Jou sõbranjed. Ma otsustasin, et ma edaspidi kutsun teid nüüd nii, sest mul on teile üks küsimus. Ja see küsimus on neile, kellel on elukaaslased/abikaasad: kui palju kodusest majapidamisest on teie õlul? Ma toon näite enda abielust ja see ole siin nüüd mitte mingil juhul kuidagi Kardo dissimisena mõeldud, ma lihtsalt räägin, kuidas asjad kujunesid.
Esiteks olime me mõlemad kodus, mina tegin tööd. Seega oli loogiline, et Kardo mängis päeval rohkem lastega, viis ja tõi nad aeda jne. Üldiselt võiks öelda ka, et köögi koristamine ja pesu pesemine oli Kardo rida. Tundub täitsa palju onju. Kahjuks KÕIK ülejäänud oli vaikimisi minu rida. Sellest hetkest, kui pesu kuivatist tuli, hakkas ta kuhjuma elutuppa ja lastetuppa ja seal kõrgus ta täpselt nii kaua, kuni mina seda likvideerima läksin.
Ma ei ole kaugeltki pedant, aga mulle meeldib, kui mu ümber on korras ja puhas. Kahekorruselises majas oli selles suhtes kerge, et kui elutuba ja köök korda said, lõin justkui illusiooni, et KÕIK on korras, aga sees ikka kripeldas. Sest tegelikult oleksin ma tahtnud, et korras on ka suur esikukapp, köögisahtlid, lastetuba, minu garderoob. Aga nad ei olnud. Ja kui ma kord paari kuu jooksul midagi neist “suurtest töödest” ära tegin, siis sinna punkti, et KÕIK korras oleks, ei jõudnud ma vist küll mitte kunagi.
Jälle mina ATH-d süüdistamas, aga sellega kaasneb paraku see, et kui tavaline inimene koristab jooksvalt kõik ära ja sellist suurt kaost tekkida ei saa, siis ATH aju ei saa sellest piisavalt dopamiini. Pigem on selline “koristan õhtul kõik ära, et hommikul hea oleks” teema koormab ja kergem on mõelda, et homme teen. Aga homme on jälle 200 muud asja vaja teha.
Nii et jõuame selleni, et paljudes majapidamistes on sellised suuremad toimingud naiste kanda. Ma ei ütle, et ei ole ka vastupidiseid olukordi. Või sellised, kus kõik on võrdne, aga üldiselt kipub see nii olema. Kas te teadsite, et uuringid tõestasid, et naised on abielus olles õnnetumad, kui vallalisena. Mehed aga õnnelikumad, kui vallalisena. I wonder why.
Tegelikult on ju päris koormav, kui lapsed nõuavad iga päev oma osa – kodused emad teavad kindlasti, milline ajusurm on tegelikult väikest last inimeseks kasvatada ja tema jaoks iga sekund olemas olla. Ma ei väida, et see ei ole ka kõige ägedam asi, mida sa elus teha saad, aga PÄRIS sina on kuskil tagaplaanil ja esiplaanil on tegelikult laps ja tema vajadused. Paljudel on veel mitu last ja mõned teevad selle kõige kõrvalt ka tööd. Ja sisimas tunned ikka, et tegelikult on ka kodu sinu vastutus.
Ma olen palju kuulnud seda, et “kui ma talle ütlen, siis ta ikka teeb ära” juttu. Aga kui sa pead kellelegi ÜTLEMA, siis see on ju ikka sinu kohustus. Kas ei võiks olla ideaalne maailm, kus kodune elu on vaikimisi mõlema tegemine ja toimetamine, mitte see, et naine peab ka mehele ema olema ja paluma, et kuule pliis korista köök ära. Pliis mine poodi. Pliis pese pesu ära. Pliis sorteeri riided ära. Ma ei ütle, et kunagi küsida ei võiks, aga jooksvalt peaksid need asjad ikka ära tehtud saama ilma selle kupjata, kes on üldiselt naine.
Ja nagu te aru saate, siis sellised asjad tekitavad lõpuks pingeid. Naisele. Ja kui naine on pinges, siis varem või hiljem on ka mees pinges. Sest need kaks asja käivad käsikäes. Nüüd on mul muidugi hea kaagutada – tegema pean ikka ja jälle ainult ise ja pole isegi kellegi peale närvi minna peale iseenda, kui tehtud ei saa. Vahepeal ikka saan tehtud ka – pildil haruldane moment, kus mu kraanikauss pole kuhjaga musti nõusid täis 😁 Ja vaadake mu uut ilusat rohelist seina! Love it!
Kuidas teie peres kodused toimingud jaotatud on? On kuldne võrdväärsus, või on rohkem teie kanda? Ja kas närvi ei aja, kui on?
181 kommentaari
Mees teeb rohkem. Muudkui rahmeldab. Tegelt ei oska ta puhata.
kolme lapse isa räägib siin. meil on koristamise ja kodu korrashoiu teemad aja pikku kuidagi ise paika loksunud. naine pole mulle küll pidanud vist kunagi ütlema, et korista või vii prügi välja. pigem olen ise see suurem pedant, kes võibolla isegi liiga palju tahab, et toad koguaeg korras oleksid. koristamine on minu jaoks kergelt meditatiivne tegevus, ala nagu suvel muru niitmine jne, aga sellega võib ka üle piiri minna. oluline on märgata teise osapoole tegemisi, selleks on hea tõesti, kui isad saavad vanemahüvitise ajal või kodukontoris kodus olla. samas, kui aktiivselt ise tööle läksin ja iga päev hilja õhtu koju tuled, on kerge tekkima see mõte, et ok nüüd ongi rollid paigas. naine on kodus, hoolitseb kodu eest. mina käin tööl ja hoolitsen, et pere oleks majanduslikult kindlustatud ning kui mees võtab veel tööd koju ka kaasa (ei suuda välja lülitada ennast töö mõttedest) siis ongi raske leida energiat VÕI kerge vabanduseks tuua väsimust. sellises olukorras peaksid mõlemad üksteist mõistma ning leppima pesemata nõudega kraanikausis.
Kas tõesti üldse keegi lastest ei aita kodutöödes+ei Mari, Lende ega Marta? Tuleb neid natuke tagant sundida, panete laheda mussi mängima, nutid võtad käest ja igaühele selgitad mida tal tuleks teha ja jõudumööda panevadki käed külge. Ise muidugi peab sealsamas olema ja alul ehk on ühine protsess rohkem segav kui abistav aga kuskilt tuleb ju pihta hakata, isegi kõige väiksem saab natuke aidata. Võib olla ainult pool tundi nädalas esialgu et nad kohe ära ei tüdiks. Siis viimaks kiidad neid ja ehk mõistavad et sassiaetud tuba ise end ei korrasta. Blogis pole kunagi teemat käsitlenud või pole ehk märganud. Lastel peaks olema mingi arusaamine et ema peab aitama sest siis on kõigil elu lihtsam.
Kõik on kahjuks minu kanda, mees ei tee asju ka palumise peale. Või siis olen palunud abi, ilma jäänud, ise ära teinud ja kahjuks alles siis kui midagi enam teha pole, on valmis aitama. Mees on miskipärast arvamusel, et prügi väljaviimine võrdub terve kolmetoalise koristusega 🤦♀️
Ja oh kuidas ajab närvi, sest meil kolm ühist last ja enamus kaosest tekitavad ju pisiinimesed, kes on ka tema omad 🤦♀️
Väga halb. See ei peaks nii olema… 😌
Väga huvitavate meestega ollakse siin koos, või ei räägita omavahel suhtes?
Me teeme küll kõik kodused asjad 50-50. Mõlemad ju käime täiskohaga tööl, nii et kumbki ei ole teise teenija. Maja sisustame ka koos, mees otsib ja valib täpselt sama innukalt, kui mina – tema kodu ju ka.
Võib-olla süüa teen mina tihedamini, sest mulle meeldib. Kui tal ok stressirikkam nädal teen mina kodus rohkem. Kui minul on tööl keerulisem võtab tema enamiku enda kanda. Huvitav lugeda, et see on erand, mitte reegel..
Ja nii peakski tegelikult olema. Aga ülipaljudel pole 😕
Meil toimib vist päris hästi, minu jaoks vist isegi natuke paremini. Me muidugi mõlemad oleme parajalt laisad nii, et kui kuskil mingi hetk midagi ripakile jääb või mustad nõud kraanikaussi, siis ei tee sellest numbrit ja koristame kui jaks tuleb või närvidele hakkab käima. Mitte, et me mingid hirmsad räpakollid oleksime, aga kolme väiksemapoolse lapse kõrvalt oleme lihtsalt aru saanud, et kodutöödega orjamine ei ole elu alus, eriti arvestades, et puhtus kestab 5 minutit 😀 . Aga muidu on meil enam-vähem jaotus selline, et koristame koos, nt tema tõmbab põrandad tolmuimejaga ja mina pesen, pindadelt võtab tolmu see, kes juhtub võtma. Mõnikord koristan ainult mina ja mõnikord ainult tema, kuidas aga kellelgi parasjagu jaksu on. Wc-puhastus tavaliselt tema töö, köök minu. Aknaid peseme enamasti koos. Pesumajandus on100% minu õlul, aga see on tegevus, mis mulle meeldib ja seda ma käest ei anna. Samas poeskäigud ja söögitegu on jälle mehe käes. Ta on iseendale tööandja, töötab kodukontoris, mina suurema osa olen kontoris ja isegi kui olen kodukontoris, siis pean reaalselt tööd tegema, ei näpista sealt aega kodutöödeks. Seega lihtsalt kujunes nii, et mõttetu on oodata kuni mina ükskord töölt koju jõuan (sõidan ca tunni koju) ja alles siis hakkan süüa tegema, samas kui tema on kodus ja võib söögi valmis teha normaalseks ajaks. Ta on kusjuures palju loovam kokk ka kui mina. Alguses proovisime söögitegu jagada, aga nii jäi see ikka jubedalt lonkama. Prügimajandus tema õlul ja koer ka 90% ajast tema jalutada. Mina tegelen laste kooli- ja lasteaiateemadega, samas tema jällegi transpordib neid lasteaeda-kooli-huviringidesse, kui on vaja. Ei saa salata, et päris palju aitavad meid ka meie tublid-tublid lapsed. Kõik, mis on neile jõukohane, seda nad meeleldi teevad – tühjendavad-täidavad nõudekat, enamasti koristavad oma tuba ise, võtavad aeg-ajalt ka teistest tubadest tolmu, panevad pesu kuivama-korjavad kokku.
Kuigi mu mees on koguaeg kodus hands-on olnud (11 a koos), siis nüüd kui ta on poolteist aastat ainult kodukontoris olnud, näen ma seda isegi rohkem, kuidas ta tunneb kodu suhtes suuremat vastutust. Nüüd ta näeb ju igapäevaselt koguaeg, et kuidas see segadus ja kaos tekib (saage lapsi, hehe 😀 ) ja, et kodu ei puhastugi maagiliselt ise. Aga jah, selles osas on mul mehega vedanud ja lisaks on ta veel ka suurepärane isa, kes on koguaeg oma laste jaoks olemas ja mina võin ka teha alati oma vaja ajaga, mis ma soovin ja käia kus tahan, ilma, et ta silmi pööritaks, et peab kolme lapse ja koeraga üksi koju jääma. Ja kui juba kiitmiseks läks, siis meie kummagi emadel pole juhilube ega autot ja teinekord on neid vaja kuskile viia-tuua kuhu ühistranspordiga ei saa ja mu mees on alati valmis sõidutama ja aitama – absoluutselt alati, ilma virina ja hädaldamiseta. Ma päriselt ei tea, kas ma talle sama hea naine ka olen.
🙂
kõik mu sõbrannad on et “sul on nii vedanud, sul on mees kes teeb süüa” ja noh, mu mees teeb kõik söögid tõesti ja tegeleb ka lastega 50% (rohkem kui suurem enamus isasi), aga… Kui mind poleks siis ilmselt saaks siit varsti võtta neid šokisaadete võtteid kus inimesed elavad kaelani prügi sees, sõna otseses mõttes. Et jah, mul on vedanud, et mees isana käitub. Sest latt on suht madal
Noh samas meil kõigil mingid tugevused ja nõrkused. Ühelt inimeselt vast päris kõike oodata ei saagi. Oluline on see, et asjad peres võrdsed oleksid, muidu kasvab kelleski paraku rahulolematus.
Ma ei arva, et võrdsus mingi eesmärk omaette peaks olema. Rahulolu ja rahulolematuse põhjuseid on mitmeid ja võrdsus ei ole minu hinnangul kaugeltki peamine.
Täieliku võrdsuse saavutamiseks ongi ainult lahutus kus sa saad võrdelt üksi olla ainus täiskasvanu suhtes ja vastutada kõige eest üksi.
