Käisime täna siis Linda matustel ja kuigi see ärasaatmine oli väga ilus, pani see mind mõtlema. Mõistsin, et kui mina ükskord saba annan, siis sellist matust ma küll ei sooviks. Lihtsalt sellepärast, et see oli NII kurb. Seal rääkis mega pühaliku häälega mees, kes suutis sellist juttu ajada, et pigistas igaühest pisara välja. Ja kuigi ma saan aru, et teoorias võivad matused olla väga kurvad asjad, siis ma tegelikult seda küll ei sooviks.
4 kommentaari
Käisin suvel oma väga kalli sõbranna ärasaatmisel. Kahjuks tema oli alles 30ndate alguses ja kaasa viis vähk.
Ta oli oma elus väga särav ja soe isiksus.
Tema soov oli,et tuhk puistataks ta lemmikkohta,seda me ka tegime.
Ei olnud absoluutselt tüüpiline ärasaatmine. Enne puistamist tegime hoopis pikniku,kuhu kõik midagi kaasa võtsid. Olime ja meenutasime sõbrannat vaid heas.
Selga panime sõbranna lemmiktoonides lendlavad kleidid. Lendlevad just seetõttu,et tal endal olid alati sellised kleidid seljas.
Korjasime põllulilli ärasaatmisele ja hiljem panime head soovid teele Hiina laternaid süüdates. Hästi teistmoodi,aga väga sõbrannale iseloomulikult tehtud.
Minu jaoks ongi oluline,et arvestataks kadunu soove ja tema elukäiku,vastavalt sellele ka matused.
Pea püsti! Raske on,aga tuleb hakkama saada
Minu kaastunne sõbranna kaotamise puhul 🙁
Pean lihtsalt mainima, et see viimane Mari ütlus on niiii armas! Oleks täiskasvanud ka nii ilusa hingega, oleks meie riik kohe parem paik
Viimati käisin matustel pisikese lapsena, olen pilte näinud, muud ma ei mäleta. 2a tagasi elukaaslase vanaema matus, kuhu ma ei läinud, sest eelkõige ei tahtnud oma lapsi kaasa võtta ja noh, polnud lapsehoidjat. Oli avatud kirst, eiteadnud kuidas lastele seletada asju (also on nad suht hullud kolmekesi).
Oma isa matustele ei suutnud lihtsalt minna, nüüd, pea aasta hiljem kahetsen seda 🙁 niikui load käes, lähen viin lilled ja küünla isale, sest maetud ta kohta, kuhu ühistrantsport väga viia-tuua ei taha.