Ükspäev kõndisime Kardoga õismäel poest koju tagasi, kui äkki tabas mind NII SUUR pissihäda, et kartsin ennast iga sekund täis pissida. Õnneks sain seda vältida nõnda, et kõndisin ülejäänud teekonna sirgete jalgadega, nagu mul oleks sitt püksis. Loo õppetund oli selline, et nüüd käin ma enne iga käiku vetsus, olgu mul häda või mitte. Kui ise ei taipa minna, siis Kardo ikka suunab, et kallike, mine vaata, ehk saab miskit pissitud. Arusaadav – ega tema ka taha kusise eidega mööda linna jalutada. Täna aga oli mul ämmakaaeg. Sinna tuleb teatavasti iga kord kaasa võtta uriinianalüüs. Hommikul olin veel endaga rahulolev, et ei unustanud seda kaasa võtta. Oma suure totsiku lasin kenasti täis, mässisin kilekotti, selle veel omakorda kilekotti ja lippasin bussile. Istusin kõige tagumistele istmetele ja minu õnneks ja rõõmuks istus mu kõrvale rõve, verine ja haisev prükkar. Oh jumal, kuidas ma litsusin siis ennast vastu klaasi ja üritasin hingata võimalikult normaalset õhku, mida natukene akna vahelt tuli. Ise kirtsutasin nina. Üsna pea sain aru, et see prükkar oli sinna armulise issand-jumal-jeesuse poolt saadetud, sest muidu oleks terve buss MIND vahtinud, et kallis inimene, miks sa siin kuse järgi haised. Sest loomulikult oli mu uriinitopsikene kotti ümber läinud. Kui ma … Jätka Raseduse rõõmud: uriiniseigad lugemist