Ma olen täna päev läbi suutnud ainult seda mõelda, et ma vist suren jalapealt maha, kui ma neli päeva Martata olema pean. See tundub nii hirmus, et ma ise ka imestan. Ma tean, et tegelikult on kõik ilmselt korras ja ma pabistan üle, aga ikka tundub natukene õudne ja ma tean, et ma hakkan teda täiega igatsema. Muidugi teisi kah, aga ta on ju mu “beebi”. Õnneks ma kujutan ette, et need lennureisid on nii pikad ja ebamugavad, et mul…