Otseloomulikult tekitab otsene ebavõrdsus rahulolematust ja kui üks suhte pool on justkui teenija teisele siis see ei ole tõenäoliselt funktsionaalne ja jätkusuutlik. Säilenõtke suhte aluseks on alati hea kommunikatsioon kus saab asjadest rääkida ja ka kohustusi jagada selliselt, et kõik oleks masimaalselt rahul.
Paraku enamus peremudelites ei olegi võimalik võrdelt kohustusi jagada – Mille alusel see võrsus peaks olema? Panustatud aeg või tehtud tööülesanded? Kui üks suudab köögi korda teha näiteks 2h ja teine võib sama tulemuse saavutamiseks terve päeva kulutdada kas siis pädevam peaks teenima puhkeaega. Kuidas siia lisada veel sissetuleku erinevus kui mõlemad osapooled käivad tööl ja teenivad radikaalselt erinevat tasu?
nn võrde olukord kus kõiki tööülesandeid roteeritakse ja ei spetsialiseeruta võib tunduda vägagi ebavõrde kui suhte osapooled on erineva pädevus astmega. Eriti veel kui elatakse eramajas kus lisandub hulgaliselt parandustöid või ehitusega seotud projekte.
Võrdsus ei saa olla eesmärk!
Nii nukker siin lugeda. Mul eksmehega oli ka suht horror, sest ma ei armasta väga koristada. Tema ka mitte AGA mina võin oma pesukuhjas elada, tema mitte 😂 ma siiani ei mõista kuidas ma seal vastu pidasin. Ta ema käis oma võtmega kord nädalas koristamas, siis kui ise tahtis. Ja kui ma ütlesin, et see nali peab nüüd ära lõppema, siis pärast mõnda nädalat istutas mees mu maha ja ütles et minu koristamine pole nii hea kui ema oma ja las ema tuleb mulle näpunäiteid jagama…. Nii me siis koristasime kahekesi (?!!?!?). Ausalt ma ei mõista kuidas ma seda meest ära ei kägistanud.
Uue mehega on õnneks hästi nii et suht 50/50. Prügi viib välja see, kes kasti täitudes esimesena läheb. Vahel kui on mitu kotti täis saanud, siis käime koos (tegelikult on isegi armas see prügiromantika käik 😅). Tema õlul on rohkem pesupesemine, kuivatamine ja kappipanek ning ma teen peamiselt vannitoa- ja vetsukoristuse, sest mul on siiski parem mõistmine hügeenist. Aga see pole kivisse raiutud ning kui viga näed laita, siis tule ja aita. Siiski mind häirib, et kui ta söögitegemise lõpetab, siis astub ta laua taha ja köök jääbki nii. Üldse korrastan ma kööki rohkem, aga kui ma midagi moka otsast pobiseks, siis teeks ta kohe korrektuurid. Süüa armastab ka teha ja poest asju tuua, aga tal on vahel nii maitsetu toit, et ma siiski võtan vahel üle. Jälle, kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Üleüldse on mul vedanud. Avatud kommunikatsioon, kui ühele tundub midagi ebavõrdne siis kõik saab lahendatud. Samas lapsi pole veel, seega ma ei kujuta ette kuidas ülesanded saavad uuesti jagatud, aga ma loodan et mõistlikust ja heatahtlikust mehest ei saa üle öö mingit lohenahka. Eks?
Seega NAISED palun! Saab paremini! Ma vahetasin oma memmepoja super mehe vastu.
Isegi mina tahaks seda meest kägistada, appi 😂 Tore, et lahti said. Nii temast kui ta emast 😅 Su praegune mees kõlab vähemalt selle kommentaari põhjal küll nii mõistlik inimene, et vaevalt et ta laste saamise peale ära kammib ja lupardiks hakkab 😃 Ausalt selliseid mehi ongi ka olemas, kes jäävadki normiks. Erinevalt sellest su eelmisest, kellesugust ei tahaks oma vaenlasele ka ausalt opereeriks ise oma emaka välja, et sellisest mitte rasedaks jääda 🤢
Ma tahaks küsida “normaalsete” (st praegusel juhul ilma ath-ta) inimeste käest, et kuidas teil see dopamiini ja tasu asi töötab siis? St ma ei tea, kas mul on ATH v mitte, kuigi olen seda vahel kahtlustanud, aga mitte väga palju ka. Igatahes mul võtab ka suurt vaeva igavate kodutööde alustamine ja nende juures püsimine ja ma küll ei tea ka enda puhul, et pärast nt toa koristamist või millegi muu nimekirjas oleva ära tegemist mingi jõhkralt hea hakkaks vms. Lihtsalt ei koorma enam, et tegemata on, see on ainus, mis paneb liigutama. Või töö puhul raha, sest see on nii konkreetne tasu. Kas keegi tunneb, et on lausa kuidagi hea olla pärast ülesande tegemist, eriti kui räägime sellistest igapäevastest ja igavatest, nagu koristamine? Tunnete seda dopamiinilaksu?
Mul mees ei viitsi kodus üldse koristada ja mina sellepärast kakelda. Niiet suurem osa riideid käib pesumajas, tihti sööme väljas või woldime ning nädalas korra käib koristaja. Jooksvad asjad hoian mina korras.
Ei no kui rahaliselt võimalik, siis obvvvv laseks kellelgi teisel kõiki neid ebameeldivaid asju teha, you go girl! 😄
Miks sul nõudepesumasinat ei ole? Päris hea hulga kodutööde aega hoiab sellega kokku. Kui on kolm last, ma ei kujutaks elu nõudepesumasinata ettegi…
Miks sa arvad, et mul nõudepesumasinat pole 😄
Mu mees on rohkem korrastaja kui koristaja. Näiteks köögis korrastab ja koristab tema tihedamalt.
Pesu panen pesema üldiselt mina, aga kui pesu kuivatist tuleb või restil kuivaks on saanud, siis paneb mees ka tihti pesu kokku ja viib kappidesse (või vähemalt õigesse tuppa). Aga riidekappe nt mees ei korrasta, sellega tegelen ainult mina. Ja sellised mustemad koristamistööd (põrandate, akende, wc jms pesu) on ka miskipärast minu kanda. Kuigi meil on ka kolmas koristaja – robottolmuimeja, mis peseb ka, ta teeb ka suure töö ära, aga selle käima panek on ka puhtalt minu initsiatiiv.
See teeb, keda häirib. Palju oleneb hetkeolukorrast, aga üldiselt on vist nii, et tolm ja täis mustapesukorv häirivad mind rohkem, vedelevad asjad, mustad nõud abikaasat. Süüa teeb mina rohkem.
Ma oleksin siis rahulolematu, kui oleks nii, et mees ütleb, et korista rohkem, aga ise ei liigutaks lillegi.
50/50nd ikka, kuna mulle nõusid ei meeldi pesta ja peale kokkamist kööki koristada, siis selle oleme mehega kokkuleppinud, et tema teeb seda. Ülejäänud kodu koristan ise, sest meeldib ja mulle tundub, et kui mees koristab siis ta ei tea kuhu asjad lähevad. Süüa teeme samuti kes viitsib ja prügi viib enamasti tema välja, sest ma ei viitsi teisele poole maja minna 😀 Pesu pesen, kuivama panen ja lapin kokku mina. Muid asju nii väga ette ei tulegi…
Üldiselt enamuse teen mina: pesen pesu, panen kuivama, sorteerin ja panen kappi, koristan, pesen nõusid. Mees viib prügi välja. Tulmu tõmbab siis, kui ma mitmeid kordi ikka ütlema pean, kord kuu jooksul. Vahel pesen nõusid ka. Sel hetkel, kui ma ei kraami, käin ma täiskohaga tööl või ülikoolis.
Eesti naine on ikka tõesti võimas…
Ma jälestan nõudepesu, seega nõusid peseme nädala kaupa- 1 nädal mina, teine nädal mees. Pühapäeva õhtuks peab plats puhas olema. Maja koristame kahekesi. Pesu pesen ja triigin mina, aga see pole nagu mingi töö, 2sekundit masinasse ja triikida mulle meeldib, ehkki tihti seisab hunnik 2 nädalat ja siis on lõpuks ikka poole tunniga triigitud ja ära pandud. 😅 Süüa teen eranditult mina. Prügi viib enamasti mees välja, sest kast on kaugel ja… ma ei viitsi. 🤫
Kodused toimetused ja 7 kuuse beebi eest hoolitsemine on kõik minu kanda. Meil on pereettevõte, kus ma ise ka aitan ja maja ehitus pooleli, kus ma ka aitan, seega kohustusi on rohkem kui teha jõuaksin, aga ma ei suuda endale ei ka öelda ja puhata 🥴
Aasta ema.. aga mees teeb 90 kõik ise 😂 Minu koristamise tuhinad saabuvad koos kevade või täiskuuga ehk siis mõned korrad aastas. Kunagi kui me koos hakkasime elama siis peale minu koristamist ta hakkas üle koristama minu tehtut. Ehk ma ütlesin, et tee ise 😃 Mina puhkan nädalavahetuse lastega spas ja mees koristab kahe pärvaga kodu ära. Ma ei tea.. talle sobib 😃 ta niiväga naudib seda oma aega. Väike muusika, väike õlu toimetamiste kõrvale. Pealegi keegi ei ole jalus 😃
No selline lahendus sobiks mulle ka, sest ausalt ei ole midagi tüütumat kui ringi siblivate laste vahel koristada üritada 🥲
Elukaaslane: viib prügi välja ja puhastab kassi liivakasti + aeg-ajalt peseb nõusid ja teeb tolmuimejaga
Mina: KÕIK muud toimetused (mul suht kõrged nõudmised, nii et vahepeal on kergem ise kõik puhtaks-korda saada kui mehe tööd üle teha :D) Kellelgi sama mure?
See kõrgete nõudmiste teema vist paljudele naistele saatuslikuks saab mulle tundub 😃 Tuleb mehed paremini välja õpetada…
Minu elukaaslane tegeleb kõigega mis on seotud põrandatega (ehk tolm ja pesu). Aga minu rida on enne muidugi kõik vaibad ja asjad põrandale puhtaks raputada. Ja üldiselt leiab ta, et teeb sealt, kus ei ole asju ees (nt ei hakka kotti tõstma põrandalt et sealt alt puhastada).
Minu ridadeks on lisaks kõik pinnad, pesud, kuivatamised, voodilinad. Nõusid peseme võrdselt ja prügi viime ka võrdselt.
Eriline koomik tuleb kaaslasest siis välja kui ta ise pesu peseb – peseb ära, siis 2 oopäeva vedeleb pesu masinas ja siis tõstab kas põrandale (!!!) või pesuresti peale känkrasse juba kopitavad riided kuivama.
Issand sa näed ja ei mürista!
Abua okei ma flipiks so bad su asemel 😅
Üldjuhul teen enamuse mina, sest olen alla 1a lapsega kodune ja saan jooksvalt kõik ära teha. Mees nt ei tea kuidas v mis programmiga pesumasin tööle isegi käib. Köök on mõlema rida ja teeme koos. Söögi puhul mina teen lihtsamaid toite ja mees teeb uhkemaid. Riided alati minu teema. Samamoodi pole 2 majas elatud aasta jooksul mees väga lundki lükanud sest see meeldib mulle lihtsalt väga väga ja mees siis hommikul lükkab vähenalt ümber autode teeraja sisse kui teab et mul minek kuhugi.
Tead see kodune olemine ei ole tegelt hea argument, sest väike laps võtab ikka julgelt 90% energiast ära…
Noo, meie majas on kõik pigem minu kanda. Pesu pesen mina. Kokku ja kappi lappan mina. Kodu koristan mina. Süüa teen mina. Toidu ostan mina. Nõud masinasse ja kappi on koolilaste töö. Laste koosolekutel käin mina. Väiksema lapse viin lasteaeda ja toon lasteaiast mina. Koolilapsed lähevad ise kooli ja õpivad ise. Mees läheb esmaspäeva hommikul tööle ja tuleb reede õhtul koju. Vahel harva tuleb nädala sees ka õhtuks koju.
Kui vaja, siis värvin seinu ja pahteldan ka mina.
Ja kõige selle kõrvalt käin mina ka täiskohaga tööl.
Tahaks öelda, et tubli, aga see ei peaks päris nii vist olema ja ausalt ma ise vist sunniks meest uut töökohta vaatama.
Päris alguses, esimesel kooselu aastal võtsin kuidagi nii eidelikult enda peale kõik asjad ja kuidagi nunnu oli kellegi teise trussikuid ja sokke pesta ja kappi panna, aga mingi aeg hakkas mulle endale ka närvidele käima KUI lihtsaks ma teen kellegi elu samal ajal et omast vabast tahtest teen enda elu teen raskeks. Seega pärast seda kui heureka ära käis olen olnud veendumusel, et kui me käime mõlemad 8h päevas tööl ja ta ei pea meile toitu küttima kuskilt külmaveeallikast suure oraga või puid vedama või muru niitma ja mulle sama palka ei suuda maksta et ma kogu aeg koristaks, kokkaks ja linu siluks, siis peame mõlemad üsna võrdselt ka kodusesse ellu panustama.
