nooruse liigjoobe prohmakatest rääkimata. Valus ju see kuidagi pole. Aint kergelt öökima ajab. Kui hingad ja keha lõdvaks lased, siis veel vähem ebamugavust.
Lõdvaks laskmine on muideks tõesti plaanis. Narkoos kuuldavasti just seda teebki 😃
Ma olen 2 korda seda protseduuri teinud. Enne teist korda sain hea nipi mis päriselt ka aitas. Protseduuri ajal pead mõlemad pöidlad tugevalt omale pihku suruma ja nii hoiad neid tugevalt pihus terve aeg. Loodan et aitab sul ka. Lohutuseks ütlen seda et see protseduur ei kesta kaua. Edu!
Tere. Käisin, kahjuks minule ei pandud tuimestit kurku ja seega oli see äärmiselt ebameeldiv. Öökima ajab ainult alguses. Kui suudad rahulikult hingata, siis saab hakkama. Mina suutsin rahulikult hingata 40 sekundit ning siis tuli paanika ja tekkis tunne, et ma ei saa hingata. Hakkasin lõõtsutama jne… Sel hetkel tõmmati toru kohe välja (õnneks nähti minu probleem ära, mis klappis kaebustega). Igatahes tekitasin iseendale hapnikupuuduse ja pea valutas pärast protseduuri jubedalt.
Minu isa, kellel on tugev okserefleks, ei olegi saanud seda protseduuri tuimestuseta teha. Ida-Tallinna keskhaiglas sai minna tasulisele vastuvõtule ning sooritas selle sama protseduuri kerges narkoosis.
Parimat soovides!
Kavatsen järgida su isa eeskuju, tundub tubli mees, narkoos it is! 😄
Mina olen sellel protseduuril pidanud lausa 2x käima. Protseduuri kulg sõltub natuke ka tegijast, aga üldjoontes võtan selle kokku nii, et see ei ole nii hull, kui räägitakse. Seda juhul, kui sa teed kõike täpselt nii nagu sulle öeldakse ja ei proovid lõdvestuda ning hingata läbi suu ja nina samaaegselt (ma alguses arvasin, et läbi suu ei tohi) ja proovid mitte neelatada. Kogu see värk võttis mõlemal korral mingi paar minutit. Nad proovivad seda ülikiirelt teha, sest arstid saavad ka aru, et see pole ülimõnna. Jah, see pole megatore, aga ausalt täiesti tehtav! Hirmul on suured silmad.
Hirmul on piisavalt suured silmad, et ma olen valmis raha eest tagurpidi tireleid tegema, et narkoosi eest maksta 😃
Nägin, et oled juba uue postituse kirjutanud ja ausalt öeldes pärast esimest kogemust teeksin ka narkoosiga. Mina just olin enne lugenud, et ei ole hullu midagi, eks veidi ebameeldiv ikka, aga talutav. No talutud sai ja üle elatud kah. Alguses suutsin tükk aega rahulikult hingata ning polnudki kõige hullem (õde ka PERHis rahustas ja kiitis kõrval aina), aga ei mäletagi, mis siis üks hetk juhtus, et hakkas väga ebameeldiv ja paha, tahtsin ainult seda õhku endast välja suruda, mis mulle kõhtu puhutud oli, siis juba tekkis mingi paanika moodi asi ka: jalad-käed hakkasid meeletult surisema, siis ei saanudki aru, et mul jäsemed oleks, ainult surisemine; häälitsesin abi ANUVALT, et jumala eest see nali ära lõpetataks. Õde kadus ka mingi hetk protseduuri ajal mu kõrvalt ära ja võibolla see psühholoogiline efekt, et nüüd olengi üksi laual, toru maos, põhjustas kirjeldatu. Õnneks siis juba lõpp paistiski (tänu taevale, et protseduuril, mitte mul endal), taastumine hiljem läks valutult, hääl oli vist tsipa kähe samal päeval. Aga uuesti ilma narkoosita pigem ei julgeks, sest see ebameeldivus/valu/mis iganes tunne oli päris hirmus.
Appi okei kui ma poleks juba narkoosi kasuks otsustanud, siis sinu kommentaar oleks otsustavaks saanud. Hull lugedagi 😰
Mul gastroskoopia tehtud. Ütlen nii, et hambaarsti juures käimine ajab mind rohkem öökima kui gastroskoopia. Polnud üldse nii hull kui arvasin.
Kahjuks ma ei usu sind, sry, siin on lihtsalt veits liiga mitu täiesti teistsugust kogemust kirjas 😃
Tegin läbi, lõigati isegi sealt kuskilt seest kaks tükki, mida ma tundsin kenasti ära. Valus ei olnud, aga öökisin ka mina seal. Sellel hetkel seal oled nagu elus laip. Katsu huulikut kinni hoida. Ma sain kisada, kui huuled värisesid ja seda kinni ei hoidnud 🤣 Ja hinga rahulikult, see aitab natuke sul endal ka rahulik olla.
Ei aitäh, parem olen teadvusetu 😄
Mulle ei ole gastroboablad tehtud, küll aga bronhiskoopiat, ehk siis mao asemel viiakse torud kopsudesse. Selle protseduuri käigus antakse tuimestit, et oleksid rahulikum ja protsess “meeldivam”. Mind ajavad kôik asjad öökima, ka seal see toru aga põhiline on jääda ise rahulikuks, hoida keha vôimalikult lôdvana, hingata nina kaudu ja mitte mingil juhul teha ühtki häält, muidu on pärast kurk valus kuna teed häälepaeltele liiga.
See on siis jube kui teed kôiki neid asju mida ei tohi teha – häält, oled krampis.
Mida lôdvemalt end hoiad seda kiiremini saavad need asjad sisse , kui need juba sees on siis pole hullu midagi, ainult nende sisse ja välja vôtmine on maksimum rôve aga kui oled lôdva, rahulik ja ei häälitse läheb see kiirelt.
Minemata ma kartuse pärast ei jätaks, küsi kindlalt rahustit ja tuimestit – siis oled piisavalt zombie, et mitte aru saada kōigest täiesti adekvaatselt 😀
Mul on ka mega okserefleks ja arst arvas, et pole hullu midagi. Seal ma siis pm surin.. öökisin ja ei suutnud hingata nagu paluti ja sain pärast kirja, et suure okserefleksi tõttu oli raske protseduuri läbi teha aga nii palju kui nägi, siis oli ilus 😅 ausalt.. mitu korda enne sünnitan enne kui sinna tagasi lähen 🤣
Mina käisin nii-ütelda mõõka neelamas ning kartsin hullemat, kui see tegelikult oli. Ma ise kartsin kõige rohkem seda tunnet, kui toru liigub kõrist alla, aga see polnudki väga hull. Ebameeldiv kindlasti. Mul oli valus pigem siis, kui toru kõhus ringi liigutati. Samas kui sul on okserefleks kerge tekkima, siis võib sul jällegi hoopis teine kogemus olla kui mul. Igatahes minu kogemuse põhjal oli see ebameeldiv, kuid mitte nii jube nagu ma olin juttude põhjal kuulnud. Oluline on kuulata täpselt juhendamist ning mitte üritada vahepeal neelata. Palju edu ja rahulikku närvi!
Mina sinna ei läinud. Saatekiri siiani aga no ei kutsu miski seda tegema.
No mind teoorias see kutsub, et midagi on viga 😀
Ellu jäin 👍🏻👏🏻, aga ütleme nii, et hirmu ja väga kergelt tuleva okserefleksi ning ninaverejooksuga nägi protseduurilaud pärast välja nagu oleks seal siga tapetud 🙈
See on jõhker, ma öökisin terve aja, nii et arst ütles ka, et ta pole elus nii pinges patsienti näinud. Aga proovi sa öökida jämedat toru välja, mis sul kurgust makku susatud on. No use. Ma käisin paar aastat tagasi ka teise otsa torutöötluses ja rääkisin arstile, et mul on valulävi väga madal ja siis mulle tehti mingi süst, mille tõttu ma mitte midagi ei mäleta, aga kui ma nö üles ärkasin (ma kahtlustan, et ma ei maganudki), siis nii arst kui õde naersid kuidagi väga imelikult. Ja ma siiani ei tea, miks – mida ma seal tegin samal ajal kui nad mulle toru peesse surasid? Rääkisin ausalt kõigist oma varasematest anaalkogemustest, tegin mõne siivutu ettepaneku, sittusin laua täis? No mida, midaaa??! I will never know.
Appi, ma tahaks nii teada 😄
Mina tahaks ka, no nii väga tahaks. Igatahes käitus ta peale protseduuri nagu mingi tüüp, kes tahab klubist koju tassitud suvakast naisest hommikul hästi kiiresti vabaneda, sest too su linad täis oksendas ja pool ööd unes peeru lasi, Mul polnudki varem sellist kogemust olnud, peale klubi, ma mõtlen, aga ma arvan, et umbes selline tunne see võiks olla. And I will never ever know.
Olen ka käinud korduvalt. Kõige tähtsam on rahulikult läbi nina hingata, siis ei tule see okserefleks nii hullult peale.
Teed ära, nii et pole köhagi, see on ikka kõvasti kergem protseduur kui sünnitamine…
Ma reaalselt mõtlesin, et suren maha selle protseduuri ajal. Ma olen enne nõus uuesti koloskoopiasse minema, kui mõõka neelama.
Ma ei tea mulle tunduvad need suht võrdselt rõvedad, nii et ei eelista üht ega teist, hea meelega ei teeks elus kumbagi 😃 Aga nii palju jumal paraku ei halastanud…
Käisin narkoosis. Ise maksin ja sain paari päevaga aja.
Ei no vahi rikkurit… 😏
Palju maksis?
Ma olen kolm korda seda protseduuri saanud ja julgen lubada, et esimene kord on kõige lihtsam, sest siis ei tea, mida oodata. Samas ma elasin ka kaks järgnevat korda üle. See on tõesti suhteliselt ebameeldiv, ent õnneks mitte väga pikk (mitte siis voolikust ei räägi haha) ja kui see läbi on siis oh seda tunnet, kuidas hindad seda elu kui sul toru kurgus pole 😀 ma siiski arvan, et on hullemaid protseduure ja sünnitamine on kindlasti raskem. Sul see kolm korda tehtud, nii et saad raudselt ka gastroga hakkama 🙂
Olen käinud kaks korda. Teeks vabalt veel kui vaja 😊
Hull 😂
Usun ka, et ülemõtlemine on alati kõige suurem probleem mistahes protseduuride puhul. Mul tekkis huvi, milliste vaevuste või sümptomitega sa arstile pöördusid?
Nagu siin kuskil juba mainisin, siis ma säästan end sadade lugejate pandud diagnoosidest ja jätan täpsed kaebused enda teada. Võin ise ka guugeldada ja endale tuhat eri diagnoosi panna, see mind päriselt ei aita kahjuks. Parimal juhul ajab hulluks 😃
Mine käi ühe jutiga tsöliaaki kinnitamiseks ka teise otsa gastroblablas ära😝
Miks sa midagi nii jubedat peaksid ütlema kellelegi??? 😂
Ausalt? Oota mitu kuud ja tee narkoosiga. Ma tahtsin olla see karm mutt ja teha nii muuseas. Tagantjärgi mõeldes loomulikult – mis ees siis ära ole. AGA ma veel selgelt mäletan, et protseduuri ajal tõesti oleks tahtnud otsad anda. Kuna narkoosita oli see karmivõitu, siis oli raske liikumatu püsida ja natuke sain ka tüsistusi, ehk umbes nädal peale seda polnud häält üldse praktilist.
Teengi 🙂 Ei hakka siin kellelegi karmi mutti etendama, ammugi iseendale mitte 😅
Ma neelasin seda voolikut õndsal Vene ajal ja siis oli ju kõik tunduval rohmakam. Oksendan ja öögin ka väga kergesti, kuid sain hakkama. Nüüdsel ajal on see vist tunduvalt kergem ja mis tehtud, see hooleta, ning süda rahul!
Mina soovitan minna Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Arst, kes mulle tegi oli Kadri Remmel – väga tore ja eriti õde, kes temaga oli. Julgustas mind kohe, istus mu kõrval kui ma lamasin, rääkis minuga juttu, kiitis kui tubli olen jne. Julgustas palju 😊 Ja tegelikult polnudki tõesti nii hull, lihtsalt ebamugav on natuke kui tunned kõhus seda, kui ta kõhus toru liigutab. Tuimestust küsi ise ka üle, kuid üldjuhul nad ise panevad ilma küsimatagi.
