Mõni aeg tagasi ma üritasin meenutada, et millal ma viimati nutsin ja no ei tulnud meelde. Eks siin filme vaadates paar pisarat on ikka valatud, aga no sellist ülevoolavat kurbust ei olnud ma pikka aega tundnud. Kuni eilseni. Ma tundsin terve päeva, kuidas see on mu sees, aga siin ilmas ei ole mitte midagi muud, mida mulle meeldiks vähem teha, kui inimeste ees nutma hakata. Kuna ma ei oska ka ise kuidagi reageerida, kui keegi minu ees vesistab, siis üritan…
