et see vanajumal ka ei halasta

Kuna ma olen aru saanud, et kõik samastuvad siin mu erinevate ihuhädadega, siis õnneks ei pidanudki te kaua ootama, kuni järgmine ennast näole andis. Ehk siis eile oli mul terve päeva kuidagi nõrk olla, iiveldas, süüa ei suutnud suurt midagi. Mingi hetk õhtul hakkasin ma ennast tundma nagu õudusfilmis. Teate küll ju seda kohta, kus keegi istub kuskil pimedas ja siis kuuleb mingit õõvastavalt koletist mörisedes enda poole roomamas? Mul oli sama soundtrack, ainult et see tuli mu enda kõhust.

Mul hakkas juba lõpuks endal ka naljakas, sest need helid olid veits ebamaised, kes mind instas jälgivad, kindlasti kuulsid mu seksikaid storysid sellest. Isegi lapsed panid multika hääletu peale ja võitlesid selle üle, kes saab käia mu kõhtu kuulamas ja mu üle naermas. See oli mu jaoks täpselt üks nendest hetkedest, kus sa juurdled natukene selle üle, et kas laste saamine ei pidanud su ellu rõõmu ja armastust tooma. Mitte kolme väikest inimest, kes naeravad su korina üle, kuni silmad pisaratest märjad. Oh well.

Nagu ma eile instast kuulsin, siis praegu levibki mingisugune kõhuviirus, aga kui ma aus olen, siis minu meelest see “praegu levib kõhuviirus” jutt käib kogu aeg. Niiet ilmselt need kõhuviirused levivadki lihtsalt non stop kogu aeg. Selles suhtes olen vähemalt tänulik, et lastel pole halb olla (sest ma ei suudaks sellega tegeleda) ja ega teoorias võiks mul ka hullem olla. Meenutan siiani seda õudust, kui meil oli kunagi terve perega kuu aja jooksul kaks korda mingi eriti räme variant sellest, kus oksendamisel polnud otsa ega äärt ja lõpuks pidin kiirabi kutsuma, et ellu jääda.

Seekord on tunduvalt parem. Ma lihtsalt korisen, nagu mu sees elaks kaks kaklevat deemonit, midagi süüa ei suuda, sest mõte igast toidust ajab veel rohkem iiveldama ja mega loid on olla. Samas otseselt süda nii paha pole, et üldse elada ei saaks, seega ma kirjeldan ennast praegu kui lödi õnnetusehunnikut, kes ei suuda ennast hästi voodist välja ajada. Õnneks Mari kinnitas mulle armulikult, et ta hoolitses laste hommikusöögi eest: selleks oli kõrrejook, kohuke ja kaks viinerit. Noh, nälga pole veel keegi mulle kurtma tulnud ja imekombel suudavad nad hetkel täitsa rahumeelselt multikaid vaadata, seega ei hakka ma isegi halama.

Ainuke jama on selles, et ma TEAN, et ma peaks midagi sööma, aga no reaalselt ei suuda mõelda ühegi asja peale, mis võimalikult neutraalselt maitseks. Ma nimelt JÄLESTAN oksendamist. See on mu suurim vihavaenlane ja ma pigem hüppaks vist teiselt korruselt alla, kui oksendaks. Isegi sünnituste õudust pean ma eelkõige õuduseks selle pärast, et ma terve aja oksendasin. Valu elaks veel üle, aga oksendamine…

Keegi ütles paar päeva tagasi selle gastrokoopia(??? ma ei mäleta kunagi mis see päris sõna oli) kohta: “Issand, see niii lebo! Oled näppe endale kurku pannud? See umbes sama, aga nagu keegi teine paneks näpud sulle kurku.” Reaalselt te oleksite pidanud mu nägu nägema, kui ma seda kommentaari lugesin. Nagu jumala eest, kelleks sa mind pead?? MUIDUGI ei ole ma elusees endale näppe kurku pannud, see tundub kõige jälgim asi maailmas, mida teha. Ja veel vähem laseks ma kellelgi teisel endale näppe kurku panna.

See on minu jaoks ausalt samasugune võrdlus, kui et aa kle sa oled endale roostes naelu silmamunasse torganud? Noh, vot, see on sama lebo, ainult et nagu keegi teine topiks sulle roostes naelu silmamunasse 😊

Kõik asjad, mis võivad lõppeda oksendamisega, välistaks ma oma elust heaga kohemaid. Seega kavatsen ma siin liikumatult lamada ja oodata, kuni Kardo lapsed võtab ja siis midagigi väga aeglaselt süüa ja lihtsalt oodata, kuni see taud minust vaikselt korisedes üle liigub.

Aga praegu tundub küll selline lugu, et “kui ta surnud pole, koriseb ta õnnetult tänase päevani!”.

Niiet kellel on soovitusi, siis palun andke! Coca zerot mul kodus on (seda eile soovitati), smecta pulber vist tuleks siis võtta, kui ma juba päriselt oksendan, aga seda ma õnneks teinud pole. Eeem..mis siis veel?