See oleks päris lõbus, kui ma seal narkoosi all olen ja keegi mu kõrval istub ja mind paitab, hahha 😂 Aga no ega see vast halba ka teeks… Aga ei tore, et üks positiivne kogemus ka siia muude õuduste vahele 😄
Kaks korda käinud. Ei midagi nii hullu, et peaks edasi lükkama. Mul ka hästi tugev okserefleks, aga mida rahulikumaks ennast mõtled, seda lihtsamalt läheb. Ja see on väga kiire protseduur enamasti. Isegi koos proovitükkide võtmisega läks kokku ainult mõni minut.
Mine pigem varem, kui hiljem. Mul mitu kurba näidet selle edasilükkamise kohta…
Ma edasi ei kavatse lükata, küll aga ärkvel olla ka mitte. Win-win!
Olen 2 korda käinud ja elan siiani. Jah pole tore protseduur aga elab üle. Mõtlesin sellele, et siis vähemalt tean kas magu on korras jne e siis pean üle elama. Mul mõlemal korral magu valutas jubedalt. Eks jah tegijast oleneb ka. Esimene kord tehti päris normaalselt aga teine kord oli teine arst ja tema polnud tore. Aga jah mainin, et mul on samuti okserefleks kerge tulema. Öökima ajas ikka küll eriti teisel korral. Aga elab üle. Usu. Vähemalt on üle vaadatud.
Olen käinud 3 korda. Meeldiv ei ole, aga ellu jääb. Vajadusel ilmselt läheks uuesti.
Mul ei pea isegi lusikas suus olema, et okse peale tuleks. Mul käivad reflexid paljast mõttest, et lusikas suus on. Hästi oluline on kuulata, mida arst räägib. Mõõga sisse lükkamisel ikka korralikult sisse hingata. See teeb tee mõõgale avaramaks. Ise täheldasin seda, et mida rohkem ma neelasin, seda rämedamalt öökima ajas. Seega, sa vana mediteerimise kunn, püüa keskenduda mitte neelamisele ja rahulikuks jäämisele. Iseenesest on see protseduur küllaltki kiire 🙂
Samas mu isa ja sõbranna ei saanudki sellega hakkama. Tekkis väga tugev kehaline vastureaktsioon. Nemad mõlemad said siis mõõga neelamise asemel minna kompuutrisse.
Hei! Arst siin! “SAID minna kompuutrisse” pigem vale väljend. Saadeti, kuna gastroskoopiat ei olnud võimalik läbi viia, AGA kompuuter on mao haiguste suhtes väga mittespetsiifiline ehk tegelikult sealt ei saa suurt midagi välja lugeda – gastroskoopia igal juhul palju rohkem annab aimu, mis vaevuste põhjus.
Hei, ära põe! Elus vaja olnud 3x seda üle elada ja täitsa elus! Ei soovita teha ITK-s, kus sain halva kogemuse ja öökisin ja tõmblesin kogu protseduuri aja. PERH-is hoopis teine lugu – tuimestavad ja räägivad mida teevad. Isegi öökimisele ei mõelnud ja ruttu sai mööda. Väga tähtis on arsti kuulata ja proovida hingata rahulikult ja mitte paanitseda.
Käisin 2a tagasi. Maoprobleemid olid. Ja on siiani 😑
Aga käisin ka gastroskoopias ehk teise nimega mõõka neelamas.
Rõve ta on, aga talutav. Hingad ja neelatad sel hetkel kui arst ütleb sulle, siis ok. Aga tahtmatult tahaks rohkem neelatada, ning siis tekib ka rohkem okserefleksi. Süüa sa nkn ei või hommikul, seega päriselt oksendama sa seal õnneks ei hakka 😀
Veits mark oli ka. Kui käisin seal, siis kõrval ruumis toimetasid ilusad meesarstid, ning samal ajal minu kabinetis oleku aeg tulid ka sinna ja ma seal öökimas… Väga muljetavaldav 😊😅
Noh õnneks neil suht suva mingist anonüümsest Marist seal öökimas ma oletan. Kui nad just sinna tutvust sobitama ei tulnud? 😀
Mina olen sellel protseduuril käinud. Kartsin ka seda nagu tuld, aga ellu jäin õnneks 😀 nimelt anti mulle enne protseduuri midagi, mis tegi nagu uimaseks ja lasti ka kurgutuimestust, pm pooleldi magasin. Igaks juhuks hoidsin veel silmi kinni, et ei näeks seda kõike. Tänu tuimestusele ei tundnud ka seda suurt toru enda sees ja kui see läbi sai, siis mõtlesin küll, et tehtud, kuid enam uuesti ei tahaks 😀 Ka mul tuleb muidu okserefleks kiiresti, kuid seal imekombel ei tulnudki.
Isegi kui see pole nii piinarikas nagu siin osadel teistel, siis vaevalt et KEEGI seda nüüd niisama muuseas ette võtaks, sest paremat pole teha 😃 Kes see ikka tahaks uuesti noh…
Ma olen ise korra käinud, jäin ellu. Parem ikka rutem teada, kas miskit viga kui veel oodata kuid. Abikaasa ka väääääga kerge okserefleksiga, elas ka üle. Palju hullem on koloskoooia, googelda parem seda, siis gastro tundub kelgusõit 😊
BJ skills probably zero 🤪
Ma arvan, et sa tegid kogemusi küsides endale karuteene 🙁 sest täpselt nii ongi, et see protseduur on inimeseti väga erinev. Kui mina läksin sinna, ka eelnevalt mitu päeva õudusjuttudes praadides ja vaatasin ukse taga neid värisevaid inimesi, siis tahtsin plehku panna. Tegelikkus on see, et tuleb end hästi lõdvaks lasta ja kuulata arsti selgitusi kuidas hingata, et enda refleksid ei teeks sellest fiasko. Enamus ei suuda vist läbi hirmu justnimelt kuulata ja järgida õpetust- millal sisse, millal välja hingata jne.
Oli ebameeldiv küll, aga see on ikkagi eesmärgiga terviseprobleemi ravida. Tuleb suuta ähmist üle olla ja saab tehtud küll, eriti 3 last sünnitanud naine. Ma valiks iga kell “mõõga neelamise”, kui sünnituse 😆😆
Minul ka tugev okserefleks. Toru neelamine oli tõesti kõige jubedam asi, mida olen kogenud. Ja mul on olnud keisrilõige, kokku langenud kops ja toru küljepealt kopsus aparaadiga mitmeid päevi ärkvelolekus, sapikivid. Need kõik olid tõesti kökkmökk selle toru neelamise juures. Jubeeeeee, ei hakka ilustama.
😰😰😰
Gastroskoopia on lebo. Mitte küll nii meeldiv kui Netflix ja chill, aga mitu korda käinud ja ikka elus, oksele pole hakanud, valus pole olnud.
Ma ei saa aru, kuidas inimestel sellega nii seinast seina kogemused 😃 Osad siin kukuks enne mitmikuid sünnitama kui seda protseduuri uuesti teeks, teised ütlevad, et see nii suvakas, et isegi aevastamine on valusam veits 😃 Mis toimub…
Ära muretse, olen sinuga samas paadis. Pean ka minema, aga ma lihtsalt ei julge ja ei taha ja kõik…. 😬😬😬 Kui saad julguse ja tehtud siis anna teada kuidas läks 🙏😶😆
Annan!
Käisin 2,5a tagasi. Kartsin hullemat, aga ega ta meeldiv ka ei olnud. Samas minu kaebuste puhul oli mul peale protseduuri üli hea olla 😄 Mul nimelt on maoklapp nõrk ja õhk/krooks ei tulnud üles, vaid jäi kuskile rinnakolmnurka kinni ja tegi meeletut valu. Protseduuri ajal tulid lihtsalt suured ühtlased krooksud välja ja elu oli paariks päevaks nagu lill 😄 Sain ka mõneks kuuks tabletid ja nüüd pole 2 aastat kaebuseid olnud!
Julm oli…
Mingit tuimestust ei saanud…
Algul hakkas rahulikult sisse toppima. Kui hing korraks kinni jäi, olid mul pisarad silmast väljas ja esimene reaksioon oli selle toru välja tõmbamine. Samal ajal arst punnis seda edasi, et kohe läheb üle 🙄 Võtsin oma jõu kokku ja tõmbasin selle välja. Julm kogemus 😕 Enne seda pead veel lehele alkirja andma jne. never enam sinna ei lähe. Tänu rapsimisele oli nädal aega kurk nii nii valus… See on minu kogemus 👀
Olen pidanud seal uuringus u 6 korda käima (diagnoositud tsöliaakia). Ebameeldiv küll, aga nii hull ka ei ole. Enne protseduuri küsida tuimestavat spreid, siis on veidi parem. Hästi rahulikult hingata ja saab ruttu mööda.
Nüüd jutt tsölaakiast jah? Siis kas enne arst ei taha veremarkereid teha?
Kui on tehtud, siis söö vigaseks end nisust, pitsast jne, sest see mõõga neelamine vaid kinnitab diagnoosi.
Minu meelest oli jälle vahva kogemus, aga mul pole ka erilist okserefleksi olemas. Kui see toru oli kõhus, juba sooltes otsapidi, siis seda liigutades oli selline tunne, nagu beebi kõhus liigutaks. Väike nostalgiamoment, sest rasedustest on ammuilma aeg mööda läinud. Muus osas möödus see värk ruttu ja ei olnud ülearu ebamugav minu hinnangul. Bussi alla pole jäänud, aga sünnitus oli ikka hullem.
7 aasta jooksul mitu korda aastas seda protseduuri üle elanud. Mul olid 12-sõrmiksoole haavandid (3 tk), lisaks sisemised verejooksud ja meeletud kõhuvalud 😖 Koolis tunni ajal istusin kõht kõveras ja nutsin.
Õnneks nüüdseks asi korras – haavandid pandi klambritega kinni. Kõik korrad nende 7 aasta jooksul olin ärkvel seal laual, öökisin maohappeid ja verd, hiljem oli suu sellest tuimestuseid tuim, ila kogunes suhu, aga sülitada ei saanud, sest tuim. Siis kõndisin mööda tänavat kodu poole ja tõmbasin salvrätikuga tatti suust vähemaks 😄 Paras paastuaeg oli see, kui pidin sondi neelama minema, sest süüa ju ei tohtinud enne protseduuri… Loodan, et sul arstiga veab, sest minul oli üks kuri onu. Suu kaudu hingata ei tohtinud ja neelatada ka mitte, sest muidu valus, aga läbi nina oli mul suht raske, sest nutmisest oli nina tatine.
Kahju hakkab sinust lausa, vaene inimene 😰
Käisin ka eelmise aasta kevadel gastroskoopias. Valus ei ole, sprei tuimestas kenasti ära. Kõht küll andis pärast mõne päeva kergelt tunda selle koha peal, kust nad proovitüki võtsid. Aga ei midagi hirmsat.
Protseduur oli selles mõttes ebameeldiv, nagu oksendaks tühjust, aga okset ei tulnud, sest magu on ju tühi. Mõned korrad kõõksatasin tõesti. Minu arust ei olnud vooliku kurgust alla ajamine väga hull. Pigem häiris see, kui tundsin kõhus seda sobramist. Nii kui sellele keskendusin, siis kohe tegin kõõks. Aga ütlen ausalt, et see oli rohkem psühholoogiline efekt. Kohe kui mõtted pingsalt muule suunasin, oli täiesti okei. Ühesõnaga kui sul on mingi pingsat mõtlemist nõudev probleem vaja lahendada, siis need 5 minutit seal laua peal on parim aeg seda teha! 😀
Ma juba kujutan ette, kui toimiva lahenduse ma sellises olukorras ühele probleemile mõelda suudaksin 😅 Kehvakese, oleks mu pakkumine 😄
See polnud üldse nii hull, kui ma kartsin. Ja usu mind, kui see toru sul juba kurgus on, siis sa lihtsalt ei saa öökida 😀 Veits tõmbas silmad niiskeks nagu krokodillil oma suurt suutäit neelates, aga see oli ka kõik. Pärast oli kurk veits hell.
