Mul on tunne, et:
a) Rasedus on mind hulluks ajanud.
b) Ma olen kogu aeg hull olnud, aga nüüd ma lasen sellel vabalt vohada, sest MA OLEN RASE JA MA VÕIN!
Pigem ikka A.
Umbes kord tunnis tuleb mul selline tunne, et ma tahaks Kardole jalaga näkku anda. IGA asi, mis ta suust välja tuleb on niiiii kohutavalt vale ja imelik ja käib mulle närvidele ja tekitab minus tunde, et ma PEAN teda pussitama.
Tema õnneks läheb see ikka üle ka.
Tegelikult ei kehti see ainult tema puhul, lihtsalt tema on see õnnetu hing, kes minuga kõige enam aega veedab. Sama juhtub ka teiste houmidega, kes mind suudavad lambist MEGA närvi ajada. Andke andeks mulle, kui ma olen teid vägivallaga ähvardanud, aga see pole minu süü, et te mind nii närvi ajate 🙁
See vend, kes rääkis, et rasedus on õnnelikuse aeg, valetas rämedalt näkku. Ausalt.
Rasedus on selline aeg, kus sa tahad süüa kõiki asju, mida sa ei tohi. KOHE, kui arst mulle ütles, et ei ole soovitatav süüa palju magusat, olen ma tundnud TAPVAT magusaisu. Ma tahaks ainult magusast toituda. AINULT! Ja KOHE!
Küsisin praegu Kardolt, et nimeta mulle mõni ebaratsionaalne asi, mida ma olen öelnud või tahtnud. Tema vastus: “Ma ei jäta igasugust sitta meelde endale.” Enda meelest olen igtatahes väga ratsionaalne 🙁
Kommentaarid puuduvad