Meil lapsi ja loomi pole, aga kodutööd jaotuvad nii, et mina teen iga nädal menüü, tellin e-poest toidu ja hoolitsen et kõik oleks olemas, teen enamuse ajast ka süüa, ütleme nii 70%-80% ajast, aga iga kord kui ütlen et ma ei viitsi teha, siis pole mingit vingumist, vaid hakkab tegema ja ma ütleks aastatega on ikka väga palju arenenud tema toidutegemise oskus, pakub end ise välja tegema, teeb hommikusööke nädalavahetustel, kasutab roogades ilusti erinevaid vürtse ja maitseaineid, oskab köögivilju erinevat moodi roogades ära kasutada, et pole lihtsalt mingi aa pelmeenid kui mees peab süüa tegema, ma jätan siiski iga nädal menüüsse 2-3 rooga mis veidi lihtsamad või retseptiga, et siis kui tulen nt hiljem või ei viitsi, siis on juhised enam-vähem ees. Tema see-eest siis teeb vahel süüa, võtab toidukulleri vastu ja tegutseb kõigega mis puudutab autot (rehvivahetus, ülevaatus jne autoga seonduv asi kõik aastaringselt tema kanda). Lisaks on minu ülesanne veel pesu pesta ja kuivama panna ja kokku panna (ma see 1% inimestest kellele reaalselt meeldib see kodutöö 80% ajast). Nõud masinasse ja sealt välja teeme kordamööda, kuidas juhtub, samas prügimajandus (sh taara, klaas jne) on puhtalt tema rida. Väiksemad koristamised nii kuidas juhtub, aga tõesti pooleks, vahel ma isegi laisem selles, sest töötan enamasti kodukontoris ja justkui sätin iga päev midagi paika, aga sama kiirelt tekib segadus ka. Suuremad koristamised nii 1-2x kuus teeme alati koos: võtame ühel tööpäeva õhtul või nädalavahetusel, nii kuidas juhtub, 3-4 tundi ja tema osa on pelta (sh põranda ja seinte deepclean), vannituba + klaaspinnad ja peeglid igal pool ja siis samal ajal ma koristan köögi ära. Siis kui valmis saame mõlemad võtame tolmu pindadelt, samal ajal käib robot ja imeb-moppab kõik üle, mingid kohad teen ise üle ka, nt koridori ja köögiala mopiga. Lisaks, ta on kuldsete kätega, seega kõik igasugu tööd, lambipirnide vahetusest kuni ma ei teagi, milleni iganes on tema rida, tal on mingi list asjadest mis kodu juures tahab uuendada (nt mingi lülitivahetus, just ükspäev pani ise koduvalve meile, andurid jne), ja siis vaikselt iga kuu teeb ja nokitseb midagi, et ma ise tunnen sellise jaotusega küll et jah kuigi vb toitu teen ma rohkem kui ma ise tahaks, siis aasta peale on meie koormus ühtlaselt jaotunud, sest käelistes tegevustes, nt 1xaastas mööbli kokkupanemises ma olen nii halb ja valmis ainult hoidma asju püsti, võib juhtuda, et akutrell pudeneb tükkideks mu käte vahel (true story), sest ma lähen nii närvi et see loperdab. Samas vahel kuulan oma sõbrannade lugusid ja mõtlen et issand kuidas ma ei kannataks kui peaks kogu aeg mingi ludri kallal näägutama ja isegi see ei aita – lihtsalt ei tee ja hauguvad nagu kasvatamata kutsikad vastu sõbrantsidele.. Vahel on see kaasa perega jutuks tulnud, kes on sellised eee traditsioonilisemad ja arvavad et kodutööd peaks olema naise õlul aga ma olen seal ka korralikult välja juurinud selle ja selgeks teinud et HALLOOO ma käin samamoodi faking tööl nagu tema, miks peaks tal olema nüüd järsku raskem neid töid teha, et pigem see on hea asi kui mees ka oskab asju teha mitte pole mingi suvakas nannipunn diivanil.
Ma läheks nii kettasse, kui mees hädaldama hakkaks, et miks tema. Isegi see ajab närvi, kui ütlema peab, mingist vaidlemisest rääkimata 😅 Tõmba naaksu, kui siuke supinahk oled nah 😃 Vaesed su sõbrannad.
Olen kodus alates 2019. Olen sünnitanud 2 last. Kodused ülesanded…..mina teen süüa, koristan nii palju kui jõuan laste kõrvalt. No peaasi et jalaluid ei murra. Pesu pesen, panen kuivama, voldin….laste riidekapid…no ütleme nii et minu kanda suht enamus. Kõva kisa vahel teen siis ta ka liigutab end aga ainult siis kui ma talle konlreetselt ette laon mida vaja teha. Ja no prügi viib 99% tema välja. Sünnipäevadeks ettevalmistused ka minu kanda ja puhkusteplaanidega hakkan mina lagedale ilmuma
Tõesti korra päeva või paari jooksul prügikott õue viia on võrdväärne…kõige muu tegemisega. Meestel ikka naeruväärselt lihtne eluke.
Noh, ma vist see tavaline Eesti naine, kes armastab ja kõik tööd teeb ära ta eest 😂
Mina pesen pesu, kuivatab, pakin jne. Nõud, toad, tolmud, kõik kõik kõik. Isegi lükkan lund ja niidan muru😂 aga need viimased mulle meeldivad 🤗
Mees viib välja prügi 🙄
Kui sulle ainult need viimased meeldivad, siis kõige muuga peaksid ju asjad ära jagama. Miks sina pead lambist ta teenija olema, elus muudki teha 😃
Meil on abikaasaga valdavalt kõik jaotatud. Kuna ma olen kinda pedant siis on mingid asjad mida ma ei salli kui mees teeb. Aga palju käib närvidele, kui ma koristan ja möllan aga ta tegeleb muude asjadega ja ei aita nteks lastega samal ajal. Aga proovime leida kesktee. Mingiaeg tagasi ma ütlesin et ma ei jaksa enam kõike ise teha ja nii oleme hetkel saanud pm tasakaalu mida keegi teeb ja aitame üksteis kui vaja 🙂
Üldjuhul on kõik minu õlul -ise olen süüdi ka. Aga kodu koristan ikka mina ise, nõud pesen mina ise, pesu pesema masinasse panen mina, kuivatisse panen mina,kappi panen mina,lapsed kooli viin mina,kui ma tööl või koolis olen,siis on lapsed mehe õlul ✌️. Muidu teen kõike-kõike mina, vahel joppab,kui mees jõuab ka normaalsel ajal koju ja toob puud tuppa või lükkab õues lund-oujee🤸. Aga no ma ei kurda, sest ma ei viitsi kraaksuda ja oodata kuni keegi midagi ära teeb, lihtsam endal ära teha. Tüdruk(11a) muidu teeb ka palju kodus ikka ära,kui ta kodus on ja viitsib teha 😄. Poiss(8a) ei tee midagi, tal eeskuju isa näitel olemas 😄😄😄
Ma arvan, et kasvõi juba sellepärast tasub see asi võrdsemaks teha, et su oma lapsed seda sama mustrit edasi ei kannaks. Tütrest saab tulevikus mingile mehele majapidajanna ja pojast kasutu ludri.
Enamus kodutöid minu kanda. Olen hetkel veel kodune, sest võtsingi peale viimast last teadlikult aja maha aga elukorralduses on asjad muutunud. Kui vanemad lapsed veel lasteaiaealised olid, siis oli ok käia 8-17 tööl ning siis lapsed võtta ja tulla koju ning teha kõik mis tegemist vajas (korter oli väike, lapsed väikesed). Vahepeal oleme kolinud linnast eemale oma majja ning lapsed ei saa kooli/lasteaeda ilma autota. Asukohta valides teadsime, et keegi meist peab hakkama kunagi neid lapsi sõidutama, eks vaikimisi kokkulepe oli see, et selleks saan mina. Ainuüksi laste vedamine võtab päevas 1h40minutit. Mees on kogu meie suhte jooksul olnud karjääriinimene ning mina olen olnud tema selja taga ja toetanud teda 100% tema tegemistes. Aga see tähendab ka seda, et kõik kodune elu on minu kanda (õnneks hommikuti on suuremad lapsed tema viia aga kui tema vahetevahel ei saa, siis pean ise viima kuigi kool jääb teise suunda kui lasteaeda aga tehtud saan). Lapsed ajan üles mina, söögid teen mina, söögid millest midagi teha-ostan mina (vahetevahel kui poest läbi tuleb, siis ostab asju millest perele süüa teha ei saa 🥲 a’la smuutid, midagi uut prooviks vms, meelde suudab jätta kuni viis asja mida võiks tuua 😁) käin nädalas korra-kaks poes ja toon 4-5 kotitäit kraami 😵💫. Kahekorruselise maja koristan mina, pesud panen pesema ja kuivama mina, triigin mina, kappi viin mina, sest kui anna asjad näppu, siis teisele korrusele viiakse ise aga jäetakse nädalaks kummuti servale. Nõud peseb masin, nōude sissepanemine ja väljavõtmine on laste töö. Tolmu imeb robot, varem oli see laste töö, enne lapsi minu töö. Põrandad pesen mina. Lapsed toon koolist ja viin trennidesse mina, püüdes “ooteaja” täita poes käimise, “sammude” tegemisega, sest sobivaid trenne emadele samal ajal ei ole ja muud ajal ei jõua. Mees tuleb õhtul koju, teeb kolmel korral nädalas trenni ja peale sööki (mis on juba valmis tehtud) teeb tööd edasi, kahel õhtul nädalas tegeleb oma hobidega. Kes lastega tegeleb? Mina. Kes lapsi põetab? Mina. Sünnipäevadele viib? Mina. Meil on ka suur aed. Lund lükkan mina. Muru niidan mina. Prügi viin välja mina. See list on lõputu. Mul ei ole halb mees aga ma ise olen ta ära hellitanud. Tal on oma kiiks – et kõiki tema asju mida võetakse, peab panema sinna tagasi kust võetakse (a’la kruvikeeraja, pastakas tema laualt vms), aga millegi pärast ei suuda ta ise oma musta kohvitassi kaugemale kui kraanikaussi asetada. Seda ta ju ometi sealt ei võtnud? 😂 Topeltstandardid! Mul ei oleks selle kõige vastu tgl mitte kui midagi, mulle meeldiks olla koduperenaine ja pûhenduda perele aga mis mind selle kõige juures häirib, on tgl see, et mees sooviks, et ma lisaks kōigele sellele mida ma teen, ka tööle läheksin (või teeksin midagi mis tooks teise palga kõrvale, mida ma ka vaikselt üritan aga see kõik võtab aega). Mis iseenesest on ju täitsa mõistetav soov aga miks ma endast nii välja lähen? Vist sellepärast, et ega minu tööle minekuga ei väheneks ju minu kodused kohustused? Ta ei saa aru, et sellisel juhul peaks tema ikka väga oma mugavustsoonist välja tulema, aga millest ta veel aru saanud ei ole. Kui ma mõnikord mainin seda, et millal ma veel tööd jõuaksin teha, siis olen saanud vastuseks, et kas teistel naistel, kes tööl käivad, on siis kodud koristamata, pesud pesemata, söögid tegemata?! Ma pole veel vastanud, et äkki teistel naistel teevad mehed mõndasid kodutöid või süüagi vahetevahel 🤪
Teinekord tunnen, et krt, lähengi ära tööle ja olen 8-17 kodust ära, töölt tulles lähen veel trenni ja tegelen hobidega, tulen õhtul koju, viskan jalad seinale, soojendan valmistoitu jne aga mis lastest saab?
Okei seda oli ikka päris jube lugeda. Sa pead konkreetselt nädalaks ajaks kodust minema sõitma ja laskma tal aru saada, mida kõike sa teha pead jõudma. Või lihtsalt lahku minema, sorri. See inimene ei saa absoluutselt aru, et ta elab oma elu sinu oma arvelt ja ta teeb seda täpselt seni, kuni sa lased. “Teised naised” võrdlus on rõve disrespect ja manipulatsioon sind ma ei tea üle inimvõimete tegutsema sundida. Kohutav. Palun tee midagi selle kõige osas, ei tundu nagu elamisväärne elu ega kuskiltki otsast hea suhe ausalt öeldes :S
Loen siinseid kommentaare, nii mõnigi selline nagu enda elu loeks…
Mina siis ka see “loll”, kes kodus kõik asjad ise ära teeb.
