Kas pole naljakas, kuidas elu muutub ja mingid probleemid, mis kunagi mäekõrgused tundusid, kaovad lihtsalt ajaga ära. Mõnest jääb ebamäärane mälestus, teised kaovad üldse unustehõlma, kuni miski neid meenutab. Ma mäletan oma esimest muretunnet. Kes teab, äkki oli enne ka olnud, aga konkreetselt tuleb meelde mingi hägune aeg, kus ma olin umbes nelja-viiene, mitte vanem. Käisin naabritädi juures ta koeraga mängimas ja esikus jäi mulle silma mingi kaelaehe. Mulle meeldis see nii hirmsasti, et ma otsustasin selle tasku panna ja…
