Teate, kui ma eile ütlesin, et mulle annab see Lauri Pedaja pedofiili vaibi, siis ma mõtlesin selle all seda, et natukene imelik tundus mõelda, et täiskasvanud mees alaealise lapse tisse meenutab. Küll aga ei teadnud ma, et ma selle sõna välja ütlemisega Pandora laeka avan. Ehk siis hunnik kirju naistelt, keda Lauri hoolikalt sebinud on……
Ma ei ole vist ammu nii vihane olnud, kui täna. Reaalselt viisin hommikul lapsi kooli ja lasteaeda, endal oli tunne, et saan kohe vihainsuldi. Ütleme nii, et ma pole ammu nii tonti inimest kohanud, kui see pisikene hallipäine multikategelane. Või noh, ma tegelikult pole KOHANUD teda aastaid, aga jah. Räägime siis asjast.…
Kui Märten mulle ütles, et Õhtuleht temaga artiklit teha tahab, siis ma teadsin kohe, mis sealt tuleb. Või noh, eks tema ka teadis. Selles suhtes, et artikkel iseenesest on täitsa tore, võte lugeda küll, aga need pealkirjaaad. Tule mulle lihtsalt issand jeesus appi ja kanna mind oma kuldsetel kätel minema.…
Ma olen enam kui kindel, et siin on meditsiinitaustaga inimesi ka lugemas, seega pliis andke mulle heaga teada, kas ma pean oma ülejäänud elu sandina veetma, või mis värk on. Ma siin mainisin vist kah, et teel Egiptusesse suutsin ma kõik need viis tundi ÜHES asendis jutti magada. Panin kenasti pea selle laua peale, käed enda pea alla ja põõnasin, nagu homset poleks.…
Kas te olete kunagi mõlenud, mis on väga oluline ühisosa, mis peab koos reisivatel inimestel olema? Ma tooks esimesena välja näiteks selle, mis temperatuuris inimestele olla meeldib. Mina olen isiklikult räige külmavares ja kodus on mul kütteperioodil radikad põhjas. Ma ei tea, mis see temperatuur seal on, aga alla 26 kraadi kindlasti.…
Eesti kliima on minusugusele liig. Sesmõttes, et ma ei tahaks kuskil mujal otseselt elada, aga no see külm tuul ja taevast alla sadav löga pole päris minu vibe. Ja kuigi oktoobri alguses oli meil juba Türgi reis ukse ees, siis teadsin ma kenasti, et kohe kui ma sealt naasen, ootab mind ees jälle temperatuuri üle halisemine. Seega tegin ma väga iseka sammu ja ostsin Andrale sünnakingiks piletid Egiptusesse. Pille otsustasin ka ühes võtta, sest kolmekesti on ikka pullim.…
Kuna ma olen täna terve päeva asjalik olnud, siis ma mõtlesin, et oleks aeg blogisse ka elumärki maha jätta. Seda enam, et ma lubasin teile ammu öelda, et kes mu uus peika on ja kust ma ta ometigi sain. Arvestades seda, et ma vist siin mingi aeg pühalikut lubasin, et mina kavatsen üksinda surra ja kõik mehed on lihtsalt jubedad elusolendid.…
Kas te muidu teate sellist tunnet, kui sul hommikul esimese mõttena peas on see, kui õnnelik sa parasjagu oled? Ja mitte nagu selline üldine ja tavapärane õnnetunne selle üle, et sa oled ikka veel ühes tükis ja kolmas maailmasõda pole veel pihta hakanud (või on?) ja külmikus on veel mõni smuuti alles. Vaid nagu see tunne, kus sa ärkad laia naeratusega ja isegi sombune ja hall ilm tundub tegelikult päris armas, sest sa tead väga hästi, et kuskil seal pilvede…
Ma olen tähele pannud, et kui ma olen kuidagi närviline ja pinges, siis ma kipun eriti tihti kirjutama. Enamjaolt kellelgi kallal virisema, sest noh, selline see tola elu juba kord on. Viimasel ajal pole aga eriti põhjust närvitseda olnud ja päevad on kuidagi nii tihedalt sisustatud, et pole üldse mahti olnud arvutitki kätte võtta olnud. Okei, selle momendi oleks võind vast leida, aga mu arvuti klaviatuur ikka jamab ja Valge Klaar ei saanud mind aidata (mingi jama Find my computeriga…
Teate, mis on minu meelest natukene naljakas? See, et kui inimesed lasevad enda välimust kuidagi kohendada, aga ei pasunda sellest avalikult ja selle peale austet avalikkus hüsteeriasse läheb, et mis õigusega ei kanna iga inimene meedias neile ette, mida-millal-kuidas ta ennast timminud on. Sest see on ju inimõigus teada, mis suuruses rinnaimplantaat teisel sees on ja mitu milliliitrit fillerit ta enda huultesse süstida lasknud on.…
Nagu te olete ilmselt aru saanud, siis kuigi ma MIDAGI siin enda elust räägin, siis viimased…kolm aastat olen ma siiski moka üsna maas hoidnud. Kuidagi väga keeruline on isegi aru saada olnud, mis mu elus täpselt toimunud on ja kirja panna seda kõike on tundunud võimatu, sest elu tundus tihtipeale mingi jabur seebiooper.…