Ma tunnen end selle juures nii halvasti nagu mingi teenija oleks…
Mu mees öelnud, et kui ma tööl käiks( teen tööotsi nö)siis tema teeks ka kodus asju, hahaa….
Paraku on see täiesti vale, kuna lastel pole süüa st mees ei tee midagi süüa… ok vahest harva juhtub, et teeb…..see suur ime pigem.
Mees mul pärit sellisest perest, kus ema tegi kõik ette taha ära ja tunnegi end nagu ta emana kui naisena….
Olen temaga sel teemal üritanud rääkida, aga ta nagu ei saa aru- nii hea on ju elada kui naine kõik ära teeb…. luksvärk, jube !!!!
Ma olen ise täiesti tülpinud ja väsinud sellest, et olen korduvalt mõelnud, et peaks uut elu alustama ilma temata…. sest see ei ole norm elu minu jaoks….
Isegi vanem poeg on öelnud, et olen mehe tallaalune…
:((( Ma loodan, et te saate need asjad räägitud, aga tihtipeale mehed enne ei mõistagi, mis neil on, enne kui nad sellest ilma jäävad 🥲
Hull asi veel see , et mees oskab nii halvasti mulle öelda, et pidevalt nutan ja ta tuleb küsib selle peale: mis juhtus ?!??? Täiesti kohutav !!
Mees on jube manipulaator, et teised pole milleski süüdi ainult mina ja see on jube!!!!
Ma ise tean ka, et selline suhe ei ole normaalne ja olen palju õnnelikum kui teda kodus pole appi kui hea siis on olla!
Kas kellelgi veel nii kohutavat elu kui mul või sarnast ?
Ole hea palun mine sellisest inimesest lahku. Raiskad konkreetselt oma elu, iga kell on üksi parem kui solid tondiga koos 🥲
Olen nõus Malluga ja kohutavalt raske oli seda lugeda. Tekkis tunne, et ei mees ega sina ise ei väärtusta ennast, oma aega ja oma kingitust perele. Kui sa teed kodus kõike, siis see ongi sinu panus ja sinu “töö”. Sina lased mehel teha tema asja ja tagad, et kodus oleks kõik korras. Probleem tuleneb nendest vihjetest meesterahvalt nagu sa peaks ka veel lisaks andma, tööle minema ja olema nagu teised naised… See on libe tee… ühel hetkel lähedki tööle, aga mees saab nüüd järjest rohkem nõuda.
Selgelt on andmise-võtmise tasakaal paigast ära… Ööpäevas pole piisavalt tundegi ju, et teha kõike mida ta sult eeldab.
Muuda enne kui on hilja!
Meil on kodus elu nii sätitud, et mõlemad osapooled on rahul. Kuna mehel on rattad all siis tema töö on kõige väiksemat last aeda ja tagasi sõidutada (sinna alla käib ka hommikune äratus ja riidesse panek). Poes käib 90% ajast tema. Kodus askeldan pigem mina, enda süsteem loodud ning häirib kui teisiti asju tehakse. Suur koristusel aitavad jällegi kõik millegagi. Prügi laseme üldiselt suurematel lastel välja visata. Samamoodi teevad nad endale ise aeg ajalt süüa õhtuks (14st aastased). Olen olnud suhtes kus meespool ei liigutanud lillegi ning ausalt öeldes jube oli ning hetke elu täitsa lill, alati saab asjad läbi arutatud ning kompromissid leitud.
Jah mingi niisama vedeleva vennaga pole siin elus suurt midagi peale hakata. Ma ka natuke liiga vana, et sellisest asjast enam kunagi mööda saaksin vaadata.
Kui mees kodus siis koristame koos, süüa teeme vahepeal koos, aga üldiselt meeldib temale süüa teha.. seega las teeb 🙂 Pesu pesemine vaid minu rida ainult.. aga kütmine, koeraga väljas käimine ja kõik muu teeb see kel parasjagu aega ja viitsimist on (üldiselt meespool)..
Aga see-eest kui ta välismaal on pean tegema kõik ise 🙂
Tundub nagu norm mees, hea saak 😌
Kokku kolides tegime kokkuleppe, mis juba 8a kehtib.
Mina ütlesin, mis kodutöid mina ei salli ja tema ütles, mis tema ei salli.
Seega nöudepesu, prügi väljaviimine on mehe ülesanne ja pesu pesemine ja tolmuimemine minu ülesanne.
Ajaga on kuidagi juurde kujunenud, et köögi korrashoid mehe rida, lastetuba minu rida:)
Ülejäänu on jooksvalt mõlema vastutus ja teeb, kes jaksab/jöuab/viitsib.
Seni on see toiminud ja kõik rahul.
Kui enam ei toimiks, tuleks teha uus koosolek ja panna uus kodukord paika 🙂
Väga eeskujulik lahendus. Nagu siin kommentaariumis näha, siis üldse mitte paljud pole kahjuks sama rahulolevad…
Teeme môlemad ja üldiselt vôib rahul olla.
Aga see roheline sein on äge. Ainult nüüd see valge uks häirib ju:D Oleks vaja et see uks oleks puidupruun nagu see vôrestiksein esikus:D
See uks on tegelt helehall nagu köök, seega mind ei häiri 😀
Mul abikaasa juba üle aasta magab diivanil, sest noh. Kui tahab käituda nagu diivani kaunistus siis magagu ka diivanil 😅 reaalselt ei saa ta isegi kurvikeerajatki kätte võetud, kui vaja millelgi kasvõi patarei ära vahetada, samuti ei tea ta seda, kuidas tolmuimejad töötab. Lisaks käitub nagu oleksin palunud tal käed otsast saagida, kui palun kasvõi prügi välja viia kui midagi muud tehtud ei saa.. Ja hoidku selle eest, kui ta peaks midagi süüa tegema, esiteks ei kõlba see süüa ja teiseks vajab köök sanitaar remonti peale seda 🙄 nagu oleks mehe mõõtudes lapse saanud omale 🤦🏻♀️ alles hiljuti oli juhus kui virises, et ma ei tee süüa nagu tema ema, quess what… Võtsin ta telefoni ja käskisin tal tema emale helistada video kõnega, vahetult enne kui ta ema kõnele vastas ütlesin talle “ja nüüd küsi oma emalt, miks ta ei tee süüa nagu sinu naine seda teeb”… Ma pidavat kohutav inimene olema, aga eks ma olen parem kohutav inimene kui mehele tallaalune 😀
Peaks varsti lahutuse sisse andma vist, sest kauem seda jama küll kannatada enam ei soovi. Pigem olen üksi, kui elan koos kellegiga kelle varju nägemine minus viha tekitab 🤷🏻♀️
Okei… Ma ütlen aint seda, et ma oleks ammu lahutuse sisse andnud 😬😬😬
Palun saada see “mees” kiiremas korras sinna kus päike ei paista. Ära raiska oma elu ja närve sellisega elades.
Oi, mul ka kodus nii. Kõik on minu õlgadel.
Alustame sellest, kui ma veel tööl käisin ja ei olnud veel dekreeti läinud.
Hommikul laps lasteaeda, õhtul käis mees järgi, mina lõpetasin 18.00, peale seda poodi, siis koju. Siis süüa tegema, siis neid asju kokku korjama, mis laps oli suutnud mööda elamist laiali tassida, siis pese nõud, pese pesu, laps veel tahab 100x mängida nende toimetuste vahepeal, ja lõpuks pane laps magama. Ülikooormav
Mitu korda ikka olen pidanud nähvama, siis paar päeva tehakse kõik asjad ise ära, aga siis vajub jälle unustuste hõlma see asi. Ei tahaks nagu koguaeg näägelda ta kallal ja siis võtangi lihtsalt, istun 10min ja teen kõik asjad jutti ära lihtsalt.
Nüüd veel lisandub kohe-kohe beebi ka. Ja ma eiiiteaaa, mees on nüüd avastanud arvutis mängimise, ma jälle ootan seda hetke, kuni ma plahvatan 🤯🤯
Apppiii, sellistel hetkedel see geimimine ajab hulluks, been there 😀
Ojaaaaa! Nutan iga õhtu pmst patja, sest beebiga tulnud lisakoormus ja kodus passimine on niiiiii nüri. Ja noh, kodutöid ka vähemaks ei jäänud. Kord nädalas vb keegi märkab, et võiks aidata, ise ei viitsi ka käia ja paluda. 🤦🏼♀️
Mul nii kahju sinust, loodan et saad ikka mehega räägitud sellest, sest tõepoolest see on nii raske beebi ja koduga korraga tegeleda 🙁
Jep, enamus minu kaelas. Tema teeb õues, mis vaja, mina sees kõik asjad. Jumala närvi ajab, aegajalt tuleb kisa tõsta ja ennast meeldetuletada, et tegu pole hotelliga aga see ununeb kiirelt. Tegelt olen seda meelt, et naised ise rikuvad mehed ära: suhte algul tahad ju näidata kui armas ja hooliv ja tegus sa oled jne jne. Nad harjuvad sellega absoluutselt esimese korraga ära ja siis oledki selles paadis ainus sõudja, forever! Rsk!
Haha, mul oli vanasti ka nii, et Kardo koristas õue, mida ma saan aru, et tuleb ka teha, aga ma tahaks rohkem, et SEES ilus on 😀
Mees ei tee mitte ühtegi kodutööd!
180m2 igapäevast koristamist Ja aegajalt keldrikorruse majapidamisruum, saunaeesruum jne.Ei võta mitte ühtegi asja üles , isegi kui peale astub:)Närvi ei aja, aga no hea oleks ju koos teinekord kiirelt koristada .
Aga sa…palunud oled, et äkki prooviksid mitte tiinekas poiss olla v 😀
Peale minu majas 2 last ja mees. Mõlemad käime tööl, mina teenin vähem ja juskui kõik majapidamistööd minu teha. Otsin uut kodu kuhu minna, siis ei pea vähemalt “3” lapse eest hoolitsema.
Niii kahju tegelt 🙁 Loodan, et saate asjad lahendatud, või leiad selle uue koha!
Ma olen siis ka üks nendest vähestest, kes kohe kindlasti palju vähem kodus koristab kui mees. Üli harva kui abikaasa palub mul pesumasina tööle panna (aga siis ka asjad kõik koos pesuvahendiga juba masinas tema poolt) või kuivatist asjad kokku voltida. Pigem mina ja lapsed viskame asjad pesukorvi ja mingi hetk on puhtad riided kapis riiulil. Restile kuivama ei tohi mina riideid panna sest väidetavalt teen ma seda valesti…ma mäiteks enne abiellumist ei teadnudki, et pesu on võimalik valesti kuivama panna. Tolmuimejaga teeb mees, põrandad peseb mees. Kööki koristab mees. Suurpuhastused algatab mees ja jagab minule ning lastele ülesandeid. Minu ja laste järelt teeb toad korda õhtul mees – et ikka hommikul ärgates kõik korras oleks. Ei no olgem ausad, ega ma ka koristan enda järelt ära, et mehel koormus väga suur ei oleks. Mina tellin ja valmistan söögi, kasvatan lapsi, teen nendega koolitöid, tellin kodus vajaminevad tööd, planeerin peod ja reisid jne. Meile mõlemale sobib väga hästi see tööjaotus. Ma ei saa aru nendest naistest, kes nutavad, et mees midagi ei tee. Abielu on 50-50 tööjaotus kõiges ja kui kõik on naise õlul siis miks te üldse sellega nõus olete? Don’t sell yourself short!
Ma pean tunnistama, et ma kuulun selle väikese protsendi sisse naistest, kes kodus vist koristab isegi vähem, kui mees. Selles mõttes, et siuke igapäeva olme on meil nii, kuidas juhtub. Söögi teen 95% ajast mina, sest mul mehel on komme ühtedes samades asjades kinni olla. Nt ta võib iga päev ainult tatart süüa. Aga kui suurem koristamine, siis enamasti teeb seda mees. Ka enne külaliste tulekut on nii, et mina teen ettevalmistusi ja tema kraamib elu eest kõik piinlikuseni läikima 😀 Ja olgem ausad, mulle sobib see nii pidi.
No kui mõlemale sobib, siis see ongi super ju 😀
Kõik koduga seonduv on minu kanda. Alles hiljaaegu tuletasin meelde, et kuidagi liiga palju tajungi end siin lihtsalt tema ema asendajana. Solvus. Eks tõde on valus.
Kõik kodus peaks olema elementaarne krt. Teeb see, kes jõuab. Ükstegi õhtusöögi, teine kraamib köögi, üks koristas elamise, teine käib poes jnejne. Nii ei teki neid mõttetuid nääklusi argiteemadel. Ausalt, i’m better off alone kui ema ühele täiskasvanud inimesele. Mõtlen, mismoodi oma lapsed sellises teadmises ei kasvaks, et ema peabki elu lõpuni olema kokk-konduktor-keevitaja, koristaja-pesunaine-autoremondilukksepp, maaler-disainer-asjaajaja-kojamees….. Ja teised lihtsalt….. On.
