Ma mäletan, et ma Lendet oodates põdesin kogu aeg. Tegin vist miljon rasedustesti, googeldasin iga kahtlasemat sümptomit ja üldse selline pidev õnne ja hirmu segu oli peal. Nagu öeldud, sedapuhku nii ei ole. Ma ei karda mitte midagi, sest elus lähevad asjad ikka nii, nagu nad minema peavad, meeldib see meile või mitte. Muidugi arusaadav, et sellist suhtumist on raskem võtta, kui üritad elueest beebiootele jääda ja lõpuks see õnnestub ja… ah, eks siis olegi teine teema ja kanaemadus võib…