Olen elus pidanud palju ebamugavaid asju tegema, aga see oli nii jube, et ei ole sõnugi. Toimus see varsti 3 aastat tagasi ja hakkan siiani värisema sellele mõeldes. Okserefleks oli nii suur, et silmade ümber kapillaarid lõhkesid. Arst oli kahjuks ka kuri ja sain aina õiendada, et minu pärast nad ei saa seda ilusti teha ja maost pilte jne. Nutsin peale seda veel 30 min vähemalt. Ei läheks mitte ühelgi juhul seda enam ärkvel olekus tegema.
Ja vot selliste lugude pärast mina ei lähegi ärkvel olekus isegi mitte üritama 🥰
Mulle tehti septembris gastroskoopiat ja ainus viis seda üle elada on minna seda tegema PERHi dr Küllike Palgi juurde ja kohe alustuseks mainida tuimestava geeli vajalikkust. Olen äärmiselt kerge okserefleksiga, kuid siiski suutsin esimese hooga proovida ilma tuimestuseta ja see oli jube. Tuimestuse, tühja mao ja rahuliku hingamise ning dr Palgi ja tema erakordselt armsa õe toega sai kiirelt ja vaevata ühele poole.
Neid kommentaare lugedes ei saa ma üldse aru, kas ikka jutt samast protseduurist? 😀 Et kuidas see kogemus saab sama asja puhul nii erinev olla. Ma tõesti mitte midagi hullu selle juures ei mäleta. Ilmselt lemmik tegevus maailmas ei olnud, aga ei midagi hullu.
Mul täpselt sama küsimus 😅
Olen läbi teinud selle protseduuri ning elus. Mul samuti väga kergelt okserfleks tulema, aga üle elasin. Minu meelest on elus hullemaid asju 😂 Näiteks tuimestuseta hamba puurimine 🤦♀️ Seega jah, mina nii mustades toonides seda ei näe 😉
Sa jääd elama. Olen käinud. Hingan endiselt või vähemalt arvan nii. Ebameeldiv, aga saad hakkama. Mul ka okserefleks kerge. Hambaharjaga sama teema. Esimest korda lähed, siis ei oska midagi oodata. Pane silmad kinni, kui teevad seda protseduuri.
Kusjuures plaaningi panna 😄 #narkoos
Ma 2 korda olen selle jubeduse pidanud läbi elama. Esimene kord õnneks käis kähku, teine oli veidi pikem. See on suht rõve, aga kui ise rahulik oled ja vaikselt hingad, siis saab rutem tehtud. Öögid, kõõksud, ropsid niikuinii. See käib asja juurde 😬😬😬😬 Sünnitusest see küll hullem pole 😄
Olen 2x käinud gastroskoopias ja pean iga 4a tagant käima. Sünnitada oli ka lihtsam ma ütleks, nii et tunnen sulle kaasa.
Ma olen ka korra käinud (umbes 10 aastat tagasi) ja vandusin endale, et ma ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi. Olen samamoodi inimene, kes öögib isegi hambaid pestes.
Tere,
Varem ei ole kommenteerinud, ainult lugesin 🙂
Tehti mulle seda gastroskoopiat 5 kord ja ükse neist narkoosis. Ehk neljas kord mul läks niii-niii-niii halvasti, et algul üldse ei saanud seda toru sisse, noh ei saa ja kõik, selline suur okserefleks, kuidagi rahunesin ja läks, aja oksereflek oli nii suur, et iga millisekund see oli ja vel see gaaas, mis nad sinna lasevad sisse… brr… Vaatasid küll, aga ei võtnud mingid biosiat. Ja kui mu perearst ütles, et on vaja teha veel ja teha ha biopsiat ja ha helicobakterile võtma proovi, siis ma tema juures “nutsin”, et ma ei taha enam narkoosita, ma lihtsalt ei anna arstile vaadata normaalselt ja võtma biopsiat. Ja perearst tegi e-konsultatsiooni gastroenteroloogiga ja ma sain tema juurde paari päeva pärast ja rääkisin kõik ja ta ütles, et okey, teeme siis narkoosis, ikka võib! Ma oli nniii õnnelik hahaha. Aga jah arvasin, et pool aastat tuleb oodata, aga ei TÄPSELT 3 kuud ootasin (see oli ITKs). Muidu ma olin valmis juba tasuliselt teha kuskil (näiteks, teevad Confidos, aga jah, ei ole kõige odavam see).
Ma lugesin isegi, et mõnedel on 1-2 korda protseduuri ajal okserefleksi ja kõik… AINULT 1-2 korda!! MA ei saa aru, kuidas see on võimalik))))
Kui SInul on sümptomid tugevad, siis võiks ka bopsiat teha (küsi arsti käest) igaks juhuks.
Edu! 🙂
Ma reaalselt olen nõus maksma, et mitte surra 😀
Olen kaks korda käinud. Esimene kord oli u 6 aastat tagasi ja siis tehti mulle gastroskoopia ja kolonoskoopia(soolte uuring) samal päeval, kõigepealt siis see mõõga neelamine ja natukese aja pärast teine protseduur, kumbki neist polnud narkoosiga. Ütleme siis nii, et midagi hullemat poleks osanud tahtagi. Aga kuna see oli esimene kord siis ei teadnud otseselt mida oodata.
Teine kord oli siis 2021 kevadel, sain diagnoosiks Crohni tõve diagnoosi, kus tehti ka mõlemad protseduurid aga õnneks eri päevadel ja see teine uuring narkoosiga, jumal tänanud!, aga see ka tänu sellele, olin haiglasse sisse kirjutatud ja kanüül oli kohe olemas. Gastroskoopiat isegi ei pakutud kas oleks tahtnud narkoosi aga tehtud ta sai, ellu jäin ma ka. Midagi meeldivat seal muidugi ei olnud aga õnneks käis see suhteliselt kiiresti 🙂
Mul oli ka aeg sinna protseduurile. Olin enne väga närvis ja soovisin, et arst mulle enne rahulikult kogu protseduuri läbi räägiks. Aga ei – kamandati kohe pikali ja hakkame nüüd toru sisse toppima. Ehmatasin, et see nii suur on, kujutasin rohkem vooliku taolist asja ette. Igatahes tekkis mul mega paanikahoog ning jooksin pmts minema sealt. Siiani pole käinud, aga õnneks pole mingeid valusid ka kuskil vms, mis sunniks seda asja uuesti proovima minema. Äkki kuskil erakliinikus on natuke inimlikumad arstid, kes oskavad hirmud maha võtta. Mul oli ikka väga ebameedliv suhtumine. Käisin ühes Lõuna-Eesti väikses haiglas.
Väga bad trip… Aga eks mõistlik oleks vist ikka jah kasvõi kuskile erakasse minna ja uurida, ehk saab kuidagi inimlikumalt läbi aetud selle protseduuriga. Muidu pärast mingid tervisejamad veel 😕
Vabatahtlikult seda ei teeks. Olen 2 korda teinud ja oli küll ebamugav, aga kogemuse järgi ütleks, et kogenud õega elad üle. Toetav õde kõrval, kes meenutab, et hingama peab. Ebamugav, aga jääd ellu.
KES teeks sellist asja vabatahtlikult!? 😂
Mine Kirki juurde Ulakasse, alles nägin ühte saatejuppi, kus näitas spreid, mis aitab kurgul lõdvestuda 🤣
Kui confusing see nende jaoks oleks, kui ma sinna protseduuri tuppa mingi sekspoe kurguspreiga sisse sajaks, hahha 😅
Käisin kolm aastat tagasi. Kartsin ka väga, sest olin kõiksugu hulle asju eelnevalt internetist lugenud.
Tegelikkuses polnud see mingi tore protseduur, aga mul on kõvasti hullemaid asju tehtud. Kurk tuimestati korralikult ära, klamber pandi suhu ja juba oli voolik kurgus (see oli väga peenike) ja arst ütles, et tema midagi ei näe. Sellel ajal ma mõtlesin juba sellele, et kuidas see klamber pärast kätte saadakse. Õde oli ka väga sõbralik ja paitas pead ning toetas.
Andku taevaisa mulle üks pead silitav õde ja korras närvidega arst 🙏
Olen Neli korda seda teinud, lisaks röndgenis kriidivett joond ja ultrahelis veega mingeid katseid kunagi teinud. Kokkuvõttes sai juba esimesel korral refluksi diagnoosi (ehk siis mao klapp ei sulgu korralikult) ülejäänd korrad sama protseduur pm selleks, et mulle sama diagnoosi korrataks. Aga elus… pisarad voolavad seal, tühja kõhuga ei tule tegelikult okset ju vaid on refleks. Kurgu kraabib ära see toru seega aitab pärast näiteks astelpaju-saialille õli pihusti. Mõte protseduurist ja see aparatuuri välimus seal ajab paanikasse aga reaalsuses elab selle üle.
Hiljuti sai käidud. Ma öögin isegi hambapesu ajal, ei kannata üldse midagi suus. Aga käik oli kiire, röhitsesin, nutsin, öökisin, aga kõige rõvedam oli hoopis see tuimesti, mis kurku lasti. Ja ei suuda aru saada, miks aastatega seda toru pole suudetud pisemaks leiutada. Palju mugavam oleks kogu protseduur…
Hea küsimus…
Mul on väga kurb sulle seda teatada, aga ka minu suurte kogemuste juures on see üks jubedamaid uuringuid, mida olen pidanud üle elama. Ja ilmaski ma ei tahaks seda uuesti teha. Kuigi on tulnud teha oma neli-viis korda.
Kuidagi selleks ette valmistamist soovitada ka ei oska. Sa võid ju proovida ennast rahustada, aga ega see ei õnnestu. Ma ei oskagi midagi ütelda. Igasuguse valu talumine on ka loogilisem kui see gastroskoopia. Mul ka okserefleks suhteliselt kerge tulema ja kui nad seal veel juures omaarust rahustavad (ja kindlasti heast südamest), et lõõgastuge jne, siis tahaks neile selle voolikuga äsada ja ütelda, et lõõgastuge ise, mai äss. Kõige meeldivam osa ongi, kui protseduur läbi saab. Siis nutad natuke, tunned ennast veidi vägistatuna vms ja lähed eluga edasi. Vist anti ca pool tundi omaette aega eraldi ruumis.
Loota võib, et piisab ühest korrast ja saad õige ravi peale.
Uuring, kus toru pannakse sisse tagumisest otsast, on kordades leebem. Seal tehakse vähemalt kohalik tuimestus, oled tšill olekus ja ei saa eriti midagi aru. Selleks uuringuks ettevalmistus oli üpris ebameeldiv samas.
Tee mis tahad, aga ei kõla kumbki neist uuringutest mitte kuidagi selliselt, et kuskiltki otsast chill oleks 😬
Olen ka mina selle koleda protseduuri läbi teinud ja elama jäänud 😀 Kartsin seda uuringut ikka väga hullult. Lükkasin seda isegi lausa aastaid edasi, aga lõpuks polnud sellest enam pääsu. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et küll ma olin ikka loll, et nii kaua sellega venitasin… Polnud see asi nii hull midagi. Vastik on küll ja mul oli samuti alguses selle toru neelamine keeruline ja okserefleks tuli ka, aga peale seda kui lasti tuimestavat spreid, siis läks see asi lihtsamaks 🙂 Nii et soovitan kindlasti spreid küsida. Minul pärast uuringut kõht valutas natuke, sest magu lastakse õhku täis, aga see läheb ka paari tunniga üle. Kurk valutas ka natuke. Üldiselt ei ole hullu midagi 😀 Sai minusugune äpu hakkama, siis sina saad kindlasti 😊
On tehtud. Vastik ja ebameeldiv, kuid mitte valus. Näpunäidetest nii palju, et ära söö see päev ja hinga nina kaudu. Ja kui just ei kästa, ära neelata, sest see vöib suts valus olla samal ajal kui toru kurgus.