Aga see on kõige hullem suhtekiller, kui sa näed oma meest oma hoolealusena, mitte kaaslasena. Ja kaaslane ikka ju ise ka tahaks panustada.
Meie naistena näeme seda jah nii. Meestel on aga alati mingi jutt, et nad teeks küll, kui naine ei näägutaks nii palju. Muidugi, muidugi………. Näägutamine ja argiasjade üle irisemine on juba millegi tagajärg. Loogiline ju.
Aga jah, dead it is, see suhe….
Meil on jagatud nii, et mina majandan söögivärgiga. Söögi ideid mõtleb tema ja koos ostleme veebipoodides. Kokku on lepitud, et tema tassib, tõstab, viib/toob kõik raskemad asjad. Lisaks viib välja prügi ja tühjendab nõudekat. Pesumasinast tõstab ka pesu välja ja paneb nii, et ma ei peaks venitama. Vahest paneb ise asju kuivama. Lisaks on meil kord kuus ka koristusteenus tellitud, kus koristaja käib kõik raskemad kohad üle kuhu ma ei ulatu või paindu (me üritame last saada ja siis oli see tema idee, et minu koormust natukene vähendada). Üldkorda pean ma ise, süüa teha ka meeldib. Samas, kui midagi segamini on, siis ta pigem ei näe või ütleb, et ma ei põeks. Teen nii nagu jaksan ja kui ei tee on ka savi . Süüa ta ei tee aga kui näeb, et ma olen omadega kutu, siis teeb “süüa” tema st tellib woldist midagi 😀
Koristajad on tõesti jumala enda and! 😀
Sama siin haha. Kui mu elukaaslane ütleb, et tema teeb täna süüa, siis see tähendab seda, et ta tellib 😀
Aga muidu tundub, et sul tore mees, et aitab sind raskemate asjadega ja et käis välja idee koristaja võtta! Mu elukaaslane on hollandlane ja nemad suht kitsid rahaga, nii et ma ei suudaks elu sees ette kujutada et ta koristaja palkamisele tuleks, kui mina olen ju ka olemas kes igapäevaselt koristab 🙃
Meil suht 50:50 – pesu pesen vist rohkem mina, sest mulle meeldib, aga nõudekat täidame ja tühjendame mõlemad, kööki koristab see, kes parajasti viitsib (rohkem tema), süüa teeme suht kordamööda, tolmu imeb robot, et kumbki ei peaks tegema… polegi vist sellist tööd, mis oleks ainult ühe inimese õlul. Va kui midagi vaja parandada, kokku panna, seina riputada siis ma lasen tal teha, sest noh, mul võtaks see töö pool päeva mida teine teeb 10 minutiga 🙃
Jah, ma saan täitsa aru, kui ühel on OSKUSED, mida teisel pole. Aga koristamine pole ju üldine oskus, vaid lihtsalt tegemine 😀
Meil on nii, et mina teen süüa ja koristan, selle tingimusega et mees ehitab valmis korteri, organiseerib suvemajale katuse ning ehitab ka selle valmis. Ehks siis teeb àra kôik meestetööd mida mina ei oska ega ei jaksa. Mulle selline elukorraldus sobib, tunnen ennast naisena ning lasen olla temal mees.
See ongi põhiline, kui sulle sobib ja sa rahul oled. Siis on ju elu õigesti sätitud 😀
Meil teen mina kõike, süüa ta teeb vahepeal ise, aga enamasti seda ka mina. Tema loogika ütleb, et naine kasvatab lapsed ja hoiab kodu korras ja mees toob raha. Et see on alati nii olnud ja jääb ka. Seda raha ma ei näe kunagi, vaid ala ta maksab korteri eest kus ma elan, kōrvalkulud ja ostab poest süüa. Ajab ikka närvi küll kui aus olla, selline pehmelt öeldes tuhkatriinu tunne aeg-ajalt vōi isegi teenindaja. Asjad võiks ikka enamvähem võrdsed olla minu arust. Tahaks ka vahepeal jalad seinale visata ja lihtsalt olla, aga lapse kõrvalt koristamist teab vast iga lapsevanem. Ōnneks mul ainult üks.😀Ja no kōige rohkem muidugi närvi ajab selle kõige juures see kui öeldakse, et “A sa ju terve päev kodus puhkad” või “Sa ei tee siin kodus mitte sittagi”.😄
Issand jumal, ma ütleks selliste asjade peale küll paar krõbedamat sõna…
Mine tööle ja las mees jääb lapsega koju (sh kodutöid tegema), serveeri talle seda kui puhkust, kui ta nii arvab. Ja tekita endale majanduslik tagala, et ei oleks majanduslikult nurka surutud. Aga ole valmis ise ka “meestetöid” tegema või kuskilt tellima teenusena. Kokkuvõttes, pane jalg maha, kui sinust üle sõidetakse.
Heh. Need mõtted mul isegi olid vahepeal, aga see kooselu on nii mürgiseks läinud, et me ei kannata üksteist silmaotsaski enam. Või noh, mina ei kannata. Temal on kõik hästi minuga väidetavalt ja siis järgmine hetk käsib mul välja kolida.😀😀 2 päeva on rahu ja siis tuleb jälle mingi tühi teema, millest tekib mega suur tüli. No puusalt üks näide siia ka. Ta hiljuti ei saanud mu keelust aru kui ütlesin, et last ei tohi turvatooli panna paksu talvekombekaga, sest see ei ole turvaline pluss lapsel ebamugav-pane meriinokombe ja võta paks kombekas kaasa ja siis autos selga kui õue lähte. Hea et see tüli nugade peale ei läinud, sest tema ju teab paremini.😀Pikalt juba sellel vaimsel terroril lasknud kesta ja kuu keskel saan oma korteri kust keegi ei tule mind välja peksma ja kamandama. Ongi lihtsam üksi ja ehk jääb närvidest midagi alles ka pluss ei riku lapse närvisüsteemi varakult selle vihkamist täis suhtega. 🙂
Üldiselt kõik enamuses minu rida. Pesu pesemine kuivama panemine ja kokku lappamine. Ma isegi ei suudaks lasta seda mehel tehsa😬😬🙄🤣. mul on süsteem ja kui nii pole lähen närvi🤣
Ja Ülejäõnud asjad ka.. nädala sees toon mina puud tuppa, kütan, koristan, prügi viin ise jne. Pluss lapsed ka siis. õnneks üks laps käib esimesel korrusel vanaema ajudel ka ikka kui kodus on, nii et selle võrra lihtsam. Aga ma kuidagi harjunud juba. Meest koju ek oota et toad sooja saaks… vihkan külma, nii et toon parem ise😁 aa ja lumelükkamine ka talvel meie teha emaga kui mehed tööl. nv siis toob mees puid, aga samas tal miljon muud asja õues teha kui neid mis mina teen 😁. meil nii et ma teen need asjad mida ma suudan ja oskan ise ja Ülejäõnud jääb mehe kanda. püüan talle vähem jätta, et meie jaoks ka aega leiaks😇😇
Mul on ka oma süsteem, aga kui valik on pesukuhi või “valesti” pandud ja volditud riided, siis valiks teise 😀
Pesu pesemine, voltimine on minu rida, mees paneb kuivama ja enda riided ise kappi. Riideid sorteerin mina (laste omasid siis, mis väiksed jms), koristan üldiselt mina. Va kööki, kuid seal sorteerimise ja sellise suurpuhastuse teen mina. Wc koristab, nõud peseb, süüa teeb ja poes käib mees. Tööl käib ka mees ja ma olen lastega kodune. Prügi viib ka välja mees ja kassi liivakasti koristab ka tema.
Ma olen pärit sellest ajast, kus kodused tööd olid enamuses naiste õlul ja ega ma oma iseloomu teades ei kujutaks asja teisiti ettegi, sest mul kodus peavad asjad olema kindlate kohtade peal. St, et kui midagi vaja on siis leian selle kindla koha pealt. Lisaks peavad riided olema kindlal viisil lapitud ning sorteeritud. Parem teen kohe kõik ise, kui pärast kõik uuesti üle 😁. Samas ma tean, et kui mul pole aega või võimalust, siis saab abikaasa kõigega ise suurepäraselt hakkama, lihtsalt mina hoian suu kinni ja ei õpeta ega virise , et pole nii nagu vaja 🤣
Vahest ongi asi pigem selles, et mehi tuleb rohkem lasta koduseid töid tegema ning usaldama, et nad saavad hakkama
Ma selles suhtes pedant pole, et peaasi, et tehtud on 😀
Meil on nii kuna mees on kasvanud peres, kus koik on ette taha ara tehtud ema poolt, siis ta ei oska koristada. Seega ta küll koristab, aga pean kõik need kohad üle koristama või nõud üle pesema jne. Aga ega see ei häiri mind, sest ma näen et ta vähemalt üritab aidata. Prügi viime ka välja nii, et kui prügikott on ukse ees, siis see, kes esimesena uksest välja läheb võtab kaasa. Pesupesemisega ja lappimisega tegelen ka mina, sest mul peacad kapis olema asjad värvide järgi ja ilusti kokku volditud, muidu mul tõusevad kõik ihukarvad püsti. See eest ei pea ma kunagi muretsema kui moni lambipirn läheb läbi või sahtel halvasti käiks. Plus autot hoiab ta ka minu oma piinlikult puhtana ja kui vaja tegeleb selle remonti viimisega, hooludustega ja nende muude auto asjadega😅
Mis vabandus on, et ei OSKA koristada 😀 Asja kätte võtta, õigesse kohta pannna ja lapp kätte võtta :D? Meeste õpitud abitus 😀
Mul küll veel lapsi pole, aga koristamine ja pesu pesemine on näiteks minu rida, enamus aja. Sest mulle meeldib asju oma moodi teha ja mu elukaaslasele ei meeldi eriti koristada jms. AGA vahest on niimoodi, et ma olen väsinud ja lihtsalt ei viitsi ja siis on meil kodus kas bordell või on niimoodi, et tulen koju ja kõik on tema poolt ära koristatud, pesu masinast välja võetud ja kuivama pandud.
Poes käime 98% ajast koos, sest mulle ei meeldi üksi käia.
Ma ei arva, et peaks olema nii, et ainult naine koristab ja ainult mees viib prügi välja ja ma tal midagi muud teha ei lase. Lasen küll, ta küll teeb kehvemini ja mitte üldse nii nagu mina tahan, aga vähemalt üheks korraks on tehtud ja mina tegema ei pea.
Ja ma olen hea meelega koristamise, pesu pesemise ja peale poeskäiku asjade omale kohale panemise enda peale võtnud, sest mulle lihtsalt meeldib ja ma tean, et kui ma vahest ei jaksa, siis teeb tema. Kas siis küsimata või mitte.
Mu arust ei tohiks karta küsida millegi tegemist, sest mõlemad käime tööl ja me oleme võrdväärsed ja kui ei jaksa ise teha ja ei meeldi kuidas mees teeb, siis las olla seniks kuni jaksu on.
Jaa muidugi ei tohi küsimist karta, aga kui sa ikka iga päev pead küsima ja paluma, siis on ka natsa naljakas lugu.
Meie peres teen põhiliselt vist mina?! Ma ei saa öelda et mees midagi ei tee. Kööki koristame mõlemad, või siis pigem on nii kellel enne sassis köök kopa ette viskab. Elutuba magamistuba ja vannituba on minu teha, kui just vahest kui teen suuremat koristust tunneb mees et peab ka aitama ja võtab nt vannitoa enda hoole alla. Vahest muidugi ajab mind närvi kui ta appi tuleb, sest ta on niii aeglane. Puid nt toob mees, mul nn keelatud keldrisse minna ja neid raskeid pakke ise tassida. Ma küll vahest teen seda aga siis ta tunneb end süüdi .
Mehed ongi aeglased 😀
Ehh, nii närvi ajavad need tüüpilised soorollid. Siis kui mees ja naine elavad eraldi siis on mõlemal vaja kõik ise teha – raha teenida, süüa osta ja teha, kodu korras hoida, arved maksta, pesu pesta jne. Ja siis äkki kui koos elatakse on naine kuidagi rohkem vastutav. Minul on kõik elukaaslased seda minu peale lükanud ja eeldanud ja seda ka siis kui:
1. käisime mõlemad tööl ja mu mehel oli rohkem vaba aega kui mul, sest tal oli lebo graafik ja mina olin iga päev tööl, ikka pidin mina koristama, nõud pesema ja süüa tegema.
