selfide paraad, ehk siis juttu lipliftist

Olgem ausad, mu haavakene on ammu ära paranenud, aga te ju teate mind. Kord on maa külmunud, siis kärss kärnas. Minu puhul siis mokad kärnas, sest kohe kui mu keha tunnetab grammi võrra külmetust/stressi/haigusevimma/tuuleiili või kagutuult, on ohatis platsis. Ehk siis peale oppi on mul olnud KOLMEL korral ohatised, mistõttu pole selfitamine mu elu prioriteerides just esimesel kohal olnud. Või noh, mitte et see üldse kunagi mu prioriteediks oleks, khm.

Aga nüüd võiks öelda, et mul on nina all vist väga hoolega vaadates vähekene midagi punast näha. Ise ma seda just eriliseks armiks ei loeks, seega tunnistan ennast tervenenuks ja proovin selle protsessi siis kuidagi kokku võtta.

Kõigepealt tasub vist meenutada, milline mu ülahuul enne oli. Nagu te näete ja ma ise arvata julgen, siis midagi tal just otseselt häda ei olnud. Tõepoolest mitte kunagi peeglisse vaadates ei mõelnud ma, et sealt midagi kohutavat vastu vaataks. Mokk nagu mokk ikka. Seda ma panin küll tähele, et mu alahuul veidi suurem oli, aga nagu öeldud, siis otseselt ei häirinud. Las ta siis olla, kui tal selline huvi on.

Küll aga tekkis mul mingi hetk see mõte, et ma tahaks ka neid pagana huulefillereid. Miks? Seda ma ei tea, lihtsalt et… Ajaga kaasas käia? Mina ei tea miks, don’t ask. Sama hea on küsida, miks ma kogu aeg endale tukka ette lõikan ja seda viie sekundi pärast kahetsema hakkan. Aga vot Mart (ilukirurg Mart Eller, kes ei ole teps mitte vanamees, nagu osad siin miskipärast arvasid 😄) Health Clinicust keeldus seda mulle tegemast. Ah, eks ma olen seda siin soigunud enne ka, küllap mäletate. Aga tema sõnul mulle need fillerid sobinud ei oleks. Kuna ta mu lunimisele järele ei andnud, siis mis mul muud üle jäi, kui olukorraga leppida.

Kuni ta mulle lip lift’ist rääkis. Või rääkisin mina? Issand ma ei mäleta. Igatahes tundus see meile mõlemale loomulikum ja püsivam variant, kui üldse nende huultega miskit ette võtma peaksime. Ja nii siis jäi, et viiendaks septembriks sai bronnitud mulle Health Clinikus aega ja hakaku noad välkuma. Kuna te selle protseduuri ja asjade kohta olete järjepidevalt küsimusi saatnud, siis panen nad kõik kirja, mis mul praegu pähe tuleb.

Kas operatsioon oli üldnarkoosis? Krt ma ei tunne ju termineid, aga see päris üldnarkoos ei olnud, et oleksin täiesti nokkis olnud. Või ma ei tea, vahepeal vist olin ka? Igatahes ma tundsin, et mul on surmauni ja kõik oli nagu kuidagi läbi udu. Aga vahepeal vist ikka rääkisin juttu ja kuulsin, kuidas arst juttu puhus, ehk siis jah. Midagi vahepealset. Valus sellegipoolest absoluutselt ei olnud, ma ei tundnud mitte midagi. Üldse tundus mulle, et ma lebasin seal mingi 10 mintsa, tegelikult läks tunnike.

Kuidas taastumine oli? Kohe peale oppi oli mul väga okei olla. Naerda ei julgenud, aga valus küll ei olnud. Taastumise protsessil nägin vahepeal ikka väga imelik välja, no NII võõras nägu oli ees, et hoia ja keela. Aga see oli ainult korraks. Siis läks paistetus alla ja asi ants. Ma muuseas isegi eeldasin, et võin mingi perioodi võõras välja näha, seega ma sellest väga pingesse ei läinud. No olgem ausad, pole ju väga minu nägu…

Aga jah, selles suhtes oli taastumine jumala lebo, et esmaspäeval oli opp ja minu meelest olin ma juba kolmapäeval tagasi tööl. Veits Balta parmu vibe oli, aga see läks juba mingi paari päevaga ära. Ja kui see sinine marker mu nina alt maha kulus ja sinised niidid välja võeti, oli minu meelest arm suht kohe väga minimaalne.

