Tüüpiline mina. Kogu aeg elan selle mõttega, et ah, aega on. Kuni ühel hetkel lihtsalt enam ei ole. Näiteks kolimine tundus kogu aeg mingi saja aasta kaugune teema, ainult et nüüd ootamatult istun, ümberringi WOX kolimiskastid, ega tea isegi, kuidas või kust alustada. Tõesti nagu puuga pähe saanud tunne, sest asju on nii-iii-iii palju, et ise ka aru ei saa, kust nad kõik tulnud on või kuhu mahtuma peaksid. See on imelik, sest alles ma tegin enda ja laste kappides…
-
Istun praegu oma uues kodus diivani. Toad on korras, sahtlid-kapid ilusasti sorteeritud ja organiseeritud ja ma võiks teoorias lausa siin juba praegu ringi näidata, kuigi nipet-näpet on veel puudu, aga täna toob mind blogisse…
-
Oh jumal, ma olen päev läbi lihtsalt pakkinud ja pakkinud ja noh… pakkinud. Võin praegu ausalt öelda, et kui mul neid WOX kaste ei oleks, siis ma oleks omadega päris hädas, sest üli paljud…
-
Te ei kujuta ettegi, kui palju ma oma elus kolinud olen. Oma lapsepõlves elasin ma Pärnus, siis Tallinnas Õismäel. Esiteks väike-õismäel, siis…paldiski mntl? Siis kullerkupus? Siis meelespeas ja siis üle tee suht samas kohas…