A jah nad suruvad vaikselt seda torukest ja vötavad proove. Proovi vötmine on ka valutu, aga tunned nagu kõrvetised oleks hetkeks. Oled külje peal ja kuna neelata pole soovitatav, siis eks tatti hakkab välja valguma (mis on ok). Mul olid ka pisarad silmas (ja okserefleksid käisid vahepeal. Enne protseduuri lastakse kurku mingit pihustatavat tuimestit, mida tahaks krt terve pudelitäie alla kaanida, siis ei tunneks ju midagi ja tuimestaks köik soolikad kenasti ära 😀
Noh, mulle vähemalt öeldi ette, et tule söömata-joomata, siis ei ole nagu midagi ropsida. Kurku tehakse kerge tuimestus ja pidevalt kinnitatakse, et ärge muretsege, te saate hingata. Oli ebameeldiv, enam ei tahaks, aga ellu jäin.
Ise õnneks pole pidanud käima seal aga olen ITKs ekskursioonil käinud (ameti tõttu). Seal räägiti et eelistavad teha kui patsient ärkvel aga kui mitu korda proovida ja ei suuda alla neelata siis pannakse narkoosi (mina sain aru, et kui vähemalt proovid, ei pea ootama mitu kuud).
Soovitan esialgu panna aeg ja proovida, kui ei suuda alla neelata küll nad siis aja leiavad 🙂
Käisin aastaid tagasi ning kuigi tegemist tõesti ebameeldiva protseduuriga siis siiski üsna kiire ning ka hilisem olek polnud kõige hullem. Kusjuures mul endal ka tekib okserefleks lihtsalt ning oksendaminen(või isegi iiveldamine) on üks hullemaid tegevusi. Juba mõte paneb higistama haha.
Samas kui tõesti häda siis soovitan minna ASAP. Parem need 10-15 minutit üle elada ja abi saada kui kannatada.
Pole see hull midagi, käisime märtsis 21 tegemas. Tuimastavad neelu mingi pihustiga ära ja ei tunne midagi ega tekita okserefleksi. Elad üle 💪
Tegin läbi ja jäin ellu aga okserefleks oli korralik, õnneks see protseduur kestis väga lühikest aega, paar minutit ja kõik aga rohkem ei tahaks neverever seda läbi teha 😀 ja pärast oli terve päev kurgus imelik tunne, võeh. Tagasimõeldes tulevad ihukarvad püsti.
Kuu tagasi käisin. Ütleme nii et need Google hirmujutud olid minul ka pea korralikult sassi ajanud, aga tegelikult miskit hullu polnud. Tuleb lihtsalt 5 minutit rahulikult lamada. Enne protseduuri pakuti rahustit ka, millest ma viisakalt keeldusin. Arst kiitis lõpus, et sellised patsiendid võiks iga päev käia (arvan, et seda nad ütlevad kõigile). Ühesõnaga mina võrdleks seda töövestlusel käimisega – tohutult pabistad, aga tegelikult on kõik chill. Edu Sulle!
Olen neli korda käinud ja ausõna ei saa aru, mis selles nii jubedat on. Näppe kurku oled ikka ajanud? Kujuta ette, et keegi teine ajab sulle korraks näpud kurku, kuna see kõige ebameeldivam tunne kestabki ainult korraks. Hinga suu kaudu rahulikult. Oled vahel mõne liiga suure tableti või toidutüki alla neelanud? Kui toru alla läheb, siis see meenutab natuke seda, aga meditsiinilises keskkonnas. Olen ka üks neist, kes ei saa rahus hambaid pesta, kuna okserefleks tuleb korduvalt peale ja seal tuleb ka, aga pesen hambaid sellegipoolest, samuti kui vaja käin uuringul ära. Narkoos on tarbetu risk nii väikese protseduuri jaoks. Mu meelest valus protseduur on nt lumbaalpunktsioon. Oleneb muidugi arstist, aga mõni paneb ikka “täpselt kümpi” nii et lased end reaalselt valust täis ja järgmised päevad ei liigu. Mul seda korduvalt juhtunud, kusjuures ühe kiidetuima neuroloogi juures (dr. Vares).
Issand MUIDUGI ei ole ma endale kunagi näppe kurku ajanud ja mõte sellest, et keegi teine seda teeb… No thanks 😀
Päriselt ei ole? Ma poleks ka kunagi uskunud, et on inimest, kes ei ole näppe kurku ajanud. Vanasti, kui kuskil kõrtsis joodud sai, oli see tavaline õhtu lõpp, et iiveldus üle läheks ja pea selgemaks… Aga ka muidu, kui mingi selline haigus, et jubedalt iiveldab, aga naljalt iseenesest oksendama ei hakka.
Ma vihkan oksendamist niii südamest, et ma lihtsalt üritan mitte hingata ja liigutada, kuni rops ise välja tuleb või iiveldus ära kaob 😀 Enne suudaksin vist ise oma käe maha saagida kui näpud kurku panna 😀
3x teinud, elus senini 🙂
Võtmesõna on lõdvestu, hinga häälekalt ja rütmis ja lihtsalt kannata ära see pisike ebamugavus. Kui ennast kangeks ajada ja nad jõuga sisse suruma hakkavad, siis jah kindlasti on hullem ja kulub kauem aega.
Me just eelmisel nädalal tööl rääkisime sellest “mõõga neelamisest” ja kõik ühest suust ütlesid, et pole hullemat asja. Ise pole käinud ja tõenäoliselt pigem sureks enne niisama toa nurgas, kui laseks seda omale teha. Aga öökimine pidi olema seal väga tavapärane, kuna enne seda sa nagunii ei söö, siis midagi sealt justkui välja ei tule, aga kolleeg mainis, et tal oli mingi rõveda klombiga tulnud see mõõk välja, mis siis hiljem kurku oli jäänud…
Mul läks juba nende kommentaaride lugemisest süda pahaks ja soov öökima panna 😂
Girl – same! 😄
Olen käinud. Kogu see protsess kestab max minut ja kõige olulisem on korralikult hingata. Seal on vaga profesionaalsed õed, kes arsti kõrval on ja sind terve selle aja poputavad ja tähelepanu mujale juhivad. Jah, see on ebameeldiv ja okserefleksi tekitav, aga kuna niikuinii 24h enne ei tohi süüa, siis midagi välja ei tule peale su oma ila. Enne selle toru sisestamist piserdavad nad su kurku mingit tuimestit, nii et valus see pole, aga ebameeldiv küll 😃 Aga no mis sa ara teed. Kui vaja, siis vaja. Aga ütleme nii, et kui seda medõde seal poleks olnud, oleks see vast elu kõige räigem kogemus olnud. Kõlab uskumatu mõelda millelegi muule tol hetkel, aga see õde tõesti suudab sind rahulikult hinagama panna ja ainult sellele mõelda. Igatahes edu ja ei ole see asi nii hull midagi, suts ja done 😀
Narkoosi asemel on valikus ka kohalik tuimestus – spreiga tehakse kurk tuimaks ja sa ei tunne vooliku kurku lükkamist. Ega meil mingi keskaeg pole…
No kas nüüd just keskaeg, aga ma kahtlen, et see sprei päris sama tulemuse annab nagu narkoos… Ja mul on sada prossa narkoosi vaja 😄
Eks see ole ikka väga erinev. Minu jaoks kindlasti oli ebamugav, aga ei midagi hullu. Ootasin ka palju hullemat. Samas elukaaslane ja vend ütlesid, et nende elu kõige jubedam kogemus. Raske mingit nõu ka anda, ilmselt see “õige hingamine” on võtmesõna, iseasi kuidas igaüks suudab selle nn õige hingamise rütmi kätte saada.
Aga mis sümptomid sul siis on, et sinna saadeti? Ise käisin 3 aastat tagasi aga ausalt elu jubedaim kogemus.
Pidin ka minema mõõka neelama. Esimesel korral läksin kabinetti sisse ja tulin sama targalt välja tagasi, kuna hakkasin kartma ja ei lasknudki teha😂 Helistasin uuesti perearstile ja ütlesin, et sooviks ikkagi minna tegema. Teise korraga tegin ära, kuigi hirm oli suur. Eks ta ajab öökima, aga tehtav 😁
Tubli, et end ikka kokku võtsid. Ma ei usu, et ma tagasi läheks, kui juba ühe korra nihhi tõmbaksin. Aga ehk ei tõmba.
Ma olen gastros käinud ja ma olen täiesti elus ja terve. Kõige parem nõu, mida ma Sulle anda oskan on see, et sa ennast sunniksid ainult hingamisele keskenduma sellel ajal. See kestis tõesti ainult mingi paar minutit ja oligi kõik. Ei sure sa midagi Mallukas! You can do this 💪
PS! Mu tütrel on 17ndal 2. sünna. Söön sinu eest lisa tüki torti 😜😇🙏
Tänapäeval pole sondi neelamine enam nii hull midagi. Tehakse tuimestus. Ma reaalselt öögin isegi hambaid pestes ja kõik mis on suus võõras, paneb öökima. Sondi olen 2 korda pidanud kannatama ja sain hakkama.
Ühe korra neelatad ja kaamera lükatakse alla. Ma sain ise ekraanilt vaadata, mida nad näevad ja see natuke aitas kogu sellele muule jubedusele kaasa. Rõve oli, aga samas täiega huvitav 😂
Seda lõbu mul paraku olema ei saa, kui narkoosi all olen 😄
Oleks siis midagi läbi pisarate ja öökimise näinud, oleksin ka vaadanud 🙂 Kõige toredam on see, et makku lastakse õhku, pärast oled nagu õhupall. Haiglast välja minnes on nii viisakas krooksuda ja puuksuda ☺️
Tundub max daamilik 😀
Kaks korda teinud ja elus. Kurk tuimestatakse enne korralikult ära. Ebameeldib on see esimene minek kõrist alla. Muu on enam-vähem talutav. Krooksud seal omaette. Kõige hullem on see, kui tuleb proov võtta. See oli ebameeldiv. Ning asi, millest ei räägita on see, et peale protseduuri, kui tuimestus kaob, on meeletu kurgu/kõri valu, mis võib paar päeva kesta.
Seda on siin paar korda mainitud küll. Can’t wait 😒
Ma olen see õnnelik, kellele neid suht korduvalt tehakse, aga ikka kardan. Seal õige hingamine hästi tähtis. Ja mdea kas sa ikka tahad narkoosis seda, sest mul kunagi tehti seda narkoosis ka ja siis protseduuri käigus kriibiti kurk nii jõhkralt ära, et vähemalt nädal oli sitaks valus ja hääl ära, nii et see paar minutit piina kannatada tundub veits parem vist 😔😩😩
See on kõige hullem asi mida ma elus teinud olen. Ja mulle pandi väidetavalt veel mingi peenem, laste oma vms. Mul on ka meeletult kerge okserefleks tulema. Lõpuks arst lõpetas pulli ära, sest ma nii meeletult öökisin, et ta vist arvas, et annan otsad. Päriselt ka, see on kohutav.
Mh krt… 😏
Oh jah, tahaks tõesti lohutada ja öelda, et pole nii hull keskit see protseduur, aga no ausalt, peale seda kui ma ühe korra selle läbi tegin (õnneks ma eelnevalt ei uurinud väga, mismoodi see jama käib), vandusin endale, et NEVER AGAIN! Põhimõtteliselt pandigi hammaste vahele mingi huulik, mis takistas mul hambaid kokku löömast ja siis suruti see sinu poolt juba mainitud 3-meetrine voolik kõrist alla kõigi maailma gag-reflekside saatel. Arst veel ise kõrval targutas, et ära sa nüüd jumala eest hambaid kokku pane, see on väga kallis masin. Nagu ma oleks saanudki, kui mul mingi klamber suud laiali hoiab nagu karulõks. Ei ole tore see protseduur, EI OLE TORE. Aga no good luck! 🙂
Ei no aitüma! 😄
Mul õnnestus ka gastroblablas käia umbes kaks aastat tagasi. Oli ebameeldiv, aga ei midagi, mida kartma peaks. Esimene neelamine on ebameeldiv, aga muidu täiesti talutav. Okserefleks tuli ka ainult alguses, sest noh, hiljem sa juba lihtsalt lepid sellega. Ma keskendusin ühele punktile ja lihtsalt hingasin, mõtlesin täiesti muid mõtteid. Ma ütleks, et külm lumi krae vahel on hullem 😅
Käisin tegemas mingi 6a tagasi ja mul on SIIANI meeles see tunne, kui arst seda toru maos keerutas. Oksele ei hakanud, aga öökisin kogu aja ja pisarad voolasid. Ma enne sünnitan järjest 10x, kui seda rõvedust uuesti teen 🥴😀
Kui rasedus mind praegu aitaks, siis ausalt kaaluksin kuskilt selle hankimist 😂
Minu nipid. Guugeldasin välja kõige parema tegija ja panin aja protseduurile tema juurde. Kartsin ka meeletult.