Mul vahel on selline tunne, et ma olen lõhestunud isiksus. Lihtsalt selle pärast, et on hetki, kus ma võin iseennast (ja lähedasi) raevukalt kaitsta ja enda õiguste eest seista. Samas on neid kordi, kus lasen endast tuimalt üle sõita ja ei julge piiksugi vastu öelda. Ei tea, ehk olen ma parematel päevadel lõvikonservi söönud, või miskit.…
Mul oli reedel vestlusõhtu, mis pidi lõppema kell 9, aga miskipärast lõppes see hoopis kell neli hommikul. Kuidagi jäime sinna tiksuma ja lõpuks tulid sinna igasugused sõbrad ka, kaasa arvatud Pille, kelle käes oli mu kauaoodatud BSH raamat. Selles suhtes, et ütle, mis sa ütled, aga ma laekusin kell pool viis koju ja lugesin kella kuueni hommikul. Mul on see värk, et ma tahan KOHE kõike teada.…
Me oleme nüüd reisilt tagasi! Ja ma isegi ei tea, mis moodi ma selle tripi täpselt kokku võtma peaks – ilmselt umbes nii, et oli väga meeleolukas. Kokku oli meid kamba peale täpselt üksteist inimest, mis tähendas palju pulli, veits nuttu, omajagu kraaklemist, palju ujumist, päevad läbi päevitamist ja kaht kaotatud hammast.…
Ausalt ma saan ise ka aru, et mul on vist endal mingi vaimne hälve, kui mu blogimispausist tõi mind tagasi ei jälle keegi muu, kui vana hea BSH. Ma isiklikult lootsin, et saan ta raamatu reisile kaasa võtta (siin ma praegu ka muidu olen, hellouuu Türgist), aga minuni see enne lahkumist ei jõudnud ja täna hakkas mul eidechatis kihama, et BSH film on välja tulnud.…
Ma ei kujuta ette, mis vitamiine ma võtma peaks hakkama, aga mul on organismist lahkunud absoluutselt igasugune energia ja ainuke asi, mida ma teha suudan, on välisukse peale Wolti kullerile vastu minna. Ma ei tea mitmendat korda ma lihtsalt laon asjad külmikusse ja sealt otse prügikasti, sest mul pole jõudu süüa teha. Ausalt öeldes pole erilist isu ka, aga lapsed nagu süüa tahavad, seega neile tuleb tellida. Ps! Kui kaua terve kõrvits söögikõlblik on? Hetkel on ta supi asemel dekoratsooniks…
Nagu te teate, siis Kristina oli 12 päeva minu juures ja eile tuli see saatuslik päev, kus ta tundis, et ta on nüüd juba nii palju kabe, et jaksab lapsega tegeleda ja läks nahhaalselt koju ära. Ma isiklikult leian, et see on ääretult ebaviisakas, sest nüüd ma pean siin puhta üksi päevi veetma. Õhtuid siiski mitte, sest õnneks on mul laste nädal ja nad on päris korralik seltskond. Siiski ise tehtud.…
Ma ei saa ausalt aru, mis värk siin majas nende mädanevate loomadega on. Ma kõlan, nagu ma elaks mingisuguses parmupesas, millelaadseid omal ajal võsapetsi saates näidati, aga ma vannun, et mul tegelikult väga okk elamine. Ometi olin ma nädala alguses jälle parakas, et mul üks loom jälle jalgadest ilma jääb.…
Ma tean, et te olete päevi olnud pinges, et kas ma olen Marta juba noortenvanglasse saatnud, või vähemalt temast info välja peksnud, et kuhu see raha ometi sai. Timmer isegi tookord ütles, et ta ladus kaarte mu raha kohta ja sai vastuseks, et see läks heategevuseks. Noh, nõnda ma siis leppisin selle faktiga, et ju jagas siis õue peal laiali ja asi ants.…
Ma pean ütlema, et ma nägin seda kurikuulsat tissipilti juba mingi paar päeva tagasi, hakkas seda igast messengeriotsast sisse pressima. Ei tea mina, kust see alguse sai ja kes seda edasi esimesena jagas, aga ma ütlen ausalt, et ma arvasin esimese laksuna hoopis seda, et see on kellegi kokkutöödeldud pilt. Täna siis selgus, et täitsa õige pilt on.…
Ma ei osanud aimatagi, et mu eelmine postitus nii suurt poleemikat tekitab. Ei viitsi isegi ükshaaval neile kommentaaridele siin ja facebookis vastata, aga veidi naljakas on küll. Et reaalselt ma räägin lihtsalt sellest, kuidas meie elame, kuidas meile sobib ja miks nii sobib. Ja ka seda mainin, et sobib ka õpetajatele. Ja siis sajab peale sada venda, kellel hargid ja tõrvikud käes ja kukuvad räuskama.…
Ma ükspäev mainisin instas, et ma enamasti viin lapsed umbes kümneks lasteaeda (kui üldse viia viitsin😁), sest ma reaalselt ei ole hommikuinimene. Ja kui mina veel võin ennast kuidagi kokku võtta, siis Lende on küll selline laps, et teda peab vara hommikul lausa voodist välja lohistama, ise ta tõusta ei suuda.…
Mulle ausalt nii väga meeldivad innovatiivsed ja leidlikud naised. Seetõttu oli mul väga huvitav kuulata BSH uut äriplaani, millest ta eile oma storydes rääkis. Nimelt on tal selline plaan, et ta hakkab raha eest naistele pakkuma sellist teenust, et lööb ennast üles, joodab selle naise kaasa täis ja vaatab, kas mees petaks oma naist Brigittega.…