2. Teises suhtes olin mina kahe väikese lapsega kodus, kes võtsid kogu mu aja ja energia, mees ei aidanud söögi tegemisega, lastega ega ka koristamisega sest tema oli siis see kes pidi sissetuleku eest hoolitsema. Prügi viis ainult välja.
Sellist suhet ma kindlasti enam ei taha, kumbagi, parem raban üksi. Mees peab ikka sama palju panustama muidu mingu elagu omaette ja ostku endale kodumasin. Mina selleks ei kavatse hakata ja üldse pole mingi mega koristaja ja mis teha, ju see siis on mu nõrk külg aga vähemalt keegi ei survesta, koristan siis kui jõuan ja jaksan
Jah, sul on õigus – sellistes olukordades ongi lihtsam üksi olla 😀
Meie peres on ka rohkem asju minu õlul, aga mees jällegi näeb, et on rohkem asju tema õlul 😀 ma saan aru ka, miks ta nii tunneb. See on sellepärast, et ta toimetabki palju, aga paraku on enamik ta toimetusi talle vajalikud mitte kogu majapidamisele vajalikud ja kasulikud. Nimelt tegeleb ta jõusaaliga ja seega teeb väga usinalt süüa ja peseb pesu, sest mustade riietega trenni minna ei saa ja toidu osas noh, gains… 😀 Mina aga nii ühepalgelist toitu süüa ei suuda ja seega pean endale ka eraldi süüa tegema. Kõikide muude asjade tegemine ja MEELES PIDAMINE (kõige suurem töö neist üldse vist) on minu õlul ja see on üsna kurnav. Kahjuks ma ei ole kuidagi suutnud partnerile selgeks teha, et see, kui ta teeb palju ühte ja sama asja, ei tähenda, et 100 muu asja meeles pidamine ja tegemine on laisklemine ja kerge. Aga mul on ikka lootus, et ajapikku ma õpin ära, kuidas läheneda sellele teemale, et teine pool ka aru saaks 🙂
Vot see on huvitav küsimus – kuidas seda teha? Keegi teadjam suhtenõustaja võiks öelda 😀
Meil vist nii jagunenud, et täitsa võrdselt või isegi härra teeb rohkem, kuna mina lähen hommikul enne teisi tööle ja tagasi jõuan ka peale teisi. Koristame koos- meil super tööjaotus, et kiirelt valmis saada. Ainult pesu pesen 99% ajast mina ja nõusid 99% ajast tema, sest me kumbki teist tegevust vihkame 😀
Söögi teeb nädala sees mees ja nv vaaritan mina suurema osa. Lapsed toob ja viib ka enamasti mees, 1x nädalas mina. Ja autode probleemidest (sh klaasipesuvedelik) ei tea ma midagi kunagi. Aaa poes käime enamasti koos 1x nädalas.
Veab sul :D!
Abielus, kaks last. Ise hetkel pisemaga kodune. Mees ka palju kodukontoris tänu koroonale. Abikaasa on super, ütleks et teeb rohkem kui mina 🤭😀
Suuremalt koristame koos või koristab mees kui ma väiksemaga jalutan. Jooksvalt hoiame korras kodu mõlemad.
Pesu panen pesema ja kokku mina.
Süüa teeb mees, sest…. ma ei taha teha 😂
Lastega tegeleme mõlemad. Suuremaga isegi mees päeval rohkem.
Ise olen sellise korraldusega rahul, mees pole ka kurtnud 😀
Kui kumbki ei kurda, on win!
Meil kuidagi nii et elukaaslane toimetab põrandate korrashoiuga. Kuid paraku on meil robottolmuimeja.. ja millegipärast kui oleks vaha mopiga põrandaid teha siis on minu abi vaja. Nagu wtf. Kahjuks on ülejäänud asjad minu peal.. söögitegemine ja nõude peaemine(sest härral psoriaas sõrmedel ja jumal hoia kui peaks pikemalt veega solberdama(missest et majas on kummikindad ka olemas). poes käigu osas hakkab ta pmst krambitana sest nii jube on ju poes käia missest et nimekiri antakse kaasa. Riietega tegelen heameelega ise kuid oma asjade pesemisega saab ta vahel ikka hakkama. Aga kappi need ise kahjuks temapoolt ei satu. Pidevalt on närv must ja ajab pinge. Aga veel rohkem ajab pinge temaga vaidlemine aastast aastasse nendel teemadel. Lihtsam on ise ära teha jooksvalt. Ja samal ajal lapsega toimetada. Vähemasti mängib mudilasega kui ma toimetan.
Oijah, lihtsam on tõesti üksi olla, pole neid probleeme 😀
Kuna me elame renoveerimist vajavas majas ja ma olen lastega kodune, siis enamasti teen mina kõik ära, sest mees peale tööd kas siis ehitab/on väsinud/tahab lastega koos olla. Kui on mõni üritus, ala laste sünnipäev vms ja kui palun, et korista kiiresti vets ära siis ta nagu minu ärritamiseks küsib rumalaid küsimusi: ala kuidas jne. Ei tea mis saab kui maja ükskord valmis ja ma tööle lähen 😀
Haha, KUIDAS vetsu koristada v :D:D
Prügi on mehe rida. Poes käime kordamööda. Süüa teeb ta ka aeg-ajalt. Pesud on otsast lõpuni minu. Ma ei kannata tema pohhuismi selles osas. Valed värvid koos, pesud viktu restil ja pärast kehvasti volditud. Mõlemad käime trennis, st anname teineteisele kodunt eemal aega. Tema käib tööl, mina hetkel veel titega kodune. Lapsi on neli, korter on väike. Üldine koristamine on minu teema. Tema liigutab siis, kui häirima hakkab, aga mind hakkab enne häirima 😀
Nelja lapsega on vist tõesti head süsteemi vaja 😀
Mul sama jama 😀 Tore muidugi, et mees proovib aidata, aga nii viltu ja kortsu suudab ainult tema pesu kuivama panna (kuivatit pole), või kui nõusid peseb ujub terve tööpind ja jätabki nii. Kõik tema must pesu käib pesukorvi peale mitte sisse (sada korda öelnud, et palun pane korvi sisse mitte peale😅) Vahepeal ajab närvi, aga samas tean et ta proovib mind aidata nii kuidas oskab 🤷♀️😅
ma olin 3 aastat kodune (rasedus ja nüüd laps hakkab 3seks saama), tegin ise kõike ja olin lapsega, mees hakkas umbes 6-kuuselt rohkem ka ise aega veetma lapsega, enne ei osanud kuidagi, eks ta ikka süles hoidis, mähkmeid vahepeal vahetas, aga mitte kauem kui tund aega. Mees aegajalt kui nägi, et mul asjad kuhjuvad üle pea, siis tegi ise korda. Nüüd ma hakkasin ka ise tööl käima, laps lasteaias, tuleme koju ja teeme koos tund aega süüa, kütame maamaja soojaks, koristame, paneme järgmiseks päevaks asjad valmis ja pesu peseme nv-l. Kui haiged olime nädal aega, siis ma tegin kodukontoris tööd ja mees oli lapsega, koristas, pesi nõud jne, õhtul veetsin ka ise perega aega. Ma lasen tal nt riided kokku panna, aga kappidesse panen ise ja kappe korrastan ka mina, lisaks kui mees koristab, siis teeb üldpuhastust rohkem (koristab lapse mänguasju, peseb nõud, viskab riided pessu, võtab tolmuimejaga jne), ma teen sellist süvapuhastust ise nädalas korra (kraanikausid, wc-vannituba, põrandad pesen, kapid korda, voodipesu jne). Eks vastutus on jagatud, aga samas ma tean, et ma teen rohkem elamises😁 lisaks lapsele riided, jalanõud, vajaminevad hügieenitarbed jne valin ka alati mina ise, lasteaias kasvatajatega suhtlen üldiselt ise, ürituste- ja muud kulud maksab isa. Varem elasime lapsega isa rahakoti pealt, aga nüüd rohkem ühtlustunud ja jagame kulusid. Arsti juures lapsega käime koos ja laps usaldab isa sama palju kui mind. Magama läheb vabalt isaga, pole probleemi isal terve päev lapsega olla jne. Eks vist ongi erinevatel eluperioodidel see vastutus erinevalt jagatud selle järgi, kuidas tööajad ja kohustused parasjagu on.
Meil on abikaasag nii, et kord nädalas koristame koos kogu kodu ära. Tema näiteks vannitoa ja elutoa, mina köögi ja teised ruumid. Ja siis põrandad teeme lõpus koos. Ülejäänud majapidamistööd teeme just nii nagu kellelgi parasjagu aega on. Vahest ütleme, et kuule viitsid sa täna nõud pesta või riided pesema panna vms. Kõik suht ilusti jaotatud ja vahest juhtuvki, et emmalkummal kiirem aeg ega jõua, siis teine teeb ja pingeid ei teki, sest üldiselt kõik jaotatud. Võiksin öelda, et mul mehega väga vedanud selles osas, aga samas mu arust nii loogiline, et paarisuhtes ikka asjad võrdsed. Aga tänulik olen ikka talle ❤
Õnneks vist saan öelda, et meil on päriselt 50-50.. mul polnud enne oma praegust abikaasat aimugi, et on olemas selline mees kes omal algatusel teeb KÕIKvõimalikke kodutöid and I love it 😀 isegi tuleb mingitele x ideedele majapidamises, nt et võiks elutoas seinal postrid välja vahetada, vannituppa uut kappi vaja vms ja siis ka saadab ise mulle välja otsitud variante millist osta jne. Mulle meeldib ka meie aastatega tekkinud selline paika loksunud harjumus, et söögi teen küll 80-90% ajast mina sest see on ainus “kodutöö” mis mulle päriselt ka väga meeldib, aga samas kui on päevad kus ma olen mega väsinud tööst või on lastega päev otsa kodus olemine energia max nulli viinud, siis mees automaatselt näeb seda juba eos ja hakkab küsimust küsimatagi ise toitu valmistama. Vb ma olin varasemalt mingite lödinäppude otsa ainult sattunud aga jah olen siiani väga amazed, kui palju ta kodus teeb ja seda ühegi nurina või palumiseta.
Issand! Mees, kes tahab ise kodusisustust valida 😀 Whaat 😀
Kusjuures, see on kahe teraga mõõk. Mul on ka nüüd selline elukaaslane ja siis tahaks öelda, et … kle lase mul valida, mul parem maitse. Aga samas tõesti, ta ju mõtleb kaasa ja näeb selliseid asju – ja see on lahe!
Mu mees käib täiskohaga tööl, ma töötan poole kohaga kodukontoris. Mees teeb 80% ajast süüa. Mõlemad koristame kööki, kes iganes seal askeldama juhtub või kellel aega on. Ülejäänud majapidamistööd teen mina. Koristan kõik toad, pesen pesu, voldin ja sorteerin. Ise olen rahul, sest minu arust saab siis kõik kiiremini ja paremini korda ja organiseeritud, kui mina seda teen. Lastega tegeleme mõlemad võrdselt palju.
Mina teen kõik ära ja närvis olen 10 kümmnest, kui mitte rohkem. Eriti täna
lohutav pats-pats sulle!
Meil on enamus asju 50/50. Lillede kastmine, tubade koristamine, pesu pesemine, voodipesu vahetus, toidu ostmine, söögi tegemine/tellimine ja rahaliselt panustamine (laen, arved, restoran, asjad, reisid jne) on kõik pea 50/50. See sai kusjuures läbi räägitud enne kokku kolimist. Suuremad rahalised ostud arutame läbi – st kui ma ostan suvalt 500-eurose laelambi siis on natukene kohatu temalt pool summast nõuda, ja vastupidi.
Süüa teen mina vast naaatukene tihedamini ja prügi viib tema tihedamini välja, koera jalutame 50/50.
Palk meil õnneks mõlemal hea ning seega pole probleemi ühisesse ellu võrdselt panustada. Ühist rahakotti pole. Kõik muu on pooleks.
Muidugi on perioode kus üks või teine panustab rohkem. Järgmine nädal olen tööreisil ja siis jääb kõik mehe õlule. Ja mõni teine kord on vastupidi.
Meil lähim sõprusringkond talitab sarnaselt.
Meie kodune olgukord on selline, et Abikaasa on ema tissiotsast minu tissiotsa
Roninun. Ta ei tee kodus midagi kui just ei ütle. Olen kõik asjad kon marie järgi
Ära sildistanud ja vahel ei leia ta ka
Siis asju ülesse.