Kuulasin täpselt juhiseid, mis mulle anti. Viisin ennast nagu mingisugusesse transsi, vahtisin kogu aja mingit lauajalga ja keskendusin sellele 🙂
Öökisin jah ja oli ebamugav, aga üritasin AINULT ja AINULT vaadata seda lauajalga, sellele keskenduda ja hingata õiges rütmis. Kestis mingi paar mintsa ja oligi läbi.
Olin väga rõõmus ja rahul, et sai tehtud ning lippasin kohvikusse sööma 🙂 Kõik on võimalik, kui ise keskendud ja sunnid end rahulikuks.
Ma kavatsen keskenduda narkoosis olemisele. Loodan, et sellest on vähemalt sama palju abi kui sul lauajalast, hahha 😄
Sai ~10 aastat tagasi käidud, sest alatasa iiveldas jne. KOHUTAV protseduur ja mul on üsna kõrge taluvusepiir igasugu protseduuridega. Tulemuseks öeldi, et kerge põletik maos ja söö vähem happelisi toite 🥴 Ma paaniliselt kardan hambaarste ja pigem laseks endal hambal närvi suretada kui veelkord seda sondi neelaks. Tean, et polnud absull abi, aga see on tõesti vastik.
Olen teinud 2x, oli rõve, kuid jäin ellu🤣🤣🤣
Plaanin sama. St ellu jääda, mitte seda 2x teha.
Käisin paar aastat tagasi, kõige hullem kogemus, tõmbasin esimene kord välja, kuna öökimine nii tugev, vabandasin, pärast mitu päeva oli kurk valus. Kui uuesti panid mulle selle toru kurku öökisin ikka väga kõvasti kõik see aeg, pisarad ainult voolasid ja seda biopsia proovi kui võtavad, siis tunned nagu keegi näpistaks sind, väga ebamugav. Soovitan puhta pluusi kaasa võtta, kuna mul oli pluus kõik seda ila poole kõhuni täis. Sain 3 diagnoosi kokku, pidin 4kuud antibiootikume võtma, algul 3tab 3×päevas mõni nd, siis vastavalt kuuri lõpuni. Mul sama, et ei kannata kui hambahari liiga kurgu ligi, hakkan ka öökima. Mind saadeti oksendamise pärast uuringutele, mis algas mul köhimisest lisaks ebameeldivad lõhnad ja toiduained. Nüüd kõige hullem, et kuu tagasi hakkas sama jant pihta, ei julge perearstile helistadagi. Näiteks eile õhtul sõin mingi 4 mini kiievi kotletti ja jõin vett ning cr 2min hiljem hakkasin köhima ja öökima lõpuks tuli kõik söök välja nagu mingi buliimik🤦♀️
Loodan, et sul kergem see teekond
Su kaebused tunduvad väga erinevad ja biopsiat mult ka ei võeta, nii et ehk läheb mul kergemini. Sry 😬
Ebamugav, aga teed ära vabalt. Googelda koloskoopia kohta ja sa tänad taevast gastroskoopia eest 😀
Hei, mina käisin eelmise aasta oktoobris mao uuringul. Esimene mõte oli, et fuck võtke välja see jura, aga siis hakkasin rahulikult hingama ja polnudki hull, vaid pisarad jooksid ning 2 päeva oli kurk valus.
See rahulikult hingamise osa hakkab siin vaikselt läbivaks teemaks saama. Samas ka sünnitusel oli, aga seda pole seal teostada üldse nii lihtne kui kõlab 😄😄
See on raudselt lebom kui viimane aasta Sinu elus!
Gastroskoopiaga olekski hea aeg keerata uus lehekülg Su “fitness is my passion” (sry, naeran siiamaani) elustiilile.
Luba endale, et peale protseduuri ostad uue kleidi vms.
Eeee oluliselt lihtsam oleks…lihtsalt uus kleit osta, miks ma selleks enne kannatama pean 😂 Aga ok jaa I get it…
Ma käisin ka. Kahjuks ei saa mitte midagi positiivset öelda. Tuleb lihtsalt üle elada ja rahulikuks jääda. Mul arst muidugi oli geniaalse jutuga ja ütles: “No, mis on nüüd? See ei ole ju nii hull!” Tahtsin karjuda, et kas ta kunagi ise on selle läbi teinud. Kabinetist tulin välja silmavalged punased. Never ever tagasi rohkem ei lähe.
Sorry, aga siin ei ole häid näpunäiteid.
😕
Olen käinud neli korda (kus mu medal on?! 🙃) ja tegelikult pole midagi nii hull, kõik oleneb kuidas ise seal käituda. Esimene kord olin max paanikas ja ei suutnud paigal püsida, siis õde tuli ja silitas mu pead ja oli max nunnu ja see aitas täiega, sest ta rääkis kuidas hingata jne. Teine kord läksin juba sellise suhtumisega, et olen täiega kõva mutt ja ja saan hakkama ja kae nalja, jäin ellu ja kõvasti positiivsem kogemus. Ja kolmas ja neljas kord olid ka ok, lihtsalt mida rahulikum oled ja keskendud ainult rahulikult hingamisele, siis pole üldse hull, sest ajaliselt kestab ju tegelt vähe. Kuigi viimased kolm korda on tänu keskendunud hingamisele olnud ok, siis see ei tähenda, et ma poleks kõik neli korda sealt kabinetist tulles lahinal nutma hakanud ja värisenud, sest veits selline tunne on, nagu keegi kasutas mind just täiega ära ja mingi räige trauma saanud 😂 aga tegelt jääd ellu, sest isegi minusugune põdeja on kõik korrad ellu jäänud
Lohutab, aga samas ei lohuta üldse 😄
Käisin ja noo ebameeldiv muidugi, aga hingerahu, mis ma sain, kaalus kõik üle. Hästi oluline ongi rahulikuks jääda. Lisaks, see kõik käib nii kiiresti. Minul oli just kõige ebameeldivam siis, kui nad mingit gaasi (?) Sisse lasid, et paremini ringi vaadata. Siis ajas korralikult iiveldama ja noo silmad olid ikka täiesti märjad. Aga kui vaja oleks uuesti teha, siis vabalt teeksin. Minule on olulisem kindlustunne, et kõik on korras.
Siinseid kommentaare lugedes kaldub suur osa minust sellele poole, et oluliselt lihtsam oleks teadmatusse jääda 😀
Ma olen korra käinud mõõka neelamas, mul olid pidevad kõhuvalud ning siis otsustas raviarst, et teostatakse endoskoopia ja UH. Öö enne nägin pm unes, kuidas keegi üritab voodilinu rulli keerata ja mulle kurku lükata 😆 Järgmine päev oligi endoskoopia, mingi võru pannakse hammaste vahele ja pead lebama vasakul küljel. Korra sattusin paanikasse, sest ei osanud hingata nagu vaja, siis õde õpetas ning olukord läks minu jaoks paremaks. Silmist oli küll vesi väljas, kuid tegelikult see mõõga neelamine käis nii ruttu, et ma ise ei saanud aru, et juba maos ning teine hetk oli juba väljas. Aga ma ise olen arvamusel, et pigem talun neid ebameeldivusi kui vaja, sest ei taha hiljem mingite hullemate tagajärgedega silmitsi seisata. Õpin õeks ka ning olen püüdnud julgustada sama mõttega patsiente, et korra ebameeldiv, aga saan teada, kas ja mis viga ning kui on teatud muutusi, siis varakult avastada. Isa ikka ütles, et kui tunned, et on raske siis mõtle, et kellelgi kuskil võib veel hullem olla, nii ma mõtlen kui pean mõnikord elus ebameeldivustega silmitsi seisma.
Eks ma laias laastus nõustun, muidu ju sinna ei läheks. Aga kujutan lihtsalt ette, kui raske on seal silmini voolikut täis topituna jube blissful olla, muud midagi…
Kusjuures mina käinud kaks korda. Mulle tehti tuimestusega ja tegelt polnud nii jube kui lugedes, peaasi et mõtted mujal. Mul aitas rahulikult sisse-välja hingamine 😊 Nii et käi ära ja süda rahul!
Ma selle südamerahu peale väga ei looda, aga eks tuleb ära käia jah 😒
Olen käinud ja kõige hullem ei olnud. Kindlasti lohutas see, et kõrvalkabinet oli kolonoskoopia tarbeks ja seal ma parasjagu olema ei pidanud 😂
Mul küll suust kaamerat sisse ei topitud, aga topiti teiselt poolt 😁 Ausalt öeldes ei teagi, kumb oleks “meeldivam” nendest kahest valikust. Kuna mul ka okserefleks väga kiire tulema, siis ilmselt minu jaoks oleks see kaamera kurku variant hullem, kuigi teisest otsast sisenemisega okserefleksi ei järgnenud, siis ebamugav ikka, et midagi sellist tegema pidi. Kuigi selle protseduuri juures köige ebameeldivam oli ilmselt see, et eelneval päeval pidin 3l köhulahtistajaga lahustatud vett ära jooma, kuna kangemaid ja töhusamaid variante raseduse töttu manustada ei saanud, ja ausöna see lahtistiga segatud vesi oli köige rövedam üldse, mida elus joonud olen ja jube raske oli seda endal alla suruda.
Kaks korda seda pidanud tegema ja oijah hullemat asja elus pole, seegi hea, et see kestab niii natukest aega 😁 Öökisin oma aja seal ära ja tehtud, neelata ma küll midagi ei suutnud, püüdsin ellu jääda 🤷🏻♀️ Nii et eduuuu 😀
Edu läheb päris kindlasti tarvis…
Mina tegin umbes 10 aastat tagasi ja minu jaoks polnud toru kõhtu viimine kõige hullem vaid just see kui sa lamad ja tunned kuidas mingi sibitoru sul kõhus ringi tiirutab.. edu 😅 Kui tuhanded sellega hakkama saavad, saad sina ka 💪
Ma käsin Jõgeval mõned aastad tagasi ja jätsin pooleli. Suruti lamama, midagi ei räägitud, mingi värk topiti suhu, nööriga ümber pea ja hakkas arst suruma. Midagi ma ei neelanud, lihtsalt nats aja pärast tõmbasin end istuli ja selle jubeduse välja. 2 päeva oli kõri valus… Sain sõimata jne. Uuesti käisin Tartus ja suhtumine oli ikka täesti teine, nii hea õde oli seal, kes rahustas kui vaja oli. Kõrituimestust palusin ja see aitas väga palju veel juurde. Nii, et on vahet küll kus teha. Paar korda kõõksusin ka aga jh õde aitas jälle zennnniks saada ja sain selle rõveduse tehtud. Uhh…..
Eks see vist oleneb arstist väga palju jah. Osad on nii vihased, et suudavad suvalisest protseduurist ka mingi õudusunenäo teha…
Esimene kord oli kahjuks väga ebameeldiv, pärast oli nägu ja kael väikeseid verevalumi täpikesi täis, sest ma ei suutnud selle ajal normaalselt hingata ja muudkui öökisin ja poolenisti lämbusin. Seega kahjuks midagi julgustavat soovitada pole. 2x uuesti kontrolli minnes palusin tuimestuse laadset asja, aga see minu arust paremaks ei teinud. Aga õnneks siiski oli 2x natukene parem, aga ei midagi meeldivat. Soovin edu, katsu rahulikult paigal olla ja hingata 😉
Pole küll päris sama asi, aga korra käinud bronhoskoopias. Seal aeti ka toru sisse. Eelnevalt pidin 10 minutit mingit “piipu” sisse tõmbama, mis nagu tuimestas. Mäletan ainult seda, et praktikant torkis mu veene, ei saanud kanüüli sisse ja et korraks aind ajas öökima. Kartsin hullemat, kuna hommikuti hambapesu ajal päris oksendan, kui hambahari keele pihta läheb. Õhtuks lõi ka üle 38 palaviku, aga see pidi sellise protsesuuri juures loomulik olema.
Pea püsti, saad hakkama! 😉
Olen 2 korda käinud. Kui uuesti pean minema, siis ainult narkoosiga. No on jube asi 🤦🏼♀️ Ja no seal tundub see aeg veel eriti aeglaselt minema, kui see toru seal kôris on. Viimasel korral öökisin kogu aja, nii et EDU!!!
