Mu präänikud on lihtsalt üle mõistuse armsad, ma pidin kohe kirjutama tulema, et ma ise ära ei unustaks. Esiteks: Marta reaalselt 90% ajast küsib potile, kui tal mähet jalas pole. Kui mähe on jalas, siis umbes pool ajast mainib moka otsast, et tahaks kakale (seda ütleb ta igasuguse häda kohta). Ei mingit “treenimist” ei midagi, lihtsalt ühel hetkel hakkas kisama “mina ka tahan!” ja hakkasime teda potile tõstma. Mitte laste potile, suurele. Meil on seal see hea prilllaud, ma alles…
Mari läheb 7-aastaselt kooli jah, aga ta on hetkel alles kuus ja saab seitse 10.10. Seega jätkab ta veel ühe aasta lasteaias ja läheb kooli uuest aastast. Küll aga olen ma mõelnud ta kuskile…
Olen viimasel ajal saanud jälle etteheiteid ja kommentaare, et nii suur laps, aga ikka lutt suus ja ikka veel mähkmega. Võiks eeldada, et kolmas laps ja ma sellega harjunud, aga no kuidagi ikka kihvatab…
Aaaaah, mul oli niii õudne öö, et ma lausa pean halama tulema. Kuigi mu õudused hakkasid veits varem kui tänane öö, haha. Alates mu viimasest postitusest, kus ma rääkisin RPA’st on Martal tekkinud imeline…
Mäletan, et kui Mari, meie esimene laps sündis, oli mul kindel eesmärk, et ta hakkab sööma esimesed viis eluaastat vaid enda kasvatatud ja valmistatud toitu, kus pole grammigi soola ega suhkrut – no selline…
Täiesti utoopiline, et juba aasta on möödas sellest päevast, mil sa siia ilma tulid. See on mul kolmas kord elus samasugust kirja kirjutada, et pean lausa eelmised üle lugema, et vaadata, mida ma siis…
…ja Kristina seda hävitada püüdis. Aga no alustame algusest. Nimelt sai esmaspäeval selgeks, et mul on haiglasse minek. Kristina tähtaeg oli teisipäeval ja esmaspäeva õhtul pull pihta ka hakkas. Mina olin aga valmis esimestest…
Kolmas kord elus, kus ma saan sellist postitust kirjutada. Kolmas laps, kelle arengut põnevusega jälgida. Võiks eeldada, et mis siin ikka põnevat, juba omajagu nähtud ja eks sealgi ole tõetera. Nii suurt üllatusmomenti ei…
Saate aru, ma nii armastan enda uut kaamerat, et ma muud ei teekski, kui jooksen ringi ja pildistan enda lapsi. Instas mitmed küsisid, ma siis siin mainin ka kohe ära, et kaamera on NikonD750…
Mäletate, kuidas ma paar aastat tagasi hüsteeritsesin, et Lende oma esimesed ampsud sai (LINK). Praegu loen ja naeran, aga jumala haud, kui vihane ma sellel hetkel olin. Igatahes oli sellest nii palju tolku, et…
Kui Mari alles väike oli, siis panin ma teda õikal pidevalt rõdule magama. Elasin viiendal korrusel, polnud vaja karta, et keegi oma konisid lapsele näkku viskab või muud säärast, kuigi nüüd takkajärgi mõeldes oleks…
Mis on kindlasti jutti miljoni lapse saamisega muutunud, on see, kuidas ma suhtun erinevatesse faasidesse, mis beebidega kaasneb. Esimese lapse puhul on iga asi nii uus ja iga periood tundub lõputu. Või noh, sa…
Kes mu instat jälgib, siis teab, et ma jõuan sinna viimasel ajal palju rohkem kui siia. Vanasti ei saanud ma sellest stooritamisest absull aru, aga nüüd jagan seal aina enam oma päevadest suvalisi killukesi.…
Ma ei ole ikka veel piisavalt kabe, et kuskile kella peale joosta ja minna ja orgunnida, seega otsustasin ennast täna kokku võtta ja Martast mõned beebipildid teha. Mitte, et ma siin iga päev natsa…
Nagu ma eelmise postituse lõpetasin, siis suht kohe oligi mul SIET’ist kutsutud imetamisnõustaja ukse taga. Uskumatu ikka, et selline võimalus üldse olemas on ja nagu Kardo hiljem kommenteeris, võiks see olla lausa kohustuslik külastus…
Nonii, lõpuks võtan nüüd ennast kokku ja kahman arvuti kätte, et teile kiirelt rääkida, kuidas Marta lõpuks meiega ühineda soovis. Nagu ma siin juba novembri algusest saadik rääkinud olen, oli minu enda “sisetunne” selline,…
Kallis Marta, Ma hakkasin täna mõtlema, et äkki hoiab sind välja tulemast naiselik solvumine? Kui sinu suurem õde oli väike ja elas samas korteris, mis sina hetkel, saatsin ma talle sinna pidevalt kirju, et…
Täitsa hull ikka, et kui keegi oleks mulle mingi 6 aastat tagasi öelnud, et lähiaastatel saab minust kolme lapse ema ja ma olen selles mega hea (vabandage nüüd mind ennast kiitmast :D), siis ma…