Suud saad kinni panna v? Kui see on metafooriline küsimus, siis ei. Aga füüsiliselt käib ta kinni küll. Esimesed nädalad oli veits imelik nt huulepalsamit panna ja huuli kokku hõõruda (issand, saate ju aru küll, mida ma mõtlen 😃), sest selline tunne oli, et ülahuul on lühem. Või noh, ta ongi. Aga see kadus ära, nii et nüüd ei tunne ma mingit erinevust ja soovi korral saan suud kinni hoida küll. Iseasi, kas ma tahan…

Kuidas tulemusega rahul oled? Sellega on see naljakas asi, et ma olen saanud hunniku kirju: osad ütlevad, et issand jumal, MIDA sa enda näoga teinud oled? Sind ei tunne enam äragi! Ja siis on teine punt, kes ütleb, et mitttttte kui mingit erinevust ei ole ja üldse suht mõttetu teema. Ma jään siis sinna keskele, sest ma arvan, et on küll tulemust näha, aga mitte kindlasti nii palju, et see mu nägu oluliselt muutnud oleks. Selle tõestuseks panen siia täna tehtud portsu selfisid. Minu meelest on huuled nüüd võrdsema suurusega, huule ja nina vahel on need.. eeem…vaod? Ma ei tea, mismoodi neid nimetada, haha. Ja ülahuul on kindlasti kõrgemal ja kuidagi lopsakam. Ja mõne nurga alt tundub, nagu ma teeks veits duckface, aga ausalt ei tee, mu huuled lihtsalt hoiavadki nii 😀

Proovisin kenasti iga nuka pealt pilti teha, et te nina alla kah näeks. Natukene on seal veidi kuivem nahk, aga ma usun, et varsti on see ka kadunud ja saan rahus oma ülahuulega õnnelikult elupäevade lõpuni aega veeta.

Küll aga näitavad need pildid mulle kenasti, et ma pole IKKA VEEL Mardi juurde jõudnud enda otsaesist kohendama minna, maru kortsu teine vajunud, upsii. Selle vea parandab varsti ära. PS! Koodiga “Mallukas” on kõik ilusüstid 10% odavamad, kes ka mulle sarnaselt lampi kortsu tõmbasid.

Mis viib mind viimase küsimuse juurde, et kas ma ei karda, et satun ilulõikustest sõltuvusse? Ütlen ausalt, et ei karda. Eks ma olen neid vist päris mitu teinud, aga ma usun, et ma lihtsalt räägin nendest ka päris palju. Tegelikult teevad ju vääääga paljud inimesed kordades rohkem igasuguseid protseduure, aga ei käia nendest nii palju kui mina. Aga ma ei häbene, minu meelest on see fine, kui asju mõistuse piiris ja normaalselt teha. Ma ei ole suurem asi ebaloomulikkuse fänn, aga noh, samas on mul juuksepikendused ja siit-sealt timmitud asju, nii et ma ei tea, vb ikka olen ka?

Mul on lihtsalt jumala suva, mida teised oma kehadega teevad – ei hakkaks kellelegi suruma, et kuule, selle nina saaks ju korda teha, või kaua sa ikka oma kriipshuultega ringi koperdad. Igaüks võib teha täpselt selliseid protseduure, mida ta võimaldada saab ja mida vajalikuks peab. Ja see piir, mida keegi vajalikuks peab, on igaühel täiesti erinev. Ma nt lähen talvel kõhuplastikasse ja kui täiesti aus olla, siis ma olen mõelnud, et vb kunagi läheks ka midagi oma laugudega tegema, sest nad on mul veits sellised rippuvad. Aga kuna ma siin iga päevaga nagunii rohkem rippu jään, siis jätan selle tulevikumuusikaks. Et kui juba silmanägemist hakkab varjutama, siis võtan selle teekonna ette.

Ja ma ütlen teile ka jumala ausalt, et kui teil on soov midagi muuta/timmida, siis leidke hea arst ja tehke ära. Jumala ükskõik, mida teised arvavad. Sest ma ütlen päris siiralt, ega keegi väga midagi arvata viitsigi. Enamasti on inimestel oma aja ja eludega muud ka teha kui teisi kritiseerida. Ja kui keegi üksik selle aja ja energia leiab, siis sitta temaga. Sina saad pärast peeglist oma ilusad prinke tisse vahtida, samal ajal, kui kritiseerija vihast ohkides hambaid krigistab.

Mulle on ka öeldud, et annan oma iluprotseduuridega lugejatele halba eeskuju. Ma ei arva seda isiklikult näiteks üldse. Jah, meedias on kindlasti neid, kes oma protseduuridega üle võlli läinud on, aga kas isegi see on halb eeskuju? Et kui inimene teeb ennast selliseks, nagu TALLE ENDALE meeldib ja milline TEMA olla tahab, siis kellele see halb eeskuju täpsemalt on? Et istub kuskil Malle, kes pole elusees tisside kohta midagi halba arvanud, aga näeb tema kuskil korraks daami, kellel on XXXXXL suuruses rinnad, siis paneb Malle endale kuulekalt arstile aja, et tal ka vaja? Ei usu nagu väga. Ja kui ta seda teeb, siis järelikult ta vaatas neid XXXXXL suuruses tisse ja mõtles voh, vot neid tahan mina kah, ning läks hoopis oma soove täitma ja enda parimat elu elama. Nii lihtne see ongi.

Aga kui keegi teist leiab, et minu protseduurid on halb eeskuju, siis issand jeesus, ärge vaadake, ärge lugege, ärge tehke! Olge täpselt sellised nagu teie olla soovite. Ja kui leiate, et midagi võiks/tahaks kõpitseda, siis teate ju ise ka, et Mart on see inimene, kelle poole te pöörduma peaksite! 😉