See pidi olema suurim viga, mees otse kodust võtta 😀
Üks tuttav tõi minu sõnavarasse mõiste “annipõhine tööjaotus”. See tähendab, et paarina koos elades jaotuvad tööd vastavalt sellele, kellele need paremini sobivad. Tollel tuttaval on nii, et naine tegeleb tehnikaga ja mees teeb süüa, muid tegevusi täpselt ei tea… meil on enam-vähem vastupidi. Täielikult minu õlul on pesuteema, mulle meeldib see töö, aga lapsed (17, 15, 12) panevad oma riided ise ära – või siis ei pane ja otsivad kuhjast, mille ma nende tubadesse olen viinud. Veel olen mina peamiselt see, kes süüa teeb, kui abikaasal on nädala sees vaba päev, siis teeb tema. Koristamine on jaotunud nii, et kappide jms korrashoid on ka minu teha, aga tolmuimejaga põrandaid puhastavad mehed. Praktiliselt kõik tegevused autodega, ehitus – sest meil on suur, logu, väga vana maja, mis vajab palju tegutsemist – ja igasugused lepingud (elekter, prügivedu jne) on abikaasa toimetada. Nõusid peseb masin. 🙂
Arvan, et kramplikult kõigi tööde võrdset jaotamist peale sundida on sama rumal kui arvata, et ainult naised peaksid majapidamistöid tegema. Iseasi, kui üks pooltest ongi täiesti kodune, siis on loogiline, et kodusolija panustab majapidamistöödesse rohkem (ei kehti vastsündinuga pere või raske haiguse puhul).
Ei ma ei arvagi, et kõik peaksid täpselt samu asju tegema. Aga koormus võiks ikka sama olla 😀
Täiesti nõus!
Meil on asjad paigas. Pesuga tegelen mina,pesen, kuivatan ja panen kappidesse ära. Samamoodi enamus aega koristan mina, aga kui vaja teeb mees neid sama asju probleemideta. Aga meil on jälle mees see põhi kokk köögis, kes süüa teeb, nõusi peseme ikka mõlemad ja ei pea ütlema, et kuule pese ära, vaid teeb seda ise ja koristab köögi. Samamoodi aiatöid teeme koos ja enamus aega viib tema ka prügi välja. Meil kõik hästi ja abielus selliste asjadega peavalu õnneks ei ole. Kiidan oma meest alati ja väga!! 🙂
No koristus enamasti ikka minu teha. Küll aga mees teeb üli tihti perele süüa ise. Nõusid pesen 90% ajast mina. Pesust tulnud riided panen korda ja riide kapid koristan ise ära. Laste riietamine ka minu rida nii, et kui mees vahel peab lastele riideid otsimas siis ega ta väga ei tea kus mis on😂 toa koristus on 70% ajast minu teha, aga vahel teeme terve perega koos, sest siis jõuab palju kiiremini korda. Laste vedamine kooli/lasteaeda on 90% ajast ka minu teha. Mina muidugi hetkel olen veel kodune, samas mees on ka suurem osa ajast kodus. Aga ta pigem tšillib niisama. Eks mingi hetk jälle tulevad need pinged, kui ma lihtsalt ei viitsi koristada ja toad lihtsalt on mega käest läinud. Vahel lihtsalt kaob see koristus mott ära, sest 10 min hiljem on ju jälle kõik pahupidi pööratud. Aga mees õnneks ette ei heida midagi, et korista rohkem jne. Ta saab ise ka aru, et 3 lapsega tuba korras hoida on julm. Pluss ma tahaks ju ka vahepeal visata voodisse pikali ja niisama passida. Aga muidugi müts maha nende vanemate ees kellel on 3 või enam last ja nende toad on suht koguaeg viisakad😂 Ma ikka pean ennast suht laisaks, kui tahaks siis saaks paremini. Nt eile ma koristasin kõik ära ja täna juba on selline tunne, et ma pole nädal aega lillegi liigutanud. Nii, et sorri aga ma ei viitsi jälle hakata tõmblema.
Mul sama tunne, et üks päev näen täiega vaeva ja koristan ja siis järgmiseks päevaks kõik jälle erroris. Sest noh… iga päev ei viitsi nii palju ka koristada 😀
Mees tglt paras pedant aga kodus väga midagi ei tee. Või, kui teebki, siis ma kuulen sellest kaua…
Paar aega tagasi just rääkisime sellest kodusest võrdsusest ja siis hakkas , et Olgu – järgmine kord vahetad sina vajadusel wc potti jne. Mis mul muud üle jäi, kui selle peale silmi pööritada, kuna me ju vahetame seda igapäev nagu näiteks teeme süüa või võtame tolmu.
See tõesti lamp võrdlus, aga hakka siis süüa ka tegema ainult siis, kui ta vetsupotti vahetab 😀
Meil on paraku nii, et kõik nullist sajani on kodus minu kanda ja käin ka tööl ja teen enamasti palju ületunde ja siis kodus jätkub selline “töö”, mis enamike meeste arvates ongi ju meelelahutus, naiste rida ja kuidagi loomulik on, et naine teeb kodus iga pisema kriipsu ja saabki vastu hommikut magama, et hommikul taas otsast alustada. Lõpuks sellise suhtumise peale on küll iga päev aina suurem kiusatus üksi elada, sest siis jah, tegema pead endiselt ise kõike, aga kahe inimese tagant kasimise asemel on neid üks – sa ise! Teisest küljest kui sinusse kogu aeg nii suhtutakse, siis varsti hakkadki end kodumasinana tundma ja tunned, et kuigi leib on lauale teenitud ja kodus lahti lõigatud ja nõud pestud ja naiste ja tihti ka natuke rohkem meeste tööd majapidamises tehtud ja end siis tülpinud ja väsinuna tunned, et ehk oled siis saamatu hoopis?
Aga kas sa mehega oled sellest rääkinud?
Pigem kõik minu õlul, peab koguaeg tagant suruma elukaaslast et mine tee ja too, vahel harva on midagi tema poolt tehtud.
Jep, olen vihjanud ja olen ka otse öelnud. Kuna meil koos oldud juba väga kaua, siis olen aru saanud, et elan võrdlemisi egoistliku inimesega, kes ei tee, sest ei viitsi ja ei soovi ja on väsinud jne. Ilmselt paljuski ta ei saa arugi, et ta võiks vahel teise inimese peale ka mõelda ja mitte iseenesestmõistetavana võtta kõike. Niiet peaga vastu seina. Ja kui mõned ütlevad, et teenivad vähem ja seetõttu justkui tunnevad end staatuses, kus kodus peab olema panus suurem, siis ise töötan juhtival kohal ja enamasti teenin isegi rohkem, sest ega vähemaga siin seda tsirkust ju kinni ei maksaks ka!
Mul on elus olnud 2 suhet, üks kestis 12 aastat ja teine 3 aastat. Esimeses ja kõige pikemas suhtes oli kõik minu teha. Tegin süüa, koristasin, pesin pesu jne. Korduvalt olid tülid sellel teemal ja kui ühe korra eksmees pesu pesi + triikis, siis ma pidin kontrollima kohe kas tal käed ikka alles on. Tavaliselt koristasin ka tema järgi musti nõusid, sokke jne. Käisin koolis ja tööl ning tegin kõik kodused toimetused. Härral oli julgust korduvalt öelda, et ma ei tee õigesti asju.
Vahest harva koristasime koos ja siis oli ka minu kanda suurem ala. No näiteks suurpuhastust tegime koos kui ta juhtus neljapäeviti kodus olema. Tema koristas ühe ruumi ja mina samal ajal kolm ruumi.
Teises suhtes olles sain ma tunda ka natukene poputamist ehk siis köögi ja söögi tegemise võttis härra enda kanda. Pesu pesemine, triikimine, sorteerimine ja koristamine oli siiski minu õlgadel. Jah ta tegi seda kaks või kolm korda ise ka ning ma kiitsin teda selle eest aga üldiselt majapidamistöid tegin mina. Prügi viisin välja mina. Samas kiidan teda, et ta hoidis köögi korras, käis poes ja pesi nõud. Nõude pesemist ma sallin kõige vähem ja selle tasakaalustamiseks olen nõus pesu pesema/sorteerima/triikima. Aga ülejäänud poleks pidanud minu õlgadel olema ainuisikuliselt. Rääkisin sellest, sest esimene suhe õpetas kui oluline see on aga ega midagi ei muutunud. Täna elan üksinda ja teen siis kui tahan majapidamistöid. Kui ei taha nõusid pesta, siis ei pese ja woldin selle asemel. Naudin seda, et ma ei pea kellegi teise järgi koristama või kuulma, et sokid/aluspesu on otsas ja võiks pesu pesta. Oi kuidas mind see ärritas, sest ausalt ma ei kandnud pesumasinat endaga tööl/koolis kaasas. Aga tihti oli selline tunne küll, et olen peale pliidi ja külmkapi kõik muu endaga kaasa vedanud.
Ammu enam ei ole ainult prügi välja viimine mehe töö vaid mõlemad peaksid ühiselt panustama, et neil koos hea oleks.
Suurem osa abikaasa õlul. Ütleks, et 75-80%.
Põhjus selles, et minu töö on suhteliselt kõikuv, mõnikord teen 15h päevi kontoris. See korraldus on kodus läbi räägitud ning kõigile sobiv.
Nojah, kui 15h tööl oled, siis ega suurt palju ei jõuagi muud :/
Mitte igapäevaselt 😊, õnneks.
Kuid sellest hoolimatta meie elukorralduses see toimib. Isegi kui vaba(d) päeva(d) võtan endale töölt siis see ei eelda, et ma kodutöödega oma päeva sisustaks.
Väga õnnelik, et selline tore abikaasa minu kõrval ❤
Saan iga kord kõveraid pilke kui mainin, et meie majas teeb 75% majapidamistöödest mees. Minu peal on ainult pesumasina täis ladumine ja selle tööle panemine. Vahel ka täidan/tühjendan nõudepesumasinat.
Ütlen ausalt, mul on täielik trots majapidamistööde vastu, kindlasti ka sellepärast, et ühiskond ootab minust kui naisest nende tegemist. Mässan vastu 😂 nende asjade tegemine lihtsalt ei ole minulik.
Minule sobib hästi, kui teenin tööl head raha ja toetan sellega pereelu ning majapidamise eest hoolitseb suuremas osas mees. Õnneks on mulle sattunud mees, kes neid asju ka teeb! (k.a söögi tegemine).
No minu meelest ongi nii, et asjad võivad jaotuda täpselt nii, kuidas iga pere soovib. Aga siis peab MÕLEMALE sobima 😀
Meie kodus on rohkem minu kanda, aga ausalt öeldes ma ei pane pahaks, mulle meeldib. Elukaaslase kiituseks pean ütlema, et ta ka ikka paneb pesu pesema ja kuivama ka oma algatusel või kui näeb, et ma kuskilt korteri otsast hakkan koristama, siis koristab oma arvutitoa ise ära. Samuti on ta suur abiline, kui suuremaid koristustöid teeme, näiteks külmkapi suurpuhastus vms.
No kui endale meeldib, siis ongi põhiline!
Mina teen kõik, mees viib hommikul ainult noorema lapse lasteaeda ja kui nõudepesumasin peaks lõpetama see hetk, kui ta kodus, siis võtab ise nõud välja. Kõik koristamised, pesupesemised, triikimised jms minu teha. Ma lâheks max närvi kui ta teeks ka midagi, sest ma tean kuidas mulle meeldib, et asjad tehtud ja ta never nii ei teeks, et siis olen vast rahul sellega, et mulle kõik kodused tööd jäävad. Aga no vahest peale tööpäeva oleks tore, kui pakuks ka millegagi abi, aga eks ta ka harjunud sellega, et ma teen ja toimetan 😄
Heii, mina olen ka koos oma kihlatuga olnud üle 7aasta ja sellest 6 midagi koos elanud, ning võin julgelt väita, et 90% siin on minu teha. Pesupesemine täielikult minu ja koristamine.
Söögi tegemine ja nõude pesemine on siuke, et kui ma ei jaksa siis ta teeb. 😀
Oleme kooli ajast koos olnud, olin 17 siis, ning tol ajal selles vanuses ma tahtsin näidata ja olla see parim inimene ja kaaslane. Ning nüüd olles koos nii kaua ja olles vanem on raske ümber kasvatada inimest kui sa oled kõik need aastad enamus ette taha ära teinud. Aga tasapisi tibu sammul ka midagi muutub ja panustab ka rohkem. 🙂
Noh, loodame, et siis hakkab ikka rohkem tegema, kuigi jah, kui juba harjunud on, et sinu töö on, siis raske muuta seda.