Eks kõik inimesed pärast seda uuringut ellu jäänud, kust muidu need jutud. Pole mõttet ette muretseda, küll kohapeal aru saad, mis elus elatav mis mitte.
Aga mis elu see on… 🥲
Käisin just eelmisel nädalal. Tõsi – pole kuigi meeldiv ning okserefleks on minulgi väga kergesti tekkima, aga ausalt üle elatav protseduur. Kestis vast paar minutit kokku ning see aeg läheb väga ruttu.
Lastakse kurku nö tuimestavat spreid, et väheke meeldivamaks seda kõike muuta.
Vähemasti saab ruttu tõsise mure korral tegutsema hakata ning mina läheks uuesti kui väga tarvis.
Muretsesin kindlasti rohkem kui asi väärt oli.
Oi kuidas ma loodan sellele, et muretsen rohkem kui asi väärt on. Vastupidi oleks ikka väga nadi…
Ma käisin siis, kui olin 16. Ehk siis 12 aastat tagasi. Räme oli küll, soovitan meiki mitte kanda, aga näe, 12 a hiljem veel elan 😃😃😃
Olen käinud vist juba lausa 5 korral. On tehtud nii tuimestusega kurku kui ka ilma… Elus enam kurku tuimestada ei lase, sest sa ei taju ja ei kontrolli oma neelamist, mis on sellel protseduuril sama oluline kui hingamine. Protseduur ilmselgelt pole tore, aga jääd ellu 😉 Kui tükki ei võeta, siis võtab protseduur aega mõned minutid. Ripsmeid enam enne protseduuri ei värvi, sest pisarad voolavad tahtmatult ja pärast pandana mööda kliinikut jalutada pole tore. On hullemaid protseduure. Edu igaljuhul!
Minu perearst tahtis mind ka korra gastroblablasse saata. Aga see tundus nii jube, et suurest hirmust kadusid kaebused 😂
Ma nüüd ei tea, kui mõistlik see lahendus on, aga omamoodi life hack vast seegi 😂
Käisin 8a tagasi, et teada saada mul on eluaegne reflux ja ülisapine magu 😀 kusjuures seda reflux asja oleks ema mulle ka võinud öelda, aga tal ei tulnud meelde 🤦♀️ aga.. gastroskoopia on rõve, ei hakka valetama. Samas elasin ilusti üle peale kerget paanikahoogu. Õnneks oli hammaste vahel plastikust julla, et nende kaamerat katki ei saaks hammustada, ilmselt oleksingi seda teinud muidu reflexist 😄 aga arst seletas ilusti, et hinga, siis on kergem, peale paanikahoogu hakkasin hingama ja oli kergem küll, aga no ikka päris rõve oli. Samas vajalik ja narkoos pole ka teab mis hea kehale. Ma saanud narkoosidest korralikud mäluhäired, ala sõna “vaip” läks meelest nt vms 😀
Tead arvestades kui palju pidevalt mu vaipade kohta küsimusi küsitakse, siis väike mälukaotus selle koha pealt ei teeks mulle isegi väga tüli 😀 😀
Olen samuti käinud ja tõesti, ei ole maailma meeldivaim protseduur aga valus ei olnud, sest enne nad tuimestavad veidi kurku. Mind aitas see, et aega oli piisavalt ja nad tegutsesid täpselt nii nagu mulle oli parem. Nad liigutavad toru ainult siis, kui sa neelad – mis tõesti on raskendatud, kui sul on toru kurgus, aga kindlasti tehtav. Ja no ekraanilt paistis magu nagu väike roosa pilveke, nii et kokkuvõttes lahe kogemus, mida muidugi enam kordama ei läheks.
Lohutan! See protseduur kestab üsna vähest aega, kuid jah on ikka ebameeldiv, kuid kui annan sulle võrdluse mis omal nahal läbi tehtud, siis kopsust koeproovi võtmine veel hullem ja valus ka. See pm sama asi ainult selle valemiga, et lämbumine+oksereflex lisaks. Kui oleks valida, siis see, millele lähed sina, on köki-möki. Täna jumalat 😉
Tead ma ei teagi. Loen siin erinevate inimeste kogemusi ja osadel polnud üldse nii väga köki-möki. Aga ega siin muud peale jumala peale lootmise vist teha ei saa jah 😀
Oh, olen käinud, näinud ja teinud. Rohkem ei taha. Sellest korrast on, ma arvan, et mingine 14-15 aastat tagasi, kuid seda ei saa unustada. Räägiti kõik ära, mis ja kuidas, no ok, teeme ära. Olen mina siis seal külili “laual”, nii kui naisarst seda toru lükkama hakkasin, tõmbasin oma kätega kõik suust välja, sest nii räige okse refleks tuli. Peale seda jooksis teisest toa nurgast meesarst, kes hoidis mind terve prodsetuuri aja kinni.
Ei muud kui, edu Sulle, Mallukas. Saad hakkama 😅
Pean nõustuma – ei ole tegemist mingi laheda protseduuriga (võid võrrelda näiteks koloskoopiaga, kui soovid midagi veel rõvedamat), aga täiesti üleelatav. Esimene kord on kõige hullem 🙂 Mul vähemalt oli nii.
Kõige olulisem on MITTE HÄÄLT teha, sest no häälepaeltele see toru ei meeldi. Teiseks, rahulik hingamine aitab!
Paanitseda pole mõtet, see ei muuda protseduuri meeldivamaks, ausalt ka.
Aga suure tõenäosusega saad õige ravi ja oma vaevustest lahti, mis peaks olema ju piisav “autasu” selle protseduuri eest 🙂
ma sain teise variandi samast uuringust, et meetrite viisi toru lükatakse samamoodi sisse aga teisest otsast. Eesti on üks väheseid riike kus seda tehakse ilma narkoosita, ikka meeldib meie riigil meile sõna otseses mõttes sina keerata 😂. Ausalt sellest jäi ikka korralik trauma siiamaani, igasugune väärikus ja pepu/sisikonna süütus läks 😂😂ma pigem võtaks vist järgmine kord suukaudse variandi. Mindl kahjuks ootab neid protseduure veel ees elu jooksul rohkem kui üks ilmselt 🥲
Ca 5a tagasi käidud PERH-is. Kui on kogenud arst, siis see on täiesti ok asi, üldse polnud valus (ebamugav ehk ja korraks oli korraline öök), tõesti kestis 5-10 minutit ja pärast mingeid kahjustusi ka polnud. Tõusin laualt püsti ja läksin autosse ja sõitsin koju. Loen neid kommentaare ja mõtlen, et huvitav kuidas sellised õuduslood siia kokku kirjutatud.
See oleneb nii palju arstist, kes protseduuri teeb. PERH-is oli minul kõik hästi. Teine kord tehti Merimetsas ja see oli jubeduse tipp.
Väga ebameeldiv kogemus oli. Ma tohutult kartsin ka muidugi ja no kui eelnevalt ukse taga oodates veel kuuled teise patsiendi õõvastavaid krookseid ja korinaid …oh õudu. Minu jaoks oli kõige rõvedam see trossi välja tõmbamine . Käisin veel üks päev ennem oma sünnipäeva ja pärast kõik seest valutas ja lõpetsin emos. Mingi põletik lõi välja. Enam väga ei kipuks sinna tagasi 🤮
Ma sain teise variandi samast uuringust, et meetrite viisi toru lükatakse samamoodi sisse, aga teisest otsast. Eesti on üks väheseid riike, kus seda ilma narkoosita tehakse, ikka meeldib meie riigil meile sõna otseses mõttes *sinna* keerata 😂 Ausalt sellest jäi ikka korralik trauma siiamaani, igasugune väärikus ja pepu/sisikonna süütus läks 😂😂 Ma pigem võtaks vist järgmine kord suukaudse variandi. Mind kahjuks ootab neid protseduure veel ees elu jooksul rohkem kui üks ilmselt 🥲
Aii, ei kadesta sind üldse… 🥲
Ma käisin umbes 2 kuud tagasi. No ütleme nii, et algul nagu polnud väga hull ja nad said selle mulle ilusti sisse aga siiiis… Uhh, mul tuli totaalne paanika, et ma lämbun. Mul reaalselt käsi tõusis korduvalt, et see juhe kogu kupatusega ja suure hooga maost välja tõmmata. A megalt surusin seda maha ja hingeldasin nagu segane seal. Arst oli suht hädas, et mida ma hingeldan, et ta ei näe ju niii. Pffft ei näe ei näe… Ma ei saaa õhku elamiseks ja tema ei näe 😂
Millal hingamine enne olulisem on olnud kui nägemine, nimeta üks kord.
Hei Mallukas!Mäletan kui mina pidin sellega paaraastat tagasi silmitsi seisma 🙂 Sõbrad ja tuttavad kõik ühestsuust hõiskasid,et Tairi see köömes mis pelgad 😀 Nojah kui köömes,siis miks peaksin põdema,egas ma kehvem pole kui mu tuttavad ja sõbrad 😀 Sorry,aga see oli esimene ja viimane kord kui mind seda uuesti tegema sunnitakse 😀 Ma ei taha sind hirmutada 😀 sul võib kergemini minna 😀 Aga see oli lihtsalt kohutav…see sõna kah tegelt pole päris õige 😀 arstil oli minust lihtsalt nii kahju,et ta ei suutnud muud öelda kui ainult sa oled tubli,kannata veel natukene jne jne 😀 kuna ma olen astma haige,siis see minuarust oli hullem kui ma ei oleks…mul oli lihtsalt selline tunne et nüüd küll annan otsad…ma ei oskagi kirjeldada mis minuga toimus 😀 lõpuks kui ma sealt välja sain ja auto juurde läksin kus poja ootas mind,et koju mind viia,siis esimene asi kui ta mind nägi ta võpatas ja karjus mis sinuga tehti 😀 ütlesin naljatades mis muud ikka tehti kui läbi peksti 😀 poja vaatas mind nagu oleks esimestkorda mind näinud :D…pani autole hääled sisse ja viis mind koju 😀 mõtlesin kodus et peaks miskit jooma kuna kurk oli vastikult valus …kuna kraanikausi ees on mul ka peegel,siis minnes sinna et vett võtta,oleksin ma kreepsud saanud 😀 …mu mõlema silma alused olid poti sinised 😀 loomulikult sain ma teada miks see nõnna on 😀 ja tagantjärgi mõeldes ütlesin oma pojale õiged sõnad kui ta küsis mis sinuga tehti 😀 olen kuulnud siiani veel,et mõnedel ole miskit juhtunud egas arugi saanud et neile suukaudu jubedusi sisse kästakse neelata 😀 aga ausõna mina seda enam katsetama ei lähe 😀 kurk oli mul peale seda 2 nädalat valus ja sinikad silma all kadusid täielikult alles kuu ajaga 😀 ma nüüd ei tea kas ma tunnen sulle kaasa kulla Mallukas või siis iseendale,et seda meenutama pidin 😀 Aga ikka parimat sulle sinna 🙂
Mõõga neelamine on kõige rõvedam protseduur mida ma olen üle elanud. Protseduuri ajal arst röökis, et HINGA HINGA. Pärast seletas, et kiirelt hingates ei puutu kurgunibu nii tihti toruga kokku ja oksereflekt ei ole nii intensiivne. Elad üle.
Eeeee heheheheee *lahkub planeedilt Maa*
Mis need sümptomid siis olid, et sind sinna saadeti?
Käisin ka kunagi 10+ aastat tagasi. Kestab lühikest aega ja minu arust pole ka selline uuring, mida enam kunagi teha ei tahaks. Eks ta rõve on, aga mitte midagi hullu. Sisikonda sa välja ropsida ei saa, kuna sul pole midagi ropsida, kuna enne ju süüa ja juua ei tohi. Raske oleks muidugi ropsida ka, kui toru maos on. You can do it 😁
Tead ma ei hakka siin üksikasjalikult välja tooma, sest ma ei viitsi neid sadu diagnoose pärast lugeda. Self diagnosimist ma võin guugeldades endale ise ka teha, mingit tolku sellest kahjuks ei ole 😀 Aga eks me näe, kas ma can do it 😀
Ma käisin mingi 9-10 aastat tagasi seda tegemas. Olin suht noor sel ajal ja ka guugeldasin igast õudus lugusid. Pmst mu vanaisa viis mind sinna nii et ma nutsin terve tee. Ei olnud niiiiii hull kui ma arvasin, elasin üle. Aga tõesti, hingamine on tähtis, sellest ma sain aru alles lõpus 😀 Midagi meeldivat ei ole, aga üle elatav, saab kiirelt läbi ka.
