Tüüpiline mina. Kogu aeg elan selle mõttega, et ah, aega on. Kuni ühel hetkel lihtsalt enam ei ole. Näiteks kolimine tundus kogu aeg mingi saja aasta kaugune teema, ainult et nüüd ootamatult istun, ümberringi WOX kolimiskastid, ega tea isegi, kuidas või kust alustada. Tõesti nagu puuga pähe saanud tunne, sest asju on nii-iii-iii palju, et ise ka aru ei saa, kust nad kõik tulnud on või kuhu mahtuma peaksid. See on imelik, sest alles ma tegin enda ja laste kappides…
