Ma mäletan, kui ma siia korterisse kolisin. Okei, oleks väga imelik, kui ma ei mäletaks pooleteise aasta taguseid sündmusi. Andke mulle andkeks, ma üritasin sellist kaunist ilukirjanduslikku algust teha. Ühesõnaga, kui ma siia kolisin, olid toad alguses kaste täis, igal pool lendles ehitustolm, elutoas oli eelmiste omanike suur ja kõva diivan ning üle korteri kõlas väljakannatamatu puurimislärm. Kogu selle jama sees olin ma loomulikult õnnelik. Olgu mis on, aga ikkagi oma! Seega ignoreerisin ma ehitustolmu ja seda, et ma iialgi…