Näpunäiteid pole, aga ellu jääd ja saad oma 30 päeva challensi lôpuni teha 😀 Ma ei hakka midagi juurde rääkima, ilmselt oled juba niigi palju ette uurinud 😅 Ma ônneks seda ei teinud. Kui vaja, siis teeksin uuesti läbi selle, vabatahtlikult ilmselgelt mitte 🙂 Aga uuring on vajalik ning käi ikka kenasti ära seal.
No eks ma käin jah läbi häda, kus ma pääsen…
Olen käinud gastroskoopias ca 4-5 korda. Tõepoolest, midagi nii hullu seal pole nagu igas foorumis enamjaolt kirjeldatud on. Jah, meeldiv protseduur ei ole, aga midagi väga hullu ka mitte. Selle öökimisega natuke paha tunne on, et arsti ette sinna õõkima peab minema, aga kui ei jää muud üle siis tuleb ära teha. Surema ei hakka, pole isegi ligilähedale sellele 😅
Edu ja pea vastu!
Diagnoosiks olen saanud sealt diafragma song, krooniline gastriit, refluks ning samuti maohaavandid on ette tulnud.
Su magu on ikka elu elanud, hahha 😀 Aga ei see väike meetilk siin tõrvapotis kahjuks väga ei lohuta, sry 😀
Käisin ka hilja aegu, ja ei taha enam kunagi tagasi. Esialgu ei tundunud miskit hullu, kuniks tundsin kui mingi toru mul kurgust alla aetakse. Täis ei oksendanud, aga okse refelks oli korralik. Pea peab paigal olema, aga mina, kes miskipärast kõike kõige hullemini põen ja enamasti asja eest, ei suutnud isegi oma pead paigal hoida 😅😅 Arstid siis hoidsid ise.
Silmad olid korralikult märjad ja peale seda oli veel veidikest aega kurgus ebamugav tunne. Eks tuleb minna, kui vaja, aga pole asi, mida oodata 😄😄
Kena küll…
Teinud 2 korda, viimati paar kuud tagasi. Kõige ebameelidavm on see osa kui pead nö “neelama”, et toru saaks edasi kõhtu liikuda. Oluline on rahulikult hingata. Protseduuri tehakse külili, see minu arust kuidagi aitab seda okserefleksi leevendada.
Mina olen sellel protseduuril käinud. Netist lugesin eelnevalt igasuguseid õudusjutte ka loomulikult. Protseduur ise tegelikult ei olnud midagi erilist. Sind pannakse voodisse külili, seejärel arst lükkab toru kurku (mingi tuimestiga) ja õde hoiab sind kinni (esmane reaktsioon on rapsida) ja juhendab ja rahustab (mulle tegi isegi pai). Selle protseduuri juures tuleb üritada rahu säilitada ja süveneda hingamisele. Ma tabasin selle ära, et kui hakkad hingama nö õigesti oli see protseduur oluliselt lihtsam. Kestis teine ka suht lühikest aega. Samas kindlasti on inimesed erinevad ja nii ka kogemused. Tol hetkel minujaoks tundus netis loetu ülepaanitsemisena st see polnud nii hull. Ma kardan sünnitust rohkem ja tahaks seda narkoosiga 😀
Ah, ma ausalt pigem sünnitaks, selle kohta tean vähemalt, et ei panda midagi kurku 😀
Sorry, ei saa midagi iluaat öelda,ma lihtsalt ropsisin. Ja nad lihtsalt lükkasid seda aina sügavamale. Ütlesid, et nad harjunud juba selle oksega kui vabandasin ette ja taha.
Miks selline õudne asi narkoosita olema peab??? 😀
Polnud üldse hull see protseduur, vastik ikka sessuhtes aga on hullemaid asju. Korraks on vastik, kurk jäi ka mõneks ajaks valusaks aga üldiselt protseduur oli kiire ja ära ei surnud. Mul on ka okserefleks ülikiire tulema ja korraks oli sealgi tunne, et ou ma hakkan oksele aga hakkama sain ja siiani elus.
Kui on head arstid, siis nad selgitavad ja rahustavad, nii et põdeda pole mõtet.
Võib-olla mõtet ei ole, aga no põen kuradi kahte lehte enivei :S
Hahaaa ma olen ka pidanud seda ühe korra tegema 😂 ma ei hakka ilustama, see oli suht hirmus, aga selle näpunäite võin küll jagada, mida arstid ei maininud. Et kõige rõvedam hetk on see kui see toru kõrist alla läheb, siis on 2 sekki sihuke tunne et mismoodi teised seda teevad.. nagu lämbuks ja keegi tahab sind pooleks lõigata kõri kaudu (hahaa sorry aga see oli sihuke tunne), aga kui see hetk on ületatud, siis edasine on lihtsam .. seega kui ma oleks seda ette teadnud, oleks kogu protsess lihtsam olnud kindlasti.
Aga ma 2 korda tirisin selle toru kõrist välja suure ehmatusega et omg ma ei suuda ja hakkasin paaniliselt nutma. Ma olen parim patsient maailmas hahaa. Ma vist ehmatasin need 2 noort arsti täiega ära oma paanikaga. Aga siis ma lõpuks sain aru et mis mul üle jääb ja siis kõõksudes vaatasin tuimalt ühte punkti, hingasin rahulikult ja ma ei tea mismoodi ma selle zeni üles leidsin, aga leidsin.
Kui see maos juba ringi tuterdas, siis see ei olnud valus ega ebamugav, lihtsalt omapärane. Ja kommentaarid taustaks, nii “nüüd lähme vaatame magu siit, ooo väga ilus jaa, kõik on väga kena. Okei vaatame sinna edasi mis iganes organit, oo superilus organ, superilus!” Siis kohe enesetunne kasvas et küll mul on ilusad organid seespoolt 🤣
Aga jah, kuna sa süüa ja juua ei tohi enne, siis ei ole võimalik midagi oksendada, aga okserefleks korra tuleb kindlasti. Aga jäta siis meelde, et ainult 2 sekki on algul hirmus. See on lihtsam kui teadmine et paar minti. 💛
Ma ei saa sellega hakkama :((((
Mina neelasin ja öökisin, öökisin ja neelasin. Terve aeg pisarad jooksid sellest öökimisest. Väga rõve kogemus. Kõige hullem ongi alguse ebamugavus, kui õhku lasevad makku, et uurida. Ilus ja mugav see protseduur pole, aga 99,9% tõenäosusega jääd elama!
Mina olen selle läbi teinud…ei taha enam never seda läbi teha. Tuimestavad küll kurgu ära, aga mul ka hästi tugev okserefleks ja öökisin mingi hetk nii hullusti, et ei saanud hingamist tagasi rahulikuks ja läksin täitsa paanikasse. Aga mul on palju tuttavaid ümberringi, kes on ka käinud ja ütlevad, et kannatab ära ja polnud nii hullu midagi…
Aga mis vaevused sul on, et seda tehakse? Maovalud, kõrvetised?
Tead ma ei hakka siin üksikasjalikult välja tooma, sest ma ei viitsi neid sadu diagnoose pärast lugeda. Self diagnosimist ma võin guugeldades endale ise ka teha, mingit tolku sellest kahjuks ei ole 😀
Olen ka käinud ja enam vaga vabatahtlikult ei laheks. Oksendasin ja nutsin terve selle loputuna nainud aja samal ajal meeter voolikut maos. Parast kurk valutas mitu paeva ja neelata ei saanud.
:S
Jube vastik on ta tõesti, korra läbi teinud selle.. Ainuke asi mis aitab on tõesti korrektne hingamine suu kaudu, kindlasti juhendatakse ka terve protseduuri ajal. Õnneks saab ruttu läbi, kuigi ise seal laua peal olles oleks see 5 minutit nagu terve igavik 😀
Sain ühe toru kurgust alla ja teise toru samal ajal taguotsast sisse. Õnneks narkoosi all ja midagi häda polnud. Ärkvel olles tundub jube seda teha
Ma võiks narkoosi all ka midagi igast august sisse saada 😀
Mul see tagumine versioon tehtud ilma narkoosita, enne neelaks toru ja sünnitaks uuesti, ausalt! Miks küll sünnitamine tundub käkitegu ülejäänud teiste meditsiiniliste protseduuride juures😄?!
Kai
Kas tohib uurida, et kes ja kus Sulle neid kahte narkoosis tegi?
Otsin endajaoks sama lahendust aga kui läheksin tasulisele siis tahaksin ka kindel olla, et nad on nōus tegema!
Noh jah, ma võin öelda et see protseduur tundub meeldivam kui 3 meetrit sondi teisest otsast sisse suditakse ja veel õhku ka täis lastakse. Minuga juhtus see 2016 ja üllataval kombel elan veel 😄 Ma usun, et Sina jääd ka elama 😊
Minul see õudne protseduur aastaid tagasi ka tehtud ja ellu jäänud, ei saa seda kahjuks sulle kuidagi meeldivamaks valetada, aga kui vaja oleks siis teeksin uuesti. Küll aga tehti minu abikaasal see just detsembris ning pärast protseduuri sain teada, et talle ei lastud enne protseduuri kurku valuvaigistit / tuimestust ehk tehti väga robustselt ära. Minule aastaid tagasi lasti kurku pihustiga tuimestit ja ei olnud nii õudne (alguses öögid kui pannakse aga kui juba see kõhus on, siis tuleb hästi rahulikult suu lahti hingata ja okserefleksi ei tohiks tekkida – arst kindlasti kõrval selgitab kuidas peab olema) ehk kindlasti uuri juba enne selle kohta, et seda kindlasti tehakse. Kahjuks enda abikaasale ei osanud enne soovitada, sest selline asi tundub niiii loogiline, aga sind saan sellega loodetavasti aidata 🙂
Mulle on tehtud nii tuimestusega kui ilma ja minu meelest ei olnud absoluutselt mitte mingit vahet. Täpselt sama tunne.
Ma olen gastroskoopias üsna mitu korda käinud. Ei ütleks, et oli väga meeldiv kogemus, sest ka minul tekib okserefleks väga kergesti, aga ometi tehtud ma need sain ja midagi päris ületamatut seal ei ole. Vähemalt Pärnus on õed selle protseduuri juures mega toredad ja toetavad, sest ilmselt saavad aru, et see inimeste jaoks nii sressirohke protseduur ja läheb oluliselt kergemalt, kui inimene suudab ennast natukenegi lõdvaks lasta.
Mina igal juhul olen enda üle uhke, et kõik need korrad olen suutnud selle toru neelamise ära teha, sest nagu ma tean, siis päris paljud ikkagi ei suuda ennast ületada ja on lausa protseduuride kabinetis veel ümber mõelnud ja öelnud, et ikkagi ei suuda.
Sa ei sure ära sellest, ausalt. On suht rõve, aga tegelikult ei kesta see väga kaua.
Mina olen selle õuduse käbi teinud. Tagantjärgi mõeldes no ta on küll mega ebameeldiv, aga on tõesti ka hullemaid asju.
Mina läksin mõttega, et saada mingid spreid suhu, et natukenegi leevendust oleks, kuigi tean, et see pidi hiljem hoopis ebamugavust tekitama. Läksin siis külili sinna lauale ja täitsa unustasin ära selle sprei… Arst pani mingi klambri suhu, kus auk sees, et ma seda voolikut ei hammustaks. Hakkas aga seda toru sisse ajama ja mul tõmbas küll mega paanikasse ja tahtsin ta käest selle vooliku ära tirida, aga siis ta rahustas, et ei tohi, eii… Edasi läks natukene talutavamaks aga koguaeg öögid ja maomahla tuleb sinna neerukaussi, mis suu alla pandud on. Kui toru välja võtab, pole hullu midagi õnneks. Mega ebameeldiv tunne, aga saab hakkama. Pärast oli rõve neelata nagu mingi pulk oleks veel kurgus.