Oleme elukaaslasega (enda meelest) selle väga hästi ära lahendanud. Nimelt, jah pesen ja korrastan pesu mina, kuna mul on samuti oma kiiksud, kuidas asjad võiksid garderoobis asetseda. Mehega on see suht lipalopa. Mees mul aga vabalt peseb nõusid, kokkab, käib toidupoes, igatahes aitab, kui temalt seda paluda. Küll aga kord kuus käib meil koristaja, kes teeb ära kõik muu – peseb põrandad, tõmbab tolmud jm ning sellega on kindlasti suhtes palju vähem nägelemisi “miks mina nii palju kogu aeg tegema pean”. Ei meenu, kus see kirjas oli, aga on ka öeldud, et kui koristamine ja muu majapidamisega seonduv tekitab peres konflikte ja rikub kodurahu, siis peaks koristusteenus olema sama tavapärane kui muud kommunaalkulud. Olen nõus paar korda woltimist vahele jätma, et saada kodu korda 😀
Mina teen enamuse ise ära,laps peab oma tuba enam-vähem korras hoidma(kui suuremat koristamist vajab,siis teen ise tema toa korda).närvi ei aja kuna kodu koristamine ei võta väga aega,koguaeg üritan kohe asjad ära teha,ei lase kuhjuda.mind on vahepeal pigem imestama pannud,kui inimesed postitavad kodust pilte,kus toad täiega sassis,köögis tasapind ja terve kraanikauss nõusid ja muud kraami täis,ma ei suudaks niimoodi lasta tekkida neid asju 😀
Ma ei suuda jälle teinekord midagi teha, kui aint vaadata neid kuhjumas 😀
Super närvi ajab. Koguaeg ootad, et äkki inimesel endal koidab, et vahepeal võiks midagi ise ka teha. Ma tahaks ka vahepeal midagi vedelema jätta teadmisega, et ah.. küll see ära koristatakse.
Ma mingi hetk vihastasin, et inimene ei suutnud isegi nii palju ennast liigutada, et oma must pesu pesukorvi panna või kasvõi sinna ruumi viia. Lõppes see sellega, et suve palavaimal päeval polnud tal panna jalga mitte midagi muud, kui topeltvoodriga pikad dressipüksid. Kui keegi arvab, et see teda õpetas.. ei 😀
Ja ma südamest VIHKAN, kui ma pean paluma teha midagi elementaarset nagu nt nõude masinasse panek. W T F. Nagu lisa laps..
Vaesekene! Kas sa temaga oeld rääkinud, et sa ei soovi ta ema olla muidu v? 😀
Kõik teen mina😄😄 okeiokeo, mul mees kodus on siis ma lasen tal puid tuua. Aga nagu sa kirjutasid, siis ma pean seda ütlema. Pean ütlema, et lükka lund jne😄 Vb ta teeks neid asju ise ka, aga kunagi kauges tulevikus kui minu jaoks hilja on😂
Kirjutasin pikema jutu automaatselt instasse aga tore ja kasulik link kõikidele, mida oma elukaaslasega jagada: https://www.google.com/amp/s/amp.theguardian.com/world/2017/may/26/gender-wars-household-chores-comic
Kirjeldab päris hästi ära selle vaimse koorma, mis (enamasti) naiste õlul on
Kodutööd? Ütleme nii, et tõenäoliselt kaalukauss minu poolel. Aga seda seepärast, et ma füüsiliselt olen rahkem kodus. Kui teeme nt reedese koristamisõhtu siis jagame ruumid ja kõik panustavad sama palju. Ja teatud asjades (liiva imemine esikuvaibalt, riiulile “tekkinud” asjade ära panemine vms) teeb see, keda enne häirima hakkab ehk siis kellel on selles valdkonnas kõrgem puhtusestandard. Kõlab nagu räpakoll aga kui kord nädalas tolmuimetud vaip on minu jaoks OK ja tema jaoks mitte siis on selle sagedamini punastamine kohe kindlasti tema asi!
Meil on konkreetselt meestetööd ja naistetööd. Mina ei viikunagi prügi välja ega vaheta pirne või tegele ummistustega jne. Samas vahest peseb ka mees pesu aga siis peab ikkagi üle tegema või pärast triikima 🥲 Aga mulle see sobib, et koristamine on nn minu ülesanne. Ja alati kui tuleb töölt on puhtad riided valmis pandud ja soe söök. Aga ta looder ei ole kui ikka abi palun tolmukaga tuba teha siis teeb ☺️
Ma ka vihkan prügi välja viimist 😀 Aga noh, nutan ja viin 😀
Mulle on sattunud eksemplar, kes selle osas on väga võrdõiguslik, et talle ei meeldi, et talle kui mehele peaks vaikimisi igast ‘mustad tööd’ sattuma.
Aga miskipärast ei taha ta ka minu standardile vastavalt tihti/põhjalikult koristada. Nii me neid piike siis murrame.
Eks aja jooksul on asju paika ka loksunud – näiteks mina saan rahulikult elada siis ka, kui paar nädalat asjad laiali on. Varem ajas mul silma tõmblema, kui tema tahtis koos filmi vaadata, aga köögis olid nõud pesemata või elutoas pesu kokku panemata.
Õnneks on mehel käed otsas ja ei saa öelda, et mina peaksin kõik kodused toimetused ära tegema. Arvan, et selle kõige taga on suhtlus omavahel. Kindlasti on päevi, kus olen öelnud, et mida võiks ära teha, aga ei võta seda, et see siis oleks ikkagi minu kanda, sest endal tuleb ka ette päevi, kus ei viitsi midagi teha ja ümberringi on segadus. Teeme ka palju asju koos 🙂
Omg, kui hea teema 🙂 Ausalt mind ajab see super närvi, et mina peaksin kodus kõik ära koristama ja mees lihtsalt tuleks õhtul koju 🙁 ja siis mina hakkaks rõõmsalt süüa tegema… meil on küll jaotatud, et mees siis tegeleb nõudepesu majandusega (ehk siis paneb masinasse mustad ja puhtad välja) aga ta teeb seda alati siis, kui ma jälle pean mainima 🙈 ma olen küll lapsepuhkusel kodus 1a aga vaatamata sellele tekitab see minus hirmsat trotsi ja enamasti sellepärast ei koristagi 🤣🤣🤣
See roheline sein on täiega vinge! Hea mõte oli see ära värvida. 😊
Meil on elukaaslasega kohustused kuidagi iseenesest jaotunud nii, et tema tegeleb ahju kütmisega ja mingite remonditeemadega (kui on vajadus), mina teen süüa (ta ei oska lihtsalt, muidu veeretaks hea meelega selle kohustuse enda kaelast ära) ja koristamisega (vahel mees aitab).
Aitäh, mulle ka nii meeldib see sein!
Mina kodune 3a lapsega. Mees käib 7st 18ni tööl.
Kõik kodused toimetused on minu teha.
Vahepeal ikka juhtub, et näen meest kraanikausi ees nõusid pesemas, aga siis ma jooksen juba ja kamandan ta minema sealt.
Esiteks juba selleparast, et mul on mingi oma kiiks kuidas nõud peavad kuivama olema pandud ja kui tema teisiti paneb siis pean ümber kõik tegema.
Teiseks sellepärast, et majapidamistööde tegemine on minu jaoks justkui puhkus lapsega tegelemise kõrvalt.
Aa, prügi väljaviimine on mehe teha.
Aga muidu jah, kui mees kodus on ja midagi on vaja teha siis eelistan seda teha ise ning mehe kamandan lapsega tegelema, sest tõesti on lihtsam majapidamis töid teha kui lapse aega sisustada 😅
Lihtsalt loen, kuidas naised endale karuteeneid teevad sellega, et “mul on oma süsteem” ja “pean nkn põranda üle pesema, sest ta ei oska.” Hellitate ilusasti mehed ära ja pärast, kui laps suurem, saate ainult ennast süüdistada, et kõik endiselt teie teha. Sorry, aga nii ma seda näen
Nüüd on siis Kardo elamine täielikult pesu alla mattunud? Vaene mees on ilmselt surnud nüüd kui ENAMUS töid kodus tegemata….
Muuseas, on jah 😀 Tal ema ja minu ema ükskord käisid seda sorteerimas 😀
100% minu kanda, juhul kui ei palu, et kas teine pool saaks teha (mille vastu ta kunagi pole)
Nii ja naa, pigem minu, aga mingi osa on elukaaslasel ka kanda ikka. Mees suuremast koristamisest (tolmuvõtt pindadelt/tolmuimejaga tõmbamine) suurt lugu ei pea, ta nagu ei saaks arugi, et elame tolmurullide sees. Seega teen seda mina. Küll aga on tema rohkem see, keda häirib, kui asjad niisama laokil on. Pesu pesen mina, panen kuivama mina ja pärast korjan kokku ka, aga mõlemad paneme oma riided oma kappidesse ikkagi eraldi, st mina tema pesu ei voldi. Süüa teen enamasti mina ja tema siis peab nõusid pesema, kui harva vastupidi on, siis pesen ise. Hommikusöögi teeb tema enamasti, sest mina ärkan hiljem tavaliselt. Ehk siis on asju, mida teen mina (suurpuhastust ja pesupesemist), aga mõned asjad on ikkagi tema kanda kah.
Praegu olen kodus lapsega ja kodutöödest on kõik minu teha. Enne lapse saamist tegi mees ka ikka õhtuti peale tööd süüa ja pesi nõusid, nüüd ma pean talle ütema et ta neid asju teeks, sest no lihtsalt ei jõua neid nõusid päevas mingi 7 korda pesta. Jah ma saan aru, tema käib tööl ja tal pole just väga lihtne see töö, et siis ma võiks ju kodu korras hoida ja süüa teha, AAGA kui sul keegi pidevalt jala küljes ripub, vingub, jonnib jne siis lihhhhtsalt ei viitsi. Aeg ajalt käib mees tolmuimejaga toad ikka üle ja vahest teeb ka vannitoas suurpuhastust (pesed vetsupoti, dušiseinad jne ära), aga et ta muid asju teeks pean ma ütlema. Ja natuke tigedaks ajab küll et ma pean tal paluma teha kodus elementaarseid asju, ise võiks vahest selle peale tulla!
Ideaalses maailmas võiks loomulikult pooleks olla, aga minu maailmas olen ikka mina see kes teeb kõike ehk pesen pesu, pesen nõusid, koristan, teen süüa jne. Mind ajab see väga närvi, et miks mina pean kõike tegema ja tema on nagu mingi diivani kaunistus. Need mõningad väga üksikud korrad kui ta teeb midagi, siis on küll selline tunne et peaks kuskile risti seinale tegema 😂
Ma ütlen ausalt, et ma blogiposti ei lugenud ja tulin otse instast siia, sest ma tahan vastuseid saada RIIETE SORTEERIMISELE. 🤣 Kas siis inimesed ei võta pesuresti pealt riideesemeid….ei voldi neod kohe kokku..ja ei pane neid õigesse hunnikusse?????? Kuhu te need panete siis, et neid on vaja sorteerida? 😅 Mul tavaliselt mitu kokkuvilditud hunnikut: mu tööriided, tavalised riided, sokid, pesu, peika riided ja siis võtan need kokkuvolditud riided ja panen kappi. Teised inimesed ei tee nii v????
Eee ei 😀 ma viskan nad “puhta pesu hunnikusse” lootuses et kunagi tuleb tuhin see ära koristada 😀
Haa, justnimelt. Minu kodus ei saa ka kunagi mingeid müstilisi puhtapesuhunnikuid tekkida kuna restilt liiguvad riided kappi 😀 pesukuivatist ka kokku ja kappi.
Mul üldiselt ei jõuagi sorteerimiseni 🤣 võtan resti pealt kuivanud asja ja panen selga 🙊
Mina teen ka nii! Kuivatist välja ja kohe lappan vastavasse hunnikusse. Aga mul tekkis hoopis selline küss, et miks inimesed mustad nõud kraanikaussi kuhjavad ja siis sealt alles masinasse panevad? Meil pannakse kohe masinasse, mingit kraanikausi etappi vahel pole. Olen seda kraanikaussi panemist nii palju näinud ja kuulnud ja no ei saa pointist aru 😀
Sest mul enamasti on nõudekas puhtas nõud, mida ma välja võtta viitsind pole 😄😄
Minuuu kanda! Mul mees teeb selliseid suuremaid asju nagu aknapesu, kuuri koristus vmt. Põrandapesu jmt ma isegi ei TAHA talle jätta, sest kuna ma olen nii hull pedant, siis ma ei rahuldu tema tehtuga ja pean nagunii üle tegema😂 nõusid masinasse paneb küll, aga kuivama vot ei pane, küsimise peale ikka, aga kuidagi sujuvalt teen need asjad ise. Ma ei kurda ka, mulle meeldib oma käe järgi koristada ja kraamida. Süüa teeb küll tema palju ja see mulle sobib, sest mul on sellest igapäevasest kokkamisest kümm täiega siiber. Samas köögis käin ja kasin küll tema järelt….
Mees kodukontoris ja mina käin ka tööl. Jõuan koju pean süüa tegema ja kõik asjad ära tegema😅 Vahepeal ikka koristab aga suuremad asjad nagu kapi koristused jms ikka mina.
Kopp on ees ja olen ka õelnud aga noh ma ta nii ära hellitanud selle 4 a 😅