Mul täna autoga sõites tuli pähe see, et inimesed jagunevad vist kaheks. Ühed, kes on teiste tublidusest ja edust motiveeritud. Teised aga need, keda need usinad ja tragid ennast lihtsalt veel sitemini tundma panevad. Ma olen 100% see teine. Ei teagi, kas peaks olema häbi tunnistada seda? Selles suhes, et mul on hea meel, kui teistel läheb hästi ja nad viitsivad teha asju, mida mina ei viitsi, aga kas on seda vaja söögi alla ja peale käiata? Teate küll ju…