Mul nädala lõpus ka sarnase voolikuga uuring ees, aga hoopis tagant…sooleuuring. 1x on tehtud ja ma nüüd mõtlen, et ma pigem valiksin enne selle, mis sind ees ootab 😀
Soovin edu!
Jeesusmaria…
Ei hakka üldse ilustama – kõige jubedam asi üldse. Mul jäi enne op see tegemata. Ei suutnud. Prooviti küll, aga ajasin sõrad vastu. Arst ütles, et liiga kallis aparaat, et riskida minu toore jõuga 🤣 Ja ma ei kuulaks neid, kes ütlevad, see ok, elad üle 🤦♀️🙉
Noh ma usun, et ju see ikka natuke individuaalne ka on. Päris meeldiv vast nüüd küll mitte kellegi meelest, aga ehk ma olen nende õnnelike seas, kelle meelest päris maailma lõpp ka pole. Kuigi mul seda obv raske uskuda 😀
Mulle tehti seda poolnarkoosis. Olin ärkvel aga suht miskit ei tundnud. Tõmbas uimaseks. Siis oli vähemalt suht inimlik 😀 Mingid krooksud ja kõõksud tulid, aga otseselt ei öökinud seal vähemalt.
Uuri Confidost. Seal tehakse narkoosis. Ehk seal pole pikka järjekorda.
https://www.confido.ee/uuringud-ja-protseduurid/uuringud/endoskoopia/gastroskoopia/
See on ebameeldiv, aga läheb väga kiiresti mööda ning samuti kasutatakse tuimestavat vahendit kurgus. Enne seda pead olema söömata nagu opi puhulgi, seega isegi kui okserefleks tuleb, siis sealt ei tule midagi. Reaalselt tunned väga vähe ja ei saa arugi, lihtsalt ebameeldiv. Soovitan terve aja hingamisele keskenduda ja see kestab vaid 2-3 minutit. Saad hakkama 🙂
See tundub umbes sama skämm jutt nagu esimese sünnituse ajal kuulda, et “keskendu hingamisele” 😀 Näidake mulle keegi, kes seda suudab. Ikka keskendud sellele tundele, et kohe-kohe keskelt pooleks hakkad rebenema (enda meelest) 😀 😀
Ma olen selle 3 korda läbi teind ja kui poleks old õde kõrval, kelle käeluu pm pooleks suruda, ei oleks ilmselt elama jäänud 😀 Aga suck it 🙋♀️😀
Olen käinud. Ütleme nii, et pole just jah midagi mega meeldivat, aga ära ka ei tapa. Kuna eelnevalt oled pikalt tühja kõhuga, ainult vett võib nats juua, siis okset ei tule, küll aga öökimine on täiesti tavaline nähtus. Ebameeldiv tunne on küll, aga tegelikult käib see üsna kiirelt ja ega muudmoodi teada ei saa, mis maos viga on kui ainult sellega. Seal tuleb lihtsalt jääda võimalikult rahulikuks. Arvan, et pole mõtet internetis lugeda igasuguseid asju, see ainult tekitab mõttetut hirmu. Edu! ✌️
Selle mitte lugemisega on nüüd natuke kehvasti jah et too late või nii 😀
Käisin teismelisena. Pole kogemus, mida uuesti läbi tahaks elada. Ainus soovitus on, et ära ripsmeid värvi, kui pärast nagu prost välja ei taha näha.
Hea lifehack 😀
Käisin kuu aega tagasi. Kui hakati tegema ja sisse toppima seda asja, võtsin arsti käest kinni ja lükkasin ta eemale ja hakkasin plaaniliselt nutma. Aga kuna tuli ära teha ja nägid, et ma paanikas, pandi kanüül, siis midagi sisse lasti sinna ja 3 minuti pärast olin ma valmis kõigega. Aga tänu selle kanüüli pärast, ilma mina poleks suutnud seda teha.
Mina julgen öelda, et pole see nii hull midagi. Ebamugav – muidugi, aga üleelatav! Ja ma olen ka kiire öökija. Kui kuulata, mida ja kuidas soovitatakse teha, siis saab asi ruttu läbi ja elu läheb edasi ilma suuremate traumadeta 😛
Väga ebameeldiv protseduur, aga kannatab ära 😀 sama jäme nagu väike sõrm on see toru mis kurgust sisse aetakse, klambrid pannakse sulle suhu et suud kinni ei saa panna. Ebameeldiv tunne tekib siis kui see toru vastu kurgunibu läheb, siis röhitsed ja öögid. Pärast protseduuri on kurk veits hell, nagu külmetanud oleks. Käib kiirelt 😀
Mis põhjusel sulle seda üldse tehakse, mis kaebused on, kõrvetised või magu valutab või täiskõhu tunne vms? Küsin lihtsalt seda sellepärast, et endal olid need sümptomid ja saadeti ka mõõka neelama, tulemus oli et kõik korras. Vaevused aga ei kadunud ja lõpuks käskis perearst mul võtta helico bakteri proovi( võetakse väljaheitest). Selgus, et mul ongi see bakter. Sain antibiotsi ravi peale ja peale seda kadusid ka vaevused.
Hei!
“mis kaebused on, kõrvetised või magu valutab või täiskõhu tunne vms?” – kas Sul olid kõik need sümptomid korraga siis?
Ma neelasin seda toru u 20 aastat tagasi, ja näe elus olen siiani 🙂 Emotsionaalset traumat mulle sellest ei jäänud.
Ma surra ei karda, ma kardan, et ma EI sure 😀
Gastroblabla 🤣 Ei ole käinud seal, aga ilmselt tunneks samamoodi kabuhirmu just selle okserefleksi pärast. Ma ilmselt ootaks seda narkoosiga aega, sest ma ilmselt suudaks end mingitmoodi vigastada seal laual hinge välja öökides 😄
Aga küsiks ikka hala ja mis need kaebused on, sest enda kaebuseid perearstile rääkides, sain vastuseks et see stress, et ma jalutaks ja sööks rohelist ja kirjutas mingid refluksi leevendavad tablad…ja seda 2x. Mingeid uuringuid ei teinud ega suunanud ka kuhugi.
Ma olen aru saanud, et kõik arstid (sh perearstid) lähenevad asjadele vahel väga erinevalt. Mõni võtab põhjalikumalt uurimise ette, teine rehmab käega. Mul õnneks või kahjuks see esimest sorti perearst 😀
Ma olen käinud mitu korda ja ütlen, et esimene kord, teadmatuses millega tegu, oli kõige hullem. See on tõesti äärmiselt ebameeldiv aga täiesti üle elatav, mina näe elan siiani 😀. Okserefleks tekib nii või naa aga kuna lähed söömata-joomata siis ei tule sul sealt miskit. Kurk tehakse ka ainega tuimaks ja protseduur ise kestab väga lühikest aega. Põhiline on ise üritada nii rahulik olla kui võimalik ja rahulikult kogu aja hingata.
*mina enekat plaanimas*
Ma olen käinud gastroskoopias 3 korda. Esimesel korral olin kõigest 15 aastane. Too hetk tuligi välja, et maohaavandid ja kõik sugu muu jura aga see selleks.
Ma ütlen oma kogemusest ja täiesti ausalt, see on vastik aga ei midagi üle elamatut. Eelnevalt süüa ei tohi, nii et välja ei saa midagi öökida. Kestab kõigest mõne minuti ja tunne on ebameeldiv aga pärast ei saa aru, et midagi tehtud oleks.
Ära põe, ei ole nii hullu midagi, kindlasti ei anna sünnitusega v muu sellise valuga võrrelda, sest valu on üsna nulli lähedane, vastikus ja ebamugavus tunne aga paar mintsa elad üle.
Tead ma ei kardagi valu, vaid seda, et oksendan oma sisemuse välja 😀
Sünnitamisega ei võrdleks, aga no meeldiv protseduur ei olnud mitte – minu arust oleks seda inimlik ainult narkoosi all teha. Kaks õde hoidsid mind kinni sel ajal kui suure öökimise ja silmadest purskuvate pisarate saatel arst mulle kastmisvoolikut kurgust alla surus ise samal ajal rõõmsalt ergutades, kui hea neelaja ma olen 🙂
Aga MIKS siis seda ei tehta narkoosiga :D? Krt, ma halan laupäeval Mardile, äkki ta saab mulle althõlma narkoosi smuugeldada 😀
Käisin umbes 1.5aastat tagasi sapikivide tõttu ja esimest korda elus ei lugenud selle kohta midagi. Paar sõbrannat rääkisid kui õudne asi see on ja tuleks teha narkoosiga aga ma olin nagu vana rahu ise. Läksin kohale , enne mind tuli üks vanem proua välja väga ehmunud näoga , kuid ei lasknud end häirida. Läksin sisse , õde natuke rääkis , tuli arst lasi kurku tuimestust 3 korda ja siis ütles nüüd pikali , ole rahulik ja kohe ebameeldiv osa , neela ja siis ütles et kohe kõik ja nii oligi. Põhiline on ise rahulik olla. Ausalt öeldes siis see protseduur oli nii lihtne et ei saagi aru miks sellest õudusjutte räägitakse 🤔
Literally maailma kõige jubedam kogemus tbh. Ma nutsin seal laual ja arst pani, et hinga nüüd 😂 Mul oli terve päev nii sitt olla peale seda. Ei ole jah üldse kõige meeldivam asi, mida teha.
Huvitav, kas ma võiks selle lihtsalt üle lasta ja vaikselt hääbuda ja surra hoopis? 😀
Pole küll päris sama asi, aga korra käinud bronhoskoopias, aga aeti ka toru sisse. Eelnevalt pidin 10 mitutit mingit “piipu” sisse tõmbama, mis nagu tuimestas. Mäletan ainult seda, et praktikant torkis mu veene, ei saanud kanüüli sisse ja et korraks aind ajas öökima. Kartsin hullemat, kuna hommikuti hambapesu ajal päris oksendan, kui hambahari keele pihta läheb. Õhtuks lõi ka üle 38 palaviku, aga see pidi sellise protsesuuri juures loomulik olema.
Pea püsti, saad hakkama! 😉
Bronhoskoopia on ikka taoliste protseduuride tipp, too “mõõganeelamine” on mul läinud suht möödaminnes võrreldes voolikuga hingetorus ja kopsudes. Enne loetakse lahkelt sõnad peale, mida teha ja mida mitte, kui tunned hapnikupuudusest paanikat tekkivat ning pärast toru väljatõmbamist on paar-kolm sekundit pusimist, et oma hingamisrütm uuesti tagasi saada… Ei mingit narkoosi, kõigest pritsitav tuimestus kurku. Üleüldine eksterjöör on selle järel nagu oleks pikema joomatsükli just lõpetanud.
Olen käinud ja see oli ikka parajalt rõve. Ma käisin seal kuskil 3 aastat tagasi ja kui ma praegu selle peale mõtlen, siis hakkab seest kohe keerama ja ajab öökima. Nad lasevad ka mingit tumestavat asja kurku, aga minu meelest see ei muutnud küll väga midagi. Nii, et I feel you ja hoian siis 17ndal pöidlaid, et see kogemus sul väga hull ei oleks 😊
Ma 10/10st ei taha minna 😀
Mis sul siis viga on, et sellist asja tegema pead? 🙁
Vot seda nad välja uurida tahavadki, et mis mul viga on 😀
Olen käinud, lausa mitu korda. On rõve, aga ma kartsin juttude põhjal hullemat. Sünnitamine on hullem 😀
Soovitan väga teadlikult tööd teha, väga tähtis on hingamine. Minul õde juhatas kõrvalt, kui hakkasin paanikasse minema ja õige hingamise unustama. Siis kohe läks kergeks. Ja teine lohutus, mõtle kogu aeg, et see saab kohe läbi. See reaalselt kestab väga väikest aega. Valus ei ole, aga ebameeldiv jah. Edu! Sa saad hakkama!
Mu arst ütles, et see kestab VIIS MINUTIT. See tundub ausalt võimatu ja ma 100% kindel, et suren jalapealt maha 😀
Mina vaatasin arsti taga seina peal olevat paberräti hoidjat ja korrutasin endale, nagu mantrat: ” Hinga, hinga, hinga.” Kui selle korraks unustasin ja neelatasin, siis tuli ka kohe okserefleks. Niiet oluline on mitte neelatada protseduuri ajal. Ainult hinga.