Ma ei tea, kust maalt läheb otsekohese ja ülbe inimese piir, mistõttu ma ei ole kindel, kuidas ma praegu täpselt kõlan, aga mind suurt ei huvita ka, sest ma olen ausalt butthurt. Mitte, et mind peaks laias laastus igasuguse suvalise inimese arvamus huvitama. Hetkel lihtsalt ajab närvi, muud midagi.
Ja kellele ei meeldi mu ülbed ja üleolevad jutud, siis lugemiskohustust ei ole. Ei täna ega üldse kunagi.
Ühesõnaga. Ma olen enne ka maininud, et saan igapäevaselt abipalveid. Kui kellelegi jääb see väljend segaseks, siis konkreetselt iga päev saan ma kirju, et tere, ma lähen vahetusõpilaseks, üürist jääb puudu, kommunaalid tahavad maksmist, koer jäi haigeks, lapsele on rohtu vaja, mees jättis maha, SMS-laen tahab kinni maksmist, söögiraha ei ole jne jne jne. Lisame juurde siis need, et kuule palun jaga mu üleskutset, kuulutust, abipalvet ja mida kõike veel.
Ma ei ole loomult väga dick person. Ma tean, et pole super sünnis ja üllas seda iseenda öelda, aga mulle tõesti meeldib inimestele abiks olla. Pealekauba mäletan veel vägagi eredalt, kuidas mu lugejad on mind miljonil erineval moel aidanud on. Ja kui võimalik ja aega on, siis ma tõesti aitan.
Aga. Sõbrakesed. Siin on aga. Selle kõige juures, olen ma üllataval kombel ka lihtsalt täitsa harilik inimene. Kellel ei ole iga kell rahameresid, kust siia-sinna raha loopida. Ja lisaks sellele on mul päris palju up and down meeleolusid, millest viimase puhul ei suuda ma oma energiat abipalvetesse lihtsalt suunata. Saate ju ise aru, et kui keegi küsib näiteks raha, siis ma ENAM nii loll ei ole, et suvalt oma raha minema kannaks. Ma peaks hakkama uurima, mõtlema, orgunnima. Ja ma tean, et kuigi abipalujale jääb mulje, et asi see siis mul nüüd seda teha on, mida TEMA parasjagu tahab, siis tõesti ausalt ma kogu aeg ei viitsi. Vot ütlen ausalt, et aitan nii palju kui ise viitsin ja tahan ja nii lihtsalt ongi.
Muidugi see ei sobi neile, kellel parasjagu abi vaja. Ei sobi see, kui ma vastan, et ei. Ma tõesti ei ole huvitatud sellest, et oma lugejaid üles kutsuda kellegi üüri maksma või sms laenusid kinni taguma. Ja ma tean, et kõik võivad teha vigu ja kõigil on teinekord abi vaja, aga kui te lihtsalt teaksite, palju ma sääraseid abipalveid saan, siis muutuksite teie ka lõpuks suht tuimaks.
Nüüd jõuame teemani. Kogu see Ukraina teema. Ma ei tea, kas kellelegi on jäänud mulje, et ma oleks selles suhtes ükskõikne või et ma ei hooliks? Ma olen annetanud küll ja veel nii enda, kui oma firma raha. Ma olen pagulasabi lehel pakkunud välja, et saan pakkuda ajutist majutust. Ega vist tavainimene rohkem väga teha ei saa ka.
Ühesõnaga kirjutas mulle mingi lugeja, et ta tahab hakata koguma mänguasju, mida saata Ukrainasse nendele emadele, kes on oma lapse kaotanud. Teoorias ma saan aru sellest mõttest, et muidugi tahaks neid emasid kuidagigi aidata, aga minu esimene mõte on, et kui ma peaksin oma lapse kaotama, siis ma võtaks parema meelega kingituseks jupi nööri, kui mingi suvalise mänguasja, mis mulle last meenutama jääks. Ja ma ei saa muidugi öelda, et ei võiks olla praegu Ukraina naist, kes on lapse kaotanud ja sellise aktsiooni üle väga rõõmus oleks, aga sorri, ma ei kliki sellega lihtsalt. Mul ei ole selle vastu midagi, kui keegi seda orgunnib ja kuskile alla kommenteerima, et issand kui lamp, ma ka ei lähe. Aga vot minu silmis ei ole see just mingi väga suur või erakorraline abi üldse kellelelgi. Võin eksida, aga jällegist – minu blogi, minu sotsmeedia ja nagu selle põhjal eeldan, et minu valik, mida jagan/toetan/levitan.
Ju siis mitte. Sest kuna ma sellele kirjale vastanud ei olnud, hakati mind pommitama, et noh, oleks võinud vähemalt vastata! Ja sorri, ma keesin üle. Sest nagu alguses mainitud, mul ON oma elu ka. Mul on oma emotsioonid ja tujud ja tunded ja kui mu hetketunne on, et ma tahaks lihtsalt voodis lamada ja apaatne olla, kuid pean sealt välja ronima, et oma lastega tegeleda ja neile süüa teha, siis tõesti mu prioriteet ei ole vastata igale inimesele.
Et jah. Juhuks kui kellelegi on jäänud mulje, et ma mingisugust ema Theresat etendan või teesklen, siis palun väga vabandust. Ei ole seda meelega teinud. Sellegipoolest loodan, et suudate mulle andestada selle häbematuse, et ma iga inimest siin maailmas ei aita või iga ideega kaasa ei lähe. Ma nagu miskipärast arvasin, et ma ei pea. Aga ju siis ma eksisin.
Kommentaarid puuduvad