Kõigepealt, praegu tundub sada aastat tagasi, jäi haigeks Mari. Mitte hullult, aga lihtsalt mingil määral nohu ja köha. Ma ei tea, kas asi on minu lastes, või lastes üldiselt, aga lastel ei tundu enamik haigusi üldse nii hullud, kui täiskasvanutel. Nohu-köha neid ei häiri, isegi oksetõbi tundub neile selline, ah, lasin korra ketti, mängin edasi. Kuna lasteaeda ka ei olnud, siis ma ei pidanud seda nii suureks asjaks ka, aeg-ajalt tegin auru ja no, mis sa selle nohuga ikka suurt…
Eelmisel aastal sain ma proovida Nosiboo PRO ninaaspiraatorit (loe siit) ja nüüd, kui Kidsmed lehele ka nende kõige uuem väljalase jõudis, sain ka Nosiboo GO ära testida. Mitte, et mul selle üle väga hea…
Eilne päev algas ja lõppes nii mulle kui Kardole täpselt sama moodi – maast vedelat sitta küürides. Ei tea, miks ei õppinud esimesest korrast, aga no vahepeal tahaks ju lapsel ikka palja tagumikuga ka…
Jah, kell on pool 5 hommikul ja ma olen üleval. Tegelikult olen ma lihtsalt suremas ja tulin siia kirjutama, sest tee jahtub ja ma tahtsin enne surma märgi maha jätta. Ma olen küll mingi…
Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine) Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI.…
Juba täna arstil käes ma mõtlesin, et päris imelik on see, et ma pean oma vastsündinud titega käima läbi ooteruumi, kus haiged inimesed oma perearsti juurde saamist ootavad. Tulemus on käes – Maril on…